Teema: koduperenaised

Vaat’ seda, miks tuleb kolmeaastane laps lõunauinakust varem üles äratada, et kuhugi ringi viia, ei mahu mulle ka pähe (lasteaiarühmas on kasvatajatele meeldetuletus väljas, keda millisel päeval millal üles ajada, et vanemad saaksid ringidesse viia). Aga koolilastele kulub minu meelest küll paar huviringi ära, ja kui ei käi sellises koolis, kus ringid sealsamas olemas, siis ongi häda käes.

Ma hetkel ei sobi, sest olen beebiga koduperenaine, aga no ma sisustan oma aja näiteks kultuurimajas huviringis käimisega nagu ennegi (sellega on muidugi raskusi) ja ise huviringi juhendamisega (selleks puhuks on mul lapsehoidja). Raha osas mehest sõltumine on jah minu jaoks kõige suurem mure – mis siis saab, kui mehele telliskivi pähe kukub jne. Muidu teeksin hea meelega ka edaspidi (kui beebi suureks saab) oma huviringi juhendamist edasi, aga selle eest makstakse nii vähe, et läheb pigem hobi kui töö alla.

#2962376:

Jaa, mõtle kui uhke on öelda, et tegin süüa või koristasin või hoidsin lapsi palga eest, teistele.

mulle tundubki et nii on tõesti uhkem. miks küll? mu sugulasel on laps. sugulane hoiab teiste lapsi. see ongi tema töö. tal on väga palju tööd. vahel on need lapsed ka tõbised ja siis ei saa ta oma last kaasa võtta. toob mulle hoida. mõttega, et minul on piiramatult aega ja olen koguaeg vaba ja mul pole mingit kohustust, kellaajaliselt. kui ma ei viitsi hoida, siis ta nagu ka ei mõista.

Mul on üks tuttav, kelle proua on kodune. Lapsed (tütred) on vanuses 25-33 – kõik vajavad endiselt hoolt, on samuti kodused, tööl ei käi. Kui selline kamp elab igapäevaselt kodus, siis ilmselgelt on palju koristada, poes käia, süüa teha, pesu pesta, triikida.
Mees töötab infarkti äärel.

Mina nautisin täiega paar aastat koduperenaise elu, kui tööst paariks aastaks aja maha võtsin. Ärkasin, millal tahtsin, tõin endale hommikukohvi ning peekoni ja munad voodisse. Sageli panin mõne hea video mängima ja vaatasin kohvi kõrvale voodis head filmi. Mulle meeldis see vaikus ja rahu, kui mees ja lapsed olid koduukse enda järelt kinni pannud. Poolest päevast vedasin end üles, ligunesin mõnusas lõhnastatud vannis ja seejärel läksin reeglina šoppama või kinno või basseini ujuma või mõnd päevast kontserti kuulama või sõbrantsidega restosse lõunat sööma. Vahel tuli muidugi ette, et tegelesin heategevuse korras vaeste ja väetite abistamisega. Õhtuti tegin lastele/mehele kiiresti midagi valmis ja lõin end lille, et õhtul minna kas oma hobiga tegelema või lihtsalt välja heade sõpradega möllama. See oli aeg, kus teinekord otsustasin hommikul spontaanselt, et sõidan täna nt Helsingisse, kuna seal on parasjagu põnevad näitused toimumas. Mõnes mõttes igatsen seda aega hullult tagasi, aga mingil hetkel ei suutnud megaheast palgast ja mugavast ning palju reisimist pakkuvast töökohast lihtsalt ära öelda.
Minu meelest on need, kes peavad tööd elu mõtteks, lausa napakad. Ja need, kes ei suuda koduse naise puhul muid tegevusi kui kokkamine ja koristamine, välja mõelda nagu teemaalgataja, äärmiselt napi IQga.

#2962431:

Uskumatu seltskond. Esimesed, kes siin lõugamas, et miinimumpalka teeniv mees ei tohiks lapsi saada. Esimesed, kes lastele kuukuludeks 550 ja rohkemgi veel räuskavad. Ma tahaks päriselt ka näha ühte kohtuniku, kes lapsed selliste emade kasvatada jätavad. Miks seadus ühele poole viltu on? Riigil on isade näol saamata mitu miljonit. Püha jumal, lulli ja tralli löövate emade näol saaks ju riigitulud mitmekordistada.

Sellel , millist pilti sina näed, pole seadusega mingit tegemist. Proovida ju võid kodanikujulguse raames ise algatada sellised asju, mis nö tervavpunktid on sinu silmis ja vaata, mis välja tuleb. Praeguse selle jutu põhjal alust pole ollagi, sest sa lahmid ühte patta kõik erinevad asjad, lisaks erinevad inimesed. Kõik need naised, kes lõugavad, et miinimumpalka teeniv mees ei tohiks lapsi saada, ei pruugi olla selle teemaga siin sõna võtvad naised, pealegi ei pruugi need olla üldse ka kodused naised.
Ükski kohtunik ei hakka lambist naiselt lapsi ära võtma selle pärast, et naine on teatud aja oma elust lastega kodune, enamasti kokkuleppel mehega.
Siis peaaegu mitte ükski naine pole terve elu kodune selles mõistes, et kohe üldse mitte midagi peale lullitamise ei tee.
Ja veel, miks siin teemas miinustatakse isegi naist, kes ütles, et oli vaid 2 a kodune?
Kodune olla ei tähenda alati lulli löömist ja raha kulutamist. Aga seda võib ilmselt kordama jäädagi, selle rõhutamise eest, kui öelda, et mida kõike kodused naised teevad, saab ka miinuseid, sest see ei huvita vastaspooli.
Kodune naine ei ole vaid see, kes lulli lööb. Minu tutvusringkonnas on oldud kodused ikka sellepärast, et kodus on tohutult tööd.

#2962549:

aga miks sa ennast selles teemas puudutatuna tunned üldse. teema polegi sinusugustest, kes omavad passiivset tulu ja seetõttu saavas hakkama igapäevaselt tööl käimata.
pigem räägin siin neist, kes mehe kulul vegeteerivad ja ei julge, ei oska ja on liiga saamatud, et tööle minna. põhjuseks see, et kodus on “tohutult teha”

Kuna sa tegid halvustava vihje minu sõnavõtu kohta, siis loe ka seda, mida esimese lehel kirjutasin oma teises postituses, kuskirjeldasin neid, kes minu lähiringkonnast on eri aegadel kodused olnud ja mis põhjustel. Ja need naised olid kodus sellepärast, et neil oligi reaalselt kodus rohkem tegemist, kui väljaspool kodu. Ei maksa naeruvääristada neid, kellel on peale vaba raha ja vaba aja lihtsalt muud põhjused, miks neid kodudes vajatakse. Mitte nad ei ole seal oma mugavuse pärast.
Aga nagu ma esimeses kirjas ütlesin, siis põhjused, miks keegi on kodus olnud, need ei huvita nokkijaid, kes ära tahavad panna. Ja sinu käest ma konkreetselt küsisin, et kas sind huvitab, miks mõni naine on olnud kodune(et mitte panna kõiki ühte patta) ja sa vastasid, et tahad teada. Ja nüüd viimasest kommist ma siiski nägin ärapanemist(et ütle, mida tahad, ikka lased edasi, nagu ma poleks midagi rääkinud), kuna vastus oli minu poolt kirjeldatud.

#2962434:

Mina nautisin täiega paar aastat koduperenaise elu, kui tööst paariks aastaks aja maha võtsin. Ärkasin, millal tahtsin, tõin endale hommikukohvi ning peekoni ja munad voodisse. Sageli panin mõne hea video mängima ja vaatasin kohvi kõrvale voodis head filmi. Mulle meeldis see vaikus ja rahu, kui mees ja lapsed olid koduukse enda järelt kinni pannud. Poolest päevast vedasin end üles, ligunesin mõnusas lõhnastatud vannis ja seejärel läksin reeglina šoppama või kinno või basseini ujuma või mõnd päevast kontserti kuulama või sõbrantsidega restosse lõunat sööma. Vahel tuli muidugi ette, et tegelesin heategevuse korras vaeste ja väetite abistamisega. Õhtuti tegin lastele/mehele kiiresti midagi valmis ja lõin end lille, et õhtul minna kas oma hobiga tegelema või lihtsalt välja heade sõpradega möllama. See oli aeg, kus teinekord otsustasin hommikul spontaanselt, et sõidan täna nt Helsingisse, kuna seal on parasjagu põnevad näitused toimumas. Mõnes mõttes igatsen seda aega hullult tagasi, aga mingil hetkel ei suutnud megaheast palgast ja mugavast ning palju reisimist pakkuvast töökohast lihtsalt ära öelda.

Minu meelest on need, kes peavad tööd elu mõtteks, lausa napakad. Ja need, kes ei suuda koduse naise puhul muid tegevusi kui kokkamine ja koristamine, välja mõelda nagu teemaalgataja, äärmiselt napi IQga.

Kas pardifilee viilutasid ise või oli õhtuti catering tellitud?

kui ämmast rääkida, siis minu ämm on küll mures oma poja pärast. seepärast et poeg käib ainukesena tööl. see on ikka suur koormus ja vastutus pere eest. pealegi on meestel ka läbipõlemist, infarkte stressist. ta arvab, et ta poeg on väga tubli aga suure pinge all tööl käimise pärast. läinud on ka noori mehi ja see hirmutab teda väga.
mina päris nii asja küll ei näe. minu arust on tal kül tubli poeg, aga kodus on ta väga mugav ja ei tee peaaegu midagi peale arvete maksmise. emasüdant see muidugi ei rahusta. ta ikka kardab seda pinget tööst.

#2962549:

aga miks sa ennast selles teemas puudutatuna tunned üldse. teema polegi sinusugustest, kes omavad passiivset tulu ja seetõttu saavas hakkama igapäevaselt tööl käimata.
pigem räägin siin neist, kes mehe kulul vegeteerivad ja ei julge, ei oska ja on liiga saamatud, et tööle minna. põhjuseks see, et kodus on “tohutult teha”

Saan aru, et tegid teema enda kohta. Sina oleksid siis üks nendest vegeteerijatest? Sel juhul ei soovita küll koju jääda.

Arvestades, et meil on jätkuvalt välja kujunenud, et tasusustamata hoolduskoormus on naiste rida, siis ega selle kõrvalt jõuagi ju veel palgatööd teha. Vanurid, lapsed, loomad, kõik on kuidagi sujuvalt suguvõsa naispere kanda.

#2962549:

#2962442:

#2962440:

#2962434:

Mina nautisin täiega paar aastat koduperenaise elu, kui tööst paariks aastaks aja maha võtsin. Ärkasin, millal tahtsin, tõin endale hommikukohvi ning peekoni ja munad voodisse. Sageli panin mõne hea video mängima ja vaatasin kohvi kõrvale voodis head filmi. mulle meeldis see vaikus ja rahu, kui mees ja lapsed olid koduukse enda järelt kinni pannud. Poolest päevast vedasin end üles, ligunesin mõnusas lõhnastatud vannis ja seejärel läksin reeglina šoppama või kinno või basseini ujuma või mõnd päevast kontserti kuulama või sõbrantsidega restosse lõunat sööma. Vahel tuli muidugi ette, et tegelesin heategevuse korras vaeste ja väetite abistamisega. Õhtuti tegin lastele/mehele kiiresti midagi valmis ja lõin end lille, et õhtul minna kas oma hobiga tegelema või lihtsalt välja heade sõpradega möllama. See oli aeg, kus teinekord otsustasin hommikul spontaanselt, et sõidan täna nt Helsingisse, kuna seal on parasjagu põnevad näitused toimumas. Mõnes mõttes igatsen seda aega hullult tagasi, aga mingil hetkel ei suutnud megaheast palgast ja mugavast ning palju reisimist pakkuvast töökohast lihtsalt ära öelda.

Minu meelest on need, kes peavad tööd elu mõtteks, lausa napakad. Ja need, kes ei suuda koduse naise puhul muid tegevusi kui kokkamine ja koristamine, välja mõelda nagu teemaalgataja, äärmiselt napi IQga.

novot ja sellised bimbod on esimesed kisama, et miks riik neile seda teist ja kolmandat ei maksa, tööle sunnib ja haigekassat ei taga. aga eks bimbopõlv kestab niikaua kui välimus väsima hakkab. kes on ilu pärast võetud, see ka ilu pärast jäetakse.

Mis asja? Ma olen tänaseks juba 50+ ja kogu oma varanduse ise teeninud, osalt ka pärinud. Mehelt, kellest ma varanduslikult olen oluliselt jõukam, ei palu ma sentigi selleks, et end mõnusalt tunda. Ja oma arstivisiidid olen suurelt osalt ise kinni maksnud, et sina saaksid tasuta arstiabi.

aga miks sa ennast selles teemas puudutatuna tunned üldse. teema polegi sinusugustest, kes omavad passiivset tulu ja seetõttu saavas hakkama igapäevaselt tööl käimata.

pigem räägin siin neist, kes mehe kulul vegeteerivad ja ei julge, ei oska ja on liiga saamatud, et tööle minna. põhjuseks see, et kodus on “tohutult teha”

Kui inimene on tõesti liiga saamatu, et üldse tööl käia, võikski ta ju kodus olla. Mis selles halba on? Tööga hakkama ei saaks, aga saab hakkama laste kasvatamise ja söögivalmistamisega. Ja kui mehele ka sobib, milles probleem? Nõme enda ego upitamise teema, et saaks ainult teisi halvustada ja maha teha.
(Ei, ma ei ole kodune naine, aga see teemaalgatus on lihtsalt madal)

Ega kellegi mees sellepärast ju teist töökohta ei võta, kui naine koduseks jääb. Meil on nii, et osalt ma jäin koduseks tervise tõttu. Olles kodus, vaatasime, et ma suudan kodusena rohkem kokku hoida, kui tööl teeniksin. Mehel on väga nõudlik töö, ta on tihti välislähetustes, õhtul koju tulles peab veel tunniajaseid telefonikõnesid või paneb exelis numbreid paika. Olles kodune, saan ma tagada talle parimad võimalused tema töö tegemiseks. Mees tuleb koju, talle on juba soe tervislik toit valmis. Sööb kerge eine ja läheb kohe trenni. Kui ma poleks kodus, mees tuleks, peaks ise hakkama süüa tegema, siis ta trenni ei jõuaks, sest söögi valmides ja söödud saades oleks kell juba liiga palju. Kui mees on välismaal, hoian kodu joone peal. Mees ei pea kulutama aega koristamisele ja särkide triikimisele. Hea küll, et neid asju võiks teha ka koduabiline. Aga praegu mina olengi see koduabiline. Kas ma tunnen sellepärast ennast alaväärsena – kindlasti mitte, see solvaks ju kõik neid, kes päriselt töötavadki koduabilistena. Lisaks ma olen elus ka paarkümmend aastat teinud väga nõudlikku ja silmapaistvat tööd. Ma olen oma karjääritegemise vajadused igati ära rahuldanud ja jõudnud arusaamisele, et igapäevases oravarattas rabelemises pole midagi nii head, mis kompenseeriks nõmedaid ülemusi ja nõmedaid tööülesandeid. Aga kindlasti, kui mul poleks seda kunagi olnudki, siis ma arvaks, et selline elu, nagu ma elasin, on õudselt äge ja kadestamisväärne.
Ainus, mida ma taga igatsen, on enese üles löömine. Mul ei ole enam põhjust igapäevaselt ennast kenaks teha. Siiski on piisavalt seltskondlikku elu ja hobi, et päris 360 päeva aastas ka kodustes retuusides ja tuunikas ringi ei käi.

#2962549:

#2962442:

#2962440:

#2962434:

Mina nautisin täiega paar aastat koduperenaise elu, kui tööst paariks aastaks aja maha võtsin. Ärkasin, millal tahtsin, tõin endale hommikukohvi ning peekoni ja munad voodisse. Sageli panin mõne hea video mängima ja vaatasin kohvi kõrvale voodis head filmi. mulle meeldis see vaikus ja rahu, kui mees ja lapsed olid koduukse enda järelt kinni pannud. Poolest päevast vedasin end üles, ligunesin mõnusas lõhnastatud vannis ja seejärel läksin reeglina šoppama või kinno või basseini ujuma või mõnd päevast kontserti kuulama või sõbrantsidega restosse lõunat sööma. Vahel tuli muidugi ette, et tegelesin heategevuse korras vaeste ja väetite abistamisega. Õhtuti tegin lastele/mehele kiiresti midagi valmis ja lõin end lille, et õhtul minna kas oma hobiga tegelema või lihtsalt välja heade sõpradega möllama. See oli aeg, kus teinekord otsustasin hommikul spontaanselt, et sõidan täna nt Helsingisse, kuna seal on parasjagu põnevad näitused toimumas. Mõnes mõttes igatsen seda aega hullult tagasi, aga mingil hetkel ei suutnud megaheast palgast ja mugavast ning palju reisimist pakkuvast töökohast lihtsalt ära öelda.

Minu meelest on need, kes peavad tööd elu mõtteks, lausa napakad. Ja need, kes ei suuda koduse naise puhul muid tegevusi kui kokkamine ja koristamine, välja mõelda nagu teemaalgataja, äärmiselt napi IQga.

novot ja sellised bimbod on esimesed kisama, et miks riik neile seda teist ja kolmandat ei maksa, tööle sunnib ja haigekassat ei taga. aga eks bimbopõlv kestab niikaua kui välimus väsima hakkab. kes on ilu pärast võetud, see ka ilu pärast jäetakse.

Mis asja? Ma olen tänaseks juba 50+ ja kogu oma varanduse ise teeninud, osalt ka pärinud. Mehelt, kellest ma varanduslikult olen oluliselt jõukam, ei palu ma sentigi selleks, et end mõnusalt tunda. Ja oma arstivisiidid olen suurelt osalt ise kinni maksnud, et sina saaksid tasuta arstiabi.

aga miks sa ennast selles teemas puudutatuna tunned üldse. teema polegi sinusugustest, kes omavad passiivset tulu ja seetõttu saavas hakkama igapäevaselt tööl käimata.

pigem räägin siin neist, kes mehe kulul vegeteerivad ja ei julge, ei oska ja on liiga saamatud, et tööle minna. põhjuseks see, et kodus on “tohutult teha”

Siis teinekord täpsusta oma teemaalgatust, öeldes, et teema on neile, kes on koduperenaised mehe kulul. Antud juhul mina seda teemaalgatusest välja ei lugenud. Lühike mälu sul, kui su enda teemaalgatus sulle enam ei meenu, aga seda on alati võimalik uuesti üle lugeda.
Võimalik muidugi, et su silmaring on nii kitsas, et sa lihtsalt ei tule selle peale, et kõik nn koduperenaised ei ole kodused mitte sugugi mehe arvelt.
Kui aus olla, siis minu silmis on need naised, kes suhteliselt madala palga eest iga päev tööd teha vihuvad, ühiskonnale oluliselt väiksema väärtusega, kui nende liigikaaslastest jõukad koduperenaised.

#2962578:

#2962434:

Mina nautisin täiega paar aastat koduperenaise elu, kui tööst paariks aastaks aja maha võtsin. Ärkasin, millal tahtsin, tõin endale hommikukohvi ning peekoni ja munad voodisse. Sageli panin mõne hea video mängima ja vaatasin kohvi kõrvale voodis head filmi. Mulle meeldis see vaikus ja rahu, kui mees ja lapsed olid koduukse enda järelt kinni pannud. Poolest päevast vedasin end üles, ligunesin mõnusas lõhnastatud vannis ja seejärel läksin reeglina šoppama või kinno või basseini ujuma või mõnd päevast kontserti kuulama või sõbrantsidega restosse lõunat sööma. Vahel tuli muidugi ette, et tegelesin heategevuse korras vaeste ja väetite abistamisega. Õhtuti tegin lastele/mehele kiiresti midagi valmis ja lõin end lille, et õhtul minna kas oma hobiga tegelema või lihtsalt välja heade sõpradega möllama. See oli aeg, kus teinekord otsustasin hommikul spontaanselt, et sõidan täna nt Helsingisse, kuna seal on parasjagu põnevad näitused toimumas. Mõnes mõttes igatsen seda aega hullult tagasi, aga mingil hetkel ei suutnud megaheast palgast ja mugavast ning palju reisimist pakkuvast töökohast lihtsalt ära öelda.

Minu meelest on need, kes peavad tööd elu mõtteks, lausa napakad. Ja need, kes ei suuda koduse naise puhul muid tegevusi kui kokkamine ja koristamine, välja mõelda nagu teemaalgataja, äärmiselt napi IQga.

Kas pardifilee viilutasid ise või oli õhtuti catering tellitud?

Seda ma arvasin, et lumpeni esindus ei suuda kaua oma kibestumust enam varjata. Kas pidev töörügamine on ajule nii rängalt mõjunud?