[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Inimesed, kes tunnevad end lastega kodus olles väärtusetutena, on seal kodus midagi paigast ära. Nad on paigutunud mingisse kodumasina rolli ja see ongi kogu nende maailm. Mina olen juba mitu aastat lapsega kodus, aga see ei tähenda, et ma ei käiks teatris, kinos, kontserdil, kunstinäitustel, ei loeks raamatuid, ei teeks trenni, ei tegeleks oma huvialadega ega suhtleks inimestega. Minu arust on võimalus iseendale oluliste asjadega tegeleda suur väärtus ja privileeg. Kellast kellani tööl käimine on minu jaoks orjatöö, kui inimene tõesti pole piloot, ajukirurg, suur näitleja, kirjanik vmt. [/tsitaat]
Täpselt sama siin. Olen olnud mitme lapsega järjest üle kümne aasta kodune, aga väärtusetuna pole end kunagi tundnud. Samuti pole mu elu iial olnud ainult kodutööd ja pere teenindamine. Eelkõige olen ikka naine ja isiksus..Ilmselt on asi ka selles, et meie suguvõsas-tutvusringkonnas on enamik naisi väga pikalt kodused olnud ja keegi ei vaata sellele halvustavalt. Halvustavalt suhtutaks just vastupidisel juhul, kui naine peaks väikeste laste kõrvalt tööle ruttama, aga see oleks juba kivi mehe kapsaaeda, et ta ei suuda ise pere eest hoolt kanda..
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 27.12 17:57; 28.12 00:13;