Aga see kõne kiirabisse, et keegi selleks ülevaatuseks kohale kutsuda, jäi tegemata ja see on vastutustundetu.
Sellises vaimus võime jõuda ka selleni, et kui PhD-ga oma mõttevõimekust tõestada ei saa, ei tohiks sul üldse oma elu ja riskide üle mingit otsustusvõimalust olla!
Meil tekib üks väga koletu dilemma praeguses olukorras või mõnes sarnases. On pandeemia. Mingisugused poolkõvad “vaktsiinid” on kättesaadavad ja sellega kaasneb mingisugune pass, millega kaasnevad teatud privileegid ja vabastused seoses antud olukorra ja piirangutega.
Olen näinud seda argumenti juba varem – kui sina, kui rase naine, ennast praegu ei vaktsineeri, sead sa oma lapse elu ohtu. Puudub vastutustunne. Süüdimatu hull.
Kui nüüd tekib olukord, et haiglates on palju koldeid, nakkuseid on palju ja oma majast väljumine on igati riskantne – eriti olukorras, kus sünnitusmaja ja nakkushaigla on kokku viidud ühte hoonesse – sa ei pruugi isegi TAHTA sinna minna, aga kodu-sünnitus assisteerimine on pigem haruldane ja riik vaatab sellele viltu. Isegi kui sa TAHAD sinna minna, tehakse su olukord veel stressirikkamaks, kui ta normaalses olukorras olema peaks – võimalik, et saad vaktsineerimata oleku eest vastu päid ja jalgu, pole passi, keegi blokib, keegi pirtsutab, koheldakse kui väärtusetut looma; pead testima… Oled veel selline õnnetu inimene, et saad äkki mingi valepositiivse ka? Mis siis saab? Uhh…
Ega ei kisu sellisel ajal sinna haiglasse, kui sellised pinged on õhus. Kodus sünnitamist ka ei soodustata. Reeglid, piirangud, passid, tingimused… Rasedus on niigi stressirohke. Ja kui sa ise tunned ja tead – läbivaatustel käinuna, mõistlikult elades jne, et sa saaksid kodus sellega suurepäraselt hakkama, siis milleks võtta seda viievalentset riski haiglasse mineku, vaktsineerimisega passi pärast jne jne jne?
Kõige hullem on veel see, et teed selle süsti ära, ja siis sind IKKA ei jäeta rahule 🙂
Kodu kõlab päris kuradima hästi.