Mina alustaks sellest, et miks kahekümnendates inimene üldse oma vanematega koos elab. See on ainult vanemate endi viga, et pole last saatnud kooli ja ühikasse või tööle ja oma elu peale.
paljudel juhtudel tuleb erinevate põlvkondade ühes korteris/majas elamine kokkuvõttes kõigile osapooltele odavaim variant.
mina elasin vanematega koos nii ülikooli ajal kui ka pärast sedagi. elasime emaga koos 2-toalises korteris, kumbki maksis pool korteri kuludest ja ostsime kordamööda süüa. kui mõlemad oleks elanud üksi, oleks ema pidanud toimetulekuks tõenäoliselt minu toa mõnele võhivõõrale väljaüürima ja mina kuskil üüritud kööktoas elama.
ka praegu elab meie täisealine laps meiega koos, õpib ülikoolis, töötab osakoormusega. meil on oma maja, kus talle piisavalt ruumi. kui tahab tulevikus ise peret luua, siis on tal võimalus kallimaga koos korter üürida, aga praegu kodus elades kannab ta samuti nagu meie osa kodustest kuludest.
üürikorteris üksi elades läheks kuus ca 300€ + komm.maksud + söök , praeguses olukorras, kui laps kodus elab, siis tema 1/3 osa kodu- ja söögikuludest jääb ca 200€ kanti kuu, lisaks saab ta vabalt kasutada kõiki neid asju, mis majapidamises olemas + ka kodutööd, sh söögitegemine on jagatud kõigi vahel