Meil on sõprade ja sugulaste seas palju kaubanduses töötavaid inimesi. Ostame enamuse asju nö maaletooja hinnaga. Oleme veel sellest põlvkonnast, et meie jaoks toitu koju tellida tundub ebamõistlik. Pole elus kordagi woltinud. Pole tahtmist ka. Korra kuus ostame aasia toitu või sushit, siis läheme ise järele. Poeg töötab rahvusvahelises ettevõttes, kus enamus töötajaid on noored. Räägib, et kuigi nende ärimaja sööklas saaks 3 euroga maitsva koduse prae, tellivad tema kolleegid järjest Woldiga endale erinevaid hõrgutisi.
Mul ei ole erilist pesapunumise kirge. Kõik linikud, vaasid jms nipsasjad võivad minu poolest rahulikult poodi edasi jääda. Mul on samad kardinad juba kümme aastat ees. Vaasid ostsin kunagi abielu algul, viis tükki, erinevate lillede jaoks. Laudlinu on kaks, jõuluteemaline ja neutraalne. Kui rõivapoodidest ma vahel ikkagi ostan ka midagi sellist, mida väga vaja ei ole, siis HomeforYou jms poodide ustest lähen külma südamega mööda, peadki ei pööra.
Laen on meil ainult kodu jaoks. Autod on välja ostetud. Autod ostame 3-4 aastat vanad, see on optimaalne. Veel heas korras, aga enam mitte nii röögatult kallid, kui tehaseautod. Ühtegi väikelaenu pole kunagi võtnud.
Meie kokkuhoiunipp on vist, et meil on raha ja tänu sellele saame osta mitte siis, kui on hädavajadus, vaid kui on soodne osta. Või et saame kohe välja osta, ei pea maksma kalleid tarbimislaene.