Teema: Kodus ära kadunud asjad

#3756387:

kas teile ei tule tuttav ette, et leiate asja sealt, kust teda juba korra eelnevalt otsisite? asi on selles, et universum oma olemuselt on energiat-mateeriat säästev. see tähendab, et tegelikult objekte, mida hetkel mitte keegi ei jälgi ei eksisteerigi. objektid tekitatakse, siis kui ilmub keegi, kes neid vaadelda saab, samas see tekkimine on küll üsna momentaanne, kuid siiski kulub selleks mingi aeg ning seetõttu vahest mõned objektid jäävad universumi poolt tekitamata ja neid ei saa enam hiljem vaatluse ajal tekitada. see ongi põhjus miks asjad kaovad. näiteks avate ootamatult külmiku ukse ja ei suuda sealt leida juustu, mis kindlasti peab seal olema, kuid universum ei jõudnud seda sinna õigeaegselt taasluua. nüüd õige käitumine oleks külmiku uks sulgeda ja siis natukese aja pärast avada ja juust särab sealt rõõmsalt vastu, sest andsite universumile aega seda sinna tagasi luua. seega kui nt sõrmus kukub maha ja te seda sealt kohe ei leia, siis minge korraks teise tuppa ja tulge tagasi, sest tõenäosus sõrmust leida on siis ikka tunduvalt suurem kui kohe luubiga põrandat üle vaatama hakata.

Huvitav, et universum mu mehele just sellist trikki teeb ja mulle vähem 😀 😀 Nt ei leia ta peaaegu kunagi külmkapist midagi üles. Paneb nõutult ukse kinni ja teatab: “Ei ole ju!”. Mina teen ukse lahti ja lihtsalt võtan otsitava riiulilt 😀

Ma kaotasin mõni aasta tagasi ära oma rahakoti. Olin päris kindel, et see on mu käekotis, sest see oli tema tavapärane koht. Mingi aeg pidin poodi minema ning mida polnud käekotis oli rahakott. Otsisin nagu napakas ja mida pole seda pole. Täpselt teadsin, et viimane kord poes käies panin selle oma kohale tagasi. Ja nagu enamustel inimestel, oli ka minu kukrus kõik eluks vajalikud kaardid. Id kaart, pangakaart, veel mingid kaardid. Ühesõnaga kõik kadunud. Edasi ei hakka heietama. Mitu kuud hiljem leidsin oma kaotatud rahakoti suurest sügavkülma kirstust. Kuidas ta sinna sattus-võin ainult oletada😂. Vähemalt oli raha nagu maast leitud. Dokumendid ning kaardid olin jõudnud juba uued teha.

Kassi liivakasti kühvel, no ei saa aru juba nädal aega kadunud, ja kuhu ei saa aru??

#3756444:

Mul on üks leidmise lugu ka. Isa kaevas peenramaad ja kaotas ära oma abielusõrmuse. Otsisime küll, aga no mida sa sealt mulla seest enam leiad. Järgmine aasta, kui uuesti kaevas sama peenart, siis tuli sõrmus välja 🙂

Mul on lausa kaks leidmiselugu, mis mõlemad on nii uskumatud, et ma absoluutselt ei solvu, kui te ei usu. Aga need mõlemad juhtumid on tõesed.

1.Olin nõukaaja lõpus Tartus tudeng. Oli talv, lumi, sopp, vanad puulehed jne. Meie igaäevane teekond ühest õppehoonest teise viis üle Toomemäe. Kandsin oma lemmikkõrvarõngaid ja järjekordselt Toomemäel ukerdades tirisin korduvalt salli ümber kaela koomale ja kaotasin ühe kõrvarõnga, kusjuures mul ei olnud aimugi, millises kohas täpselt, teadsin lihtsalt, et üle Toomemäe minnes oli ta enne uude hoonesse jõudmist kadunud. Olin kohutavalt õnnetu. Järgmisel hommikul ütlesin  rühmaõdedele naljatamisi, et kui me täna jälle üle Tooemäe kõnnime, vaadake palun maha, äkki leiate mu kõrvarõnga üles. Üks rühmaõde leidiski. Ja ei, üle Toomemäe ei kulgenud lahtiaetud laiad kõnniteed, me ukerdasime ikka otse, üle puujuurte, puude vahelt läbi jne.

2.Teine juhtum on mõne aasta tagune. Elan suures parklaga kortermajas ja sõidan igapäevaselt autoga. Ühel päeval vastu talve (vist novembris) avastasin koju jõudes, et mu autovõtme võtmehoidja on kadunud. Taas õnnetu, sest see oli kaugelt reisilt toodud suveniir, selline väike poolvääriskivist kuubikuke. Kinnitus oli katki läinud ja suveniir kadunud võtme küljest, võti ise alles. Tuli talv ja oli küllalt palju lund, jäidet, lörtsi, kõike. Tavaline, pigem aga lumerohkem talv, umbes nagu see viimane nüüd oli. Korduvalt oli ka parklas sahkamist või vehkisid naabrimehed oma lumelabidatega. Tuli kevad ja lumi sulas ära. Minu suveniir lebas täpselt minu auto parkimiskohal, ilmselt seal, kuhu ta oli novembris kukkunud.

Väike kööginuga põgeneb regulaarselt kompostihunnikusse. Tema puhul juba teab, kus otsida.

Eelmises töökohas tuli uksi kaardiga avada ja päris sageli juhtus just vahetult enne koju minekut, et kaarti pole mitte kuskil ja jää või ööseks tööle.

90ndatel, mis ühekordseid kontaktläätsi veel saadaval ei olnud, juhtus alalõpmata, et tugevalt lühinägelik ema pillas läätse põrandale ja terve pere roomas nina vastu põrandat ettevaatlikult ringi, et seda leida.

Malevas vinnasime heinapakke üles heinaküüni ja ühel tüdrukul kadus kuldkõrvarõngas. Jäi heinapaki külge kinni (noortele selgituseks, et heinapakid olid kuubiku-kujulised, hein nööridega kinni seotud). Hakkasime otsima, no juba vanasõna ütleb, et otsi nõela heinakuhjast. Ja mina leidsin, sillerdaski heinapaki küljes. Jabur on see, et olen suht lühinägelik, kandsin küll juba tol ajal prille, aga nägin nendega silmaarsti tabelist vaid paari ülemist rida. Seega minu puhul toimis teine vanasõna, et pime kana leiab ka mõnikord tera.

Minu mehe suguvõsa mehed on meistrid kadunud (või ka peidetud) asju leidma. Mehe noorem vend armastas juba lapsena kohvi, aga ämm arvas, et kohv ei ole laste jook, ja peitis kohvipakki kpgu aeg ära, eri kohtadesse. Olin just ämmaperel külas, istusin üksi köögis, kui mehe vend tuli koolist (oli selline 13-14a), seisis köögi ukse peal, nagu nuhutas õhku, läks otsejoonelt elektriahju juurde, tegi ukse lahti, ja voilaa, kohvipurk oligi selleks päevaks sinna pandud.

Meie poeg on samad võimed pärinud. Noorena õmblesin palju ja mul olid riide lõikamiseks spets minu vanaema rätsepakäärid. Ühel päeval tahtsin midagi lõigata, ja ei ole kääre. Otsisin ja otsisin, lõpuks kutsusin poja appi. Mäletan, et ta oli just enda mingi tegevusega ametis, suht vastumeelselt tuli, samamoodi toa uksel nuhutas, tõmbas suure sektsioonkapi kõige kõrgemal asuva kapiukse lahti ja ütles, et võta oma käärid. Seal kapis olid varuks ostetud käterätikud ja voodipesu, mitte mingit seost õmblemisega ei olnud. Jääb arusaamatuks, kuidas need käärid sinna üldse said ja veelgi arusaamatumaks, kuidas üks 6-7a poisiklutt need sealt koheselt üles leidis.

Oh jaa, pisipoiss libistas emme-issi piletid terrassilaua vahelt murule. Leidsime viimasel hetkel. Aga ühe muusikali piletid on siiani kadunud.

Otsisin mõni kuu tagasi kraadiklaasi ühest 20*20 cm suurusest karbist (Ikea sahtlisisu riidest karbid) , kus oli see kraadiklaas alati olnud. No ei leidnud. Kuna olin kindel, et peab seal olema vaatasin järgmisel päeval uuesti. Ei olnud. Ostsin siis uue ja samal päeval leidsin selle kraadiklaasi sealt samast karbist. Kuidas see võimalik on ei tea.
Passi leidsin ka kunagi sealt kuhu olin mitu korda vaadanud siis, kui uue tegin. Samal päeval.

Pole kunagi ühtegi sokki pesumasin ära söönud. Kõik saavad varem või hiljem ikka oma paarilisega kokku.

Aga kunagi meil kadus kodus ära lapse mänguasja üks osa. Selline nagu rõngastest koosnev torn oli, üsna suur asi tegelikult. Ja üks rõngas kadus ära. Otsisime igalt poolt kodust. Mõtlesime, et ju on kuhugi suure kapi taha kukkunud. Paar aastat hiljem kolisime ära ja kõik kapid ning nurgad said puhtaks tehtud, aga välja see ei tulnudki. Nüüd hiljuti tõin panipaigast pesamuna ootama pandud mänguasjad välja ja kohe jäi silma see rõngatorn, millel üks rõngas puudub endiselt. Kohe tuli see müsteerium meelde.

Samas olen korduvalt kaotanud oma väikest pärlkõrvarõngast või selle tagust ja alati on lõpuks välja tulnud. Ükskord oli mitu kuud kadunud ja tuli välja vaiba pealt, kuigi robottolmuimeja töötab iga päev ja olime ka vaipa vahepeal rulli keeranud.

Usun mõndagi, aga kui keegi tuleb jahuma kadunud sokkidest mille panite paaris! kui te ikka olite adekvaatne sel hetkel, siis pesumasin ei söö ega kaota sokke, vaid teie olite sel hetkel hajameelne või purjus sest ei jälginud sokipaare-teema lukus! Kes miinustab, on ehe näide idiotismist.

mingi viis aastat tagasi tööauto võtmed .Tulin reedel koju (elan maal), lasin auto puldist lukku ja kõik.terve nädalavahetuse olin kodus ja esmaspäeva hommikul kui tööle hakkasin minema ei leidnudki  kuskilt (siiamaani kadunud)!

Mul on kaks sellist juhtumit, mis oleksid teistsuguse lõpu puhul samuti kadunud asja müsteeriumiks saanud.

Esimene lugu. Kui maailm veel noor oli, läksime perega jalutama. Mul oli seljas pikk, üle tagumiku ulatuv kampsun. Ühel hetkel märkas mees, et mul ripub lapse tubane sandaal kinnituskrõpsu pidi tagumiku küljes. Eks sandaalid olid esikupingil, kus ma kingi jalga pannes istusin. Kui sandaal oleks kuskil õues maha pudenenud, oleksin jäänudki kodus otsima ja imestama, kuhu see kadus.  Kallis ortopeediline sandaal oli.

Teine lugu. Kui maailm ja mina vanaks olime saanud ja hõbepulmgi peetud, tuli koroonaaeg koos kodukontori, distantsõppe ja muuga. Stress oli nii suur, et ma mängisin pidevalt närviliselt oma sõrmustega. Vasaku käe ilukivikesega sõrmus ja parema käe abielusõrmus vahetasid kogu aeg kohta. Ja ühel ilusal hetkel abielusõrmust enam ei olnud. Mitte kuskil ei olnud. Ei mäletanud ka, kuhu võisin panna. Pärast süsteemset otsimist leidsin. Sõrmus oli universaalteibi jupikesse tihedalt kokku nutserdatud, nutsakas omakorda tühjas kassikonservikarbis ja see omakorda prügikastis. Ka seda seletust ei oleks olnud võimalik välja mõtelda, kui sõrmus kadunuks oleks jäänud.

#3756447:

Teiseks kipuvad kaduma need asjad, mida pnnakse “kindlasse kohta” ära, et kaotsi ei läheks.

Mäletan, et ütlesin kunagi midagi taga otsivale algklassilapsele, et sa oled selle kindlasti kuhugi kavalasse kohta ära pannud. “Kavalasse kohta…” ütles tema mõtlikult ja läks otsejoones kadunud asja juurde.

Mul kaovad väikesed lusikad pidevalt. Kohvisegamise ja magustoidu söömise lusikad. Kunagi arvasin, et kukuvad suvel õuepidudel terrassi laudade vahelt läbi ja on terrassi all. Aga paar aastat tagasi lasime uue terrassi ehitada ja polnud seal all ühtegi väikest lusikat. Riisusin liiva läbi ka. Mis siis muud, kui ostan neid aga juurde kogu aeg.

#3757107:

Mul kadus üks kauss ära köögist mõni päev tagasi. Luminarci väike klaasist kauss, mida mul on aastaid 3 tk olnud, on nüüd järsku kaks. Mul on väike kodu, otsisin kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest, aga kauss on kadunud. Veel viimasel nädalavahetusel oli neid kausse kolm. Keegi külas käinud ka ei ole, et oleks kausi ära võtnud. Kuid kaussi ei ole enam… ei saa ju olla, et klaasist kauss kõnnib kodust lihtsalt minema või haihtub ära?!

Elad üksi? Muidu saab olla, et keegi lõhkus ära ja ei tahtnud/unustas sulle öelda.