Olime mõlemad ligi 40 kui jättis oma kodu naisele ja lastele ja kolis minu juurde. Lõviosa tema sissetulekust sõi elatis aga olime sellega kokkukolides arvestanud ja eelnevalt ka selgeks rääkinud, et järgnevad paar aastat katan suurema osa kuludest mina (või kuni saab jälle tasuvama töö peale) ning ta püüab sellepärast mitte stressata ja äpuna tunda ning panustab rohkem sinna kus ei ole vaja niivõrd raha kui mehe kätt. Eks see näris teda kõvasti, eriti kui puhkusereisid maksin jne aga ta oli tubli. Majapidamises hakkas kohe toimetama nagu ühise kodu eest, kuigi maja on minu nimel ja nii ka jääb. Nüüd oleme kohe lapsevanemateks saamas ja tunnen end väga hoituna. Ma ei arva, et mul on vedanud, pigem usun, et asi on mõtteviisis, et me oleme pere/üks, teineteisega arvestamises, hoolimises, armastamises.