Teema: Koduseid kassipoegi enam polegii?

#3646545:

Sellised kassipojad kes on hoiukodudes sündinud, lähevad nagu soojad saiad. Muudkui kuuled kui tore on võtta kass varjukast ja nagu muresid polekski. Väga paljud pered ei taha vaimselt ja füüsiliselt katkist looma. Ja sellised ikka on. Kui kass on juba jupp aega kodutu olnud, teevad parasiidid, nälg, kõige söömine mis nina alla satub ja halvad kokkupuuted inimestega, kassi tervisega oma töö. Lisaks närvisüsteem. Jah mul on võimalus teha head ja pakkuda nn kordatehtud loomale kodu, aga ma ei soovi seda teha oma peres kus on väikesed lapsed. Ei poolda tõesti kodupaljundust, aga inimesena kellel on olnud 2 kokkupuudet varjukatest võetud loomadega, oskan väga hinnata vaimselt ja kehalt tervet looma.

Sorry, aga sa oled veidi soe peast ja varjupaikadest sulle ilmselt sellise suhtumisega kassi ei antagi, selles on probleem. Mul on 19 kassi olnud varjupaikadest (treenin metsikuid kodukõlblikeks) ja meelega olen palunud endale need kõige ebapopulaarsemad ja metsikumad. Kõigist on paari kuuga saanud kui mitte sülekassi (seda ei pruugi kodus sündinud kassipojast ka saada), siis vähemalt jalgade vastas nühkivad kassid küll. Lepivad teiste kasside, koerte ja väikeste lastega. Haigustega pole ühelgi probleeme olnud, aga olen nende eest muidugi vastavalt hoolitsenud – parasiiditõrjet andnud, kvaliteettoiduga söötnud, kõrvad ja silmad puhtad hoidnud jne. Kodus sündinud kassipoja iseloom sõltub ta sugupuust. Võib saada 10x hullema kui varjupaigas ja kui juba geneetiliselt on hirm sees, siis seda nii lihtsalt välja ei treeni.

MTÜdes (ja ehk ka varjupaikades, aga pole sealse eluga niivõrd kursis) lähevadki tihti tiined kassid hoiukodudesse, et nad saaksid rahulikus elukeskkonnas oma poegade eest hoolitseda. Kassipojad on väga vastuvõtlikud igasugu haigustele, mistõttu tiined kassid tihtipeale hoiukodudesse ka jõuavad. Seega soovitan suhelda mõne MTÜ-ga ja küsida kas neil on hoiukodus kassipoegasid. Võid kindel olla, et nende kassipoegade eest on palju hoolt nähtud – hoiukodudel on tihtipeale olnud palju kogemust kõikvõimalike erinevate kiisudega ning haigustega. Lisaks on kassipojad vaktsineeritud, kiibistatud ja saanud parasiiditõrjed, mis aga ei pruugi tehtud olla tavainimese kassipoegadel. Ja see kõik on väga oluline, mida arvestada, et saaksite endale terve looma.

Mina pole mingi aktivist, aga mul on kogemus 2 koera ja 2 kassiga.

1 koer oli kennelist, kallis ja auhinnatud vanematega. Juba kutsikana oli ta nii kuri, et hakkas kõigile jala külge. Meeletu koolituse tulemusena suutsime tedakontrollida, aga “heaks” koeraks ei saanud ta kunagi.

Kassidega oli nii, et võtsime koduta kassi, kes oleks pidanud olema steriliseeritud, aga segastel asjaoludel tuli välja, et ei olnud seda mitte. Peale poolt aastat meie juures elamist jäi tiineks ja sündis pesakond, kust ühe kassipoja jätsime endale. Emakass, see kodutu, on maailma mõnusaim loom, ainult süles elakski, tuleb alati vastu, kui koju tuled ja käib vaatamas, mida teed. Aga tema poeg (tütar), kes nüüd on aastane, on igavene tõhk. 90% ajast magab kuskil kapi otsas (näha pole teda kunagi) ja vahepeal käib kohutava kräunumisega süüa nõudmas. Paitada väga ei luba ja lapsi ei lase lähedalegi, õnneks ei ründa.