Lõpuks on see müüt teaduslikult ka ümber lükatud 🙂
https://yle.fi/uutiset/osasto/news/research_kids_no_more_stressed_at_daycare_than_at_home/11064849
Höh, see on ju Soomes.
Kortisool on stressihormoon ja see tõuseb lastel varakult lasteaeda minnes. See on tõestatud. Sellest ka immuunsuse langus ning pidevad tõved ja haigused. Selge on, et laps peaks oma esimese vundamendi saama ikka kodust ning siis vaikselt harjutades ta kollektiivi viima. Mitte lihtsalt üle sõime ukseläve viskama.
Valimi viga, ma arvan. Haaraku ka hoius mitte käivad lapsed, siis on järeldused pädevamad.
Kortisool on stressihormoon ja see tõuseb lastel varakult lasteaeda minnes. See on tõestatud. Sellest ka immuunsuse langus ning pidevad tõved ja haigused. Selge on, et laps peaks oma esimese vundamendi saama ikka kodust ning siis vaikselt harjutades ta kollektiivi viima. Mitte lihtsalt üle sõime ukseläve viskama.
Kuidas siis meie esivanemad, emad ja ka üle 30 aastased kasvanud on ?
“Visatigi” üle ukse läve ja sellest pole veel keegi ära surnud ja sügavasse stressi hilisemas elus jäänud.
Paluks mitte üle mõelda. Arusaadav et pisikesed on tupsununnud ja tahaks vati sees hoida kuni koolini, aga siiski, inimene on sotsiaalne olend.
“Visatigi” üle ukse läve ja sellest pole veel keegi ära surnud ja sügavasse stressi hilisemas elus jäänud.
Palun viiteid, mis seda väidet tõestaksid.
Arvad sa tõsimeeli, et pisike laps tahab olla võõraste inimestega selle asemel, et olla oma emaga? Ettekäändeks pidevalt mingi sotsiaalsuse jutt. Lasteaiad ja sõimed tulid siis kui NSVLis oli vaja naised kärmelt lauta tagasi tööle saata. Näide nõuka-aegsest sotsialismist, kus laps oli vaid üks mutrike pikas sõduriterivis ja juba varakult harjutati teda muutuma pööbliks.
Arvad sa tõsimeeli, et pisike laps tahab olla võõraste inimestega selle asemel, et olla oma emaga? Ettekäändeks pidevalt mingi sotsiaalsuse jutt. Lasteaiad ja sõimed tulid siis kui NSVLis oli vaja naised kärmelt lauta tagasi tööle saata. Näide nõuka-aegsest sotsialismist, kus laps oli vaid üks mutrike pikas sõduriterivis ja juba varakult harjutati teda muutuma pööbliks.
Jaa, väga paljud tahavadki. Juba kahesed tulevad rõõmsalt rühma ja ei soovi koju minna. On nii korralikke peresid, kus lastega arutatakse ja tegeletakse kui ka selliseid, kus vanemal pole lapse jaoks aega (prioriteetide küsimus vaid). Täiesti oleneb lapsest.
Mul endal tahtis juba aastane lasteaeda minna. Lugesin välja sellest, et kui lasteaiast möödusime, siis astus sinna ja käisime ka õues teiste lastega mängimas. Panin hoidu 1a4k 9-12. Esimesest päevast jäi nututa, alati on tahtnud kauemaks jääda. Iga päev ei käi, aga korra-paar nädalas. Ta mul muidugi väga kiire arenguga ka olnud, sööb iseseisvalt, käib potil (ka küsib) ja saab kõnest aru (räägib arusaadavat siiski vaid minuga). Lasteaias on juurde tulnud iseseisvust, näiteks soovib ise riidesse panna, mänguasju koristada.
Olen ise õpetaja lasteaias ja plaanisin üle kahe aasta kodus olla, aga lähtusin lapsest.
Kui üldse, seab see tulemus küsimärgi alla tavapärase soovituse lasteaedades, et lapsele tehtaks vabu päevi… Hästi kohanenud ekstravertsele lapsele ei anna need võib-olla tõesti kuigi palju, eriti kui vanemal pole võimalust, aega, huvi või oskust neid üks-ühele sisukalt veeta.
“Visatigi” üle ukse läve ja sellest pole veel keegi ära surnud ja sügavasse stressi hilisemas elus jäänud.
Palun viiteid, mis seda väidet tõestaksid.
pean tõestama, et keegi ei surnud sellesse ja sügavasse stressi ei langenud, et ta väga varakult sõime pandi, kuna nõuka ajal pidid emad väga vara tööle pidid minema, kuna ei olnud mingit emapalka üle 4-6 kuu ?
No mina ja mu õde oleme elus ja terved ja kõik mu eakaaslased, keda tunnen.
Täiesti normaalne oli, et laps “visati” sõime praktiliselt beebina.
Kui sind häirib sõna “visati” võin öelda ka leebemalt “jäeti”, kuni ema oli tööl terve päev !
No mina ja mu õde oleme elus ja terved ja kõik mu eakaaslased, keda tunnen.
Ja kas sa arvad, et sa tunneksid neid, kes ei oleks elus ja terved, kes oleksid näiteks sõimeealistena juba ära surnud?
Nooh, mina elan Soomes. Minu laps läks sõime 1 aastaselt, kui ta veel kõndidagi ei osanud(hakkas kõndima 1.a 3kuuselt).
Harjus ta paari nädalaga, kuna mul vedas lasteaia personaliga.
Nad olid tõesti super.
Mingit liigset stressi ja jonni ei täheldanud.
Ilmselt kodus olles oleks olnud ta rohkem stressis, sest ma ei oleks elu sees osanud teda niimoodi harida ja lõbustada, kui on seda koolitatud lasteaia personal.
Nüüdseks on poiss peaaegu 6 aastane ja praegugi kuulen ma talle järele minnes, et ta EI taha veel koju minna, kuna mäng jäi pooleli.
Nooh, mina elan Soomes. Minu laps läks sõime 1 aastaselt, kui ta veel kõndidagi ei osanud(hakkas kõndima 1.a 3kuuselt).
Harjus ta paari nädalaga, kuna mul vedas lasteaia personaliga.
Nad olid tõesti super.
Mingit liigset stressi ja jonni ei täheldanud.
Ilmselt kodus olles oleks olnud ta rohkem stressis, sest ma ei oleks elu sees osanud teda niimoodi harida ja lõbustada, kui on seda koolitatud lasteaia personal.
Nüüdseks on poiss peaaegu 6 aastane ja praegugi kuulen ma talle järele minnes, et ta EI taha veel koju minna, kuna mäng jäi pooleli.
Ja ma ei ütleks, et Soomlased oleks halvemad inimesed kui Eestlased, et nad varem sõime pandi. Sama on ju ka Hispaanias ja mujal, et ei olda emaga juba väga varakult. Meil on lihtsalt see privileeg, et emapalk on ja kodus olemise võimalus. See et laps beebina sõime pannakse, ei tee temast halvemat ja vaimselt haigemat inimest ! See on Eestis vaid võimalus, kodus olla.
Mina isiklikult tunnen kahte inimest, kelle tervis on sellepärast rikutud, et nad liiga vara sõime pandi, sest muud varianti ei olnud.
Mõnele sobib lasteaed, teisele tekitab probleeme. Nii nagu täiskasvanud inimesed on erinevad, on erinevad ka lapsed.
Teadusuuringud on samuti tihti kallutatud, oleneb kes tellib, oleneb gruppidest, keda vaadeldakse jms. Kas lapse iseloomu seejuures on ka arvestatud? Ehk need lapsed, kes praegu kodus olid, oleksid lasteaias olnudki palju suuremas stressis? Kas tehti nii, et lasteaias käivaid lapsi mõõdeti ja siis saadeti nad kodus olema ja mõõdeti uuesti. Kas kodus olevad lapsed saadeti lasteaias käima ja mõõdeti uuesti? vaevalt küll.
Selline “uuring” on lihtsalt propaganda, et saatke aga lapsed kiiresti hoidu.
Mina isiklikult tunnen kahte inimest, kelle tervis on sellepärast rikutud, et nad liiga vara sõime pandi, sest muud varianti ei olnud.
Mõnele sobib lasteaed, teisele tekitab probleeme. Nii nagu täiskasvanud inimesed on erinevad, on erinevad ka lapsed.
Teadusuuringud on samuti tihti kallutatud, oleneb kes tellib, oleneb gruppidest, keda vaadeldakse jms. Kas lapse iseloomu seejuures on ka arvestatud? Ehk need lapsed, kes praegu kodus olid, oleksid lasteaias olnudki palju suuremas stressis? Kas tehti nii, et lasteaias käivaid lapsi mõõdeti ja siis saadeti nad kodus olema ja mõõdeti uuesti. Kas kodus olevad lapsed saadeti lasteaias käima ja mõõdeti uuesti? vaevalt küll.
Selline “uuring” on lihtsalt propaganda, et saatke aga lapsed kiiresti hoidu.
Sel juhul peaks teised riigid olema kõik hullusid ja psühh. haigeid täis, et neid/nende lapsi vara aeda pandi ja pannakse.
Mõtle vähe loogilisemalt. Pisikeses Eestis on võimalus kodus olla, kogu lugu.
Sel juhul peaks teised riigid olema kõik hullusid ja psühh. haigeid täis
Aga ongi ju. Seda sa kõrvaltvaatajana eemalt ei näe, kes on sisemiselt katki, mis tõved teda vaevavad, kas ta sööb antidepressante vms.
Seda peetakse tänapäeval uueks normaalsuseks.
Kõiksugu uuringud on alati head, sest need aitavad kaasa muudatustele, mida on alati vaja. Vaja, kuna aeg muutub ja arusaamad muutuvad, mis ongi okei, peavadki muutuma. Mis oli hea 20 aastat tagasi, ei pruugi olla hea praegu.
Aga ettevaatlik tuleks olla nendega uurimustega, mis on tehtud kuskil mujal. Alati tuleks súveneda, kui pikad päevad on antud uuringus lapsed hoius/aias? Kas on teada, mis toitu nad saavad? Kas on teada, mitu täiskasvanut on rühmas? jne jne.
Paljudes riikides jah võetakse lapsed vastu juba beebina aga seadus reguleerib kaua ta seal olla võib, kas 2h, 3h või 4h. Paljudes riikides låhevad lapsed kooli 5 aastaselt aga nende päev on poolik, sest kool lõppeb juba kell 12.
Eesti lastele tuleks teha siiski oma uuring. Meie lapsed on juba niiiii pisikesest vanusest 10h lasteaias, kus on täiskasvanuid vähe ning lapsi mega palju. Jah, nii oli ka nõukajal aga see oligi vale. Tuleks eeskujuks võtta teisi riike ning see ajaline maht ja laste arvu ja täiskasvanute arvu suhe korda saada ning siis seda erinevust mõõta ja uurida.
Samas ei tohi unustada seda, et kõik lapsed on erinevad. Osadele sobib super hästi 24 lapsega ja kahe täiskasvanuga olla, sest tema iseloom on selline aga teisele lapsele ei sobi see. Ónneks Eestis mingil määral juba valikuid on era asutuste näol.
Kuidas siis meie esivanemad, emad ja ka üle 30 aastased kasvanud on ?
“Visatigi” üle ukse läve ja sellest pole veel keegi ära surnud ja sügavasse stressi hilisemas elus jäänud.
Paluks mitte üle mõelda. Arusaadav et pisikesed on tupsununnud ja tahaks vati sees hoida kuni koolini, aga siiski, inimene on sotsiaalne olend.
Näiteks tean tüdrukut, kes 1980.-tel aastatel sõime ja lasteaeda viiduna iga päev nuttis ja jäigi nutma lasteaia lõpuni. Ehk siis mingipärast tema ei kohanenud, aga kellelgi süvitsi uurida, miks see laps ei kohane, aega nagu polnud. Või mingeid variante välja pakkuda (et oleks kauem ema/hoidjaga kodus ja paneks lasteasutusse hiljem või/ja väiksemasse rühma, kus oleks laste kohta täiskasvanuid rohkem) keegi ei taibanud või polnud lihtsalt sellised võimalusi. Nüüd inimene muidugi täiskasvanu, aga mingid kahjustused (ja halvad mälestused) on siiski jäänud. Ega alati see, et “ära ju ei sure – näe, inimene on ju elus” ei tähenda, et ei jää mingit kahjustust.
Välismaa hoidudes, kus on ühe lapse kohta rohkem täiskasvanuid kui Eestis, hoidjad lapsi justnimelt “hoiavad vati sees” ja “tupsununnutavad”. Püüavad olla tõelised ema asemikud, mitte keegi ei räägi mingit sellist juttu: “Ah, mis me teda ikka tupsununnutame – küll ta ikka ellu jääb!”. Muidugi peab olema vanematel piisav rahakott sellise hoiu kinnimaksmiseks, kuna sellise hoiu hind on ka hoopis teisest klassist kui Eesti tüüpilise mass-sõime hind. Ning seegi ei pruugi tagada, et kohe kõigile eranditult sobib hoid samahästi kui kodu, aga vähemalt on tõenäosus probleemide tekkeks viidud tükkmaad allapoole.
Tuleks eeskujuks võtta teisi riike ning see ajaline maht ja laste arvu ja täiskasvanute arvu suhe korda saada ning siis seda erinevust mõõta ja uurida.
Samas ei tohi unustada seda, et kõik lapsed on erinevad. Osadele sobib super hästi 24 lapsega ja kahe täiskasvanuga olla, sest tema iseloom on selline aga teisele lapsele ei sobi see. Ónneks Eestis mingil määral juba valikuid on era asutuste näol.
Täpselt! Kõigepealt tuleks täpselt ära kirjeldada tingimused hoius, siis võrrelda.
Ega eriti ei kipu arvama küll, et pisikesel puntrakesel on sõimerühmas, kus on ainult paaril õpetajal tuleb 15 last kuidagi ära karjatada (nagu meil on), on seal täpselt sama hea kui kodus.
Kortisool on stressihormoon ja see tõuseb lastel varakult lasteaeda minnes. See on tõestatud. Sellest ka immuunsuse langus ning pidevad tõved ja haigused. Selge on, et laps peaks oma esimese vundamendi saama ikka kodust ning siis vaikselt harjutades ta kollektiivi viima. Mitte lihtsalt üle sõime ukseläve viskama.
Kuidas siis meie esivanemad, emad ja ka üle 30 aastased kasvanud on ?
“Visatigi” üle ukse läve ja sellest pole veel keegi ära surnud ja sügavasse stressi hilisemas elus jäänud.
Paluks mitte üle mõelda. Arusaadav et pisikesed on tupsununnud ja tahaks vati sees hoida kuni koolini, aga siiski, inimene on sotsiaalne olend.
Mis ajast sõimest otse kooli minnakse?
Sel juhul peaks teised riigid olema kõik hullusid ja psühh. haigeid täis
Aga ongi ju. Seda sa kõrvaltvaatajana eemalt ei näe, kes on sisemiselt katki, mis tõved teda vaevavad, kas ta sööb antidepressante vms.
Seda peetakse tänapäeval uueks normaalsuseks.
ah, kuule, ära plära. Loba on loba.
Eesti on suitsiidide osas esirinnas muide, ei aita siin vati sees hoidmine midagi
Soomes kohe küla reklaamib end tohutu depressiooniga ning neil on vägagi keerulised vaimsed probleemid. Nii et ei maksa väga lullata kui ilus seal kõik on.
Eesti on suitsiidide osas esirinnas muide, ei aita siin vati sees hoidmine midagi
praegu teevadki suitsiide need põlvkonnad, keda ei ole vati sees hoitud.
Soomes on nö sõimes täiskasvanul hoida vähem lapsi kui meil. Ja päevad ei ole nii pikad.
See on ammu uuringutega tõestatud, et alla 3 aastase lapse koht ei ole lasteasutuses ehk sõimes. Kui on muu võimalus. Seda juttu räägivad kasvatuseteadlased, pedagoogid, ja valdav enamus sellest personalist, kes näeb seda sõime olukorda ja laste käitumist seespoolt. Praegusel nõukogude aja sõime põlvkonnal on väga palju probleeme vaimse tervisega ja enesehinnanguga, võistluslikkus. Nõukogude aeg on õnneks möödas. Tänapäeva emal on valikud. Peale vanemahüvitise lõppemist laps kodust välja ajada, ei ole valik lapse huvides, vaid ema huvides sh tihti rahakoti huvides.
Eesti on suitsiidide osas esirinnas muide, ei aita siin vati sees hoidmine midagi
praegu teevadki suitsiide need põlvkonnad, keda ei ole vati sees hoitud.
kas tõesti ? Paluks fakte, pole mõtet tühja lahmida.
2016 aasta aruande järgi on suitsiidseid igas vanusegrupis.
Täitsa usun, et Soomes see võibki nii olla. Soomes pole ka koolilastel stressi. Mis ei tähenda, et Eestis samamoodi oleks. Meil on erinevad süsteemid, suhtumine lastesse. Soomlased on paindlikumad, arvestavad rohkem laste eripäradega, neil on rohkem tööjõudu, lastel lühemad lasteaiapäevad.
Uuringus uuriti lastesõimes käivaid lapsi nii kodus kui lasteasutuses.
Ei võrreldud lapsi, kes on täiesti kodused, lastega, kes käivad sõimes.
Ehk siis ainus järeldus, mille võib teha, on, et kui sõimelaps on juba sõimega harjunud, siis ei pruugigi tal olla sõimes rohkem stressi kui kodus, pigem isegi vähesel määral vastupidi, mis võib ju tuleneda kasvõi sellest, et lapsel on sõimerutiin sees, mis kodurütmist erineb.
Huvitav oleks aga just teada, kas täiesti kodustel väikelapsel (1-3aastastel) on vähem või rohkem stressi kui sõimes käivatel. See eeldaks aga suhteliselt suurt valimit, et võimalikult palju “tasa lülitada” muid stressi tekitada võivaid juhuslikke tegureid.
