Teema: koer korteris

Meil cavalier korteris, olid kaalumisel ka need sinu mainitud tõud, aga ma tahtsin veidi aktiivsemat kaaslast, kes suudaks vajadusel ka 10km matka kaasa teha, samas mõnel päeval rahus diivanikaunistuse rolli täita.

Koer on alles noor meil, alla aasta. Päev näeb välja selline, et hommikul 6ajal esimese asjana lähen käin viis minuti koeraga väljas, poolunes enavähem. Ja siis läheb kõik tavaliselt edasi. Olenevalt päevast on järgmine jalutuskäik kas 11, enne kui õhtusesse vahetusse lähen või kell 1 kui hommikusest tulen, selle jalutuskäigu katsun pikema teha, nii 3km vähemalt, enamasti siiski 5. Viimasel ajal ausalt pole välja tulnud, külm on ja kõik normaalsed teed koeraga pikas rihmas jalutamiseks on kinni tuisanud. Õhtul kuue, seitsme ajal veel üks poole tunnine tiir ja viimane enne, kui ise magama lähen. Ehk siis neli korda tööpäevadel. Puhkepäevadel on nagunii koer igalpool kaasas, kuhu vähegi võtta kannatab.

Mina ei kahetse, et koera võtsin. Tõug sai ka super ja täiesti ideaalne meile. Sõbralik, seltskondlik, piisavalt aktiivne ja piisavalt laisk. Väga kergesti võtab õppust. Minu arust täiesti suurepärane perekoer korterisse, kui on lasteaia ealised lapsed.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olen alumine naaber.
Minu kohal elaval paaril on lisaks mütakale peremehele ja kahele lapsele (üks armastab joosta ja jonnida; teine on alles beebi – temale meeldib nutta) kaks koera: mingid väiksed, üks neist on see sama prantsuse buldog. Jumal hoidku, ei jõua seda palliviskamist, haugatamist ja edasi-tagasi kaapimist ära kannatada. Koerad on toredad, aga tõesti sel juhul, kui neil on ruumi olla ning ei sega teisi, enamasti alumisi naabreid.[/tsitaat]

Lahendus on ka ise koeraomanikuks hakata! 😀

Mina elan korteris ja pean prantsuse bulldogi. Prantslane on teatavasti selline aktiivne tegelane, kellele meeldib hirmsasti mängida ja möllata. Kuni koera kahe aastaseks saamiseni käisime koeraga viis korda päevas väljas (kaks pikemat ringi ja kolm kiiret pissiringi). Viis korda kõlab küll palju, aga, kui päevast päeva niiviisi koeraga tegeleda, siis jääb endalegi see rutiin sisse ja kindlasti aitas ka see kaasa, et viibisin (ja viibin ka praegu) päris palju kodus tänu oma elukorraldusele. Nüüd käime koeraga väljas neli korda päevas ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kuidas üles vähemaga hakkama saaks. Tegelikult ma ei poolda üldse koera võtmist perre, kui pereliikmed on ca 8-9 tundi koerast eemal, koer on siiski loom, kes tahab väga seltskonda.

Ei kahetse, et koera võtsime. Kui mul koera ei oleks, siis oleksin arvatavasti tõeline laiskloom. Ja see tunne, mis valdab koju jõudes, kui üks olend siiralt rõõmustab sind nähes, on lihtsalt imeline. Samas ma ei soovitaks teistele koera võtta, ma ei teagi miks, vist olen näinud liiga tihti, kuidas suure hurraaga ja ilusa jutuga võetakse koera ja pärast, kui koeraga on rohkem jändamist saadetakse koer maale vanemate juurde asumisele.

Mina ei ole ühelegi kutsikale kunagi 5-6 korda päevas süüa andnud, arvasin, et seda tehakse ainult siis, kui nad päris tited on (st enne loovutamist). Minu kahekuused on saanud 3-4 korda päevas süüa. Kas pisikestel tõugudel on see siis teisiti?

Aga minu kogemus näitab ka seda, et vahet pole, kui pisike koer sul on ja kui suur maja – kui on selline tõug, kes lähedust tahab, magab ta nagunii su jalgadel, ja ka kahekorruselises majas avastad iga kord ümber pöörates, et koer on sul risti jalus.

Mul on chow-show, praeguseks küll juba aus majavalvur.
Omal ajal tegin just põhjaliku tõuuuringu, et kas sobib korterikoeraks. Sobis ideaalselt – kuna iseloomult on tegu valvekoeraga ei ole tal jahi ja karjakoerale iseloomulikku ärksat meelt:). Valvekoer on eelkõige kannatlik:). Nii ta meil oligi, lamas esikuukse juures ja valvas:)kui meid kodus ei olnud, ja kui kodus olime siis armastas rõdul tänavaelu uurida. Kuna tsaud niisma oma lõugu ei kuluta – siis haukus tõesti vaid siis kui keegi juba konkreetselt meie ukse taga oli ja siis ka 2-3 korda, sest sellest peaks ju iga kõrvakuulmisega olevusele piisama. Ja kuna ta valvas, siis tal oli tegevus olemas, ei hakanud korteris ka üksi mingite lollustega tegelema.
Pissimise pealt on nad ka pika pidamisega. Nädalavahetuse hommikutel põõnas koos minuga 10-11-ni, siis kebisime jalutama. Mina käisin taga väljas 3 korda päevas, hommikul ja õhtul kui tulin kella 7 aeg ja enne magaminekut vaid korraks, et sai ära pissida. Ning nädalavahetustel olid siis väga pikad jalutusretked.
Karvu ta jah ajab kuid samas – need karvatordid on palju kergemini eemaldatavad kui näiteks labradori lühikesed karvad.
Kõik oleneb sellest, palju te kodus olete. Kui hommikul minema, õhtul tagasi siis soovitan tõesti valve/seltsikoera, igsugu aktiivsetel tegelastel a’la taksid ja labradorid hakkab igav ja siis hakkavad nad ise toimetama:), pärast pool seina ja osa jalavarjudest hävitatud.
Mina ei kahetse küll,et koera korterisse võtsin, tsau on lahe seltsiline ja kuna ta sai oma tõule iseloomuliku tegevusega, ehk siis valvamisega ka tegeleda, siis ei olnud mul süümepiinu, et koer üksi kodus tegevuseta. Ja veel… kui oli kiire siis piisas talle ka 15 minutilsest jalutuskäigust, samas oli ta alati käpp metsa tulema ja kilomeetrid uitama. Ainult…nad sindrid norskavad üsna kõvasti, ka see võib ennast ja naabreid häirida:)
Ja üks asi veel- teadjamad koeratargad räägivad, et tihtipeale on nö eramajakoerad vaat et nigelamas olukorras kui korterikoerad – nimelt kui maja juures on hoov siis kiputakse mõnikord arvama, et koer on ju õues, et mis pikki jalutuskäike talle vaja, aga just jalutuskäigud on need kus koer saab oma sotsiaalse suhtlusvajaduse rahuldatud, ja tihtipeale tehakse korterikoertega palju pikemaid jalutusretki kui majaomaniku koeraga.

me elame küll majas, aga vahet pole – nagu ennegi öeldud, ei ole koera lihtsalt hoovi laskmine kuidagi hea lahendus.

kõigepealt mõtle läbi, mida teed, kui…erinevaid asju järgmise 15 aasta jooksul juhtub. Neid \”pean kolima/saime lapse/tööl palju tegemist, pole aega ja pean koera ära andma\” teemasid on siin pidevalt.

Meil on palgaline koerajalutaja, kes tuleb ja lõuna ajal koerad tunniks jalutama viib. Ise jalutame hommikul ja õhtul. Tõesti, õhtul pimeda ja tuisuga on see viimane asi, mida teha tahaks, aga tuleb minna..

elan eramajas – esimine koer oli jalutushull, kui hakkasin riidesse panema – kargles esikus nagu pöörane (isane), teine on emane – nagu mina laisk ja peps. Rihma otsas käia ei taha – istub maha ja vaatab õnnetu näoga otsa – tassi mind süles! Seega temaga enam jalutamas ei käi. Teeb tiiru hoovis ja kobib padjale tukkuma

Meil on kääbus¨nautser. Tegime põhjalikku eeltööd just korterisse või väiksemale pinnale sobiva koeratõu leidmiseks (no meeldivad ka sellised habemikud muidugi:). Julgen küll soovitada. Üks suur pluss on see, et ei aja karvu – kaks korda aastas vajab trimmimist (ca 25-30 eurone väljaminek, kui ise ei tee). Aga korter on tänu sellele tõesti karvavaba. Tänu sellele peetakse ka nö allergiavabaks koeraks – ei tea kuidas sellega tegelikult on. Ei vaja suurt jooksutamist – suudab ka korteris oma liikumisvajaduse rahuldada (nt palli taga ajades). Samas on alati valmis peremehega koos seiklema ja pikemaid metsatiire tegema. Suhteliselt hästi õpetatavad – aga vajavad kindlasti mõningast kuulekustreeningut, sest muidu kipuvad ise peremeheks hakkama. Üldiselt sellised lustlikud sellid.

[small]Kägo kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ainus koer, mis sobib linnakorterisse, on jaapani robotkoer. [/tsitaat]

justjust, täpselt, sest õige koera koht on ju lauda seina küljes meetrise keti otsas!

Meil on väike üliarmas emane kääbustaks. Minu arust sobib tema ka korterisse või on siis meie oma selline erand. Ta on mega-supper nunnu, armas pugeja,memmekas ja ära hellitatud tegelane. Hommikul käib mees temaga õues, lõunajal lapsed ja õhtul jälle mees. Vahest käime pikemaid jalutuskäike. Kui kuskile autoga sõidame, siis alati kaasas. Koju lähen siis ta on väga väga rõõmus, meelitab mind mängima ja kui ta ikka vastu tuleb ja teeb oma rõõmu urri oma maheda kurguhäälega, siis tööpäev kohe meelest läinud. Mul on väga hea meel, et me ta võtsime. Kaval ja vahva tegelane. Väga hullult mööda elamist ei madista, vahest mängime. Hommikul poeb kaissu. Eriti asju ära ei hävitanud, umbes aastase paikku mõned minu kingad. Maal käime, siis tahab kaevata aga mitte väga hullult. Kodus ei kaeva ja metsas pole ka metsloomade jälgi mööda minema jooksnud.

Meil on ¨ar pei.
Ülirahulik, flegmaatiline, ilmaasjata ei haugu, tavaliselt ei liigutagi, kui midagi ümberrringi toimub. Uksekella peale haugub küll ja on ka kogemus sellega, et võõraid ta kategooriliselt keeldus sisse laskmast, kui need ilma meieta tulid, ja nad ei saanudki. Väga hea pidamisega, käime väljas hommikul ja õhtul. Karva ajab küll, kuigi seda näha ei ole, aga on näha sokkidest näiteks. Ja halb asi on see, et kui meid pole kodus, siis ta kraabib uksi, sest kui tema on otsustanud magamistuppa sisse minna, siis ta lihtsalt alla ei anna. Seetõttu on meil uksed rikutud ja kaunistatud üsna koledate haakide ja riividega. Ja muidu nii üliükskõikne koer ei jäta pliidilt toitu varastamata, kui ta on üksi jäetud ja toit sinna unustatud. Õues käia talle meeldib, aga ülimalt mitte vihmaga ja praeguse -10 külmaga ta ka eriti jalutada ei taha. Kui ilm ei sobi, siis ta on kaval, soristab tükk aega ühe koha peal (trepikoja ees puu juures, vaju või häbi pärast maa alla) ja siis võimalikult ruttu kakab ka ära ja siis hakkab kodu poole tagasi tirima. Minu arust väga taibukas sell.

prantsuse buldog on küll väga inim-ja seltskonan lemb. Mul on 2 neid \”läbi peetud\”. Ei soovitaks küll terveks päevaks üksi jätta.