Teema: Kodused naised

#2999064:

#2998664:

mind paneb väga imestama järjekordne näide, kus öeldakse, et tugisüsteem puudub, sugulasi/sõpru ühtegi pole. kuidas pole? sõpru pole siis, kui sa ise ei ole sõber. sinu lapsi ei hoia keegi, kui sa ise ei hoia oma sõprade lapsi jne. tugisüsteem tuleb ise tekitada endale, vastuteenete alusel muidugi. mitte elada illusioonis, et keegi kolmas soovib sinu lapsi hoida lihtsalt niisama aitamise eesmärgil, kui sa ise mitte midagi vastu ei anna. mitte ühtegi sugulast pole? või sa pigem oled ise elanud mugavalt end kaugeks? kui sõbrad/sugulased külla kutsusid, seadsid oma mehe esikohale?

mina saan aru, et teemaalgatajal on vaid üks laps. seda enam paneb mind hämmastuma ühe inimese organiseerimisvõimetus. mida üksikemad siis peaksid tegema? kõik kodus istuma?

aitab irooniast. kui te pole abielus ja/või pole poolt kinnisvara sinu nimel, siis mina sinu asemel enda tulevikku ära ei nulliks lihtsalt mehe karjääri huvides. kui mees planeerib enda karjääri sinu arvelt, siis peaks mees väga korraliku motivatsioonipaketi sulle kodus istumiseks pakkuma. näiteks kindlasummaline rahaülekanne iga kuu, mitte et sa pead raha kerjama iga ostusoovi alusel või kommunaalarve alusel. kui te pole abielus ja sa oled seaduse silmis lihtsalt seksisõber oma “mehele” või “lapse isale”, siis osa kinnisvara sinu nimele (x arv kaotatud aastate või protsendi ulatuses vms).

see on üks naiste üleüldise vaesumise põhjuseid. naised loobuvad tihti haridusest laste heaks, tööst mehe heaks või pere (eriti mõtlematu kui mehepoolsete) vanurite hooldamiseks, ei nõua abielu ega garantiisid mehelt = vanaduses ei ole seega ei normaalset pensioni ega kinnisvara, mida vajadusel rahaks teha.

kuidas sisustada päevi ja kuidas trenni minna, on su väikseimad murekohad. praegune mugavus võib sulle väga valustalt hiljem kätte maksta, kui sa ette mõelda ei suuda.

Su teksti rahalise poole jutuga olen vägagi nõus. Kui naine peab mehe sammude pärast koduseks jääma, siis tuleb tagalat kindlustada. Seda enam, et kodukanastunud naised ei pruugi mehele enam nii põnevad olla võrreldes tegusate suguõdedega. Olen ise mõnda aega kodune olnud ja kuigi mulle väga meeldib, siis vahel tunnen küll, et mandun. Väline elu libiseb minust mööda.

Mis viib ühtlasi selle punktini, mis mind tsiteeritavas jutus puudutas. Tugisüsteemi puudumine.

Jah, loetud aastad tagasi ei saanud minagi sellest aru. Ikka on keegi ju. Kas või sõbranna, kui suguseltsist puudu jääb. Isegi sõbranna õde saab tund-paar last hoitud, kui vaja. Esimese lapsega mul nii oligi. Teine laps on mul autismispektri häirega. Tugisüsteem vajus kolinal kokku. Lapsega saame probleemiteta hakkama ainult meie abikaasaga. Vanem laps samuti, aga tema pole tugivõrgustik, ta on ise veel laps. Vanavanemad ei ole silmnähtavalt valmis last hoidma, sest nad ei tea, mida ette võtta, kui lapse eripärad välja löövad. Ka üle poolte kordade laps nendega üldse ei lepigi. Sõbrad-tuttavad on täielikult välistatud ja ega keegi neist ei oleks nõus kah. Puudega lapse vanem on nagu kivine saar suures tühjas ookeanis – vahel mõni lind maandub, mõni neist s…b sulle hinge ja lendab edasi. Puudega lapse vanemad jäetakse oma muredega üksi ja sama tihti nad jätavad ise ka end elust kõrvale. Sest ei ole jaksu. Proovid igapäevaselt eluga toime tulla, võimalikult väikese närvikuluga, võimalikult heatujulise ja terve lapsega. Eladki mingis rutiinis, mille oled ise tekitanud, lapse ja pere parimaks toimimiseks. Sõbrad mahuvad sinna harva. Minu kunagine parim sõbranna vaatas mu last ilmega, millega vaadatakse habemega naist või kedagi, kellel kasvab kuklast kolmas käsi välja. Olgugi, et mu lapse veidrused on muidu oluliselt väiksemad. Ilmselgelt ei palu ma kunagi sõbrannalt abi, ei sellelt parimalt ega ka mitte teistelt. Nad ei olekski nõus. Ja kui ma isegi leiaks kellegi, kes oleks, siis on suur tõenäosus, et laps ei lepiks temaga. Mine siis mehega kuskile sööma, teatrisse, massaaži või ujuma (ehk lõõgastuma), kui sa üsna kindlalt tead, et su laps läheb endast välja ja et poolvõõras ei suuda ega oska teda rahustada, et nii hoidjal kui hoitaval on raske ja paha. No see mõte juba tõmbab krampi. Ja seepärast ongi raskete laste vanemad tihtilugu ilma tugivõrgustikuta. Minu tugi ongi mees ja mehe tugi mina. Kahekesi koos pole me teise lapse sünnist kusagil käia saanud, aga eraldi käike ikka saame lubada. Ja ka need käigud ei sisalda väga sõpru, sest meil on ju ka vanem laps, kes vajab emma-kumma vanemaga üks-ühele aega ja puhkust kodustest oludest.

Meil on veel isegi hästi, areng toimub ja ajaga läheb lihtsamaks. Ja meil mehega kummalgi on oma hobi ka, mis ei lase päris ära manduda. Mehele pakuti aasta tagasi ööd kodust kaugemal, rahanumber oli vägagi ahvatlev, töö oli sama. Mees pole isegi minuga arutanud, ütles kohe ära ja alles hiljem rääkis mulle. Tema arust pole normaalne, et mina ja vanem laps hakkaksime kodus kui vangis olema.

Teemaalgataja puhul ma mõtleks väga hoolega, kas on ikka hea mõte päris koduseks jääda. Mingi kohustus võiks olla. Osaline töö, vabatahtlik töö, kool, kursus, hobi. Selleks ajaks peab muidugi kedagi lapse juurde leidma või siis kasutadagi seda hoiuvarianti, mis praegu on. Parim variant oleks muidugi kui su mees seda konkreetset pakkumist vastu ei võtaks. Ta ei ole ju üksi, et ainult enda suva järgi otsustada. Oleks veel mõeldav, kui komandeeringud ja nende pikkused oleks rohkem paigas (ühtlasi ka koduse elu paratamatud kohustused), vastasel juhul jääbki nii, et temal on ainult töö (ja tööväline hõlpelu)ja sinul ainult kodu ja laps.

Enamikul oigajatest, kel tugivõrgustik puudub, on täiesti tavalised lapsed. Ja muuseas, tugivõrgustik on võimalik luua ka sellise lapsega – saatusekaaslaste pered.
Tagala tuleb kindlustada loomulikult. Aga sugugi mitte kõik töökohad pole arendavad, lausa enamik pole.

Miks mees ei või hoidjale maksta, selle kompenseerimiseks, et ta nüüd ise lapsega vähem tegeleb? Tema on ju see, kes tahab oma elu muuta, tema asi on see ka perele vastuvõetavaks teha.