Tere! Palun teie mõtteid alljärgneva kohta. Varastes kahekümnendates tütar on alates suvest olnud seksuaalsuhtes noormehega. Poissõbraks ta teda ei nimeta, koos väljas ega mingitel üritustel ei käi. Pigem ütleb, et lihtsalt on temaga tore koos tema juures olla. Tütre vanemad pole temaga kohtunud, seega ei tea, mis inimesega on tegu, välja arvatud see, mis internetis leida on (elukoht, haridus ja tegevusala).
Kas peaksime sellist suhtlusvormi lapsevanematena aktsepteerima? Või kohtuma nende mõlemaga koos, saamaks aru, kes on see inimene, kellega tütrel justkui on suhe ja pole ka? Või jätma kõik sinnapaika ja laskma kahel täiskasvanul lihtsalt olla ja vaadata, kuhu välja jõutakse? Kas olen liiga vanamoeline, sekkuv või on mure õigustatud ehk et on oluline teada, missuguste väärtushinnangute ja hoiakutega inimesega täiskasvanud laps seksuaalselt suhtleb, mis on noormehe päritolupere mustrid, ellusuhtumine jne.
Teema: Kodus elav täiskasvanud laps
Tõsi või? Nii armas, kui ema teab tütre seksisuhetest.
Ja mis sa siis teed, kui otsustad mitte aktsepteerida? Keelad ära tütre suhtluse selle poisiga? Ütled, et ei tohi temaga magada, otsi uus?
Midagi logiseb selles teemaalgatuses kõvasti.
Teema peakiri on Kodus elav täiskasvanud laps. Esiteks, mida see “kodus elav” teemasse puutub? Kui sina oled tüdruku ema, siis miks sa endast kolmandas isikus räägid? Ja kuidas sa ei ole seda poissi kunagi näinud, kui tütar selle poisiga pidevalt koos on. Kus nad siis seksivad?
Ehk on midagi lihtsam arvata, kui natukene selgitad, kes sina selles loos oled? Kõrvaltvaataja? Naabritädi? Tüdruku ema? Poisi ema?
Mina elasin emaga pikalt koos. Kool oli juba ammu lõpetatud ja käisin tööl. Lihtsalt emal oli maja ja ta oli üksi. Minul jälle oli auto ja sain ema poodi, turule viia. Andsin söögiraha, koristasin, tegin aiatöid. Samas nii palju ka ei teeninud, et oleks jaksanud korterit üürida. Aga see selleks.
Mul tekkis suhe ühe mehega. Varsti sain aru, et mees on joodik, pätt ja valetaja. Suhtlesime vist paar kuud. Põhimõtteliselt kasutas mees mind ära, sest mul oli auto, vedasin joodikute seltskonda. Aga see kõik oli minu otsus, minu eluõppetunnid. Need olid kõik vajalikud selleks, et elus edaspidi õigeid otsuseid teha jne.
Aga mis tegi minu ema? Ta lausa hullus selle jama peale. Ma olin 25-aastane, kui ema lubas mul autol aknaklaasid sisse lüüa, kui ma veel selle päti juurde lähen. Ma ei saanud üldse asjast aru. See oli ju minu elu. Mina vastutasin oma asjade eest. Mulle üritati selgeks teha, kuidas pätid minult auto käest võtavad, mind grupiviisiliselt vägistavad ja lõpuks ära tapavad. See kõik oli nii koomiline, mida üks ema suudab välje mõelda, kui tal on mure tütre pärast. Ja ma olin korralik tütar. Kõrgharidusega, normaalse töökohaga, alkoholi ei tarbinud. Ma lihtsalt armusin valesse inimesesse ja arvasin, et suudan oma suure armastusega inimest normaalseks muuta. Seda muidugi ei juhtunud ja ma lõpetasin suhte ära, kui mees minu silme all käed raudus minema viidi. Aga see ongi elu. Emad peavad aru saama, et kõik sellised eluetapid on vaja läbi käia. Ei aita röökimine, ei aita ka see, kui tütar elamisest välja visatakse. Palun laske oma lastel vead ära teha. Alati võib uurida vaikselt, kellega tegu, mis plaanid on, anda nõu kui seda küsitakse. Aga igasugune vastik nina toppimine täiskasvanud inimese ellu teeb asja vaid hullemaks.
Katsu tütrega sellel teemal rääkida, ega sa neilt teistelt seda infot ei saa, kõik võõrad ju. Mitte ülekuulamise stiilis kuid eks sa ise oma tütart tead, kuidas temaga sellest rääkida, kuidad suhelda üldse.
Aga täiskasvanud laste emana saan öeda, et kõike ei saa lastelt teada kunagi.
Või jätma kõik sinnapaika ja laskma kahel täiskasvanul lihtsalt olla ja vaadata, kuhu välja jõutakse?
Jah. Kui tütar on täiskasvanu ja sinu käest mehele seksi eest maksmiseks raha ei küsi:), siis ära sekku.
Vanematele polegi vaja iga uut k…isemu tutvustada. Koju tuuakse ja tuttavaks tehakse teid sellega, kes tundub “õige”.
Aga mis tegi minu ema? Ta lausa hullus selle jama peale. Ma olin 25-aastane, kui ema lubas mul autol aknaklaasid sisse lüüa, kui ma veel selle päti juurde lähen. Ma ei saanud üldse asjast aru. See oli ju minu elu.
Mul oli sama, aga ses mõttes hullem, et elasin emaga koos ja rasestusin 24-aastaselt (sünnitasin 25-selt). Ema oli samuti hull, trampis mul seljas ja ulgus, kuidas tema tütar on raisus jne jne. Siiani ei suuda andestada ja olen tänaseks emaga suhtlemisest loobunud, ka minu lapsed ei suhtle oma vanaemaga, ta on neile pmst võõras inimene kogu oma närvilisuse ja päheistumise ja autoritaarsusega (‘minu arvamus ja vale arvamus’).
Ei ole vist vaja imestada, et kolisin imikuga ema juurest välja niipea, kui suutsin (sisuliselt kuuse alla, aga sada korda parem variant kui koos hullu emaga olla).
Teemaalgataja paistab olevat samast liigast ema.
täiskasvanud lapsed, ükskõik kas naised või mehed ei peaks oma vanematega koos elama ja oma suhteid ja pereelu vanemate silme all elama. eriti hull on see üksikute emadega, kellel justkui oma elu polegi vaid elavad oma tütre/poja elu. rõve mõeldagi et ema peab teadma/kommenteerib oma tütre seksuaalsuhet. ilmselt selline ema tunneb, et kuna laps elab tema kodus, siis on tal justkui õigus sekkuda.
Mnjh. ja alles sai “Tõe ja Õiguse” filmi/raamatu põhjal rääkida, kuidas mitu põlvkonda koos elasid.
Sajandeid on nii elatud ja nüüd enam ei või?
inimkond ja ühiskond muutub sajanditega. selline võrdlus on kohatu.
Mina alustaks sellest, et miks kahekümnendates inimene üldse oma vanematega koos elab. See on ainult vanemate endi viga, et pole last saatnud kooli ja ühikasse või tööle ja oma elu peale. Aga kui elab, siis võid muidugi ka küsida, kui niiväga huvi tunned. Minu meelest on see küll imelik, et tunned huvi teise täiskasvanud inimese suguelu kohta ja eriti imelik veel see, et üldse mitte enam laps elab vanematekodus. Tütar võiks suureks saada ja sina võiksid samuti aru saada, et sinu asi pole enam teda majutada ja tema tegemisi monitoorida. Mis ei välista teie omavahelisi sõbralikke, kahe täiskasvanud vahelisi suhteid ju mitte kuidagi!
miks kahekümnendates inimene üldse oma vanematega koos elab.
Sageli seetõttu, et korteri üürimiseks raha napib. Mina elan siiani oma lapsepõlvekodus, sest kodust äraminekuks puudus ressurss.
Panid faktiga mööda. Sul pidi tütar olema, aga järgmisel hetkel kirjutad, et ”tütre vanemad” pole mehega kohtunud. Mis on teema tegelik mõte?
Enda ja mehe kohta ju kirjutabki.
Ja kuidas sa ei ole seda poissi kunagi näinud, kui tütar selle poisiga pidevalt koos on. Kus nad siis seksivad?
Kirjutab ju, et poisi juures.
Mina elasin emaga pikalt koos. Kool oli juba ammu lõpetatud ja käisin tööl. Lihtsalt emal oli maja ja ta oli üksi. Minul jälle oli auto ja sain ema poodi, turule viia. Andsin söögiraha, koristasin, tegin aiatöid. Samas nii palju ka ei teeninud, et oleks jaksanud korterit üürida. Aga see selleks.
Mul tekkis suhe ühe mehega. Varsti sain aru, et mees on joodik, pätt ja valetaja. Suhtlesime vist paar kuud. Põhimõtteliselt kasutas mees mind ära, sest mul oli auto, vedasin joodikute seltskonda. Aga see kõik oli minu otsus, minu eluõppetunnid. Need olid kõik vajalikud selleks, et elus edaspidi õigeid otsuseid teha jne.
Aga mis tegi minu ema? Ta lausa hullus selle jama peale. Ma olin 25-aastane, kui ema lubas mul autol aknaklaasid sisse lüüa, kui ma veel selle päti juurde lähen. Ma ei saanud üldse asjast aru. See oli ju minu elu. Mina vastutasin oma asjade eest. Mulle üritati selgeks teha, kuidas pätid minult auto käest võtavad, mind grupiviisiliselt vägistavad ja lõpuks ära tapavad. See kõik oli nii koomiline, mida üks ema suudab välje mõelda, kui tal on mure tütre pärast. Ja ma olin korralik tütar. Kõrgharidusega, normaalse töökohaga, alkoholi ei tarbinud. Ma lihtsalt armusin valesse inimesesse ja arvasin, et suudan oma suure armastusega inimest normaalseks muuta. Seda muidugi ei juhtunud ja ma lõpetasin suhte ära, kui mees minu silme all käed raudus minema viidi. Aga see ongi elu. Emad peavad aru saama, et kõik sellised eluetapid on vaja läbi käia. Ei aita röökimine, ei aita ka see, kui tütar elamisest välja visatakse. Palun laske oma lastel vead ära teha. Alati võib uurida vaikselt, kellega tegu, mis plaanid on, anda nõu kui seda küsitakse. Aga igasugune vastik nina toppimine täiskasvanud inimese ellu teeb asja vaid hullemaks.
Kui lapse mätta otsast vaadata, siis ma olen sinuga täiesti nõus. Aga mina, kui mitme lapse ema, kelle kolm vanimat last on juba täiskasvanud, mõtlen natukene teisiti, ja pisut saan ka sinu emast aru.
Mina ei ole oma lastele dikteerinud, kellega nad võivad, peavad suhtlema või koos olema. Samas, kui ma näen, et keegi mu tütardest sõna otseses mõttes kurjategija ja jätisega end seoks, siis ma küll ei hakkaks head nägu tegema, puhtalt vaid sellepärast, et see on ju minu tütar ja ma toetan absoluutselt iga valikut, mida tema teeb. Miskipärast olen ma üldse sellist tüüpi inimene, kes ei soovi teeselda või nägusid teha. Seda nii töö- kui ka eraelus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ma ütlen seda ka välja. Aga ma ei kaaguta lakkamatult ja ma ei irise iga tühise asja üle. Teen suu lahti siis, kui ma näen, et asjad kisuvad ikka väga tõsiselt viltu.
Õnneks on nii, et mu tütred on valinud tavalisi poisse. Kummalgi on olnud neid mitu tükki, aga ma ei ole kunagi sekkunud. See on nende valik, nende elu. Aga, kui ma näeks, et kumbki neist astuks suhtesse kurjategijaga, siis ma kindlasti suud kinni ei hoiaks, ja avaldaks oma arvamust. Vahet ei olegi, kas see muudab midagi või mitte, aga ma olen oma arvamuse öelnud. Seda tüüpi emme ei ole ma kohe kindlasti, kes alati ja igal juhul oma lastele heakskiitvalt kaasa noogutaks, on nad siis seda väärt parasjagu või mitte.
See sinu ütlus – laske oma lastel oma vead ise ära teha, on ka suht kahe otsaga asi. Sellepärast, et inimesed on väga-väga erinevad. Ühe puhul piisab sellest, kui temaga rahulikult ja südamest südamesse rääkida. Teise puhul ei aita mitte miski – ta ei võta sind kuulda, ja jääbki neid vigu tegema. Seda ka siis, kui on 50-60 -aastane. Seega, ma ei usu, et igal juhul elukogemus, läbitehtud vead ja vanus, aitavad alati ja iga inimest leida oma õiget rada.
Päris paljud arusaamad muutuvad siis, kui inimene endale lapsed saab. Sinul neid veel ei ole ja sellepärast näedki vaid ühte poolt situatsioonist.
Mnjh. ja alles sai “Tõe ja Õiguse” filmi/raamatu põhjal rääkida, kuidas mitu põlvkonda koos elasid.
Hetkel on mul vaid film silme ees. Millised pered seal elasid nii, et mitu põlvkonda olid koos? Üldse ei löö ette.
Kui tütar seda meest nii kiivalt varjab, peab sel mehel midagi väga viltu olema. Kas on tunduvalt vanem, mitmendal ringil, joodik, töötu, abielus vms. Normaalset ja omavanust meest ju ei varjaks.
Kui tütar seda meest nii kiivalt varjab, peab sel mehel midagi väga viltu olema. Kas on tunduvalt vanem, mitmendal ringil, joodik, töötu, abielus vms. Normaalset ja omavanust meest ju ei varjaks.
Sellise ema eest tulebki kiivalt varjata. Kui ta isegi tahab lausa juba lihtsalt seksisõbra vanematega kohtuda.
Kas peaksime sellist suhtlusvormi lapsevanematena aktsepteerima?
Jah, peaksid aktsepteerima ammu täiskasvanud tütre suhtlusvormi, mida ta harrastab vabatahtlikult suhte mõlema poole soovil kui see ei häiri sinu ja teie kodu elukorraldust.
Noormehega tutvud sina siis, kui tütar otsustab teda sulle tutvustada.
Sellise ema eest tulebki kiivalt varjata. Kui ta isegi tahab lausa juba lihtsalt seksisõbra vanematega kohtuda.
Kui ema teab, et see sesksisõber olemas on, siis ikka väga kiivalt ei varja. Ma küll ei kujuta ette, et täisealisena oleksin emale rääkinud, et mingi mehega seksin. See ju puhtalt minu eraelu. Kas see ema ikka päriset teab, st tütar on rääkinud, et mingi mehega seksib või ema lihtsalt oletab ise?
Ma saan aru, et uuel aastal uue hooga, aga palju sa seda fantaasiajama siia nüüd juurde toodad?
Kas teemaalgataja peaks aktsepteerima? Ta on täiskasvanud inimene ja võib valida ka mitte-aktsepteerimise. Samamoodi võib tütar otsustada, et hoolimata vanemate mitte-aktsepteerimisest ta suhet (kuidas igane seda suhet siis nimetada) jätkab.
Vanemad ei pea laste käitumist heaks kiitma ja (täiskasvanud) lapsed ei pea vanemate käitumist heaks kiitma. Alaealised on kohustatud vanematele alluma (seaduste piires) ka siis, kui ei kiida vanemate käitumist heaks. Täisealine võib minema jalutada, lapseealine ei või.
Vanemad ei pea oma täisealisi täisjõus lapsi üleval pidama ega lubama neil enda juures elada. Ja kui lubavadki, siis ei pea lubama laste sõpru külla. Nad võivad ka valikuliselt sõpru lubada – kuidas aga meeldib. Täisealine laps ei pea vanemate juures elama ja ei pea loomulikult oma täisjõus vanemaid toetama.
Ülalkirjutatu kehtib nii juhul, kui teemaalgataja niisama mõttekesi siia poetab, kui juhul, kui tal ongi selline olukord ning küsimus ja ka kõigi teiste täisealiste laste ja nende vanemate puhul.
Seejuures soovitan mina alati omavahel avameelselt ja seejuures viisakalt ning lugupidavalt kõik läbi arutada. Vanemate nõu on tihti väga kasulik, aga täiskasvanud laps ise otsustab kas ta seda kuulda võtab või mitte. Vahel on õigem tee midagi muud, kui vanem nõu andis, sest ka vanem on vaid inimene ja seda on kõigil kasulik meeles pidada. Koos elades on hea, kui on mingid kindlad reeglid selle koos elamise jaoks. Need tuleks läbi arutada ja reeglite kehtestamise õigus on eluruumi valdajal. Kui täiskasvanud last vanemate eluviisid ja normid häirivad, oleks kõigile kasulik lahku kolida. Suhted muutuvad tihti hoobilt paremaks.
Mis kuradi täiskasvanu see 25a nii väga on? Jah, vanuse poolest nagu on. Aga mõne puhul on vanus ainult number. Mina oleksin küll lapse pärast mures, kui ta hindaks oma suhet skaalal “midagi on, aga mitte päriselt”. Kas on sattunud mingi veidriku otsa või on väga madal enesehinnang.
Kus selle noormehe enda vanemad siis on, et neiu alati sinna minna saab? Ühenimelisi võib ju mitu olla, kust sa ikkagi võid kindel olla, et tütre räägitu ja internetist leitu on ka päriselus sama inimene?
Kus selle noormehe enda vanemad siis on, et neiu alati sinna minna saab?
Ju noormees ei jaga elamist oma vanematega, vaid on piisavalt iseseisev, et elada üksinda/sõpradega.
Kuna teemaalgataja ei ole juba kaks päeva ühtegi kommentaari lisanud, võib teemaalgatuse ametlikult libaks lugeda.
miks kahekümnendates inimene üldse oma vanematega koos elab.
Sageli seetõttu, et korteri üürimiseks raha napib. Mina elan siiani oma lapsepõlvekodus, sest kodust äraminekuks puudus ressurss.
Ülikoolidel on ühiselamud.
miks kahekümnendates inimene üldse oma vanematega koos elab.
Sageli seetõttu, et korteri üürimiseks raha napib. Mina elan siiani oma lapsepõlvekodus, sest kodust äraminekuks puudus ressurss.
Ülikoolidel on ühiselamud.
Aga need, kes ülikoolis ei käi?
Aga need, kes ülikoolis ei käi?
…need peaksid seal käima.
VÕI kel pole selle jaoks vaimset ressurssi, peaksid käima tööl ja maksma oma korterikese eest.
IGA hea keevitaja või pottsepp suudab maksta oma korteri eest.
Aga need, kes ülikoolis ei käi?
…need peaksid seal käima.
VÕI kel pole selle jaoks vaimset ressurssi, peaksid käima tööl ja maksma oma korterikese eest.
IGA hea keevitaja või pottsepp suudab maksta oma korteri eest.
Aga kui käib tööl ja näiteks kogub korteri jaoks sissemaksu? Peaks ikka iga hinna eest üürima?
