Lõppeks koorub ikka välja, et tegelt on meestel vaja koduteenijaid ja lapsehoidjaid…
mis on selle elukorralduse head ja vead?
Mul on paar sõpra, kelle naised istuvad kodus.
Naised on läinud paksuks, mandunud, tööle neid enam tõenäoliselt keegi kunagi ei võtagi. (kust pension tulema hakkab, pole aimugi)
Süüa küll teevad ja ilmselt ka sokke pesevad.
Mõlemad mehed on leidnud omale pärast põhitööd väikese LISATÖÖ (ehitusala), kus teinekord läheb ka pisut kauem.
Selle lisatöö klientideks on loomulikult vaid üksikud ja kenad naisterahvad.
Kes miskipärast neid mehi omale päriseks nüüd ka ei taha, ju siis ka neile sobib see visiidivärk rohkem.
Aga kõik on väga õnnelikud. Kuniks vanadus neid võtab…
Tean kolme vastupidist paari!
Naised on kodused, päeval kui lapsed on kodust ära- siis käivad trennis, tegelevad aktiivselt hobidega. Väga heas füüsilises vormis ja hoolitsevad enda eest hästi (on raha ja aega käia ilusalongides jne).
Kui mees õhtul koju tuleb, on kodu korras! Söök laual ja lastega tegeletud! Mees saab puhata ja ei pea hakkama koduseid toimetusi tegema. Mehed on kõik väga rahul ja pigem ei tahaks, et naised tööle läheks….siis ei saa nad ju nii mugavalt enam elada, peab ka koju tulles hakkama süüa tegema või lastega õppima:D Ühe paari puhul tean, et mees annab iga kuu naisele 2000 euri palka, et naine ennast halvasti ei tunneks ja tööle ei kipuks.
Lõppeks koorub ikka välja, et tegelt on meestel vaja koduteenijaid ja lapsehoidjaid…
Aga osadele nastele see ju ka meeldib. Meeldib hoolitseda oma kodu ja aia eest. Meeldib et saab olla laste jaoks olemas. Kõik oma on talle tähtsam kui töö.
Nii ka mulle. Mulle ei paku see eneseteostus tööl eriti midagi. Jah, sain olla kasulik kliendile. Lahendasin tema soovi. Teatud närvikulu ja pidev juurdeõppimine ametialaselt. See pole nii arendav ka, sest on kitsas teema. Seega oma pere on ikka tähtsam. Ja aega oleks teha midagi huvitavat enda jaoks, kui koju jääks. Aga ma ei julge. Äkki ma ikka vajan seda tööd palga pärarst. Või seepärast et ma pole puhas leht ametialaselt.
mis on selle elukorralduse head ja vead?
Mul on paar sõpra, kelle naised istuvad kodus.
Naised on läinud paksuks, mandunud, tööle neid enam tõenäoliselt keegi kunagi ei võtagi. (kust pension tulema hakkab, pole aimugi)
Süüa küll teevad ja ilmselt ka sokke pesevad.
Mõlemad mehed on leidnud omale pärast põhitööd väikese LISATÖÖ (ehitusala), kus teinekord läheb ka pisut kauem.
Selle lisatöö klientideks on loomulikult vaid üksikud ja kenad naisterahvad.
Kes miskipärast neid mehi omale päriseks nüüd ka ei taha, ju siis ka neile sobib see visiidivärk rohkem.
Aga kõik on väga õnnelikud. Kuniks vanadus neid võtab…
Tean kolme vastupidist paari!
Naised on kodused, päeval kui lapsed on kodust ära- siis käivad trennis, tegelevad aktiivselt hobidega. Väga heas füüsilises vormis ja hoolitsevad enda eest hästi (on raha ja aega käia ilusalongides jne).
Kui mees õhtul koju tuleb, on kodu korras! Söök laual ja lastega tegeletud! Mees saab puhata ja ei pea hakkama koduseid toimetusi tegema. Mehed on kõik väga rahul ja pigem ei tahaks, et naised tööle läheks….siis ei saa nad ju nii mugavalt enam elada, peab ka koju tulles hakkama süüa tegema või lastega õppima:D Ühe paari puhul tean, et mees annab iga kuu naisele 2000 euri palka, et naine ennast halvasti ei tunneks ja tööle ei kipuks.
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise. Ja rahaandja on rahul, sest tema ostab elu (mitte ei loo seda ise).
Hea on niisama lebotada, mitte ärgata kell 7, et 8 tööle jõuda. Hea on teha, mida tahad, millal tahad, mitte ei pea tegema seda, mida pead. Pole kindlat kellast kellani päevakava, seega lihtsalt oled. Samas, olles harjunud käima tööl, ei oska oma uue töövabama eluga suurt midagi peale hakata. Igav on vahepeal.
Mis sa teed nalja või?? Päevakava on vägagi rutiinne ja seda mitte sinu, vaid laste päevakavast lähtudes. Me räägime nüüd ikka (väike)lastega kodus olevast emast, kui tähele panid. TA puhul kolmas laps alles sündimas.
Äratus 6,30 (pesu, riidesse, lastele puder hakkama), 7.10 laste äratus riidesse-söök-hambad ja kooli poole 7.50, et jõuda 8.10 kooli (elame niigi kooli lähedal).
Lastel lõppeb koolipäev ca 13, selleks ajaks olen neil kooli juures vastas. Vahepeal on kodus pestud pesu-koristatud hommikusööginõud, poes käidud, tolm võetud (no iga päev kuskilt natuke kraamida) jms. Jääb tunnike arvutis uudised ja perekool üle vaadata (same old, same old).
Koolist tulles õue, mäng, kodused tööd, lõuna ja õhtusöök, pesu, unejutt jms. Pidevalt käib “emmee!”. Selleks ajaks kui laekub mees kella 7 paiku, on lapsed õpitud, mängitud, õues käidud, söövad parasjagu õhtusööki. Unne lapsed kell 9, kui tahta ise mingeid saateid või kasvõi uudiseid järelvaadata ja natuke omaette olla mehega, siis tiksub ikka endal kella 12 ära, et kell 6.30 jälle ärgata ja särada.
See, mida sina kirjeldad, pole küll väikelastega kodus oleva ema elu, vaid lihtsalt mittetöötava naise jõudeelu. Alates jah ca 10.eluaastast pole lastega niipalju tegemist ja võiks pehmelt öeldes tööle tagasi minema asutada, sest kodune koormus väheneb tugevalt. Ja nagu ma enne ütlesin, on 10 aastaga sellest kodusest teenija rollist ka väga kopp ees, vähemalt minul.
Lõppeks koorub ikka välja, et tegelt on meestel vaja koduteenijaid ja lapsehoidjaid…
+1
Meil on olnud juttu, et mina lähen täiskohaga tööle ja mees jääb poole kohaga koju, et olla lastega, kui nad koolist tulevad. Tema täpne tsitaat: “See tundub ilmvõimatu”. Tõsi ka, jah?! Huvitav, niikaua kui mina seda kõike teen, tundub see talle imekerge ja ma ju õieti ei teegi midagi päevad läbi…
Ja rahaandja on rahul et ostab elu mitte ei loo seda ise….aga rahasaaja on rahul et saab ise luua elu. Mitte palgata selleks abilist või lihtsalt ei jõua teha mida tahaks.
Meil on olnud juttu, et mina lähen täiskohaga tööle ja mees jääb poole kohaga koju, et olla lastega, kui nad koolist tulevad.
Kui enne kooli on piisavalt kasvatustööga tegeletud, siis pole vaja lapsi pärast kooli passida, saavad ise ka hakkama.
Ja rahaandja on rahul et ostab elu mitte ei loo seda ise….aga rahasaaja on rahul et saab ise luua elu. Mitte palgata selleks abilist või lihtsalt ei jõua teha mida tahaks.
Rahasaaja loob ikka sellist elu, nagu rahaandja tahab. Kui söök õhtul valmis pole, mis siis?
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise. Ja rahaandja on rahul, sest tema ostab elu (mitte ei loo seda ise).
Koristama ei pea, selleks on koristaja.
Üks asi sellistes teemades paneb mind alati imestama. Kui mees annab raha, siis peab mehe pilli järgi tantsima? Kes maksab, tellib muusika jne. Aga tööandja? Kas mingi suvalise võõra tööandja, jobu ülemuse pilli järgi on siis parem tantsida? Kui pead kümme tundi päevas võimlema selleks, et koostööpartneritele mingi nõme diil maha müüa, on parem tants , kui oma kallile mehele söök valmis teha? Ja muide, ma tahan ise ka süüa 😛
Ma eeldaks, et tema abikaasa meeldib enamusele naistele rohkem, kui mingisugune ülemus. Abikaasa talumise üle ma saan ise otsustada. Esiteks ma valin ta ise välja ja kui ikka täitsa üle viskab, lahutan ära. Aga ülemust ma ise ei saa valida – tööle kandideerides esimese saan, aga pärast nad vahetuvad veel suurema ülemuse taktikepi järgi, mitte minu soovi kohaselt.
Mul on elus olnud umbes neli nõmedat ülemust ja ainult üks nõme eks.
Kas keegi võib öelda, et talle meeldib tema ülemus rohkem kui tema mees, ja tantsib ülemuse pilli järgi parema meelega, kui mehe pilli järgi? Kusjuures, ma tegelikult ei tantsi mehe pilli järgi. Kui peaks, siis pigem läheks tööle.
Ja lõpetaks selle jutu ka ära, et kõik ametid on vaimselt tohutult virgutavad ja silmaringi laiendavad. On nad jee 😛
mis on selle elukorralduse head ja vead?
Mul on paar sõpra, kelle naised istuvad kodus.
Naised on läinud paksuks, mandunud, tööle neid enam tõenäoliselt keegi kunagi ei võtagi. (kust pension tulema hakkab, pole aimugi)
Süüa küll teevad ja ilmselt ka sokke pesevad.
Mõlemad mehed on leidnud omale pärast põhitööd väikese LISATÖÖ (ehitusala), kus teinekord läheb ka pisut kauem.
Selle lisatöö klientideks on loomulikult vaid üksikud ja kenad naisterahvad.
Kes miskipärast neid mehi omale päriseks nüüd ka ei taha, ju siis ka neile sobib see visiidivärk rohkem.
Aga kõik on väga õnnelikud. Kuniks vanadus neid võtab…
Tean kolme vastupidist paari!
Naised on kodused, päeval kui lapsed on kodust ära- siis käivad trennis, tegelevad aktiivselt hobidega. Väga heas füüsilises vormis ja hoolitsevad enda eest hästi (on raha ja aega käia ilusalongides jne).
Kui mees õhtul koju tuleb, on kodu korras! Söök laual ja lastega tegeletud! Mees saab puhata ja ei pea hakkama koduseid toimetusi tegema. Mehed on kõik väga rahul ja pigem ei tahaks, et naised tööle läheks….siis ei saa nad ju nii mugavalt enam elada, peab ka koju tulles hakkama süüa tegema või lastega õppima:D Ühe paari puhul tean, et mees annab iga kuu naisele 2000 euri palka, et naine ennast halvasti ei tunneks ja tööle ei kipuks.
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise. Ja rahaandja on rahul, sest tema ostab elu (mitte ei loo seda ise).
Miks peaks? Miks naine on üldse sellise mehe valinud, kelle pärast on hirm, et ta jätab lihtsalt maha.
Mina olen ka praegu kodune, peaaegu. Koroona pärast, ning enamus asju maksab mul mees, mina ei muretse, et ma pean nüüd kõike tegema, mida ta tahab, kuna äkki ta leiab teise.
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise.
No leiab, siis leiab. On kohe poole vara võrra vaesem ka.
Sa ei pea ju kuni lapsehoolduspuhkuse lõpuni midagi hetkel ära otsustama, ole rahulikult lastega kodus ja vaata, kuidas sulle see sobib. Kui sul suuremad lapsed on näiteks just kooli minemas vms, siis on mugav ja hea alati nende jaoks olemas olla. Kuni vanemahüvitis kestab, ei peaks ju raha taha ka asi jääma, hiljem on su sissetuleks siis 500.- pluss natuke veel. Hiljem, kuidas te hakkama saaksite? Kas on laene, kas mehe palk lööb viie inimese vajadustele vastu jne, eks te ise teate.
Mul on 10 a kodus oldud ja tõeline kopp on ees. Kõik lapsed lähevad nüüd kooli ja siis lähen talvel mina tööle, õnneks on olemas koht, kuhu tagasi oodatakse veel peale nii pikka aega. Nii siiber on olla 24/7 “Emmeee!” ja “Kus On?” jne. Tahaks normaalseks täiskasvanuks tagasi hakata. On olnud tore aeg ja kolme väikelapse kõrvalt veel täiskohaga tööl käia on kindlasti väääga kurnav, eriti kui töö on pingeline või ise läbipõlemise äärel (millest see unepuudus jne? ega uus tita ka just saabuvat unerohkust ei tõota, aga eks see läheb jälle mööda- nii 3a pärast), seega olen tänulik, et niisugune võimalus on olnud. Aga lapsed pole enam tited ja aeg on elus jälle väikseid muutusi teha. Lasteaias ei saandki nad õieti käia, olime kambakesi kodus. Kolme lapsega, võid ette kujutada, tegemist jätkub kauemaks. Samuti on mees saanud teha rahus tööd ja karjääri kaevata, käia lähetustes ja pingelisemal ajal hilja tulla, kui kodus keegi kõik asjad joones hoiab. Nüüd on aeg mul ka jälle natuke pensionistaazi teenida.
Väike märkus: sissetulek on 500 eurot pluss päris palju veel (kolm last).
Minu jaoks sõltuks otsuse tegemine palju sellest, kuidas ma hakkama saaksin, kui mees päevapealt sureks, invaliidistuks või teise naise juurde läheks. Kas olete abielus, vara on pooleks või mitte. Kas on midagi, mida vajadusel maha müüa või väiksema vastu vahetada. Kui pikalt on laenukohustusi pankade ees. Kas lisakinnisvara väljaüürimise tulust piisaks, et katta kõik kodu ja lastega seotud kulud. Kuidas mees on suhtunud sinu varasematesse kodusolemistesse, kas eeldab läikivat kodu ja sooja sööki iga päev, must pesu kukub, kuhu juhtub, kas lastega õppimine, mängimine jms on ainult naise mure, kas on mehes koonerluse ilminguid, oma sissetulekute/kulude varjamist, naise kulude üle vingumist.
Mina olen kodune ja elan nagu mishka. Haridus olemas, eneseteostuse rindel rabelenud aastaid. Abielus, kogu vara ja mehe firmad on pooleks, olemas passiivsed sissetulekud. Mind oleks mehel väga kulukas maha jätta :). Tegelengi lisahariduse omandamisega, hobide-laste-koduga, meie pere seltsielu üleval hoidmisega, reiside korraldamisega, firma suve-talvepäevade organiseerimisega jms. Aegajalt ikka vaatan töökuulutusi, aga kui vaatan paralleelselt ka lapsehoidjate pakkumisi, läheb kellast kellani töö tegemise isu kiirelt ära. Aga mul on ka kodus muhe isakaru, kes on suur lastelemb ja armastab mind siiamaani. Just õhtul kallistas mind köögis ja ütles, et tal on nii hea meel, et ma tal olemas olen.
Varaühisusega abielu, vastatikune testamnet pluss kindlustused on sellisel puhul loomulikult elementaarsed, samuti pere ühine eelarve.
Lõppeks koorub ikka välja, et tegelt on meestel vaja koduteenijaid ja lapsehoidjaid…
Aga osadele nastele see ju ka meeldib. Meeldib hoolitseda oma kodu ja aia eest. Meeldib et saab olla laste jaoks olemas. Kõik oma on talle tähtsam kui töö.
Nii ka mulle. Mulle ei paku see eneseteostus tööl eriti midagi. Jah, sain olla kasulik kliendile. Lahendasin tema soovi. Teatud närvikulu ja pidev juurdeõppimine ametialaselt. See pole nii arendav ka, sest on kitsas teema. Seega oma pere on ikka tähtsam. Ja aega oleks teha midagi huvitavat enda jaoks, kui koju jääks. Aga ma ei julge. Äkki ma ikka vajan seda tööd palga pärarst. Või seepärast et ma pole puhas leht ametialaselt.
Just nimelt, alati tuleb selliste teemade puhul juttu eneseteostusest ja mandumisest. Enamik inimesi ei tööta raketiteadlaste või ajukirurgidena!
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise.
No leiab, siis leiab. On kohe poole vara võrra vaesem ka.
Pärast 10 a kohtuskäike.
Minu tutvusringkonnas ei ole mitte ühtegi naist, kes oleks koduperenaine.
Pigem tunnen palju naisi, kes on pere peamised ülalpidajad ja muidu kõva selgrooga.
Mina ka imestan, kuidas ülemuse pilli järgi tantsimine kuidagi õilsam on kui oma armastatud pere pilli järgi. Eriti veel, kui töö pole mõni missioonitundest valitu (õpetaja, arst, medõde, tuletõrjuja) või südamelähedane hobi (teadlane, muusik, kunstnik, kirjanik), vaid mingi mõttetu müügitöö. Kas keegi tõesti usub, et pensionile jäädes kahetseb ta seda, kui mõnele kliendile mingi mõttetu jura jäi pähe määrimata?
Ma ei tea, ma vist nii rikutud maailmaga, aga mulle tundub see päris koduseks jäämine ja mehest 100% sõltumine, ikka väääga riskantne tehing. Enamus mehi hakkavad mingil hetkel laiama, et kes maksab, tellib muusika stiilis. Osad teadlikult ning teine osa alateadlikult. Siis veel suur võimalus, et kusagil 40+ vanuses mõne poole noorema vastu vahetatakse. Lapsed saavad suureks ja pole sind enam kellegile nii väga vaja. Siis avastad, et tööturul pole nagu midagi ette näidata ning nooruse sära kadunud. Kahjuks tean enda tutvusrindkonnast päris mitut näidet, kus keskeakriis nendel edukatel meestel pissi pähe lõi ja siis teatasid, et hakka ometi iseseisvaks. Uhkest majast tuli välja kolida, et mees saaks “uue pere” noore naisega luua. Väga koledad lood olid need. Polnud nendel meestel pärast sellest “kodu soojuse” loojast sooja ega külma.Ja tegu oli pealtnäha musterabikaasadega ning peredega-lihtsalt ühel hetkel keerasid ära.
Ei, ei endal peab ikka ka mingi väljund väljaspool kodu olema, et ennast inimesena tunda. Kui muidugi koolis pole viitsinud käia ning eriala pole, siis arusaadav ju..
Kui lapsed väiksed, siis mingi aeg on muidugi hea, kui üks vanematest saab aja maha võtta, aga nii umbes 8-9a vanuste kõrvalt saab küll juba edukalt tööl käia.
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise. Ja rahaandja on rahul, sest tema ostab elu (mitte ei loo seda ise).
Ja täpselt samamoodi leiab tööandja teise ja lõpetab papipritsimise sel hetkel, kui sa talle enam meele järele ei ole. Oma mehega, erinevalt ülemusest, võiks sind siduda armastussuhted, mis tagab teatud lojaalsuse.
Loomulikult. Kui mees viskab pappi, tuleb tema pilli järgi tantsida, käia trennis, kui isegi ei taha, koristada ja kokata, sest vasatsel korral leiab rahaandja teise. Ja rahaandja on rahul, sest tema ostab elu (mitte ei loo seda ise).
Ja täpselt samamoodi leiab tööandja teise ja lõpetab papipritsimise sel hetkel, kui sa talle enam meele järele ei ole. Oma mehega, erinevalt ülemusest, võiks sind siduda armastussuhted, mis tagab teatud lojaalsuse.
Armastussuhe on üldse see kõige ebakindlam lepingu vorm. Täna armastab, aasta pärast armastab kedagi teist. Tööandjaga tavaliselt ikka leping-kui kaua, kui palju pappi ja millised kohustused. Mul on näiteks endale meeldiv eriala, kus hästi makstakse ning ühegi tööandjaga iialgi konflikte pole olnud. Eriala nõuab pikki õpinguid ja oskusi nii, et ülemused ikka alati on olnud pigem üksteisest vastastikku lugupidavad kolleegid.
Aga noh, mis siin vaielda, kellele meeldib ainult kodune olla laske käia.. Teemaalgataja oli pigem ju kahtleval seisukohal ja tahtis kuulda erinevaid arvamusi.
Kahjuks tean enda tutvusrindkonnast päris mitut näidet, kus keskeakriis nendel edukatel meestel pissi pähe lõi ja siis teatasid, et hakka ometi iseseisvaks. Uhkest majast tuli välja kolida, et mees saaks “uue pere” noore naisega luua. Väga koledad lood olid need. Polnud nendel meestel pärast sellest “kodu soojuse” loojast sooja ega külma.Ja tegu oli pealtnäha musterabikaasadega ning peredega-lihtsalt ühel hetkel keerasid ära.
Pealtnäha, jah. Aga kas sa tead, mis neis peredes suletud uste taga toimus? Naine võib olla maailmatasemel kokk, koristaja ja lapsehoidja, aga kui ta töölt tulevale mehele vissis näoga vastu vaatab, tema kallal näägutama hakkab või vastupidi, millegi karistuseks päevade kaupa demonstratiivselt vaikib, siis mees seda ilmselt siiski unelmate suhteks ei pea.
Armastussuhe on üldse see kõige ebakindlam lepingu vorm. Täna armastab, aasta pärast armastab kedagi teist.
See on tarbimisühiskonna suhtumine. Kui see päriselt tõsi oleks, poleks inimene liigina üldse püsima jäänudki.
Muide, mina pole ka koduperenaine, vaid omal erialal (teadus) täiskohaga töötav nelja lapse ema. Kuid viimastel aastatel on meil juhatus mitmeid kordi vahetunud, kahjuks ainult halvemuse ja ebakompetentsuse poole, nii et nüüd olengi hakanud mõtlema, kas olulisem on ebameeldiva ülemuse taktikepi järgi hüpata (ehkki töö enamuses meeldib) või oma peret koos hoida.
Kahjuks tean enda tutvusrindkonnast päris mitut näidet, kus keskeakriis nendel edukatel meestel pissi pähe lõi ja siis teatasid, et hakka ometi iseseisvaks. Uhkest majast tuli välja kolida, et mees saaks “uue pere” noore naisega luua. Väga koledad lood olid need. Polnud nendel meestel pärast sellest “kodu soojuse” loojast sooja ega külma.Ja tegu oli pealtnäha musterabikaasadega ning peredega-lihtsalt ühel hetkel keerasid ära.
Pealtnäha, jah. Aga kas sa tead, mis neis peredes suletud uste taga toimus? Naine võib olla maailmatasemel kokk, koristaja ja lapsehoidja, aga kui ta töölt tulevale mehele vissis näoga vastu vaatab, tema kallal näägutama hakkab või vastupidi, millegi karistuseks päevade kaupa demonstratiivselt vaikib, siis mees seda ilmselt siiski unelmate suhteks ei pea.
Võimalik, aga ma väga kahtlen, et mõni naine suudab alati 100% kaunis, heatujuline ja särav olla. See kõlab juba tõesti töö tegemisena siis. Kraami, kokka, silu ja triigi ning õhtuti naeratades vaid paita.. Noh ma parema meelega oman enda pangaarvet ja kui vahest paha tuju on võin rahus mossitada kui heaks arvan. Lubatud ka teistele pereliikmetele muide..
Olin ühes ja samas kohas tööl ule 20a. Sel ajal sündisid ka kolm last, kellega olin mingitel hetkedel kodune. Ja kuna mu töökoht oli pigem meeldiv ja rahulolu pakkuv, siis ei tahtnud ka kohta vahetada. Ei – karjääri seal ei olnud võimalik teha ning palk oli 900 bruto. Vahepealsed lastega kodus oldud aastad aitasid tekkinud rutiinil kaduda, niiet alati läksin rõõmuga tööle tagasi.
Mingi hetk aga hakkas tunduma, et kodus on koguaeg midagi pooleli ja tegemata. Lõpuks hakkas see mind häirima. Ja et elame linnast kaugel, siis oli minu peal ka laste transport ja kogu nende elu ja graafikute orkunnimine..siis tundsin, et hakkan läbi põlema..
Kuna mu palk oli nagunii ca 10 väiksem kui abikaasal ning ma juba sel ajal kasutasin tema raha majapidamisel, siis tuligi ette võtta see minu jaoks hirmus otsus elu muuta ja koduseks jääda.
Aga see on puhtalt minu otsus! Mõtlen nii, et kuniks on 3 lapse raha ja nn abikaasa haigekassa, siis kasutan hetke ja pühendun lastele. Suurem laps on juba pubekas- varsti pesast läinud, mul on veel võimalik temale tähelepanu pöörata. Nooremad on algkoolis/ lasteaias.. saan ka nendega rahus koos olla ja nende kasvamist nautida.
Suur aed ja maja votavad oma aja ning ka meie lähedased- vanavanemad jt vanemad sugulased saavad rohkem meie tähelepanu ja külaskäike.
Esimest korda elus saan rahus käia ka juuksuris, ilma, et ma peaks leidma kedagi, kes teeks samal ajal ca 30km pikki autoringe, et lapsi kokku koguda.
Igav pole mul veel hakanud.
Ja abikaasa tundub ka rahul olevat 🙂
Ta uldse on selline chill, et peaasi, et ma õnnelik oleksin. Ka peale 25a abielu.
Eks muidugi on vahel hirm, et mis siis kui midagi juhtub.. aga selles hirmus ka elada ei saa. Mul suur ja korralik tugivõrgustik ning käsi ei karda ka määrida – küll ma hakkama saan!
Ma ei tea, ma vist nii rikutud maailmaga, aga mulle tundub see päris koduseks jäämine ja mehest 100% sõltumine, ikka väääga riskantne tehing. Enamus mehi hakkavad mingil hetkel laiama, et kes maksab, tellib muusika stiilis. Osad teadlikult ning teine osa alateadlikult. Siis veel suur võimalus, et kusagil 40+ vanuses mõne poole noorema vastu vahetatakse. Lapsed saavad suureks ja pole sind enam kellegile nii väga vaja. Siis avastad, et tööturul pole nagu midagi ette näidata ning nooruse sära kadunud. Kahjuks tean enda tutvusrindkonnast päris mitut näidet, kus keskeakriis nendel edukatel meestel pissi pähe lõi ja siis teatasid, et hakka ometi iseseisvaks. Uhkest majast tuli välja kolida, et mees saaks “uue pere” noore naisega luua. Väga koledad lood olid need. Polnud nendel meestel pärast sellest “kodu soojuse” loojast sooja ega külma.Ja tegu oli pealtnäha musterabikaasadega ning peredega-lihtsalt ühel hetkel keerasid ära.
Ei, ei endal peab ikka ka mingi väljund väljaspool kodu olema, et ennast inimesena tunda. Kui muidugi koolis pole viitsinud käia ning eriala pole, siis arusaadav ju..
Kui lapsed väiksed, siis mingi aeg on muidugi hea, kui üks vanematest saab aja maha võtta, aga nii umbes 8-9a vanuste kõrvalt saab küll juba edukalt tööl käia.
Liiga üldine arvamusavaludus. Kasvõi sellepärast, et päris koduperenaine on enamus naisi siiski vaid teatud kindla etapi oma elust, olenevalt siis mitmetest asjadest. Neid, kes kogu elu on kodused, ehk täiskohaga perenaised, pensini välja, on üksikuderandid ja erandid pole ju kunagi teemaks, kui pealkirjaks pole erandid.
Teine asi see, et enamusel pole uhkeid maju ja koduperenaise nime all ei elata luksuslikku jõudeelu, eneseõpingute ja salongide -reiside -pidude najal. Suuremal osal on see just kokkuhoiureziim, milleks on esmavajalik just aeg. Nii et sa räägid ühest kitsast grupist: rikkurid, kelle jõudeelavad naised polegi väga koduperenaised, lihtsalt palju tarbivad luksnaised, pealegi uhketes majades.
Minu tutvusringkonnas ei ole mitte ühtegi naist, kes oleks koduperenaine.
Pigem tunnen palju naisi, kes on pere peamised ülalpidajad ja muidu kõva selgrooga.
Mismoodi? Naised teenivad üldjuhul tublisti vähem kui mehed.
Ja oletame,et on korraliku palgaga naine, võtab siis mingi luuserist mehe omale v?
Huvitav tutvusringkond…
Ma olen jäämas kolmandat korda lhp-le ja kaalun üldse tööst loobumist nii 10ks aastaks. Rahaliselt muidugi kaotaks, aga ma parem elan säästlikumalt ja mõnda aega ei reisi, kui elan pidevas stressis ja unepuuduses. Kahe suurema kõrvalt läksin varakult tööle, mitte niiväga jooksva raha pärast vaid ennekõike kuna pelgasin nn rongist maha jääda. Nüüd lisanduks suurpere toetus…
Oot oot oot, kas need on nüüd need lugupeetud lastesaajad, kes lastetutele pensionipõlveks ülalpidajaid sünnitavad ja “topeltpanustavad”?
Minu tutvusringkonnas ei ole mitte ühtegi naist, kes oleks koduperenaine.
Pigem tunnen palju naisi, kes on pere peamised ülalpidajad ja muidu kõva selgrooga.
Mismoodi? Naised teenivad üldjuhul tublisti vähem kui mehed.
Ja oletame,et on korraliku palgaga naine, võtab siis mingi luuserist mehe omale v?
Huvitav tutvusringkond…
No kui naine on advokaat ja mees ajalooõpetaja koolis, siis ma küll ei tahaks meest luuseriks nimetada. Ja et üks audiitor teenib rohkem kui optometrist, on kahjuks sültumata inimese soost reaalsus. Luuser? Ära siis nende luuserite teenuseid kasuta. Igaks juhuks … mine tea.
