Meil tehakse ka koolis palju tunnikontrolle, aga need ei vaja mitte kodus õppimist, vaid sunnivad koolis last kaasa mõtlema. Lapsed õpivad koolis asja selgeks ja siis järgneb tunnikontroll, mis tuvastab, kas teema sai ikka lapsele selgeks.
Parandage kui ma eksin aga kas mitte Repsi lapsed VHK-s ei käi? Kui VHK-sse tavaline lapsevanem vestlusele läheb, siis igatahes selgitatakse, et see on suure ja intensiivse õpikoormusega kool, mis ei sobi kõigile ja tuleks ennem hoolega kaaluda, kas laps on üldse võimeline selles koolis õppima.
Tundub natuke naljakas siis hädaldada õpikoormuse üle? Ja kuna enda laste kodused tööd on ebasobivad, siis haridusministrina muudame kogu süsteemi?
Lisaks on naljaks, et haridusminister paneb enda lapsed eliitkooli, sest piirkonnakoolide programmid on ilmselt vastukarva. Aga tavaliste perede lapsed peavd kandideerima 14-15 last kohale. Ja nii mõnedki tublid peavad piirkonnakoolis õppima, kuna pole kõlavat nime. Vb peaks pr haridusminister tutvuma olukorraga ka piirkonnakoolides, kus tihti on kodutööd hädavajalikud. Kus ei käi samas klassis kõik lahtised pead ja õpitase on väga erinev.
selleks, et kaotada kodutööd, peab olema tugev koolisüsteem. Kool peab võimaldama igale lapsele osalemise pikapäevarühmas, kus ta saab kodutööd või lõpetamata tööd ära tehtud. Pluss õpetajate konsultatsioonid lastele, kes maha jäävad. Praegu tundub selliste võimaluste loomine ebarealistlik õpetajate puuduse tõttu.
??? Meie kaasava hariduse ajastul, kõigi nende käitumuslike ja hariduslike erivajadustega lastega klassis? Just nende tunnis karjatamise pärast ei jõuagi õpetajad ehk tunnis lastele nii palju anda, kui tahaks ning kodutööde maht kasvab.
Erivajadustega lapsed tavaklassis on probleemiks tõesti.
Aga üldiselt – pedagoogika ei ole selline asi, mis on ka tänapäeval täpselt samasugune kui 100-200 aastat tagasi, kui hariduse andmise eesmärgid veidi teistsugused olid. See on kiirelt arenev teadus, kus on praeguseks täiesti olemas teadmine, kuidas just praegu, 21. sajandil peaks lapsi õpetama.
Leitakse, et viimaste kümnendite suurim viga on olnud liigne individualismi soosimine, edukultus, laste motiveerimine “parim” olema. Ja et tänapäeval on vaja rohkem rõhku panna meeskonnatööle, koostöö-oskustele. Seega pole suure rõhu asetamine individuaalsele kodutööle väga õigustatud ja rohkem peaks olema rühmatööd, seda nii klassiruumis kui iseseisva tööna. Ka rühmatöö osas on välja mõeldud palju nippe, kuidas korraldada see nii, et üks “taibu” ei teeks üksi kogu rühma tööd ära, vaid et igaüks peaks võrdselt panustama. Olen aru saanud, et on täiesti võimalik korraldada koolitunnid nii, et kõik lapsed on tööle pandud. Aga see eeldab, et õpetajad tulevad oma mugavustsoonist välja ja teevad mõnda asja radikaalselt teistmoodi kui nad paar eelmist aastakümmet teinud on (ja et neile pakutakse selles osas ka adekvaatset koolitust ja tuge).
Nii et Repsi seisukohaga olen osaliselt nõus – kodutööd stiilis “Tv lk 25, ül 12,14,15 k” peaks minema ajalukku (koos töövihikutega). Hästi läbimõeldud iseseisva (rühma)töö ülesanded, pigem suuremate ja pikema aja jooksul tehtavate projektidena kui igapäevaste pisiülesannetena, võiks ehk siiski olla.
Oleneb klassist ikka, nii vanuse mõttes kui õpilaste koosseisu mõttes. Aga nähtav tendents on jah sinnapoole, et eelistatakse meeskonnatöö oskusi, aga kas ei jää seoses sellega kahe silma vahele, et igale lapsele /ja ka hiljem igale elukutsele/ see ei sobi. Paljudel aladel on tarvis individuaalsust, eripära, loomingulisust. Ja mulle tundub ka, et see süsteem veab kõrgkoolide taseme alla – ‘ma ise ei oska seda suppi keeta, aga koos saame hakkama. Millisesse potti ma vett kallan?’ Vabandan, kui näide liiga triviaalne tundub. Ja kõik õpetajad ei ole ju ka ühesuguste võimetega.
Olen eesti keele õpetaja. Mina jätan lastele kodutööd vaid siis, kui on kontrolltöö või tunnikontroll tulemas, muul juhul mitte. Olen ise ema ja näen, kuidas kodutööd last tapavad.
Kodutööd ei ole võluvits, mis lapsed targaks teevad. Mina saan lastele tunnis kõik vajaliku ära õpetatud. Kui laps tahab, siis ta õpib (tunnis ja kodus ja kus iganes). Kui laps ei taha, siis ta ei õpi ei kodus ega ka mitte koolis.
Töö tegemise harjumus kujuneb lapsel ka koolis selle 8tunnise päeva jooksul. Ja kui laps koolis tööd ei tee, siis tulebki vanemal lapsega see töö õhtul kodus ära teha.
Nüüd meeskonnatööst. Meeskonnatöö eeldab, et kõik osapooled töötavad üksmeelselt ühise eesmärgi nimel. Mis ühisest eesmärgist või üksmeelest saame rääkida Eesti koolis, kus klassikaaslane kiusab klassikaaslast, õpilane ja lapsevanem kiusab õpetajat, HM ja muud ametiasutused kiusavad kooli ja õpetajaid, Tallinna Ülikool mõtleb vaid iseenda olemasolu õigustamiseks välja mulliteooriaid ja nõudmisi, millel pole reaalse eluga mingit seost, seadusandjad vilistavad õpetajate turvatunde ja õiglase kohtlemise ootusele koolis, lastekaitse jm ametnikke ei huvita sajad ilma vanemateta kodus kasvavad ja hulluks minevad lapsed – nende kaustad seisavad kuude ja aastate kaupa amentnike laudadel ja need lapsed ei jõuagi iial turvakodusse?
Mis MEESKONNATÖÖST saab sellises riigis küll juttu olla, kus iga osapool reaalselt mõtlebki vaid iseendale?
Sellel paljukirutud nõukaajal oli koolis ka kordades rohkem meeskonnatööd, kui praeguses Eesti Vabariigis.
See, et tunnis mingit meeskonnatööd MÄNGITAKSE, ei õpeta lastele küll mingit meeskonnatöö tegemise oskust.
Minu poolest võiksid väiksemad kodutööd lastel koolis ära jääda, sest nõudmised laste teadmiste osas on niigi kasvanud nõukaajaga võrreldes hüppeliselt. Lapsed ise on muutunud hapramaks, närvilisemaks. Ega seda suurt isaõiguste koormat, kus laps peab muudkui mõlema vanema vahet pendeldama, ei ole lastel kerge taluda. Aga lahutatud peredes kasvabki suurem osa Eesti lapsi. Meestele õiguste andmisel on ränk hind. Ja selleks hinnaks on laste rikutud psüühika.
Olen eesti keele õpetaja. Mina jätan lastele kodutööd vaid siis, kui on kontrolltöö või tunnikontroll tulemas, muul juhul mitte. Olen ise ema ja näen, kuidas kodutööd last tapavad.
Kodutööd ei ole võluvits, mis lapsed targaks teevad. Mina saan lastele tunnis kõik vajaliku ära õpetatud. Kui laps tahab, siis ta õpib (tunnis ja kodus ja kus iganes). Kui laps ei taha, siis ta ei õpi ei kodus ega ka mitte koolis.
Töö tegemise harjumus kujuneb lapsel ka koolis selle 8tunnise päeva jooksul. Ja kui laps koolis tööd ei tee, siis tulebki vanemal lapsega see töö õhtul kodus ära teha.
Nüüd meeskonnatööst. Meeskonnatöö eeldab, et kõik osapooled töötavad üksmeelselt ühise eesmärgi nimel. Mis ühisest eesmärgist või üksmeelest saame rääkida Eesti koolis, kus klassikaaslane kiusab klassikaaslast, õpilane ja lapsevanem kiusab õpetajat, HM ja muud ametiasutused kiusavad kooli ja õpetajaid, Tallinna Ülikool mõtleb vaid iseenda olemasolu õigustamiseks välja mulliteooriaid ja nõudmisi, millel pole reaalse eluga mingit seost, seadusandjad vilistavad õpetajate turvatunde ja õiglase kohtlemise ootusele koolis, lastekaitse jm ametnikke ei huvita sajad ilma vanemateta kodus kasvavad ja hulluks minevad lapsed – nende kaustad seisavad kuude ja aastate kaupa amentnike laudadel ja need lapsed ei jõuagi iial turvakodusse?
Mis MEESKONNATÖÖST saab sellises riigis küll juttu olla, kus iga osapool reaalselt mõtlebki vaid iseendale?Sellel paljukirutud nõukaajal oli koolis ka kordades rohkem meeskonnatööd, kui praeguses Eesti Vabariigis.
See, et tunnis mingit meeskonnatööd MÄNGITAKSE, ei õpeta lastele küll mingit meeskonnatöö tegemise oskust.Minu poolest võiksid väiksemad kodutööd lastel koolis ära jääda, sest nõudmised laste teadmiste osas on niigi kasvanud nõukaajaga võrreldes hüppeliselt. Lapsed ise on muutunud hapramaks, närvilisemaks. Ega seda suurt isaõiguste koormat, kus laps peab muudkui mõlema vanema vahet pendeldama, ei ole lastel kerge taluda. Aga lahutatud peredes kasvabki suurem osa Eesti lapsi. Meestele õiguste andmisel on ränk hind. Ja selleks hinnaks on laste rikutud psüühika.
Sa ei anna lastele koduseid töid, sest kui laps ei taha, siis ta ei õpi ei kodus, ega koolis? Siis kirjutad, et kui laps koolis ei õpi, siis peab vanem lapsega kodus selle töö ära tegema. Kui sa ei anna koduseid töid, siis saab vanem alles enne kontrolltööd aru, et laps ei ole soovinud koolis õppida. On see normaalne? Õnneks ei ole minu lastel selliseid õpetajaid ja ma olen kodutööde kaudo täpselt kursis, millised on minu lapse oskused mingis aines. Saan tänu sellele last kohe aidata, mitte vahetult enne kontrolltöö tulekahju kustutama hakata.
Teiseks – mis asi see isaõiguste koorem on? Kasvatan ka oma lapsi koos nende isaga, aga erinevates leibkondades. Lapsed pole närvilised, ega haprad vaid mõlemalt poolt toetatud ja hoitud. Seda nimetatakse MEESKONNATÖÖKS.
Olen eesti keele õpetaja. Mina jätan lastele kodutööd vaid siis, kui on kontrolltöö või tunnikontroll tulemas, muul juhul mitte. Olen ise ema ja näen, kuidas kodutööd last tapavad.
Kodutööd ei ole võluvits, mis lapsed targaks teevad. Mina saan lastele tunnis kõik vajaliku ära õpetatud. Kui laps tahab, siis ta õpib (tunnis ja kodus ja kus iganes). Kui laps ei taha, siis ta ei õpi ei kodus ega ka mitte koolis.
Töö tegemise harjumus kujuneb lapsel ka koolis selle 8tunnise päeva jooksul. Ja kui laps koolis tööd ei tee, siis tulebki vanemal lapsega see töö õhtul kodus ära teha.
Nüüd meeskonnatööst. Meeskonnatöö eeldab, et kõik osapooled töötavad üksmeelselt ühise eesmärgi nimel. Mis ühisest eesmärgist või üksmeelest saame rääkida Eesti koolis, kus klassikaaslane kiusab klassikaaslast, õpilane ja lapsevanem kiusab õpetajat, HM ja muud ametiasutused kiusavad kooli ja õpetajaid, Tallinna Ülikool mõtleb vaid iseenda olemasolu õigustamiseks välja mulliteooriaid ja nõudmisi, millel pole reaalse eluga mingit seost, seadusandjad vilistavad õpetajate turvatunde ja õiglase kohtlemise ootusele koolis, lastekaitse jm ametnikke ei huvita sajad ilma vanemateta kodus kasvavad ja hulluks minevad lapsed – nende kaustad seisavad kuude ja aastate kaupa amentnike laudadel ja need lapsed ei jõuagi iial turvakodusse?
Mis MEESKONNATÖÖST saab sellises riigis küll juttu olla, kus iga osapool reaalselt mõtlebki vaid iseendale?Sellel paljukirutud nõukaajal oli koolis ka kordades rohkem meeskonnatööd, kui praeguses Eesti Vabariigis.
See, et tunnis mingit meeskonnatööd MÄNGITAKSE, ei õpeta lastele küll mingit meeskonnatöö tegemise oskust.Minu poolest võiksid väiksemad kodutööd lastel koolis ära jääda, sest nõudmised laste teadmiste osas on niigi kasvanud nõukaajaga võrreldes hüppeliselt. Lapsed ise on muutunud hapramaks, närvilisemaks. Ega seda suurt isaõiguste koormat, kus laps peab muudkui mõlema vanema vahet pendeldama, ei ole lastel kerge taluda. Aga lahutatud peredes kasvabki suurem osa Eesti lapsi. Meestele õiguste andmisel on ränk hind. Ja selleks hinnaks on laste rikutud psüühika.
Sa ei anna lastele koduseid töid, sest kui laps ei taha, siis ta ei õpi ei kodus, ega koolis? Siis kirjutad, et kui laps koolis ei õpi, siis peab vanem lapsega kodus selle töö ära tegema. Kui sa ei anna koduseid töid, siis saab vanem alles enne kontrolltööd aru, et laps ei ole soovinud koolis õppida. On see normaalne? Õnneks ei ole minu lastel selliseid õpetajaid ja ma olen kodutööde kaudo täpselt kursis, millised on minu lapse oskused mingis aines. Saan tänu sellele last kohe aidata, mitte vahetult enne kontrolltöö tulekahju kustutama hakata.
Teiseks – mis asi see isaõiguste koorem on? Kasvatan ka oma lapsi koos nende isaga, aga erinevates leibkondades. Lapsed pole närvilised, ega haprad vaid mõlemalt poolt toetatud ja hoitud. Seda nimetatakse MEESKONNATÖÖKS.
Mul on e-koolis kirjas tunnitöö. Kui see on lapsel tegemata, siis saabki vanem iga päev tagasisidet, et kas laps tegi tunnis tööd kaasa või mitte.
Sinu lapse isa tahab teiega koostööd teha, enamik siinseid isasid teeb ise lapsega seda, mida tahab.
Ei erine sina millegi poolest ülejäänud individualistlikest eestlastest: kui MUL on lahus elava isaga hea koostöö, järelikult on ja/või peab see olema ka kõigil teistel.
Mina õpetajana näen, et sinu pere olukord on ERANDLIK.
Mul on raske mõista, mida need isad siis sinu arvates lastega teevad. Kas nad, riivatud, nõuavad suhtlust lapsega? Issand, millised tropid! Nii või?
Mul on raske mõista, mida need isad siis sinu arvates lastega teevad. Kas nad, riivatud, nõuavad suhtlust lapsega? Issand, millised tropid! Nii või?
Jah nõuavad, ja selle suhtluse käigus ei arvesta nad grammivõrdki lapse vajadustega: ei oska lapsi riietada vastavalt ilmale ja lapsed jäävad tihti haigeks ning puuduvad koolist, veavad lapsi üritustele, kus lapsed käia ei soovi ning väsitavad sellega lapsed nädalavahetusel ära. Tulemus: lapsed ei jaksa järgnevatel koolipäevadel enam õppida. Ei jälgi, mis asjad laps tema juurde kaasa tõi ja mis asjad maha jäid. Tulemus: lapsel on uuel nädalal koolis puudu õppevahendid (dressid, õpikud, vihikud jne). Lapsed ei saa isaga koos aega veetes osa mitte kvaliteetajast, vaid peavad isa uue pere juures nt kuulama isa ja ta uue naise vahelisi nägelusi või isa ja ta uue naise nägelusi poolvenna või -õega. Kõik see muudab laste närvisüsteemi hapramaks ja vähendab laste töövõimet.
Isad on enamikule Eestis elavatele lastele koormaks.
Meie isad ei kavatsegi lähtuda laste vajadusest, nad ei kuula, mida räägivad neile laste emad, õpetajad või arstid. Meie mehed teavad alati ise, mis nende lastele parim on. Ja tagajärjed on väga nukrad ning koolis kõigile näha.
Osad isad on oma lapsele koormaks ja osad emad teevad isadest oma lastele koorma. Just oma suhtumisega.
Kui palju on ühiskonnas täiskasvanuid, kes ei suuda oma emaga leppida ja kes leiavad, et ema on nende elu ära rikkunud… Naised kipuvad end sünnitamise läbi madonna positsioonile paigutama ja ei saa aru, et emaks võib olla iga sigimisvõimeline naisolend. Laps pole naise omand vaid eraldiseisev indiviid, keda tuleb austada. Kasvõi arvestades lapse õigust isaga suhtlemisele. Ükskõik, mida ema sellest ka ei arvaks. Lapsel on emast sõltumatu suhe oma isaga. Lapse vajadustega arvestamine ja armastus lapse vastu, mis on põlgusest isa vastu suurem, teeb ühest lapsega naisest hea ema. Me, emad, ei saa tihti aru, kuidas me sunnime last omaksvõtma meie põlgust nende isa vastu.
See pole antud teemaga seotud. Seega lõpetan arutelu.
Osad isad on oma lapsele koormaks ja osad emad teevad isadest oma lastele koorma. Just oma suhtumisega.
Kui palju on ühiskonnas täiskasvanuid, kes ei suuda oma emaga leppida ja kes leiavad, et ema on nende elu ära rikkunud… Naised kipuvad end sünnitamise läbi madonna positsioonile paigutama ja ei saa aru, et emaks võib olla iga sigimisvõimeline naisolend. Laps pole naise omand vaid eraldiseisev indiviid, keda tuleb austada. Kasvõi arvestades lapse õigust isaga suhtlemisele. Ükskõik, mida ema sellest ka ei arvaks. Lapsel on emast sõltumatu suhe oma isaga. Lapse vajadustega arvestamine ja armastus lapse vastu, mis on põlgusest isa vastu suurem, teeb ühest lapsega naisest hea ema. Me, emad, ei saa tihti aru, kuidas me sunnime last omaksvõtma meie põlgust nende isa vastu.See pole antud teemaga seotud. Seega lõpetan arutelu.
On ikka teemaga seotud.
Me oleme nii räigelt sinna nõukaaega takerdunud, eriti oma rollidega perekonnas. Isa ei saa hakkama lapse riietamise, õpetamise, ravimise, lapse asjade eest vastutamise ja lapselt ausa arvamuse küsimisega, mida laps tahaks koos isaga teha ja mida mitte, aga SÜÜDI on selles ema oma SUHTUMISEGA???? Lolliks olete läinud või? Või peab ema, vaatamata sellele, et ta isa prohmakaid pidevalt ise siluma peab: last isa asemel koolitöödes järele aidates, last ravides ja/või selleks hoidjat palgates, lapsele isa juurde unustatud asjade asemele uusi ostes veel lapsele muudkui armastades naeratama, et mis siis ikka, mehed ongi sellised?!!!! Mis võrdsetest õigustest me sel juhul naistega räägime? Raha ei kanna need lahutatud isad niikuinii võrdsetes kogustes emaga lapse kasvatamiseks üle, kasvatustegevusega nad ka pigem koormavad last ja ema ja emad peavad kõigele vaatamata muudkui aga HÄSTI sellistesse isadesse suhtuma?
Kaua võib? Kui anti isadele võrdsed õigused, siis olgugi emadega võrdväärsed lapsevanemad. Ja kui ei saa hakkama, siis on nii lapsele kui ka tema emale parem, et selline isa silmapiirilt kaob. Sest et praegu näeb see asi välja nii, et ainult isad võidavadki sellest olukorrast, sest nemad saavad nii oma psüühilised vajadused rahuldatud (igatsuse lapse järele), lapsele ja emale on selline olukord aga koormav.
Jah, on ka lapsi, kes oma emadega täiskasvanuna suhelda ei taha. Lapsed on üldse kummalised. Mõnel tõmbab geneetiliselt nii meeletult selle isa poole, kes talle pole elus vähimatki andnud, aga veri lihtsalt kisub selle isa poole. Ja ema, kes lapsele kogu oma elu on pühendanud, jätab lapse ükskõikseks.
Siiski: mina näen õpetajana seda, et emadega kasvavad lapsed saavad koolis hästi hakkama, isadega kasvavad lapsed on kohutav nuhtlus ja isasid aeg-ajalt külastavad lapsed on koolis lihtsalt väga väsinud ja nende närvid on üsnagi läbi ning töövõimekus on madal.
Huvitav, kuidas võõrkeelt ilma kodus õppimata selgeks saada? Või peaksid lapsed tunni lõpus 15 minutit igaüks sõnu õppima? Täitsa jabur.
Jah, mõni laps ei pea kodus sõnu õppima, kuna tal jääb juba tunnis meelde, aga need, kellel väheke kõvem pea?
Õpetajal on muidugi lihtsam. 15 min iga tunni lõpust teevad õpilased nii-öelda koduseid ülesandeid ja õpetaja loeb netis ajalehti.
Huvitav, kuidas võõrkeelt ilma kodus õppimata selgeks saada? Või peaksid lapsed tunni lõpus 15 minutit igaüks sõnu õppima? Täitsa jabur.
Jah, mõni laps ei pea kodus sõnu õppima, kuna tal jääb juba tunnis meelde, aga need, kellel väheke kõvem pea?
Õpetajal on muidugi lihtsam. 15 min iga tunni lõpust teevad õpilased nii-öelda koduseid ülesandeid ja õpetaja loeb netis ajalehti.
Mina olengi võõrkeeleõpetaja, seega saan vastata küll: algklassides jäävad lastele uued sõnad ja väljendid tõesti tunnist meelde. Olengi öelnud, et kes tahab, võib tunnis õpitu kodus üle korrata. Kellel ei ole keele vastu huvi, ei tee seda niikuinii. Näen ju, kuidas Eesti koolides vene keelt õpetatakse: sadades sõnu pähe õppida, jutustatavad tekstid pähe õppida, tõlkedki jäetakse lihtsalt meelde – kodutööd on meeletult. Aga kas selle suure kodutööde mahu tõttu ka vene keeles rääkima hakatakse? Ei hakata. Keelt õpitakse ikkagi elavas suhtluses, mitte koolitundides. Koolist saab hea tahtmise korral baasi, mille peale igaüks peab ise oma võõrkeele üles ehitama.
Seda lastevanemate hirmu, et äkki õpetaja ei rügagi tunnis, higimull otsa ees, kohtan küll iga päev. Ärge muretsege, kallid vanemad. Ma lausa rooman ülepäeviti väsimusest koju. Need teie “hästikasvatatud” lapsed tapavad päris korralikult ära: kes solvub iga hingetõmbe peale ja käib muudkui kaebamas ja tuleb pidevalt neid olukordi lahendada, kes ei oska lihtsalt teisi segamata tunnis istuda, kes on ühe diagnoosiga ja kes teise diagnoosiga. Lisaks tuleb tunde ette valmistada, töid parandada, dokumentatsiooni täita ja lastele erinevateks aktusteks luuletusi otsida. Õnneks pähetuupimisega tegelevad koolilapsed juba ise – muidu võiks küll juba hullumajja ülepingest elama kolida.
Mina kukun nt stressist ja laste kooli tassitud viirustest regulaarselt kord iga 2 kuu tagant kokku ka ja võtan üheks päevaks haiguslehe. Nii et isegi seda ülinärust täispalka ei saa ma kätte, puhkusepalgast rääkimata – seegi on puudutud päevade võrra täispalgast väiksem.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
