Esileht Sünnitus Kodusünnitus

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Kodusünnitus

Postitas:
Kägu

Omal esimene rasedus käsil, riskirase ka pole ja tervisega pole probleeme. Kodus on suur spa vann ja mõtlen et oleks palju rahulikum ja vähem “vahele segamist” sunnitegevusele kodukeskonnas- ämmaemand muidugi oleks juures ja hoiaks silma peal. Haigla ei ole samuti kaugel, juhuks kui peaks olema vajadust sinna minna.

Kas keegi on ka kodus sünnitanud? Voi plaanib seda teha?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina sünnitasin kodus. Juures oli litsenseeritud ämmaemand, mees ja tugiisik. Kõik läks väga hästi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui nii tunned, siis on õige. Maailmas on juba nii erinevaid sünnituse kohti kasutusel, sünnitamine looduses, farmis, kodus, haiglas jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaalun ka seda varianti. Esimene laps sündis 10 aastat tagasi haiglas, meeles on liiga meditsiiniline kogemus- STAN, epiduraal, lahklihalõige jne. Tagantjärgi tundub, et saan ka ise aru, kus lumepall veerema hakkas- epiduraalist. Kuna ma ei ole kindel, et suudan haiglas oma soovidele kindlaks jääda, siis kaalun ka kodusünnitust. Loomulikult võtaksin litsenseeritud ämmaemanda.

Peamine kahtlus jääb hetkel võrdselt nii raha taha, kui selle taha, et ausalt kardan, et kodus ei ole seda mõnusat esimese-teise päeva puhkehetke- ma tean, et kui suurem laps abi vajab või kodu sassis on, siis ma lihtsalt hakkan tegutsema 🙂

Ma veel rase ei ole, planeerime, nii et aega on mõelda, aga huvitav lugeda arutelu.

Võibolla nii palju veel lisaks, et esmasünnitajana ma ilmselt kodus ei sünnitaks siiski- ma tahaksin enne teada saada, kuidas mu keha üldse käitub sünnitades- st. kui mul on juba üks laps vaginaalselt enamvähem normaalselt sündinud, siis ma võin olla üsna kindel, et suure tõenäosusega on see ka edaspidi nii. Esimesel sünnitusel ei tea absoluutselt oma keha võimeid ja kuidas läheb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina esimese rasedusega ei riskiks, kui korduv oleks ja probleeme eelnevalt pole olnud, siis sünnitaks ka ise arvatavasti rõõmsalt kodus.

Minul näiteks pole kunagi olnud vererõhuga probleeme, aga sünnituse ajal läks vererõhk täitsa käest ära ja pidid vererõhu alandajaid andma ja sain veel tilguti kätte, kui laps pole piisavalt kiiresti ise sündinud oleks keisriks läinud.
Teise lapsega juba ennetavalt jälgiti hoolega, aga probleeme ei tekkinud seekord vererõhuga, pigem oli probleemiks lapse liiga suur pea, millest tuli ka paar õmblust.

Tänapäeva pole haiglad ja sünnitustoad ju nii hullud midagi, saad oma muusika valima, valgust sättida, keegi ei ole seal kõrvalkoguaeg. Kui teed sünnitusplaanis siis austatakse seda ja peetakse sellest kinni. Saad valida oma ämmaka või muu sünnitoaetaja, kui riikliku ei soovi. Endal on küll itk 2 väga head kogemust ja kui plaaniks veel lapsi, siis läheks ka kindlasti sinna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

iga inimene on individuaalne, sünnituse ajal võib juhtuda mis iganes. Haiglas on oppi toad, vereülekande kabimetid, reanimatsiooni võimalused. Jne. Kodus seda küll ei ole, kiirabi kutsumisel läheb ka aega. Tegemis on esimese rasedusega, tuleb väga põhjalikult läbi mõelda, kas tõesti tahate kodus sünnitada!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin esimese rasedusega ideaalne rase, õpikunäide. Aga sünnitus läks nii raskelt, et lõpuks olin otsapidi pilvepeal juba (pulssi ei olnud). Seda ei osanud rasedana keegi ette näha. Õnneks olin haiglas ja sain ikka siia ilma tagasi toodud. Kodus sünnitades oleks mu laps elu ilma emata alustanud.
Iial ei riskiks tahtlikult kodus sünnitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina (3 lapse ema) pean kodus sünnitamist enda ja lapse elu teadlikuks ohtu seadmiseks. Mitu korda sa elus ikka sünnitada plaanid? Pakun, et 1-3. Isegi kui pead iga lapse saamiseks u 48h haiglas veetma, siis pole see suure elu seisukohalt mitte midagi.
Teine küsimus seoses kodusünnitusega on, et haiglas sünnitades tehakse lapsele esimesel paaril elupäeval vaktsiin, geenitestid, kuulmiskontoll, jälgitakse, et bilirubiin normis püsiks, imetamine toimima hakkaks, lapse kaal tõuseks, kombitakse läbi kõhu, kuidas naise emakas taastub jne. Kas peale kodus sünnitamist plaanid siiski koos lapsega haiglasse minna? Või hakkad last vajalike testide jaoks haiglasse vedama? Või loodad, et kõik on niisama ka hästi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene sünnitus kodus tundub riskantne. Mul oli ka rasedusega kõik hästi. Läksin siiski haiglasse sünnitama (tol ajal ei olnud võimalustki kodus sünnitada). Sünnitus kestis üsna kaua – ca 30h. Midagi hullu polnud – sõin, jalutasin, patrasin telefoniga, lugesin. Laps sündis kenasti ära – ja siis kui juba nabaväät läbi ka lõigatud ning beebi rinnale pandud, tekkis mul äkki megaverejooks – sõna otseses mõttes lahmas verd kosena üle sünnitusvoodi ääre põrandale. Silmapilkselt kutsuti medpersonal – mitu naistearsti, anestesioloog jt – kogu sünnitustuba oli rahvast täis, mind hakati elustama. Mingi aeg olin teadvuseta ka. Ellu jäin.
Ka mu vanaemal oli esimene sünnitus raske. Tekkis samuti verejooks. Siis polnud ka haiglameditsiin veel nii kõrgel tasemel kui tänapäeval. Tema abikaasale juba jõuti teatada, et sünnitaja vist ellu ei jää. Vanaema lükati juba raamiga koridori, et lähedased saaks hüvasti jätta. Aga siiski jäi ellu, kuigi oli kuu aega elu-surma piiril.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei sega sul seal haiglas ka keegi vahele, see on mingi vananenud arusaam, et kõik muudkui seegavad edasi-tagasi. Saad end sünnituspalatis kasvõi omaenda patjadega sisse sättida, kui muidugi seda üldse jõuad ja läbi valu kogu seda olustikku üldse tähele panna jõuad. Ma ka mõtlesin vette sünnitusele jmt pärast sünnituse loenguid ja kogu seda tarkust, mis esmarasedale pakutakse, reaalsus oli see, et kui sünnituspalatis olin, siis ei vaadanud ma sealse vanni poolegi ja mõtegi sellest ajas kananaha ihule, mitte üks vägi poleks see aeg sundinud mind vette ronima, tahtsin hoopis teisi asendeid ja liikuda ja kõndida. Ämmaemand oli küll väga abivalmis ja küsis, kas sooviksin vanni.

Minul vähemalt 2 lapsega sünnituse kogemus Pelgulinna haiglas selline, et nö avanemise ajal olin mehega kahekesi, ämmaemand käis kontrollimas, kui sünnitegevus juba aktiivsem oli, siis soovitas vahepeal ikka asendit vahetada ja oli abiks, ei olnud kuidagi pealetükkiv. Esimese lapse sünni juures oli pärast ka arst, kuna kõik ei sujunud, nii nagu peaks. Teise lapse sünniga läks kiireks, siis oligi ainult ämmaemand palatis, ei jõudnud arstki tulla.

Mina oma kahe sünnituse kogemuse põhjal ei julgeks koju jääda, teine oli küll kiire sünnitus, aga esimesega läks aega ja mingi hetk keeras laps end kuidagi viltu sünnikanalitesse ja kõik seiskus, siis pandi andurid külge ja jälgiti lapse südametoone, et kui asi oleks kriitiliseks läinud, oleks ilmselt kohe erakorraline keiser tulnud. Sünnituse alguses ei ennustanud miski, et asi võib jamaks minna.

Kui haigla on lähedal, siis on muidugi endal kindlam, aga kõike võib juhtuda ja siis ei pruugi sel kodusünnituse ämmaemandal sinu abistamiseks vajalikku olla. Ma ei tea, kuidas nüüd, aga siis, kui ma esimest last ootasin, siis olid nende võimalused ikka piiratud. Pigem vaimne tugi kui meditsiiniste protseduuride või ravimite või sekkumise võimalus. Ja kui asjad peaks keeruliseks minema, siis pole ka seadmeid, et lapse ja sinu olukorda piisavalt täpselt hinnata. Loodetavasti on siis teil kõigil piisavalt kainet mõistust, et kiirabi kutsuda, mitte sellest kodusünnitusest nii pingsalt kinni hoida.

Ja alati peab arvestama ka sellega, et sünnitus võib alata just siis, kui sinu kodusünnituse ämmaemand on kuskil mujal või pole saadaval. Seda ei saa ju päeva- ja kellaajapealt kokku leppida, et vot siis sünnitan.

Please wait...
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Sünnitus Kodusünnitus