Magistritöö kirjutamine on pikalt venima jäänud, sest olen kogu aeg õpingute kõrvalt tööd teinud (või pigem ikkagi töö kõrvalt õppinud). Absoluutselt viimane aeg on see nüüd valmis teha, aga ei suuda. Töötan täiskohaga (praegu kodukontoris), vahepeal ka rohkem kui täiskohaga. Lapsi pole (siis vist lihtsalt ei üritakski), aga olen suhtes ja elukaaslane elab täitsa tavalist normaalse inimese elu: teeb oma töö ära ja õhtul ja nädalavahetusel tahab puhata, ühiselt sporti teha ja muid asju ette võtta. Tahan ise ka väga, aga samas tean, et kui magistritöö ära lõpetada tahan, siis ei saa endale mõnda aega normaalset tavaelu lubada, peaksin lihtsalt keskenduma ja kõik muu välja lülitama.
Olen tõesti ka vilets keskenduja ja kirjutamine on alati läinud üle kohutavate kivide ja kändude, vajan väga palju aega, et üldse ennast kirjutama saada, päevas ei jagu praegu selliseks keskendumiseks lihtsalt tunde. Varem ei ole pidanud kunagi samal ajal ka pereelu elama ja tulin seepärast õpingutega toime, nüüd aga on pärast pikka pusimist näha, et kodus mul see ei õnnestu – mitte et elukaaslane käiks kuidagi ülemäära peale või segaks, aga ikkagi, ei saa pidevalt teisele inimesele ei öelda, et ei, ma ei tee õhtul midagi sinuga koos, ei me ei tee nädalavahetusel midagi koos, ma siin istun ja klõbistan arvutit. Pigem ikka annan järele või ka lihtsalt kaotan nagunii keskendumise pärast pikka tööpäeva ja pakun juba ka ise tegevusi välja, mis siis, et tean, et tegelikult ei saa seda endale lubada. Lihtsalt väsimus.
Ainus idee, mis natukegi lootust tundub andvat, on kolida mõneks ajaks kodust ära, kas või üürikorterisse. Elukaaslane eriti ei mõista seda. Mitte et oleks kuidagi selgelt vastu, aga talle on kogu selline õpingute ja töö ja pereelu ühildamise pärast rabelemine võõras teema. Käitun tema silmis arusaamatult ja mulle näib, et ta enam ei usu eriti, et see ega ükski muu lahendus mind aitaks. Meele teeb kurvaks, et kõige lähem inimene ei ole 100% toetamas, vaid pigem vaatab arusaamatuses kõrvalt. Enesetunne ja enesehinnang ja kõik need asjad, mis peaks aitama lõputöö kirjutamisel, on täitsa nullis.
Palun jagage oma mõtteid. Kas olete sellises olukorras olnud ja mida olete teinud, kui õpingud kipuvadki lihtsalt igapäevaelu tõttu jääma lõpetamata, aga tegelikult ei saa seda endale tuleviku perspektiivist lubada? Või mida teie teeksite ja mõtleksite, kui elukaaslane järsku ütleks, et nii, lähen nüüd mõneks ajaks kodust ära, sest ei saa siin sinuga koos olles enda jaoks olulist tööd valmis? Kui arusaadav või arusaamatu see kõik teile tundub?
