Teema: Kodus ära kadunud asjad

Mul nende kadunud lusikatega seoses meenus, et meile on koju tekkinud üks tordikahvel ja üks teelusikas, mille päritolu on täiesti teadmata ja ükski pereliige omaks ei võta, et kuidagi temaga seotult need meile koju oleksid võinud tekkida. Samamoodi on meil juba mitu aastat üks saunalina, mida keegi omaks ei tunnista. Kohe, kui tekkis, sai pakutud kõigile, kes meie juures saunas olid käinud, aga kellelgi pole sellist olnud 😛 Nii et kui kellelgi on kadunud suur tumeroosa saunalina, teelusikas või koogikahvel, andke aga teada! Sest selline universumipoolne meelevaldne vahetusdiil, et meie kadunud autovõtme asemele antakse saunalina, mulle kohe üldse ei sobi, tahaks esimesel võimalusel tagasi vahetada.

#3757191:

#3757180:

Mul kaovad väikesed lusikad pidevalt. Kohvisegamise ja magustoidu söömise lusikad.

Mulle kingiti kunagi hõbedased graveeringuga teelusikad 6 tk, mis ka järjest kadusid ära. Lõpuks leidsin üles- sõbranna köögisahtlist kogemata, kutsus külla ja pakkus kohvi, saatis mu kööki lusikate järgi. Küllap unustas, kust ta need sai.

Täitsa võimalik mingi kleptomaania puue. Igalt poolt midagi väikest kaasa võtta. Meil oli tädi selline, käis külas ja alati läks temaga midagi kaasa.

#3757465:

#3757345:

#3757191:

#3757180:

Mul kaovad väikesed lusikad pidevalt. Kohvisegamise ja magustoidu söömise lusikad.

Mulle kingiti kunagi hõbedased graveeringuga teelusikad 6 tk, mis ka järjest kadusid ära. Lõpuks leidsin üles- sõbranna köögisahtlist kogemata, kutsus külla ja pakkus kohvi, saatis mu kööki lusikate järgi. Küllap unustas, kust ta need sai.

Kuidas sa reageerisid? Uurisid sõbrannalt?

Küsisin jah, kuidas minu lusikad tema sahtlisse said, aga ta nii solvus, et tahtis mind ilma kohvita välja visata ja ka lusikateta. Ma ikkagi võtsin oma lusikad sahtlist ja alles siis läksin. Väga vastik kui põhimõtteliselt oma inimene su tagant varastab, hakkasin mõtlema, et kas kõik mu kadunud asjad on tema käes. Selline asi mürgitab läbisaamise, ma veel varemalt kurtsin, et mu lusikad haihtuvad ja lohutas, et küll nad välja tulevad. Nõme.

Tal oli ju õigus, tulidki 😀

Vaevalt sa teda enam sõbrannaks tahad, seega pole ju mingi kaotus, et välja viskas.  Lusikad said ka veel  tagasi. Hea, et asi välja tuli.

Mul oli aastaid kadunud üks kleit. Panin selle ükskord väikese kilekotiga auto pakiruumi ja pärast seda enam seal ei olnud. Aastateks jäi kadunuks. Välja tuli siis, kui hakkasime autot müüma ja mees tõstis pagasiruumi põhjakatte ära. Seal oli varuratas, mingid tööriistad ja kilekott minu kleidiga. Kuidas see sinna sai, ma tõesti ei tea, varuratast ei olnud kordagi vaja läinud.

Praegu on kadunud üks hinnaline sõrmus. Oli mu ehtealuse peal teiste juures ja enam pole. Kardan, et kukkus maha ja tõmbasin kogemata tolmuimejasse 🙁

Enamasti tulevad meie kodus kadunud asjad kiiresti välja või lihtsalt otsime ise üles (ja leiame ka muidugi). Kui kohe välja ei tule, siis ongi kadunud. Kõige müstilisemalt on mul mõned postipakid kadunud. Ja see pole teps mitte postifirma süü olnud. Neli aastat tagasi tellisin lapsele mütsi ja salli komplekti. Kui koduväravast sisse astusin, oli see veel mul käes, aga siis helises telefon ja panin selle kaenla alla ja kõndisin ukse poole edasi. Kõne oli lühike, aga kui lõpetasin, oli pakk kadunud kaenla alt. Tuul poleks saanud nii kaugele nii kiiresti vast lennutada, pealegi ei mäleta ma üldse, et kõva tuul siis olnud oleks. Linnud võisid küll maast leitud pakiga kähku vehkat teha. Muud seletust ma ei näe, mitu päeva kammisime õuet, aga ei leidnud. Kaks aastat tagasi tellisin kaks raamatut – üks jäi autos kadunuks, teine jõudis tuppa kapi peale, aga sellest päevast peale pole enam näinud.

Sõbrannaga reisil olles kaotasin rahakoti. Olin hetk varem kasutanud seda, aga vaevalt 15 minutit hiljem polnud enam mitte kuskil. Koos sõbrannaga otsisime läbi terve minu koti ja igaks juhuks ka tema oma – pole. Kahtlustasin taskuvargaid ja teatasime politseile, sulgesin kõik, mida vaja. Õnneks pass oli hotellis ja tagasi sain reisida. Umbes pool aastat peale reisi helistas sõbranna ja ütles, et tegi suurpuhastust ja andis oma asju ära. Leidis oma vana käekoti voodri vahelt minu rahakoti.

#3756387:

kas teile ei tule tuttav ette, et leiate asja sealt, kust teda juba korra eelnevalt otsisite? asi on selles, et universum oma olemuselt on energiat-mateeriat säästev. see tähendab, et tegelikult objekte, mida hetkel mitte keegi ei jälgi ei eksisteerigi. objektid tekitatakse, siis kui ilmub keegi, kes neid vaadelda saab, samas see tekkimine on küll üsna momentaanne, kuid siiski kulub selleks mingi aeg ning seetõttu vahest mõned objektid jäävad universumi poolt tekitamata ja neid ei saa enam hiljem vaatluse ajal tekitada. see ongi põhjus miks asjad kaovad. näiteks avate ootamatult külmiku ukse ja ei suuda sealt leida juustu, mis kindlasti peab seal olema, kuid universum ei jõudnud seda sinna õigeaegselt taasluua. nüüd õige käitumine oleks külmiku uks sulgeda ja siis natukese aja pärast avada ja juust särab sealt rõõmsalt vastu, sest andsite universumile aega seda sinna tagasi luua. seega kui nt sõrmus kukub maha ja te seda sealt kohe ei leia, siis minge korraks teise tuppa ja tulge tagasi, sest tõenäosus sõrmust leida on siis ikka tunduvalt suurem kui kohe luubiga põrandat üle vaatama hakata.

Päriselt usud sellist jama? Midagi inimese tajust, ajuehitusest, füüsikast jne ei ole õppinud?

Ämm ostis kunagi turult šašlõkki grillimiseks, mis oli pakitud läbipaistvasse kilekotti. Suvilasse jõudes asetas selle varjualusega terrassile. Kui äi seda poole tunni pärast võtma läks, oli kott tina-tuhka kadunud. Otsisime igalt poolt, aga ei leidnud kileribagi! Ilmselt viis mõni lind või loom selle ära, aga see nägudemeri ajab siiani naerma – 6-l inimesel kõht tühi, aga võtta pole peale salati midagi!

Ema käis mul maalt linna tööl ja seega oli see lähem koht meil kohtuda, nii et aegajalt käisin tal töö juures kohvitamas. Millalgi kadus mul ära talvemüts, mis oli küll silmatorkamatu, aga väga hea lõike ja kvaliteediga. Oli kohe mitu aastat kadunud. Ühel päeval läksin emale koju külla ja esimese asjana näen, et tal nagi otsas ripub minu müts! Mina ahhetan, et vot siis kuhu ma selle jätnud olen! Ema aga vastu, et oh ei, et nende firma kolis ja siis leiti kolimise käigus kusagilt see müts, keegi omaks ei tunnistanud ja siis ema lihtsalt heast peast võttis selle endale. Tal polnud vähimatki aimu, et see minu oma võiks olla.