Teema: Kodused naised

#2852080:

Ma siiski arvan, et kodused emad saavad oma lastekasvatustööd teha “kvaliteetsemalt” kui töötavad emad – nende kodu on alati korras, söögid värsked ja tervislikud, laste koolitöödel alati silm peal, neil on aega lastega pidada pikki usalduslikke vestlusi, käia koolis vabatahtlikuna üritustel ja ekskursioonidel kaasas.

Võib olla, aga ei pruugi nii olla. Kui emale näiteks söögitegemine ei meeldi, siis ta võib kodune alla, aga seda “söögid alati värsked” ei ole. Kui emale koristamine ei meeldi, siis pole ka kodusel emal kodu “alati korras”. Ja kui usaldusväärseteks vestlusteks pole annet – see pole ainult aja, vaid ka oskuse küsimus – siis pole ka neid.

Mina olen pooleldi mehe kulul elanud 5 nädalat ja rohke ei taha. Mitte iial. Mulle meeldib see vabadus, mida mulle annab minu enda teenitud raha, mille suhtes ei ole mul kellegi ees mingit aruandekohustust. Tahan – laristan, tahan – käristan mehele välja, tahan – säästan.

Olen olnud pool aastat ilma sissetulekuta (säästud olid muidugi olemas) kodune naine. See oli mehega koos planeeritud ja minu ammuse unistuse elluviimine. Mees on pikaaegne kodus töötav ettevõtja ja tema toel (mitte ainult rahalise) tulin palgatöölt ära, et 100% oma ettevõtte ehitamisele keskenduda ja selles mõttes vaba olla, et mu aeg on minu oma. Graafikuid ei pea kooskõlastama. Puhkuseid ei pea kellegi kolmandaga koos planeerima. Tööaja määran ise.

Väljastpoolt tundus, et vedelesin niisama kodus, aga suurema osa sellest poolest aastast tegin tegelikult kodust enamasti 12h tööpäevi, et asi tööle saada. Mitte et oleks pidanud, aga kirg asja vastu oli nii suur, et raske oli peatuda, kui juba hoog sees. Meil oli mees tegelikult isegi agaram pool ja utsitas tagant, et töö pikalt saadaksin ja lõpuks oma asja tegema hakkaksin (olin sellest mitu aastat rääkinud). Tema jaoks oli loomulik, et sel perioodil ma arvetesse ega toidukraami ostmisesse ei panusta, vaid investeerin firmasse. Tasus ära, sest nüüd teenin kaks korda sama palju, kui endisel palgatööl (ei olnud madalapalgaline), aga stressi, tervise- ja kollektiiviprobleeme ei ole ja teenitav summa oleneb sellest, kui palju kliente võtan. Lisaks töötame mõlemad kodust.

Minu näide on muidugi teema kontekstis ebastandardne, aga annab ettekujutuse, millega mõned kodused naised tegelevad. Siin millegipärast tuntakse kaasa naistele, kes saavad meestelt iga kuu raha ja pühenduvad kodule ja lastele (või elavad lihtsalt iseendale). Mis selles halba on? Inimeste elud on erinevad. Ühed tahavad tööl käia, teised kaifivad kodust elu. Igaühele oma. Kui peres on kokku lepitud, et naine on kodus, mees teenib, siis jumala eest, olgu. Nemad omakorda ilmselt tunnevad palgatöölistele kaasa. Oletamine, et ega neil midagi peale trenni, aianduse ja veini tinistamise teha ei olegi ja kindlustamata on ka, on ka jabur. Tean isiklikult üht koduperenaist piisavalt lähedalt, et väita, et nende pere oskab elada. Elu on täpselt niimoodi korraldatud, et raha on piisavalt, aga vabadus tunduvalt suurem kui keskmisel inimesel/perel.

#2852790:

#2851839:

Pean normaalseks, et väikelapsi kasvatav ema on kodune või teeb osalise koormusega/paindliku graafikuga tööd. Tegelikult ka esimese-teises klassis käiv laps vajab rohkem vanemate aega ja tähelepanu kui paar-kolm tundi õhtul. Edaspidi hakkab, jah, elu veidi lahjaks minema kui just mingit toredat hobit/projekti pole.

Mul on kaks last ja mõlemaga olen 3 aastat kodune olnud. Teise lapsega hakkab lhp läbi saama ja tunnen, et hea meelega oleks veel kodune, 3-aastase lapse koht ei ole lasteaias, vähemalt mitte 9 tundi päevas ja iga päev. Eriala pole kahjuks selline, mis soodustaks kodust töötamist. Kõrgharidust on ja töökoht on korralik, seega “ühiskond” vaataks viltu, kui ma sellest loobuks. Paljude arvates ma niigi olen kanaema, et oma last 1,5-aastaselt rõõmsalt hoidu ei saada.

Miks just ema? Olin 1,5 aastat lapsega kodus ja peale seda mees. Laps läks lasteaeda 4-selt ja siis ka “poole kohaga”.

Ma küll ei oleks raatsinud lasta mehel enda asemel kodus olla lastega.

#2852845:

Ja hakkab peale jälle see traditsiooniliste soorollide – naine koduhaldjas, mees toogu raha koju, lastega kodus olla tal ei passi küll- mentaliteet peale.

Sina ei raatsi mehel lasta lapsega kodus olla? Aga äkki mees hoopis tahab kodus olla ja teeb selle ettepaneku. Mis siis saab? Lükkad käpad vastu, et ei, ma ei taha tööle minna ja sina ei saa koju jääda lapsega.

#2852801:

#2852790:

#2851839:

Pean normaalseks, et väikelapsi kasvatav ema on kodune või teeb osalise koormusega/paindliku graafikuga tööd. Tegelikult ka esimese-teises klassis käiv laps vajab rohkem vanemate aega ja tähelepanu kui paar-kolm tundi õhtul. Edaspidi hakkab, jah, elu veidi lahjaks minema kui just mingit toredat hobit/projekti pole.

Mul on kaks last ja mõlemaga olen 3 aastat kodune olnud. Teise lapsega hakkab lhp läbi saama ja tunnen, et hea meelega oleks veel kodune, 3-aastase lapse koht ei ole lasteaias, vähemalt mitte 9 tundi päevas ja iga päev. Eriala pole kahjuks selline, mis soodustaks kodust töötamist. Kõrgharidust on ja töökoht on korralik, seega “ühiskond” vaataks viltu, kui ma sellest loobuks. Paljude arvates ma niigi olen kanaema, et oma last 1,5-aastaselt rõõmsalt hoidu ei saada.

Miks just ema? Olin 1,5 aastat lapsega kodus ja peale seda mees. Laps läks lasteaeda 4-selt ja siis ka “poole kohaga”.

Ma küll ei oleks raatsinud lasta mehel enda asemel kodus olla lastega.

Mulle sobiks suurepäraselt, kui mees mind töölt ootaks nii, et soe toit auramas, kodus korras, lapsed-pestud-kustud-kammitud, minu töökostüüm triigitud. Ehk mõni selline mees ongi olemas. Reaalselt tean ma siiski vaid juhtumeid, kus mees hoiab lapsed elus, aga kõik majapidamistööd on siiski naise teha, lisaks toob naine öösel lapsele oksekausi ja vahetab pissised linad…