Ma olen puudutanud ilma loata mitut inimest. Viimati näiteks bussist väljudes selist 13-aastast, sest kuna ta oli seljaga ja tal olid klapid peas, ta ei kuulnud minu sõnu “Palun, kas astuksid ukse eest ära, soovin väljuda”. Enne seda vist viimati üht nooremat naist, kes kõnnitee kõrval haljasalal pikali oli. Ühe käega otsisin kotist telefoni, teise käega püüdsin kontrollida pulssi ja tema pead küljele keerata. Kui ma teaksin su nime ja seda, et sinu meelest ma ei pidanuks seda tegema, siis sinu puhul jätnuks su sinna vedelema, sest sind ei tohi ju puudutada. Pane endale silt kaela, et südameseiskumise, minestuse või veresuhkruprobleemi puhul ei tohi ükski mööduja sind aidata külili või hullemal juhul püüda sind kunstlikult elustada.
Kindlasti olen puudutanud ka poes jooksvaid algklassilapsi, neid, kes jooksevad riiulivahedes, selg suur osa ajast ees ja samal ajal tavaliselt kiljuvad ning kelle vanemaid pole silmapiiril. Olen küsimata puudutanud vanamemme, kes minu kõrval bussist väljus, toetasin teda küünarnuki alt. Ok, sinuga seda siis ei tee. Vaata ise.
Okei, aga jutt on sellest, et inimest ei tohi puutuda ilma loata. Ei tohi sünnipäeval vägisi kallistama hakata isegi kolleegil või sõbrannal. Esmaabi andmine on teine asi. Ja sellele noorele, kellel klapid peas, tuleb alati öelda ka, et see on ohtlik, kui ei kuule, mis ümber toimub. Muidu pole puutumisest kasu, järgmine kord teeb jälle sama ja seab end ohtu. Jookseb veel autole või bussile ette kogemata ja jääb alla. Vanamemme toetamine samamoodi, mina alati küsin luba, kui midagi sellist ette tuleb ja algklassilapsi kindlasti ei puutu kuskil, see on nende vanemate asi.
