võtan siis teemaalgatajana jutu kokku. näib, et igal naisel, kes päevi kasutult õhtusse veeretab on oma vabandus. tegelik tööle mitteminemise põhjus on ilmselt see, et on õpitud vale eriala, või pole üldse midagi õpitud, teadmised on aegunud ja julgus tööturule naasta on kadunud. (erandiks siis need naised, kes elu jooksul endale piisava materiaalse tagala loonud.)
ma tõesti ei imesta, et nende mehed neist naistest ei huvitu, kuhugi neid välja ei vii, sest kodus mandunud naisega ei ole aja veetmine kuigi põnev. ei taha siin kedagi halvustada ja juhin tähelepanu pigem seetõttu, et PK-st saab igapäev lugeda pahadest meestest, küll on truudusetud, ei hooli perest ega lastest, kohtlevad naist halvasti jnejne.
kui teie, naised, seate end madalamale positsioonile, kui teil puudub võimalus mehe halva käitumise korral suhtest lahkuda, siis jäätegi jalamatiks. ja seda, et lapsed teile aitäh ütleks (et te selle NÕIAKOSTÜÜMI ise õmblesite) , seda ka tõenäoliselt ei juhtu.
kuna vastukaja perenaiste poolt on siin olnud nii valulik, siis olen järjest enam veendunud, kuidas mõttetuse tunne inimest töötleb, igapäev ja tasapisi.
Teema: koduperenaised
võtan siis teemaalgatajana jutu kokku. näib, et igal naisel, kes päevi kasutult õhtusse veeretab on oma vabandus. tegelik tööle mitteminemise põhjus on ilmselt see, et on õpitud vale eriala, või pole üldse midagi õpitud, teadmised on aegunud ja julgus tööturule naasta on kadunud. (erandiks siis need naised, kes elu jooksul endale piisava materiaalse tagala loonud.)
ma tõesti ei imesta, et nende mehed neist naistest ei huvitu, kuhugi neid välja ei vii, sest kodus mandunud naisega ei ole aja veetmine kuigi põnev. ei taha siin kedagi halvustada ja juhin tähelepanu pigem seetõttu, et PK-st saab igapäev lugeda pahadest meestest, küll on truudusetud, ei hooli perest ega lastest, kohtlevad naist halvasti jnejne.
kui teie, naised, seate end madalamale positsioonile, kui teil puudub võimalus mehe halva käitumise korral suhtest lahkuda, siis jäätegi jalamatiks. ja seda, et lapsed teile aitäh ütleks (et te selle NÕIAKOSTÜÜMI ise õmblesite) , seda ka tõenäoliselt ei juhtu.
kuna vastukaja perenaiste poolt on siin olnud nii valulik, siis olen järjest enam veendunud, kuidas mõttetuse tunne inimest töötleb, igapäev ja tasapisi.
Sa ei saanud ikka üldse millestki aru. Kui sul on tugev sisemine veendumus, et kodused naised on mõttetud parasiidid, harimatud, tööturul konkurentsivõimetud ja MANDUNUD, siis milleks sa selle teema üldse tegid? Veelkord mainin, et väga paljud naised (ja ka mehed) teevad sellist palgatööd, mis neile kuigivõrd vaimset pinget ei paku ega mõju ka arendavalt.
Ja kust sa võtad, et halvad peresuhted on just kodustel naistel? Puhtalt raha pärast ei pea halva suhtega leppima ka kodused naised, me ei ela keskajal. Ja suhte lõpetamine on keeruline ka töötavatele naistele, seal on palju rohkem aspekte kui raha.
Mina nautisin täiega paar aastat koduperenaise elu, kui tööst paariks aastaks aja maha võtsin. Ärkasin, millal tahtsin, tõin endale hommikukohvi ning peekoni ja munad voodisse. Sageli panin mõne hea video mängima ja vaatasin kohvi kõrvale voodis head filmi. Mulle meeldis see vaikus ja rahu, kui mees ja lapsed olid koduukse enda järelt kinni pannud. Poolest päevast vedasin end üles, ligunesin mõnusas lõhnastatud vannis ja seejärel läksin reeglina šoppama või kinno või basseini ujuma või mõnd päevast kontserti kuulama või sõbrantsidega restosse lõunat sööma. Vahel tuli muidugi ette, et tegelesin heategevuse korras vaeste ja väetite abistamisega. Õhtuti tegin lastele/mehele kiiresti midagi valmis ja lõin end lille, et õhtul minna kas oma hobiga tegelema või lihtsalt välja heade sõpradega möllama. See oli aeg, kus teinekord otsustasin hommikul spontaanselt, et sõidan täna nt Helsingisse, kuna seal on parasjagu põnevad näitused toimumas. Mõnes mõttes igatsen seda aega hullult tagasi, aga mingil hetkel ei suutnud megaheast palgast ja mugavast ning palju reisimist pakkuvast töökohast lihtsalt ära öelda.
Minu meelest on need, kes peavad tööd elu mõtteks, lausa napakad. Ja need, kes ei suuda koduse naise puhul muid tegevusi kui kokkamine ja koristamine, välja mõelda nagu teemaalgataja, äärmiselt napi IQga.
Kas mehe ees piinlik polnud, tõenäoliselt oleks temagi voodis hommikusööki tahtnud nautida ja poole päevani vannis liguneda?
Enamasti ei jää naine koduseks nii, et mees peab hambad ristis topelttööd sellepärast tegema. Ma usun, et minu mees teeks isegi rohkem tööd, kui tal ei oleks perekonda. Siis polekski ju põhjust koju tulla.
Kodusena on mul aega. Aega tegeleda lastega. Aega tegeleda lähedastega. Enamikul on ju lisaks mehele ja lastele ka muud sugulased. Kui palju aega on tööl käival inimesel oma lähedaste jaoks?
Ma arvan ka, et mehed ei tee pere pärast rohkem tööd, pigem vastupidi.
Sa ei saanud ikka üldse millestki aru. Kui sul on tugev sisemine veendumus, et kodused naised on mõttetud parasiidid, harimatud, tööturul konkurentsivõimetud ja MANDUNUD, siis milleks sa selle teema üldse tegid? Veelkord mainin, et väga paljud naised (ja ka mehed) teevad sellist palgatööd, mis neile kuigivõrd vaimset pinget ei paku ega mõju ka arendavalt.
ta vist ikka sai aru küll.
mina kodune naine. kui trehvan endiseid töökaaslaseid, tuttavaid jne küsitakse, et millega tegeled. olen kodune. tõesti? kas igav pole, mida sa teed siis kõik päevad, on küsimus. töötavatel inimestel on veendunud arvamus, et kodus olemine on igav. mul pole igav. no mis ma teen, kui et koristan, teen süüa, teen trenni, loen, käin kuskil. on probleem väärtustada enda eluviisi, sest keegi ei võta seda nagu täisväärtuslikku elu. kuigi nad ise räägivad, et oh nii palju tööd, küll tahaks ka trenni, lugeda, puhata, käia, aga ei jõua. ja lõpuks ütlevad et mis sa rikkaid räägid, mõni saab kodune olla. ja loevad aastaid pensionini. nii 15-20 aastat läheb veel aega.
Mina olen eluaeg töötanud, teinud nii meeldivat kui vähem meeldinud tööd, kui rahaliselt oleks võimalik, töötaks oma praegusel kohal veerandi või poole kohaga, kuid töötaksin. Sest töö sunnib tegema ka asju, mida ei taha, sunnib pingutama viisil, mida mittetöötamine ei tee. Nägin oma ema pealt, kes on suur lugeja ja kultuuritarbija, kuidas ta pensionile jäädes tasapisi hakkas manduma: polnud vaja pingutada ja vabandused “mina seda ei tee” või “see mind ei huvita” olid kohe võtta. Hobi ja tööd eristab lisaks muule ka see, et hobi võid nurka visata kui ära tüütab või väsimus peale tuleb, tööd mitte. See hoiab vaimu ja keha vormis, kuigi on teiekord vastik, tüütu ja saadaks kuu peale. Isegi kõige meeldivamas töös on ebameeldivaid külgi ja hetki, mis tööd tehes tuleb ära teha.
Kuid nii nagu on erinevaid töid, on ka erinevaid inimesi ja koduseid, nii et üldistusi teha ei saa.
Sa ei saanud ikka üldse millestki aru. Kui sul on tugev sisemine veendumus, et kodused naised on mõttetud parasiidid, harimatud, tööturul konkurentsivõimetud ja MANDUNUD, siis milleks sa selle teema üldse tegid? Veelkord mainin, et väga paljud naised (ja ka mehed) teevad sellist palgatööd, mis neile kuigivõrd vaimset pinget ei paku ega mõju ka arendavalt.
ta vist ikka sai aru küll.
mina kodune naine. kui trehvan endiseid töökaaslaseid, tuttavaid jne küsitakse, et millega tegeled. olen kodune. tõesti? kas igav pole, mida sa teed siis kõik päevad, on küsimus. töötavatel inimestel on veendunud arvamus, et kodus olemine on igav. mul pole igav. no mis ma teen, kui et koristan, teen süüa, teen trenni, loen, käin kuskil. on probleem väärtustada enda eluviisi, sest keegi ei võta seda nagu täisväärtuslikku elu. kuigi nad ise räägivad, et oh nii palju tööd, küll tahaks ka trenni, lugeda, puhata, käia, aga ei jõua. ja lõpuks ütlevad et mis sa rikkaid räägid, mõni saab kodune olla. ja loevad aastaid pensionini. nii 15-20 aastat läheb veel aega.
Täpselt. Küll ma moosisin oma tööl käivaid sõbrannasid, et teeme koos midagi ägedat, kas peredega või ilma ja enamikult tulid vastused, et ma olen tööst nii väsinud, et tahaks nädalavahetuseti lihtsalt kodus puhata. Kas see on siis elu, mida ihaldada? Õnneks leidus ka minusuguseid, kes palgatööl ei pidanud käima ja nendega oligi äärmiselt lõbus, sest inimesed olid puhanud, rõõmsameelsed, ei kannatanud kunagi stressi all – nendega oli väga meeldiv koos olla.
Ei ole kurb aga miks see sulle närvidele käib? 🙂
Käin trennis, loen raamatuid ja uudiseid, sõbrannadega lõunatamas, reisin ca 4 kuud aastas, vastuvõttudel, teatris ja kinos, kodus toimetan ka 🙂 Tõesti, kodu on puhas, maitsev söök laual ja mees/lapsed hoitud.
Mees ei kurda, pigem talle selline elustiil meeldib.
Haridus ja kogemus on olemas, saan alati tööle 🙂
Sa ei saanud ikka üldse millestki aru. Kui sul on tugev sisemine veendumus, et kodused naised on mõttetud parasiidid, harimatud, tööturul konkurentsivõimetud ja MANDUNUD, siis milleks sa selle teema üldse tegid? Veelkord mainin, et väga paljud naised (ja ka mehed) teevad sellist palgatööd, mis neile kuigivõrd vaimset pinget ei paku ega mõju ka arendavalt.
ta vist ikka sai aru küll.
mina kodune naine. kui trehvan endiseid töökaaslaseid, tuttavaid jne küsitakse, et millega tegeled. olen kodune. tõesti? kas igav pole, mida sa teed siis kõik päevad, on küsimus. töötavatel inimestel on veendunud arvamus, et kodus olemine on igav. mul pole igav. no mis ma teen, kui et koristan, teen süüa, teen trenni, loen, käin kuskil. on probleem väärtustada enda eluviisi, sest keegi ei võta seda nagu täisväärtuslikku elu. kuigi nad ise räägivad, et oh nii palju tööd, küll tahaks ka trenni, lugeda, puhata, käia, aga ei jõua. ja lõpuks ütlevad et mis sa rikkaid räägid, mõni saab kodune olla. ja loevad aastaid pensionini. nii 15-20 aastat läheb veel aega.
hahaa, äkki mina olengi su endine töökaaslane. samamoodi olen uurinud, et mida üks naine päevad läbi kodus teeb ja samamoodi naernud et mis sa rikkaid räägid:)
tegelikkuses teavad kõik, et selle naise mees suhtleb intiimselt oma naistöökaaslasega oma lõpututes komaneeringutes, mille jaoks oma naine kenasti särgid triigib ja püksid viigib. kodunaisele pole muidugi seda mõtet nina alla hõõruda, sest valikuid ta elus ju pole.
Miks tal ei peaks muid valikuid olema? Käed jalad otsas ju? Eestis on suur tööjõupuudus!
Kas töölkäivad naised on selliste komandeeringute eest kuidagi rohkem kaitstud?
Sa ei saanud ikka üldse millestki aru. Kui sul on tugev sisemine veendumus, et kodused naised on mõttetud parasiidid, harimatud, tööturul konkurentsivõimetud ja MANDUNUD, siis milleks sa selle teema üldse tegid? Veelkord mainin, et väga paljud naised (ja ka mehed) teevad sellist palgatööd, mis neile kuigivõrd vaimset pinget ei paku ega mõju ka arendavalt.
ta vist ikka sai aru küll.
mina kodune naine. kui trehvan endiseid töökaaslaseid, tuttavaid jne küsitakse, et millega tegeled. olen kodune. tõesti? kas igav pole, mida sa teed siis kõik päevad, on küsimus. töötavatel inimestel on veendunud arvamus, et kodus olemine on igav. mul pole igav. no mis ma teen, kui et koristan, teen süüa, teen trenni, loen, käin kuskil. on probleem väärtustada enda eluviisi, sest keegi ei võta seda nagu täisväärtuslikku elu. kuigi nad ise räägivad, et oh nii palju tööd, küll tahaks ka trenni, lugeda, puhata, käia, aga ei jõua. ja lõpuks ütlevad et mis sa rikkaid räägid, mõni saab kodune olla. ja loevad aastaid pensionini. nii 15-20 aastat läheb veel aega.
hahaa, äkki mina olengi su endine töökaaslane. samamoodi olen uurinud, et mida üks naine päevad läbi kodus teeb ja samamoodi naernud et mis sa rikkaid räägid:)
tegelikkuses teavad kõik, et selle naise mees suhtleb intiimselt oma naistöökaaslasega oma lõpututes komaneeringutes, mille jaoks oma naine kenasti särgid triigib ja püksid viigib. kodunaisele pole muidugi seda mõtet nina alla hõõruda, sest valikuid ta elus ju pole.
Miks tal ei peaks muid valikuid olema? Käed jalad otsas ju? Eestis on suur tööjõupuudus!
Kas töölkäivad naised on selliste komandeeringute eest kuidagi rohkem kaitstud?
Absoluutselt nõus. Nagu töölkäivaid naisi poleks kunagi petetud. Mehe tööl on lõdva püksikummiga naised ja mees ise l…! Suure tõenäosusega naine kodus midagi ei tea, sest päeva lõpus läheb mees ikka koju ja räägib oma suurest armastusest. Antud juhul tundub kodune naisterahvas kogu selles kambas ainuke väärikas tegelane.
Mul on mõnus töö ja lahedad töökaaslased. Kuna oleme mehega n.ö. vabakutselised, siis saab võtta puhkust, millal soovime ja lastega kuhugi soojale maale põrutada. Oleme majanduslikult kindlustatud ja loodan 5-10 aasta pärast vähendada tasapisi töökoormust (on plaan veel kinnisvara soetada).
mina mäletan hästi seda aega, kui elasin üksi, käisin tööl ja teenisin. mõtlesin, et kuramus küll, ma käin tööl, raban lausa mitmel kohal, aga nii raske on rahaliselt hakkama saada. kõrgepalgaline polnud, kuigi amet oli aus. lausa koolis õpitud amet. elasin nii,et kui midagi tahtsin osta siis hoidsin kõhukõrvalt kokku. raske elu pole mulle võõras. ja ajaga pole eriti midagi muutunud. inimesed käivad tööl ja ikka on raske rahaliselt. kiruvad riiki ja valitsust.
kui mees peaks nüüd leidma, et mõne naisega on toredam elada, siis peaks tööle minema. muidugi oleks ma upakil ja samas seisus, mis kunagi varem kui ma ometi käisin tööl. elan siis kõhukõrvalt säästes, nagu paljud teised meie riigis.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
