Malevas vinnasime heinapakke üles heinaküüni ja ühel tüdrukul kadus kuldkõrvarõngas. Jäi heinapaki külge kinni (noortele selgituseks, et heinapakid olid kuubiku-kujulised, hein nööridega kinni seotud). Hakkasime otsima, no juba vanasõna ütleb, et otsi nõela heinakuhjast. Ja mina leidsin, sillerdaski heinapaki küljes. Jabur on see, et olen suht lühinägelik, kandsin küll juba tol ajal prille, aga nägin nendega silmaarsti tabelist vaid paari ülemist rida. Seega minu puhul toimis teine vanasõna, et pime kana leiab ka mõnikord tera.
Minu mehe suguvõsa mehed on meistrid kadunud (või ka peidetud) asju leidma. Mehe noorem vend armastas juba lapsena kohvi, aga ämm arvas, et kohv ei ole laste jook, ja peitis kohvipakki kpgu aeg ära, eri kohtadesse. Olin just ämmaperel külas, istusin üksi köögis, kui mehe vend tuli koolist (oli selline 13-14a), seisis köögi ukse peal, nagu nuhutas õhku, läks otsejoonelt elektriahju juurde, tegi ukse lahti, ja voilaa, kohvipurk oligi selleks päevaks sinna pandud.
Meie poeg on samad võimed pärinud. Noorena õmblesin palju ja mul olid riide lõikamiseks spets minu vanaema rätsepakäärid. Ühel päeval tahtsin midagi lõigata, ja ei ole kääre. Otsisin ja otsisin, lõpuks kutsusin poja appi. Mäletan, et ta oli just enda mingi tegevusega ametis, suht vastumeelselt tuli, samamoodi toa uksel nuhutas, tõmbas suure sektsioonkapi kõige kõrgemal asuva kapiukse lahti ja ütles, et võta oma käärid. Seal kapis olid varuks ostetud käterätikud ja voodipesu, mitte mingit seost õmblemisega ei olnud. Jääb arusaamatuks, kuidas need käärid sinna üldse said ja veelgi arusaamatumaks, kuidas üks 6-7a poisiklutt need sealt koheselt üles leidis.