Tippjuhid üldjuhul jagavad ise käske ja arendavad ettevõtet.
Aga koju jäädes ei oska enam muud kui pöidlaid keerutada?
Hea on niisama lebotada, mitte ärgata kell 7, et 8 tööle jõuda. Hea on teha, mida tahad, millal tahad, mitte ei pea tegema seda, mida pead. Pole kindlat kellast kellani päevakava, seega lihtsalt oled. Samas, olles harjunud käima tööl, ei oska oma uue töövabama eluga suurt midagi peale hakata. Igav on vahepeal.
Hehehee, oled kindel, et kirjeldad koduse EMA elu? Laste koolipäev algab 8.00, nii et äratus ikkagi kell 6.45. Esimestel kooliaastatel on tunnid kell 12 või 13 läbi, ehk siis “oma aega” on heal juhul mõned tunnid, sedagi vaid juhul, kui lasteaialaps ei juhtu parajasti haige olema. Kodumajapidamises ei saa nii, et teen mida tahan, kui tahan – ikka päris palju on tegevusi, mis peavad tehtud saama.
Jah, koduse kolme lapse emana, kui endal ka kuskile “välja ” vaja hommikul kohe peale mehe ja laste laialisaatmist vaja minna, tuleb veidi enne 7-t ärgata. Ja kui pead lapsele kokku lepitud ajaks lasteaeda järgi jõudma ja kindlaks kellaajaks trenni viima ja vahepeale kodus oleva pisemaga poes ja liivakastis käigud käidud saama ja ehk vahepeal ühele vanemale lapsele enne tema trenni midagi süüa tegema, siis ongi nii, et oma töödeks ja tegemisteks aega saab alles õhtul.
Seda ma just tajusin peale esimese lapse saamist ja vahepeal veidi palgatööl käies, et peale tööpäeva ei jõuagi muud kui poes käia ja süüa teha ja paar vajalikku kodutööd ja ongi päev läbi, õudne tormamine. Kodus vahelgi saab natuke lihtsalt olla, kui tunned, et ei jaksa või ei taha täna. Selles mõttes küll tööle ei tahaks väikeste laste kõrvalt minna, et mina küll ei kujuta ette, mis töökoht see on, kust ma jõuaks lapse mõistes mõistlikuks ajaks lasteaeda järgi, + üüratule hulgale lasteaia üritustele, kust vanemad osa võtavad, kooliaktuste vaatamisele jne. Mõni kukuks nüüd kohe kaagutama, et miks teine vanem ei tee seda siis – on sellisel tööl, kus vähemalt enne koroonat oli palju välislähetusi, ja lihtsalt ei ole võimalik alati töökohustuste tõttu ka kohe 5-st kodus olla, vaid läheb vahel ikka väga pikalt.
Keegi lastest pole enne 3 eluaastat lasteaeda läinud
Miks peaks täiskohaga emme lapsed kolmesenagi lasteaeda minema? Ma saan aru, et nt 5-6aastasena on see vajalik ja hea, kodus on emme sabas igav ja harjutakse kollektiivis olema ja sealseid reegleid jne. Meie lapsed läksidki alles lasteaia viimasesse rühma.
Ega ei peaksi enne 3 3 minema, aga enamus peresid siiski olude sunnil, kuna ema peab tööle naasma raha teenimiseks, siiski seda teevad.
Näiteks omal kõrgepalgaline sugulane tegi isegi lastega kodus olles veidi tööd edasi, et mitte oma head kohta kaotada.
Muuseas, enamik inimesi teebki lihtsaid töid. Sellistes teemades aga peetakse eranditult kõiki koduperenaisi mandunud vegeteerijateks.
Keegi ei eeldagi, et kõik naised oleksid kohtunikud, tuumafüüsikid või ajukirurgid. Ka Selveris kärude lükkamine on väärikas töö, sest sellega teenib naine endale ISE elatist, mitte ei parasiteeri mehe rahakotil.
Inimesed siin kirjutavad, et tulid töölt ära, sest pere jaoks oli muidu liiga vähe aega. Aga selle peale ei mõtle, et mees, ainukese rahateenijana, äkki tahaks ka vahepeal lapsi näha. Nüüd peab hoopis koormust tõstma, et lisaks lastele ka naise kulud katta.
Ka meie oleme mehega rääkinud seda, et kui lapsed tulevad, siis ma võiksin koju jääda.
Miks? Sest me ei taha panna oma last munitsipaallasteaeda ja heade eralasteaedade aastamaks on nii jõhker.
Ei usu iial, et ettevõtte tippjuhi jaoks on eralasteaia maks jõhkralt kõrge. See on ikka suht kommiraha tippjuhi palga kõrval.
Minu mees ei ole tippjuht ja mingi 5000 on meie jaoks arvestatav summa, seda enam, et plaanis pole üks laps saada.
Muuseas, enamik inimesi teebki lihtsaid töid. Sellistes teemades aga peetakse eranditult kõiki koduperenaisi mandunud vegeteerijateks.
Keegi ei eeldagi, et kõik naised oleksid kohtunikud, tuumafüüsikid või ajukirurgid. Ka Selveris kärude lükkamine on väärikas töö, sest sellega teenib naine endale ISE elatist, mitte ei parasiteeri mehe rahakotil.
Inimesed siin kirjutavad, et tulid töölt ära, sest pere jaoks oli muidu liiga vähe aega. Aga selle peale ei mõtle, et mees, ainukese rahateenijana, äkki tahaks ka vahepeal lapsi näha. Nüüd peab hoopis koormust tõstma, et lisaks lastele ka naise kulud katta.
Noh, minu mees ei pea koormust tõstma, kui ma koduseks jään.
Kui peaks, siis ei jääkski. Ja ma kahtlen, et naine lihtsalt jääb koju, ilma mehega läbi arutamata.
Aga selle teemaga ongi kaks poolt- need kes ei jääks koju ja teised kes jääksid.
Mina olen sellel poolel, kes kavatseb koju jääda, vähemalt mõneks ajaks.
Ära ma ei mandu, sest mul on endal huvid ja tegevused kodu kõrvalt.
Ja otsus on mõlema poolne.
Ja sellest, mida keegi teine minust mõtleb, mind ei huvuta. Minu ümber ei ole inimesi, kes koduperenaistest lugu ei pea 🙂
Muuseas, enamik inimesi teebki lihtsaid töid. Sellistes teemades aga peetakse eranditult kõiki koduperenaisi mandunud vegeteerijateks.
Keegi ei eeldagi, et kõik naised oleksid kohtunikud, tuumafüüsikid või ajukirurgid. Ka Selveris kärude lükkamine on väärikas töö, sest sellega teenib naine endale ISE elatist, mitte ei parasiteeri mehe rahakotil.
Inimesed siin kirjutavad, et tulid töölt ära, sest pere jaoks oli muidu liiga vähe aega. Aga selle peale ei mõtle, et mees, ainukese rahateenijana, äkki tahaks ka vahepeal lapsi näha. Nüüd peab hoopis koormust tõstma, et lisaks lastele ka naise kulud katta.
Mina pole kuulnud ühestki mehest, kes naise koduseks jäämisel oma koormust tõstaks. Pigem vastupidi – pereloomisel ollakse vähem tööl.
Kas sa selle peale ei tule, et naise koduseksjäämine võib olla mehe soov? Et ta saaks rahus tööle pühenduda, ei peaks olema haige lapsega kodus, jooksma õigeks ajaks lasteaeda, arstide juurde, koolikoosolekule, pärast tööd poodi, siis süüa tegema, koristama jne?
Kas tõesti on olemas mõni juhtum, kus naine paneb mehe fakti ette, et tema jääb nüüd koju ja mees suurendagu seetõttu oma töökoormust?
Selge ju see, et peres, kus kummagi poole iga teenitud sent ellujäämise nimel arvel on, ei saa naine koduseks jääda. Jutt ikka neist, kes (võib-olla niisamagi, võib-olla kulude vähendamise arvelt) ühe palgaga toime tuleksid.
Mulle jääb see austuse kaotamise jutt ka selles mõttes arusaamatuks, et need tööd tuleb nii ehk naa ära teha. Kui ema on päev otsa tööl ja õhtuti poolsurnud ning nädalavahetused kuluvad puhkamise ja kodutööde peale, samas kui hobisid, perega veedetud aega ja mehe-naise suhtesse panustamist lükatakse aja- või jaksupuudusel lõputult edasi ning tegemata asjade hunnikud kasvavad üle pea, siis on austus olemas? Kui aga naine kodused toimetused tööajal ära teeb, musta pesu ega triikimata riiete hunnikud ei jõua tekkidagi, mees saab pärast töölt tulekut ainult lõõgastuda, naine on puhanud ja värske, kuna tal jääb igapäevaselt piisavalt aega ka iseendale ning nädalavahetused on vabad investeerimaks mõlema poole hobidesse ning paarina ja perena koosolemisse, siis kaob austus naise ja ema vastu? Lastele jäävad ju ikka nende kohustused, nad koristavad nt oma tube ikka sellepärast, et nad seal ise elavad ja mustust tekitavad, mitte selle pärast, et emal pole töölkäimise tõttu mahti nende järelt koristada?
Kui te aga olete pere loonud mehega, kes oma pereliikmeid ainult teenitud raha järgi hindab ja lapsed samasugusteks kasvatanud, siis on küll põhjust pigem peeglisse vaadata.
Suurem osa juriste ja arste on tänapäeval naised. Ka itikad või insenere on naiste seas palju. Õpetajatest vüi teadlastest rääkimata.Loomeinimesed.
Ehk jätaks selle müüjatöö hetkeks kõrvale.
Paraku on paljud alamakstud ametid peaaegu naiste päralt – müüjad, teenindajad, ettekandjad, hooldajad, iluteenindajad. Nendel naistel ei ole vaja karta, et kui vahepeal kodune olla, siis samasugust tööd enam ei leiaks. Ma arvan, et koduseks jäänud naiste seas on palju rohkem neid, kelle palgatöö oli suhteliselt vähetasuv ja ebahuvitav ning arste ja juriste on nende hulgas vähem.
Selge ju see, et peres, kus kummagi poole iga teenitud sent ellujäämise nimel arvel on, ei saa naine koduseks jääda. Jutt ikka neist, kes (võib-olla niisamagi, võib-olla kulude vähendamise arvelt) ühe palgaga toime tuleksid.
Mulle jääb see austuse kaotamise jutt ka selles mõttes arusaamatuks, et need tööd tuleb nii ehk naa ära teha. Kui ema on päev otsa tööl ja õhtuti poolsurnud ning nädalavahetused kuluvad puhkamise ja kodutööde peale, samas kui hobisid, perega veedetud aega ja mehe-naise suhtesse panustamist lükatakse aja- või jaksupuudusel lõputult edasi ning tegemata asjade hunnikud kasvavad üle pea, siis on austus olemas? Kui aga naine kodused toimetused tööajal ära teeb, musta pesu ega triikimata riiete hunnikud ei jõua tekkidagi, mees saab pärast töölt tulekut ainult lõõgastuda, naine on puhanud ja värske, kuna tal jääb igapäevaselt piisavalt aega ka iseendale ning nädalavahetused on vabad investeerimaks mõlema poole hobidesse ning paarina ja perena koosolemisse, siis kaob austus naise ja ema vastu? Lastele jäävad ju ikka nende kohustused, nad koristavad nt oma tube ikka sellepärast, et nad seal ise elavad ja mustust tekitavad, mitte selle pärast, et emal pole töölkäimise tõttu mahti nende järelt koristada?
Kui te aga olete pere loonud mehega, kes oma pereliikmeid ainult teenitud raha järgi hindab ja lapsed samasugusteks kasvatanud, siis on küll põhjust pigem peeglisse vaadata.
Kui naine päev otsa koristab, kokkab, triigib, koertega jalutab ja lapsi õpetab ning ringi veab, on õhtuks täpselt sama väsinud mutt.
Mees on ostnud teenija. Tal muidugi hea meel, et ei pea koristama ega poest süüa vedama.
Kui naine päev otsa koristab, kokkab, triigib, koertega jalutab ja lapsi õpetab ning ringi veab, on õhtuks täpselt sama väsinud mutt.
Nojah, aga siis on ka tööd õhtuks tehtud ja saavad lõõgastuda nii mees kui naine. Kui mõlemad töötavad kodust väljas, siis koduste töödega alustavad mõlemad alles õhtul ja ollakse veel väsinum.
Ei aja keegi kodu segamini, kui kedagi kodus ole. Lapsed sõidavad trenni ise ja õpivad ka ise. Lõunat süüakse väljas, pole mingit söögitegemist ega nõudepesu.
Ei aja keegi kodu segamini, kui kedagi kodus ole. Lapsed sõidavad trenni ise ja õpivad ka ise. Lõunat süüakse väljas, pole mingit söögitegemist ega nõudepesu
Õhtuti ju siiski ollakse kodus. Ja kui see tornaado elamisest üle käib, no läheb ikka segamini küll.
Ma ise pole koduperenaine olnud, mul närv ei pea vastu, sest ma ei talu rutiini, aga minu meelest on küll lastega perele hea, kui üks kahest kodu ja pere eest hoolitsemisele pühendub, vahet pole, kas mees või naine. Võtab ikka päris palju pingeid maha, sest isegi teismelised tegelikult vajavad tähelepanu ja hoolitsust.
Ja väga inetu on rääkida, et pere koosluses sellise korralduse juures keegi on parasiit, kui toimib vastastikkuse teineteise vajaduste eest hoolt kandmine. Üks teeb supi, teine annab supi tegemiseks raha. Kus see parasiitlus on?
Austus ei kao ka kuhugi, kui selles peres on armastus ja kui inimene ise ennast austab.
Ja tõesti, enamike inimeste töö pole mingi meeletu eneseteostus. Pigem teostatakse ennast oma hobide kaudu. Ma oletan, et iga 7 või 8 inimene kümnest saab ehk öelda, et tema töö on ka tema hobi.
Ja väga inetu on rääkida, et pere koosluses sellise korralduse juures keegi on parasiit, kui toimib vastastikkuse teineteise vajaduste eest hoolt kandmine. Üks teeb supi, teine annab supi tegemiseks raha. Kus see parasiitlus on?
Inetu või mitte, aga kõigile on ju selge, et kodus lõunani hommikumantlis ringi chillida ja siis rahulikus tempos kulpi liigutada on tunduvalt lihtsam elu kui iga päev kella peale tõusta ja tähtaegade ning normidega võidu joosta. Ei ole see raha pärast tööl käimine meeldiv ei naistele ega meestele. Kodus võiks olla ainult siis, kui see on materiaalselt võimalik mõlemale. Igasugune “mu mees teenib piisavalt, et saan olla kodune”, ongi parasiitlus, sest see piisav teenimine tuleb alati mehe vaimse või füüsilise tervise arvelt.
Ma oletan, et iga 7 või 8 inimene kümnest saab ehk öelda, et tema töö on ka tema hobi.
Ah? Keegi töötab raamatupidajana ja see on ka tema hobi? Arst on hobikorras arst? Poemüüja hobi on poemüüjaks olemine?
Ma oletan, et iga 7 või 8 inimene kümnest saab ehk öelda, et tema töö on ka tema hobi.
Ah? Keegi töötab raamatupidajana ja see on ka tema hobi? Arst on hobikorras arst? Poemüüja hobi on poemüüjaks olemine?
Sa ei saa aru, mida hobi tähendab. Hobi ei ole vaid tegevus, mida aeg-ajalt ja kohatäiteks tehakse. Hobi on miski, mida tahetakse vabatahtlikult teha ja mis väga meeldib, hoolimata sellest, kas sa saad raha või kulutad hoopis raha. Kõik su märgitud kolm ametit võivad vabalt olla ka hobi, mida tehakse tööna, sest see meeldib ja on hingele.
Muide, ma olen finants-spetsialist ja mu töö on küll mu hobi, sest mulle meeldivad numbrid, meeldib, kuidas informatsioon kokku jookseb, meeldib näha, kuidas numbritest vormub lugu.
Pealegi, ma teen tihti oma tööd kodus hommikumantlis chillides. Ahjaa, mul ei ole meest ja laps on pesast väljas. Kõik, mis mul on, on mu enda saavutatud.
Ja ikkagi ma ei näe mitme lapse ema, kes otsustab koduperenaine olla, parasiidina, sest minu arust on see ka töö. Tõsine töö, mis võtab aega, energiat, pühendumust ja vähendab kindlasti teiste pereliikmete koormust. Mina oleks küll igatsenud, et mu kõrval oleks olnud üks armastav koduperenaine, et ma poleks pidanud niimoodi rööprähklema. Mina olen kõvasti lõivu maksnud oma karjäärile, sest mul polnud lastekasvatamise koormat kellelegi delegeerida.
Ja kui ma oleks saanud täielikult oma andele pühendudes karjääri teha, siis ma kahtlustan, et perekoolikad oleks mu koduperemehest abikaasa ja mu enda ära söönud elusast peast. Karjääri tegev ema on ju kohutav rongaema ja kodus olev taustajõuks olev mees on häbi ots.
Tegelikult, mis see meie asi peaks olema, kuidas võõras pere otsustab toimida, kui nad üksusena toimivad hästi, käigu siis mõlemad tööl või ainult üks.
Muide, ma olen finants-spetsialist ja mu töö on küll mu hobi, sest mulle meeldivad numbrid, meeldib, kuidas informatsioon kokku jookseb, meeldib näha, kuidas numbritest vormub lugu.
Kas finants-spetsialist on raamatupidaja peenem nimetus või?
Mina olen rabanud pea 20 aastat kahel töökohal, vahepeal saanud lapsed ning olnud eluaeg seda meelt, et õiged inimesed teevad tööd, eneseteostust ja mida rohkem rabad, seda tublim oled. Ja-jaa. Elu õpetas mulle kujundlikult, kui rumal selline mõtteviis on. Töötad näiteks oma tervise mingi tööandja kasuks ära ja visatakse üle parda nagu tükk s.tta.
Jah, kui kellegi töö on tema hobi ja/või on ise tööalaselt oma aja peremees, siis andke minna. Kui mul oleks edaspidi võimalik valida, ei käiks ühtegi minutit enam palgatööl. Ma isegi ei igatse olla koduperenaine, vaid lihtsalt kodune. Sest ausalt öeldes ei viitsiks ma ka kodus koristada ja pidevalt lastega ninapidi koos olla. Kindlasti ei pääseks minu lapsed ega mees kodutöödest ka juhul, kui ma kodus oleksin. Jah, suurema osa teeksin ära ikka, aga tegelikult tahan hoopis endaga tegeleda. Käia lõõgastumas, hästi süüa, kodu ja aeda kujundada, lugeda ja filme vaadata, reisida, puzzlesid kokku panna, mõnda uut keelt õppida, minna kutsekasse kondiitriks õppima, hakata koeri kasvatama või hobuseid pidama. Maailmas on nii palju asju, mida tahaks teha. Kahjuks mul pole rikast meest, kes sellist elu lubada saaks. Seega käin tööl hambad ristis “ennast teostamas”. Kusjuures mul on hästi tore töö, aga mida vanemaks saan, seda rohkem tajun, milline väärtus on aeg. Aeg, mis kahjuks ei kuulu mulle, vaid mille üle otsustab tööandja. Minu jaoks ei ole maailmas olemas tööd, mille vahetaksin vabaduse vastu ise oma aega kasutada.
Tööandja võtab nädalas sinu aega 40 tundi. Ülejäänud 128 tundi on sinu päralt.
Tööandja võtab nädalas sinu aega 40 tundi. Ülejäänud 128 tundi on sinu päralt.
See on nii just nende lihtsamata töödega. Pealegi tuleb tööle ja tagasi ka saada.
Tööandja võtab nädalas sinu aega 40 tundi. Ülejäänud 128 tundi on sinu päralt.
Päevas on 24 tundi. Laias laastus jaguneb see 8+8+8 töö, une ja vaba aja vahel. Reaalsus on see, et vaba aeg ei ole VABA aeg:
– tunnike kulub tööle ja tagasi liikumisele (mõnel rohkemgi), alles jääb 7 tundi.
– tund kulub hommikul ärkamisele, pesemisele, söömisele; kel on lapsed, saab tunnist pigem poolteist, alles jääb 6 või 5,5 tundi.
– toidupoes käimine ja söögi tegemine + söömine + koristamine võtab kokku 1,5 tundi, alles jääb 4,5 või 4 tundi.
– lisaks tuleb ette koristamist, pesu pesemist (kappidesse panemist, triikimist), laste õppimise kontrollimist, laste magamasaatmist, iseenda õhtuseid hügieenitoiminguid ja kõik see tuleb mahutada alles jäänud nelja tunni VABA aja sisse.
Kes armastavad õhtuti trennis käia, jääb eelnimetatud toimingutele ainult 2,5 tundi.
Jah, loomulikult on iga pere vajadused ja harjumused erinevad, aga väita, et sul on igas päevas 16 tundi VABA aega, et teha, mida tahad, on meelevaldne. Isegi kui elad üksi ja kohustusi on minimaalselt, siis magamisest ei pääse meist keegi.
Jah, loomulikult on iga pere vajadused ja harjumused erinevad, aga väita, et sul on igas päevas 16 tundi VABA aega, et teha, mida tahad, on meelevaldne. Isegi kui elad üksi ja kohustusi on minimaalselt, siis magamisest ei pääse meist keegi.
Just. Ma elan üksi, lapsi pole ja igasugu kohustusi on sisuliselt minimaalselt. Kui ei taha, ei pea koristama ka. Pealegi mul pole eriti kedagi, kes segadust tekitaks. Jooksvalt enda järelt kogu aeg koristada, siis ei ole mingit laga.
Aga sellegipoolest jääb aega kätte vähe. Kulubki koos tööleminemise ja tulemisega päevas ikkagi 9h vähemalt. Sest tuleb ju varem ärgata ka, et hommikusi toimetusi teha. Siis söögitegemine õhtuti. Poes käimine. Kui trennis käin, siis neil päevadel veelgi vähem vaba aega.
Lisaks mul on vahetustega töö, mis tähendab vahepeal 12hvahetusi. Siis olengi kodust 14h ära. Koju jõuan hilisõhtul. Alles jääb tervelt 1h vaba aega, kui tahta normaalsel ajal magama minna.
Minu hinnangul kulutab inimene töötamisele siiski kaugelt liiga palju aega oma elus. Ma oleks väga õnnelik, kui meil hakkaks ka kunagi kehtima 6-7h tööpäev ja neljapäevane töönädal.
Inimese elu võiks olla mõeldud muuks kui ainult töötamiseks.
Nagu siin üks eelkõneleja loetles, mida kõike ta teha tahaks oma vaba ajaga. Aga ei saa. Sest enamus aega on ta tööl.
Ja mis selle elu mõte on, kui enamus aega kulub töötamisele ja (enese loodud) kohustuste täitmisele? Elu võiks ju olla nauding ja enesearendamine.
Kulubki koos tööleminemise ja tulemisega päevas ikkagi 9h vähemalt.
Kui lõunapaus pole tööaja sees, siis arvesta vähemalt pool tundi sinna lisaks.
Ei aja keegi kodu segamini, kui kedagi kodus ole. Lapsed sõidavad trenni ise ja õpivad ka ise. Lõunat süüakse väljas, pole mingit söögitegemist ega nõudepesu.
Kas see kodus olev ema ongi siis see, kes kodu pidevalt segamini keerab? Lapsed sõidavad muidugi trenni ise ja õpivad ise, kui nad sellega hakkama saavad. Pole mingit vahet, kas ema on kodus või tööl. Kui lapsed aga nende asjadega ise toime ei tule, siis tuleb siiski vanematel neid toetada, ükskõik kas nad on tööpäevast väsinud või mitte.
Lõunat süüakse väljas ka siis, kui ema on kodus. Vaevalt see peamine kokkamine ema lõunale läheb. Aga õhtust süüakse enamasti siiski kodus. Nõusid peseb masin. Kui masinat pole, siis tuleb need nõud igal juhul käsitsi ära pesta, ka pärast tööpäeva.
Kodus võiks olla ainult siis, kui see on materiaalselt võimalik mõlemale. Igasugune “mu mees teenib piisavalt, et saan olla kodune”, ongi parasiitlus, sest see piisav teenimine tuleb alati mehe vaimse või füüsilise tervise arvelt.
Perede prioriteedid on erinevad. Meie prioriteet oli lapsi kolme aastani kodus hoida, et ei peaks neid sõimega traumeerima. Mehe töökoormus ei suurenenud selle otsusega karvavõrdki. Olime mõistlikud/tagasihoidlikud tarbijad. Tuttavad viisid juba paarikuuse beebi hoidjale, sest muidu oleksid pidanud peres ühe autoga läbi ajama.
Pole vist vaja lisada, et meie peres autot polnudki.
Mis töökoht see küll olla võiks, kus mees saab oma töökoormust suurendada naise koduseks jäädes, ja vähendada, kui naine tööl käib? Äkki siis juba niipidi, et kui naise palk 200 eurot tõuseb, siis mees kohe võtab koormust vähemaks ja teenib ise 200 eurot vähem? 😛
Need töökohad, kus mees saab kohe oma koormust suurendada, kui naine kodune, on pigem sellised vähesema palgaga liht- või oskustöö kohad. Ehitaja ehitab natuke rohkem, pesumasinate paigaldaja teeb ka töötunnikese päevas rohkem. Kui mees on saja töötajaga ettevõtte juht, kuidas ta oma töökoormust naise sissetulekutega vastavalt kohandab?
Kui naine on kodune, on mehe kodune töökoormus ju kohe väiksem. Mees tuleb koju, ta ei pea hakkama süüa tegema, poodi minema, pesu pesema. Ta võtab kerge ampsu ja on kohe valmis trenni minema. Mees ei pea nädalavahetusel poolt laupäeva kulutama kodu koristamisele, sest naine on nädala sees millalgi selle ära teinud. Pere saab veeta koos aega.
Naised, kes kirjutavad, et mees nõrkeb suurenenud vastutuse all ja peab töökoormust suurendama, et pere ära toitu, tunduvad olevat sinikraede naised ja nende kodudes olid ka naiste tööl käies kõik kodutööd naiste teha.
Seega käin tööl hambad ristis “ennast teostamas”. Kusjuures mul on hästi tore töö,
Kust otsast see töö siis tore on:)?
Mees tuleb koju, ta ei pea hakkama süüa tegema, poodi minema, pesu pesema. Ta võtab kerge ampsu ja on kohe valmis trenni minema.
Oot-oot. Mees tuleb ikka koju ja hakkab lapsi hoidma, et naine lõpuks ilma lasteta olla saaks ning trenni/sõbranna juurde/shoppama saaks minna. Või see vaene naine peabki koguaeg lastega aega veetma? Kui mehe tööpäev läbi, siis ülejäänud aeg kuni magamaminekuni jagatakse pooleks.
Ja väga inetu on rääkida, et pere koosluses sellise korralduse juures keegi on parasiit, kui toimib vastastikkuse teineteise vajaduste eest hoolt kandmine. Üks teeb supi, teine annab supi tegemiseks raha. Kus see parasiitlus on?
Inetu või mitte, aga kõigile on ju selge, et kodus lõunani hommikumantlis ringi chillida ja siis rahulikus tempos kulpi liigutada on tunduvalt lihtsam elu kui iga päev kella peale tõusta ja tähtaegade ning normidega võidu joosta. Ei ole see raha pärast tööl käimine meeldiv ei naistele ega meestele. Kodus võiks olla ainult siis, kui see on materiaalselt võimalik mõlemale. Igasugune “mu mees teenib piisavalt, et saan olla kodune”, ongi parasiitlus, sest see piisav teenimine tuleb alati mehe vaimse või füüsilise tervise arvelt.
Miks elu peab tingimata raske olema? Nagu ma eespool kirjutasin, hakkavad mehed pärast pereloomist pigem vähem töötama, ühestki koormust suurendanud mehest pole ma küll kuulnud. Ja enamasti on naise koduseksjäämine just mehe soov.
