Teema: Kodutud mehed ja koduga naised .

Eks on ju pihutäis seriaale vorbitud kuidas rikas Roberto kosib puruvaese Rosa ja nad saavad nii õnnelikuks. Vastupidiseid lugusid ei tea. Mehed peavad kõik vaesed naised üles korjama ja õnnelikuks tegema, naised ei taha vaestest meestest midagi kuulda. Kas see pole mitte sooline ebavõrdsus?

Mina olen oma elus lahtiste silmadega ringi vaadates näinud väga palju sellist kooseluvormi, kus elatakse küll ühise laenuga ostetud mõlema nimele kirjutatud kodus, aga selle laenumakseid ja kommunaale maksab naine (sest väidetavalt “mehel ei seisa ju niisugused asjad meeles”, “Ta unustab vahepeal ära ja siis on jälle jama”), samuti ostab naine toidu ja majapidamistarbed kogu perele ja rahastab laste vajadusi.
Mees oma palga eest ostab endale riideid, jalanõusid, hobivarustust, tehnikavidinaid ja tööriistu.

Vaadake vahel toidupoes kassajärjekorras, kui paarid arvet maksavad – kumma rahakotist pangakaart enamjaolt välja ilmub?

#3023536:

Kusjuures sellised mehed on täitsa olemas. Tean ühte päris lähedalt. Tea, kas tal päris oma kodu kunagi olnud. Ikka õielt õiele…

Töö ja sissetulek vägagi ok, aga kuhu kõik kulub… ei tea.

Eks see nii ongi. Eksi ja kõikide tema lellepoegade kodudes remondid tehtud, siis lüüakse õielt minema. Lõpuks endal tühjad pihud. Ja on jultumust veel küsida, kuhu kõik kulub. Tihti elatakse ka veel tema kulul

Tean ühte kodutut pensionärist parasiiti kes endale naise sebis. Naine maksis kinni ka selle parasiidi kümnetesse tuhandetesse ulatuvad võlad. Võimalik, et naise võlus ära selle tüübi hea jutt ja suhteliselt uus auto. Liisingumaksed läksid küll otse inkassosse aga tühja sellest.

Ma ainult kodutute meestega olengi koos elanud 🙂 Töökoht on neil kõigil olnud tutvumise ajal ja päris korralik.

Esimene kallim elas Ülikooli ühikas “mustalt” ja magas mingi semu voodi kõrval põrandal võimlemismatil. Sattus sinna, kui üks vanematest suri ja teine jooma hakkas. Elas niimoodi 3 aastat – keskkooli kaks viimast klassi ja ühe aasta pärast kooli. Elasime koos aasta, läksime lahku sõbralikult.

Teine, kellega ka abiellusin, elas autos või tööl laua all, mõned päevad kuus ka hotellis. Naine jättis ta teise mehe pärast maha ja mees jättis maja neile, et jääks lastele. Lapsed olid umbes 14, 11 ja 10. Kolis oma kolme asjaga välja. See on kontrollitud jutt ja ei ole mingi mehe ilusjutt enda meeldivamaks tegemiseks. Sellest abielust olen lesk.

Kolmas, kellega ka abiellusin, magas tööl laua all või mööda sõprade kodusid. Temaga peaaegu sama lugu, läksid naisega lahku, jättis korteri naisele koos kogu kraamiga. Lapsed olid ka, ei hakanud ju sealt midagi nõudma.

Kõik need mehed kolisin enda juurde sisse. Viimasega oleme 20 a abielus ja nüüd on muidugi juba koos maja hangitud.

Kõikide nende lugude taustal ei väsi ma imestamas perekoolis nende naiste rohkust, kelle exid tahavad neid korterist välja tõsta või kuidagi eluaset poolitada vms. Mul on vist küll ropult vedanud.

Olen hämmingus, miks on teine kommentaar märgitud ebasobivaks?
Et vaestest meestest on ok rääkida, aga vaestest naistest (keda on ilmselt arvuliselt rohkem) mitte? Miks ometi?

Veel tahtsin kommenteerida seda “läks naisega lahku ja jättis kodu kogu varaga esile”. Ei tundu ei usutav ega ratsionaalne valik. Kui kinnisvara on tõesti kaasomandis ja võrdselt makstud, siis müüakse see maha ja hangitakse 2 väiksemat eluaset.
Magas tööl laua all? Tööl käiv inimene midagi üürida ikka jaksab endale.

Ei salli tõesti äpusid, ei mehi ega naisi

Olen elanud koos mehega, kellel oli minu juurde elama kolides oma korter, mille ta välja üüris (enne elas ise seal). Tal oli ka oma firma, mille alt tegi tööd nii et sissetulek oli mõistlik. No mitte stiilis luksusjaht ja sportauto aga ka mitte stiilis et miinimumigi ei teeni kokku. Alguses oli kõik normaalne. Tasapisi hakkasin vaatama, et kogu majapidamine minu õlul, mees hakkas lõpuks isegi taskuraha küsima. No stiilis, et mul praegu pole, kas sul on anda…

Kui lahku läksime siis oli seis selline, et mehel ühtäkki kuskile kolida polnud (tema jutu järgi, see üüritud korter oli tal endiselt alles) ja raha tal ka polnud üldse, et oleks saanud kuskilt midagi üürida (tema jutu järgi).

Nii et nibin-nabin jah. Töötu ja kodutuga küll sebima ei hakanud, aga mõne aastaga muutus mees selliseks, et nagu oleks töötu ja kodutu. Mugav tüüp ilmselt. Vaatas, et saab niisama hakkama ja hakkaski liugu laskma. Kuhu tal see korteri üüriraha läks? Suurem osa sellesama korteri pangalaenu katteks, aga selle arvelt jälle ei pidanud ju ise enam niipalju pingutama, et raha teenida.

Ma ei tea, kas ta on endale nüüdseks uue naise leidnud, kelle kulul elada. Küllap vist. Kodutu ta igatahes pole. 😀

Mu ema peab ühte sellist hambutut lombakat kriminaali ülal. Ja see pole tal esimene. Tal on neist väidetavalt kahju, mehed kasutavad lihtsalt ära.
Ise ma ei kujuta ette, et armastus nii pimedaks lööks, et kedagi ülal pidama hakkaks. Ma ei välista endast madalama sissetulekuga mehega suhtesse sattumist, aga ta peab ka ühisesse elusse panustama. Eelistan võrdset partnerit.

Jah, tean paari sellist.
Mõlemat iseloomustab see, et need naised mitte lihtsalt ei teeni hästi, vaid teenivad väga hästi (firmaomanik, notar) ja mingis mõttes võiks ütelda, et on omale mehed ostnud. Mõlemad mehed kunagi ka omasid tööd, aga naise teenistuse kõrval muutus see mõttetuks. Ja kui naisel ka mehe sissetulekust ükskõik, siis – mis see ikka teiste asi peaks olema.
Ma ütleks, et see nö ärakasutamine on vastastikune. Mees ei pea küll tööl käima, aga naine orjastab teda ikka korralikult. Väikseid lapsi nendes peredes enam ammu ei ole, küll aga mitut sorti kinnisvara. Mehed on meestetöödega päris korralikult ära koormatud, ühel proual on ka hobused ja mees on tal tallipoiss 🙂
Nii et ega need kodutud mehed ei olegi sageli just asotsiaalse olemusega. On lihtsalt kuldsetes käeraudades.

Ei, džentelmenid ei müü oma laste emade eluasemeid maha ega nõua midagi. Nad lahkuvad, võttes kaasa olulisemad isiklikud asjad.

Selge. Ma ei teadnud, et lahusvaraga tegu. Loomulikult saab igaüks müüa ainult seda, mis talle kuulub, mitte teise inimese vara.

tean paari, kus naisel on kinnisvara ja töö, mehel pole midagi, sest on kriminaalkorras karistatud pettur. mees toimetab oma mitmete firmadega, mis on pidevalt riigile ja partneritele võlgu. see, kes ei märka võlgnevusi kontrollida, neil ka nahk üle kõrvade tõmmatakse. kuidagi tal see ettevõtlus ka ei lähe, sest asjalikke tehinguid on paberitega vargal ikka päris keeruline saada, vähegi suuremad tellijad kontrollivad tausta, pisikeses eestis õnneks info ka levib. mees käib mitme linna ja mitme naise vahet. oma naine toetab meest kõiges, sh valetab mehe nimel, kui võlausaldajad nende kodu piiravad, maksab (ja hiljem kaotab) mehe tegevuse nimel kohtutele deposiite/advokaatide tasusid, kui mees järjekordselt kuskil kohtus jaurab jne. mina arvan, et naine on sinisilmne, aga naine ise kindlasti nii ei arva (aga no ta ei usu ka, et mees ringi laseb, selles mõttes on loll olla väga mugav). isegi, kui on imeväike tõenäosus, et naine ikka jagab matsu tegelikust seisust, siis arvan, et ta saab aru, et ta ei saa lubada lahkuminekut kriminaalkorras karistatud petturist – siis ei näeks ta lapsed iialgi toetusraha ning mehe kriminaalne tutvuskond võib iga hetk naist ebameeldivalt tülitama hakata. aga koos nad on. ilmselgelt selline elu naisele igati sobib. kõige hullem ongi kõrvaltvaatajana näha, et naine ei tea paremat tahta ega lootagi.

#3023814:

Mina sallisin, mulle meeldivad mehed, kelles on lahkust, heldust ja kes ei unusta oma lapsi ka siis, kui naisega suhe lõhki läheb.

Minu eks unustas oma lapse juba siis, kui me veel koos olime ja helde oli ta peamiselt nende neidude vastu, keda lootis ära sebida. Niisiis – kodutu mees ei võrdu lahke ja helde mehega.

Muidu see, kui ta oma laste eest päriselt ka hoolitseb, see muidugi näitab.

#3023920:

Aga kuidas teha kindlaks, et tegu pole Alfonsiga – ei oska öelda. Mina seda ei osanud. Pärast olin küll täiesti paranoiline ja uue mehe leidmine võttis aega, on muidugi hea mees. Seni. Ega ma sisimas ikka enam mitte kedagi ei usalda.

Ega siin head lahendust pole, sest peenemad vennad on ärakasutamisest ikka kunsti teinud. Enne kui aru saad, oled suisa lolliks tehtud. Mõned märgid ikka on:
1. Hakkab üsna varsti pärast suhte algust raha laenama. Alguses väiksed summad ja mingi sellise põhjendusega, et rahakott kodus või hetkel just pole. Maksab muidugi tagasi ka, seepärast ei pruugi algul kahtlust tekitada.
2. Suhtumine töölkäimisesse ja ülemusse. Tavaliselt vaenulik, üleolev ja halvustav. Ei sobi talle eri põhjustel üks töö ega teine. Aga kohe-kohe muidugi lõpetab diivanikaunistamise. Lõpetabki teinekord, aga paari nädala pärast selgub, et ikka töö ei sobinud. Tavaliselt oli ülemus loll või kolleegid. Või siis ei viitsinud tööle minna ja maskeerus selle taha, et, ah, täna ei lähe – tahan sinuga olla, päeva koos veeta vmt. Alguses tundub natuke imelik, aga on ju suur armastus… Selline käitumine aitab välja selgitada just need madalama otsa vennad, kel kriminaalne taust ja kuus klassi haridust. Peente poiste puhul ei aita st siis need, kel korralik töö, aga raha pole kunagi.
3. Esmakohtingul mitte välja tegemine võib olla näitaja,aga ei pruugi. Sellega saab välja selekteerida pigem koonrid. Ärakasutaja on väga lahke käega ja kui tal õnnestub kuskilt raha leida, kulutab selle suurima rõõmuga sinu arve maksmiseks. Nagu investeeringuna või nii. Tavaliselt on kulutatav raha laenatud või muul moel sebitud, aga sellest saab muidugi alles hiljem aru.
4. Põhiline on sisetunne. Kui ikka kuklas on mingi hääleke, mis suurest armastusest hoolimata järjekindlalt ütleb, et midagi on valesti, siis ongi.

#3023989:

kui ma pean ylal lapsed, ennast ja koduloomad ning olen soetanud kodu, ja mees on lihtsalt kolib sisse . Nutab et tahab kooselu ja viisiitsuhe talle ei sobi jne..No arusaadav.. Seepeale testisingi tema väidetavat suurt armastust, et sebi omale korter, ma tulen sinu juurde ja jätan maja lastele, saame kogu aeg kahekesi olla. Siis hakkas kisa, et raha pole ja tema ei saa aru, miks ta korteri peab meile ostma, kui mul on maja ja argu ma moelgu, et ta mind siis korteris ylal pidama hakkab..ee..what da fuck?!:)
Õnneks tegeleb nüüd tööotsimisega, vist mingid pakkumised on juba õhus, aga jube kiire on minu juurde kolimisega. viimati kui mul tema jaoks soiduraha polnud, soovitas mul eksi kaest rohkem lasteraha küsida, kusjuures ise oma lapsele ei maksa sentigi. suvel nimetas mind eksi ltsiks põhjusel, et eksist lugu pean, samas ei valmista talle mingeid raskusi eksi antud lasterahade eest süüa ja elada:)
Liiga palju on vasturääkivusi ta sõnades ning tegudes:)

Jup. Selle kirjelduse põhjal võib kohe ära öelda, et tegu on Alfonsiga. Oot, mis mõttes tema jaoks sõiduraha? Sa maksad ta sõidud ise kinni? Juba oledki lõksus, põgene!
Haa, ma räägin sulle – mitte küll kohe suhte algul, aga millalgi poole peal tegin mina meile telefoni perepaketi, noh, et meil oleks odavam omavahel rääkida ja nii nunnu. Minu Alfons pani selle paketi maksumusele üsna kiiresti kuhja peale tasuliste parkimistega. Noh et tal töö jaoks vaja parkida igasuguste kesklinna loungede juures. Aga ühisesse supipotti ja pesukatlasse tilkus tema käest järjest vähem ja vähem, mina katsin 60% pere eelarvest, siis 70%, siis 80%… Mees vahel ostis mingeid luksustoidutooteid ja pani need suure žestiga lauale – aga lõpuks maksin mina pere eluaseme- ja toidukuludest 90% ja ootamatuid lisakulusid, nagu see parkimine, mulle küll ei hüvitatud.
Pärast lahkuminekut pidin mitu kuud tõmblema, enne kui mehe telefonikuludest lahti sain, sest tal oli sinna veel järelmaksuga telefon ka võetud, ei saanud niisama numbrit sulgeda.

Ja kõik see demagoogia, et kuidas sa võid nii materialistlikult mõelda ja miks me endale kunagi midagi head ei saa lubada nii edasi, väga tuttav. Lisaks, arvesta – ta tahab sisse kolida ainult selleks, et saaks õhtuti linna peal litutamas käia, sest praegu tuleb tal suhte säilitamiseks oma õhtuid sinule raisata – kui koos elate, muutub see tema meelest mõtetuks, sest ta arvab, et elate niikuinii koos, las siis õhtud olla “vabad”.

Aga sa ei pea mehele ütlema, et: “mina tahan hoopis sinu juurde kolida”.
Ütle, et elagu omaette ja teie elate visiitsuhet. Esialgu. Sest sa oled ettevaatlik ja ei taha kiirustada. Sest tunded ja usaldus. Ja kui kumbki katab oma kulud ise, siis ei ela kumbki ju teise kulul, milles probleem?