Esileht Sünnitus Kodusünnitus

Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )

Teema: Kodusünnitus

Postitas:
Kägu

Omal esimene rasedus käsil, riskirase ka pole ja tervisega pole probleeme. Kodus on suur spa vann ja mõtlen et oleks palju rahulikum ja vähem “vahele segamist” sunnitegevusele kodukeskonnas- ämmaemand muidugi oleks juures ja hoiaks silma peal. Haigla ei ole samuti kaugel, juhuks kui peaks olema vajadust sinna minna.

Kas keegi on ka kodus sünnitanud? Voi plaanib seda teha?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina sünnitasin kodus. Juures oli litsenseeritud ämmaemand, mees ja tugiisik. Kõik läks väga hästi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui nii tunned, siis on õige. Maailmas on juba nii erinevaid sünnituse kohti kasutusel, sünnitamine looduses, farmis, kodus, haiglas jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaalun ka seda varianti. Esimene laps sündis 10 aastat tagasi haiglas, meeles on liiga meditsiiniline kogemus- STAN, epiduraal, lahklihalõige jne. Tagantjärgi tundub, et saan ka ise aru, kus lumepall veerema hakkas- epiduraalist. Kuna ma ei ole kindel, et suudan haiglas oma soovidele kindlaks jääda, siis kaalun ka kodusünnitust. Loomulikult võtaksin litsenseeritud ämmaemanda.

Peamine kahtlus jääb hetkel võrdselt nii raha taha, kui selle taha, et ausalt kardan, et kodus ei ole seda mõnusat esimese-teise päeva puhkehetke- ma tean, et kui suurem laps abi vajab või kodu sassis on, siis ma lihtsalt hakkan tegutsema 🙂

Ma veel rase ei ole, planeerime, nii et aega on mõelda, aga huvitav lugeda arutelu.

Võibolla nii palju veel lisaks, et esmasünnitajana ma ilmselt kodus ei sünnitaks siiski- ma tahaksin enne teada saada, kuidas mu keha üldse käitub sünnitades- st. kui mul on juba üks laps vaginaalselt enamvähem normaalselt sündinud, siis ma võin olla üsna kindel, et suure tõenäosusega on see ka edaspidi nii. Esimesel sünnitusel ei tea absoluutselt oma keha võimeid ja kuidas läheb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina esimese rasedusega ei riskiks, kui korduv oleks ja probleeme eelnevalt pole olnud, siis sünnitaks ka ise arvatavasti rõõmsalt kodus.

Minul näiteks pole kunagi olnud vererõhuga probleeme, aga sünnituse ajal läks vererõhk täitsa käest ära ja pidid vererõhu alandajaid andma ja sain veel tilguti kätte, kui laps pole piisavalt kiiresti ise sündinud oleks keisriks läinud.
Teise lapsega juba ennetavalt jälgiti hoolega, aga probleeme ei tekkinud seekord vererõhuga, pigem oli probleemiks lapse liiga suur pea, millest tuli ka paar õmblust.

Tänapäeva pole haiglad ja sünnitustoad ju nii hullud midagi, saad oma muusika valima, valgust sättida, keegi ei ole seal kõrvalkoguaeg. Kui teed sünnitusplaanis siis austatakse seda ja peetakse sellest kinni. Saad valida oma ämmaka või muu sünnitoaetaja, kui riikliku ei soovi. Endal on küll itk 2 väga head kogemust ja kui plaaniks veel lapsi, siis läheks ka kindlasti sinna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

iga inimene on individuaalne, sünnituse ajal võib juhtuda mis iganes. Haiglas on oppi toad, vereülekande kabimetid, reanimatsiooni võimalused. Jne. Kodus seda küll ei ole, kiirabi kutsumisel läheb ka aega. Tegemis on esimese rasedusega, tuleb väga põhjalikult läbi mõelda, kas tõesti tahate kodus sünnitada!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin esimese rasedusega ideaalne rase, õpikunäide. Aga sünnitus läks nii raskelt, et lõpuks olin otsapidi pilvepeal juba (pulssi ei olnud). Seda ei osanud rasedana keegi ette näha. Õnneks olin haiglas ja sain ikka siia ilma tagasi toodud. Kodus sünnitades oleks mu laps elu ilma emata alustanud.
Iial ei riskiks tahtlikult kodus sünnitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina (3 lapse ema) pean kodus sünnitamist enda ja lapse elu teadlikuks ohtu seadmiseks. Mitu korda sa elus ikka sünnitada plaanid? Pakun, et 1-3. Isegi kui pead iga lapse saamiseks u 48h haiglas veetma, siis pole see suure elu seisukohalt mitte midagi.
Teine küsimus seoses kodusünnitusega on, et haiglas sünnitades tehakse lapsele esimesel paaril elupäeval vaktsiin, geenitestid, kuulmiskontoll, jälgitakse, et bilirubiin normis püsiks, imetamine toimima hakkaks, lapse kaal tõuseks, kombitakse läbi kõhu, kuidas naise emakas taastub jne. Kas peale kodus sünnitamist plaanid siiski koos lapsega haiglasse minna? Või hakkad last vajalike testide jaoks haiglasse vedama? Või loodad, et kõik on niisama ka hästi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene sünnitus kodus tundub riskantne. Mul oli ka rasedusega kõik hästi. Läksin siiski haiglasse sünnitama (tol ajal ei olnud võimalustki kodus sünnitada). Sünnitus kestis üsna kaua – ca 30h. Midagi hullu polnud – sõin, jalutasin, patrasin telefoniga, lugesin. Laps sündis kenasti ära – ja siis kui juba nabaväät läbi ka lõigatud ning beebi rinnale pandud, tekkis mul äkki megaverejooks – sõna otseses mõttes lahmas verd kosena üle sünnitusvoodi ääre põrandale. Silmapilkselt kutsuti medpersonal – mitu naistearsti, anestesioloog jt – kogu sünnitustuba oli rahvast täis, mind hakati elustama. Mingi aeg olin teadvuseta ka. Ellu jäin.
Ka mu vanaemal oli esimene sünnitus raske. Tekkis samuti verejooks. Siis polnud ka haiglameditsiin veel nii kõrgel tasemel kui tänapäeval. Tema abikaasale juba jõuti teatada, et sünnitaja vist ellu ei jää. Vanaema lükati juba raamiga koridori, et lähedased saaks hüvasti jätta. Aga siiski jäi ellu, kuigi oli kuu aega elu-surma piiril.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei sega sul seal haiglas ka keegi vahele, see on mingi vananenud arusaam, et kõik muudkui seegavad edasi-tagasi. Saad end sünnituspalatis kasvõi omaenda patjadega sisse sättida, kui muidugi seda üldse jõuad ja läbi valu kogu seda olustikku üldse tähele panna jõuad. Ma ka mõtlesin vette sünnitusele jmt pärast sünnituse loenguid ja kogu seda tarkust, mis esmarasedale pakutakse, reaalsus oli see, et kui sünnituspalatis olin, siis ei vaadanud ma sealse vanni poolegi ja mõtegi sellest ajas kananaha ihule, mitte üks vägi poleks see aeg sundinud mind vette ronima, tahtsin hoopis teisi asendeid ja liikuda ja kõndida. Ämmaemand oli küll väga abivalmis ja küsis, kas sooviksin vanni.

Minul vähemalt 2 lapsega sünnituse kogemus Pelgulinna haiglas selline, et nö avanemise ajal olin mehega kahekesi, ämmaemand käis kontrollimas, kui sünnitegevus juba aktiivsem oli, siis soovitas vahepeal ikka asendit vahetada ja oli abiks, ei olnud kuidagi pealetükkiv. Esimese lapse sünni juures oli pärast ka arst, kuna kõik ei sujunud, nii nagu peaks. Teise lapse sünniga läks kiireks, siis oligi ainult ämmaemand palatis, ei jõudnud arstki tulla.

Mina oma kahe sünnituse kogemuse põhjal ei julgeks koju jääda, teine oli küll kiire sünnitus, aga esimesega läks aega ja mingi hetk keeras laps end kuidagi viltu sünnikanalitesse ja kõik seiskus, siis pandi andurid külge ja jälgiti lapse südametoone, et kui asi oleks kriitiliseks läinud, oleks ilmselt kohe erakorraline keiser tulnud. Sünnituse alguses ei ennustanud miski, et asi võib jamaks minna.

Kui haigla on lähedal, siis on muidugi endal kindlam, aga kõike võib juhtuda ja siis ei pruugi sel kodusünnituse ämmaemandal sinu abistamiseks vajalikku olla. Ma ei tea, kuidas nüüd, aga siis, kui ma esimest last ootasin, siis olid nende võimalused ikka piiratud. Pigem vaimne tugi kui meditsiiniste protseduuride või ravimite või sekkumise võimalus. Ja kui asjad peaks keeruliseks minema, siis pole ka seadmeid, et lapse ja sinu olukorda piisavalt täpselt hinnata. Loodetavasti on siis teil kõigil piisavalt kainet mõistust, et kiirabi kutsuda, mitte sellest kodusünnitusest nii pingsalt kinni hoida.

Ja alati peab arvestama ka sellega, et sünnitus võib alata just siis, kui sinu kodusünnituse ämmaemand on kuskil mujal või pole saadaval. Seda ei saa ju päeva- ja kellaajapealt kokku leppida, et vot siis sünnitan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei sega sul seal haiglas ka keegi vahele, see on mingi vananenud arusaam, et kõik muudkui seegavad edasi-tagasi. Saad end sünnituspalatis kasvõi omaenda patjadega sisse sättida, kui muidugi seda üldse jõuad ja läbi valu kogu seda olustikku üldse tähele panna jõuad. Ma ka mõtlesin vette sünnitusele jmt pärast sünnituse loenguid ja kogu seda tarkust, mis esmarasedale pakutakse, reaalsus oli see, et kui sünnituspalatis olin, siis ei vaadanud ma sealse vanni poolegi ja mõtegi sellest ajas kananaha ihule, mitte üks vägi poleks see aeg sundinud mind vette ronima, tahtsin hoopis teisi asendeid ja liikuda ja kõndida. Ämmaemand oli küll väga abivalmis ja küsis, kas sooviksin vanni.

Minul vähemalt 2 lapsega sünnituse kogemus Pelgulinna haiglas selline, et nö avanemise ajal olin mehega kahekesi, ämmaemand käis kontrollimas, kui sünnitegevus juba aktiivsem oli, siis soovitas vahepeal ikka asendit vahetada ja oli abiks, ei olnud kuidagi pealetükkiv. Esimese lapse sünni juures oli pärast ka arst, kuna kõik ei sujunud, nii nagu peaks. Teise lapse sünniga läks kiireks, siis oligi ainult ämmaemand palatis, ei jõudnud arstki tulla.

Mina oma kahe sünnituse kogemuse põhjal ei julgeks koju jääda, teine oli küll kiire sünnitus, aga esimesega läks aega ja mingi hetk keeras laps end kuidagi viltu sünnikanalitesse ja kõik seiskus, siis pandi andurid külge ja jälgiti lapse südametoone, et kui asi oleks kriitiliseks läinud, oleks ilmselt kohe erakorraline keiser tulnud. Sünnituse alguses ei ennustanud miski, et asi võib jamaks minna.

Kui haigla on lähedal, siis on muidugi endal kindlam, aga kõike võib juhtuda ja siis ei pruugi sel kodusünnituse ämmaemandal sinu abistamiseks vajalikku olla. Ma ei tea, kuidas nüüd, aga siis, kui ma esimest last ootasin, siis olid nende võimalused ikka piiratud. Pigem vaimne tugi kui meditsiiniste protseduuride või ravimite või sekkumise võimalus. Ja kui asjad peaks keeruliseks minema, siis pole ka seadmeid, et lapse ja sinu olukorda piisavalt täpselt hinnata. Loodetavasti on siis teil kõigil piisavalt kainet mõistust, et kiirabi kutsuda, mitte sellest kodusünnitusest nii pingsalt kinni hoida.

Ja alati peab arvestama ka sellega, et sünnitus võib alata just siis, kui sinu kodusünnituse ämmaemand on kuskil mujal või pole saadaval. Seda ei saa ju päeva- ja kellaajapealt kokku leppida, et vot siis sünnitan.

Kodusünnituse ämmaemandal on kaasas suur kohver ravimite ja aparatuuriga, muudmoodi ta litsentsi ei saaks. Samuti on kodusünnituse lepingus kirjas asendusämmaemanda kontakt juhuks kui enda ämmakas tulla ei saa. Kodusünnituse eelis on see, et ämmaemanda tähelepanu on ühe sünnitaja peale koondunud, ta paneb iga pisematki ohumärki tähele. Haiglas pannakse aparaat peale, mis näitab enamasti aiateibaid (seda tunnistavad meditsiinitöötajad isegi), aga mida on vaja enda seljataguse kindlustamiseks. Operatiivset abi ei pruugi seal saada, kuna teiste sünnitajatega ollakse hõivatud ja see on liinitöö. Teine asi on muidugi see kui võtad haiglas eraämmaka. Aga ka siis on nad sunnitud järgima haiglaprotokolli, mis tähendab KTG all istumist ja ajapiiranguid. Jälle selleks, et enda seljatagust kindlustada.
Kodusünnituse ämmaemandatel on kindlad ohumärgid, mille peale alati haiglasse pöördutakse. Selleks ei oodata olukorra kriitiliseks muutumist, kogenud ämmaemand loeb ära naise näost, millises sünnitusfaasis ta parasjagu on ja oskab lugeda ohule viitavaid märke. Näiteks õhetavad põsed, külmavärinad, eufooria jnejne. Kõik see viitab kindlatele protsessidele naise kehas ja sinu päralt olev kogenud ämmaemand oskab neid märke lugeda.
Haiglas arstide valve all sureb või sandistub uskumatult palju lapsi ja naisi, enamik neist ei lähe suure kella külge. Ka minu üks lastest on haiglas sündides saanud sünnitrauma, kuna mehe kutsumise peale ei vaevunud liigutama ükski ämmaemand.
Kodusünnitustest on Eestis traagiliselt lõppenud ainult üks, kus naine ise ei olnud nõus minema haiglasse hoolimata ämmaemanda tungivast soovist. See naine ei oleks pidanud keisrihaava tõttu üldse kodus sünnitama, talle oli see vastunäidustatud.
On ka juhtum, kus kodus väga hästi läinud sünnitusel vajas laps hiljem elustamist. See näitas selgelt ära kodusünnituse ämmaemanda taseme. Kiirabi ajas aadressid sassi ja läks valesse valda st tuli vastsündinu juurde üle tunni. Terve see aeg ämmaemand hoidis seda last üksinda elus. Seda üritati ajada kodusünnituse kaela, aga hiljem selgus, et lapsel oli mitu kuud enne sünnitust olnud üsasisene insult, mis oli jäänud ultrahelis diagnoosimata. Seda tavaliselt diagnoositakse varakult ja sellised lapsed sünnitust enamasti üle ei ela, vaid tuuakse ilmale keisrilõike abil. Selle lapse päästis kodusünnitus, ta on tänaseks päevaks täiesti terve laps.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii mõnus on peale sünnitust haiglas olla, nagu hotellis ju. Toit tuuakse kolm korda päevas kohale, telekas, meditsiiniline abi, koristada pole vaja. See on ülimalt vajalik puhkus naisele, kellel on kodus lapsed. Mina lasin ühe päeva isegi juurde panna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene laps sündis 10 aastat tagasi haiglas, meeles on liiga meditsiiniline kogemus- STAN, epiduraal, lahklihalõige jne.

Miks peab sünnitamisest üldse mingi mega kogemuse saama? Mis vahet sellel on, kuidas sa sünnitad – peaasi, et mõlemad elus ja terved olete. Hiljem aega kogemusi omandada küll ja veel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Peamine kahtlus jääb hetkel võrdselt nii raha taha, kui selle taha, et ausalt kardan, et kodus ei ole seda mõnusat esimese-teise päeva puhkehetke- ma tean, et kui suurem laps abi vajab või kodu sassis on, siis ma lihtsalt hakkan tegutsema 🙂

Mina sünnitasin kodus teise lapse nüüd juba rohkem kui 12 aastat tagasi. Vastupidi – kodus oli just väga mõnus esimesel-teisel päeval. Mitte kusagile ei pidanud minema, sest ma juba olin kodus. Esimesel päeval magasin peale sünnitust koos mõlema lapsega mõnusalt lõunauinakut. Teisel päeval võttis ämm vanema lapse päevakeseks enda juurde. Kolmandal päeval olin juba nii energiline, et sõitsime terve perega loodusesse väiksele väljasõidule.

Aga põhiline oligi see, et elus ei olnud mingit haiglas käimise auku – elu läks kohe sujuvalt edasi ja kõik oli väga mõnus ja loomulik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meedias maalitakse kodusünnitusest alati selline pilt nagu läheks sellega ALATI kõik hästi. Tegelikkuses on miljon asja, mis võivad pahasti minna ja need, kellega see kodusünnituse käigus on juhtunud, ei lähe paraku juhtunust ajakirja või telesaatesse rääkima. Nii jääbki mulje, justkui oleks see igati turvaline ja tore variant.

Mina ei võtaks riski kodus sünnitada, lapse tervis on selleks liiga oluline. Minu puhul läks viimasel hetkel kiiruga keisriks, laps oli vales asendis, südamelöögid läksid alla, välja ta asendi tõttu ei saanud, ainult kiire tegutsemine aitas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vali siis hoopis mingi väiksem haigla. Siis on personalil aega sinuga hullult tegeleda ja peale sünnitust ei kiirusta ka keegi sind minema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul tekkis nt sünnitusejärgselt arusaamatu verejooks, nii et kaotasin hetkeks teadvuse.
Ei tea, kas kodusünnitusel oleks sellega toime tuldud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meedias maalitakse kodusünnitusest alati selline pilt nagu läheks sellega ALATI kõik hästi. Tegelikkuses on miljon asja, mis võivad pahasti minna ja need, kellega see kodusünnituse käigus on juhtunud, ei lähe paraku juhtunust ajakirja või telesaatesse rääkima. Nii jääbki mulje, justkui oleks see igati turvaline ja tore variant.

Mina ei võtaks riski kodus sünnitada, lapse tervis on selleks liiga oluline. Minu puhul läks viimasel hetkel kiiruga keisriks, laps oli vales asendis, südamelöögid läksid alla, välja ta asendi tõttu ei saanud, ainult kiire tegutsemine aitaks.

Vastupidi. Vähemalt Eestis on kõik vähegi kriitilisemalt lõppenud kodusünnitused lõppenud meedias, lekitajaks on olnud haigla ise. Ja neid on täpselt kaks läbi aastate olnud. Ühe puhul sünnitas kodus naine, kellele oli see absoluutselt vastunäidustatud ja ta keeldus haiglasse minemast. Teisel juhul oli sünnitus väga edukas, aga laps vajas mõned hetked peale sündimist elustamist. Haiglas selgus, et lapsel oli ammu enne sünnitust olnud üsasisene insult ja seal poleks ka haiglas midagi teha olnud. Ämmaemand elustas seda last tund aega, kuna kiirabi läks esialgu väga valele aadressile. Lapsega tänaseks päevaks kõik korras.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mnu arustarust tänase meditsiini arenguga ja kõikvõimalike tehnoloogiliste arengute puhul o sünnitamine sünnitusmajas väga ok. Keegi ei sega vahele, ja kui palju ühel päeval sünnitajäid ka ei oleks, siis vajalikul hetkel on kogu personal kogal.
Esmassünnitajana on kodusünnitus lausa rumal, sest sa ei tea millest sa räägid.
Minul oli abikaasa tugiisik ja käisime temaga ka loengutes, kus talle õpetati võtteid kuidas minul valu leevendada. sünnitusel sellest tuhkagi abi ei olnud, sest valu lokalisatsioon oli teine ja üldse istusin voodis ja keelasin end puudutada.
Esmassünnitajana tekis mul esimestel päevadel äge stressreaktsioon – ei saanud magada, beebit ei oskanud magama panna, seega öösel käis ämmaemand mind aitamas.
Teise sünnituse väljumisperiod oli aga nii kiire, et ma järgnevatel päeval ei saanud voodist välja, hingeldasin – seega jälgiminu haiglas oli igati vajalik.
kodus saad beebiga/lapsega pikaid aastaid olla. Sünnitus võik olla ikka turvaline, eriti arvestades seda, et meditsiin seda võimaldab.

Please wait...
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )


Esileht Sünnitus Kodusünnitus