Teema: Kodused ülesanded

Esimese klassi laps peaks kell 21.00 juba voodis olema ja valmistuma uinumiseks. Arvestades, et tal veel ka kolm trenni, on tal juba krooniline väsimus ja unevõlg. See aga vähendab oluliselt õpihimu.
VÕimalikke lahendusi on mitu, aga sõltub siiski lapsest ja pere võimalustest.
1.Jätta tõesti õppimine ja halvad hinded enda vastutusele, aga ei tarvitse toimida, sest võib varsti teatada, et ei tahagi kooli minna ja köht ka valutab.
2. Vähendada trenne ja teatada, et enne ei saagi kui õpib kohe ära õppima.
3. Päevakava seinale iga päeva kohta, mis kell midagi teeb, õpib jne.
4. Jätta ilma millestki millest hoolib – taskuraha ei tarvitse olla tema jaoks suurim motivaator, vaid pigem mingi muu – teler, arvuti, kino vm.
5. Otsida foorimite ( ülikooli ) kaudu üliõpilane kes käiks mõned korrad nädalas peale kooli abistamas õppimisel ( ei ole väga kallis ).
6.Pikapäevarühm.
Igal juhul tuleb ta õpetada õppima, ükskõik kuidas , sest hiljem läheb veel eraskemaks. Ja tõesti, on lapsi, eriti poisse kelle õppimise kõrval istutaksegi 9 klassini.

No kui piits ei tööta, siis on aeg asuda prääniku kallale 🙂 Pole ime, et ta õppida ei taha, kui ta teab, et see on midagi, millega seondub alati näägutamine. Endas tekitaks ju ka trotsi, kui oleks mingi tegevus, mida pead tegema, aga hästi ei taha ja abikaasa pidevalt helistab ja küsib, kas on ikka tehtud ja kui koju tuleb, hakkab näägutama 😀
Aga lähene hoopis teistpidi, kui on õpitud, saab mingi preemia. Või kogub näiteks tähekesi/kleepse ja kui 5 tk koos, saab mingi üllatuse või saab ise otsustada näit, mida 1 (lau)päeval teete.
Meie lapse puhul oleme mitmeid olukordi, mis meid närvi ajavad ja lapsega rääkimine/pahandamine jne enam ei aita, lahendanud nii. Natuke tuleb muidugi kohanemiseks aega anda, aga töötab imeliselt 🙂 Endaga tuleb ainult kõvasti tööd teha – st Sa pead ise otsusele jõudma, et Sa enam ei õienda, ei nääguta jne! Kui näägutamist ikkagi jätkad, siis ei tööta.

olen ise sama tee läbi käinud ja tean hästi, mida sa räägid.
tean hästi ka seda, et minu soovitus tundub sulle ilmselt esimese hooga jabur ja ebavajalik ning sa arvad, et selles ei ole asi.
ma soovitan sul kas vähendada lapse trennikoormust või muuta vähemalt trenni aegu nii, et lapse \”tööpäev\” ei veniks nii pikaks.

minu laps käis kooli minnes 2x nädalas (kerges) ujumistrennis ja 3x nädalas muusikakoolis.
ma ei hakka rääkima, et tema ajaplaneerimise oskus ja kohusetunne olid nagunii nullilähedased ja pole vist mõtet rääkida, milline igapäevane stress oli meil see õppimise ja just õigel ajal õppimise, teema, kuna öist õppijat temast ei ole.

praegu käib laps 4 klassis. kindlasti on asi ka selles, et ta on suuremaks saanud ja muutunud kohusetundlikumaks ning mõistab ise, et õhtul hilja õppimine ei anna tal oodatud tulemust. läheb ka üsna vabatahtlikult kella 21 paiku voodisse.
kuid vähem oluliseks ei pea ma sellel sügisel vastu võetud otsust, mille kohaselt 1. lubasin tal loobuda trennist (kuna ta nagunii ei tahtnud seal käia); 2. viisime ta muusikakoolis üle individuaalõppekavale, kus nõudmised ja tempo on rahulikumad, kuid laps saab siiski armastatud pilli mängida.

igatahes on need kaks otsust, pluss lapse vanemaks saamine – meie peres andnud väga positiivse efekti. kõik on rõõmsamad ja õnnelikumad. elu mõte ei ole joosta, kui orav rattas. koolipäevad on lastele väsitavad ja üleöö ei tule ka ajaplaneerimise oskus ja tunnetus.

praegu tagasi mõeldes oma lapse esimestele kooliaastatele, ma lihtsalt kirun ja süüdistan ennast, et ei osanud oma last ja tema võimekust hinnata temast lähtuvalt, vaid mõõtsin teda puuga, milline ma ise olin koolilapsena. sellega panin lapsele liiga raske koorma kanda ja rikkusin paljuski meie suhteid ja tema elu ning heaolu.

lapsel on vaja olla ka laps. teda on vaja aidata ja toetada. jõuab ta käia elu jooksul trennides ja tegeleda sadade huvialadega. igale lapsele ei pruugi sobida suur koormus ja pikad päevad. vaja on ka mängida ja niisama olla.

1. klassis ei tohi ka koduseid õppimisi olla. lausa seadusega on keelatud. samuti on keelatud nö kodus lõpetamised stiilis, et klassis kirjutatakse ülesande pealkiri ära ja kogu ülejäänud töö peab ära tegema kodus. teises klassis on laps kooliga paremini kohanenud ja küll siis ka oma õppimisi oskab paremini planeerida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Asi ei ole üldse selles, et lapsel aega ei oleks (trenni tõttu) või et neid ülesandeid metsikult palju oleks. Tegelikult saaks ta kõik ilusti tehtud, kui ainult viitsiks/tahaks. Loeb soravalt, nuputamisülesandeid oskab, matemaatika on tugev, pähe õppimise tehnika olen talle ka selgeks õpetanud. Aga just selles on probleem, et koolist tulles paneb esimese asjana teleka/arvuti tööle ja unustabki ennast selle taha nii kauaks, kuni mina töölt jõuan või on vaja hakata kuskile mujale minema. Jah, ma saan aru, et tegelikult on ta veel ju \”väike\” ja ei oska oma aega planeerida, aga seda ma nende helistamiste ja meelde tuletamistega olengi üritanud ju õpetada. Siiani tulutult… Ehk läheb aastatega ikka paremaks.

Aga kõige kurvemaks teeb mind see, et tegelikult ei ole ma üldse mingi näägutaja ega tänitaja tüüp. Lapsega on alati olnud väga lähedane ja soe suhe, aga nüüd tunnen, et see on ohus ja ma ei oska mitte midagi peale hakata 🙁 [/tsitaat]

No milles küsimus!?! Võta hiir ja telekapult tööle kaasa. Kui lapsel on päeval õpitud, saab preemiaks enne uinumist telekat vaadata, arvutit mängida. Jah, ma tean, et enne uinumist peaksid olema rahulikumad tegevused, aga väsinuna ja ööunele lõivu maksev õppimine on veelgi tobedam variant.