Kuidas saada üle oma sõbra surmast? Kuu aega on möödas, aga minul pole kergem hakanud. Iga aianurk meenutab teda ja iga koera haukumine toob pisara silma. Olen isegi poes pisardanud, kui näen tema lemmiktoidu pakke riiulil. Õhtuti nutan ennast magama ja igatsen. Ometi on mul pere ja üksindust ei tohiks tunda. Tunnen ennast juba täitsa ogarana.
Uus koer.
Mida kiiremini, seda parem.
Vaata, selles leinas on kaks komponenti. See, et suri konkreetne Pontu on ainult asja üks ots, aga kodus pole ju enam koera. Koerainimese jaoks on koera puudumine vägagi hingekriipiv.
Pontu jääb mälestustesse, teist samasugust enam ei tule – aga uus koer on ka isemoodi vahva ja katab ära just selle “koerakujulise augu” mis majapidamisse nüüd tekkinud.
Meil on ca 40 a jooksul 4 koera ära peetud, tean millest räägin.
uus koer ei ole asendamine. miks sa seda niimoodi tõlgendad?
Meie saime endale niimoodi oma esimese koera, et naabritel sai koer surma ja süüdlane tõi kutsika asemele ja kuna naabrid “ei tahtnud ühtegi muud koera”, tuli karvapallike meie majja elama. Kinnitan, et sellest kutsikast kasvas äärmiselt vahva koer, mitte mingi “asendusloom”.
kui mul kass suri, siis võtsin uue ja sarnase eelmisega ca 2 kuu pärast. ennem ka leinasin ja nutsin ja alguses võtsin unerohtu, et magada. ja nüüd on ka uus lemmik väga-väga hea kaaslane mulle, mitte asendus.
Mina ka ei saanud koera surmast üle. Uut ei tahtnud võtta, sest nii ainulaadset sõpra lihtsalt ei suutnud uue kutsikaga asendada. Minu lein kestis paar aastat ja kergemaks läks, kui perre tui hoopis kodutu kassipoeg.
Mul on kodus vana kass. M6tlen, et kui tema lahkub, siis ei taha uut. Mitte et kardaks teistsugust looma vaid pigem seda, et ei taha uuesti kunagi sama kogeda. Leina ma m6tlen.
leina tuleb elus ikka kogeda, sest inimesedki me ümber surevad. paraku me oleme surelikud ega pääse sellest. aga tuleks asja võtta nii, et surm ei ole karistus, vaid pääsemine siit maisest hädaorust, ja looma võttes sa peadki ju arvestama, et tema eluiga on nii ja nii palju või vähe. lein on elu osa ja sellega tuleb leppida, aktsepteerida. kurb on muidugi, aga suur kurbus venitab südame suuremaks, kuhu mahub siis ka sellevõrra rohkem armastust.
nagu keegi väga tabavalt ütles – koerakujuline (või ükskõik mis looma kujuline, kellega on tegemist) vajab täitmist, ja nii ongi. tulekski kohe uus võtta, sest jättes end ilma leinast, jätame end ilma ka suurtest rõõmudest. need asjad on kõik omavahel seotud.
küll ajaga üle läheb. Mul kunagi suri mulle ja tervele perele väga armas kass ja samamoodi oli pikalt kurb olla. tegelikult on siiamaani kurb temale mõeldes, kuigi 12 aastat on möödas – aga usu mind, iga lein möödub ükskord, kuigi tagasimõeldes tekib alati kurbus.
Kui sa tunned, et pole veeluueks koeraks valmis, siis ära võtagi.
Kui ma millalgi aastaid hiljem olin kodust ära kolinud ja ammu omaette elamise peal, võtsin ka kassi ja sisi just vältisin välimuselt täpselt samasuguse kassi võtmist – et tast ei saaks asendusloom, et ei meenutaks koguaeg eelmist kassi ja ei hakkaks käitumist võrdlema. Praegune kass on hoopis teisest puust tegelane ja samamoodi väga armas mulle, täitsa kardan seda hetke, kui teda enam pole. Ilmselt kohe ma siis ei võtaks uut kassi – esiteks vaja üleminekuaega ja teiseks on meil siin üks laps tulekul ja teine ka kohe otsa planeeritud jne ja pigem võtan järgmise looma siis, kui lapsed juba 5-6-aastased
Ma olen nii koera- kui ka kassiinimene. Kassid on olnud juba lapsepõlvest alates, meie pere täieõiguslikud liikmed. Ja alati on mulle sattunud just need kodutud kiisud. Eelviimane kiisu elas 12 a ja suri kasvajatesse. Ja nädal peale tema surma leidsime ühe õnnetu kassipojakese. No kus sa jätad pisikese tänavale, loomulikult tuli ta meie juurde elama. Nüüd on juba vana kass ja tean, et kui ta lahkub, siis kindlasti mingi aja pärast tuleb uus kiisu. Koeraga oli natuke teisiti. Kinkisime lapsele kuuendaks sünnipäevaks kutsika. Ja see loomake sai 18 a. meiega koos olla. Kasvas koos lastega üles ja oli meilegi lapse eest. Peale tema surma ei olnud me mehega kumbki enam nõus koera võtma, kuni selle aasta alguseni. Neli aastat oli möödunud meie loomakese surmast ja üha enam hakkasin tundma, et vajan jälle kedagi. Ning üllatuseks oli keegi kuskil oma kuuekuusest kutsikast loobunud ja ta varjupaika toonud, et magama panna ja tänu FB kuulutusele naeratas meile loosiõnn (tahtjaid oli palju) ja see vahva sõber on nüüd meie täieõiguslik pereliige. No nii lahe tegelane ja siiani ei saa aru, kuidas küll sellist koerakest taheti magama panna? Võtab hästi õppust, on nii armsa välimusega (pisikese terjeri ja bolonka segu), puhas ja… no neid kiidusõnu jagub kohe palju. Ja isegi mu abikaasa, kes elas eelmise koera surma väga üle ja ei olnud algul üldse nõus uue loomaga, siis ka tema on nii rahul, et meil on jälle koer.
Mina leinasin ka meie eelmist koerakest kaua ja siiani käin tema haual, meie maakodus. Panen sinna vahel lillekese ja aprillis ka küünla, sel kuul ta meie perre tuli…
Mis asendamisest siin räägitakse. Ega uus kutsikas ei peagi kedagi asendama. Tema peab/tahab olla uus kaaslane, kelle eest sina hoolt kannad ja kellele tema truu on.
Eesmärk on ikkagi ju koerale (eriti hea, kui varjupaigast võetud) normaalse elu pakkumine, küll tema vastab ise.
Tema ei asenda kedagi.
Minu esimene oma koer suri aasta tagasi. Ma olin ka täitsa leinas. Mul on elus nii hästi läinud, et inimesi polegi siiani õnneks eriti leinata tulnud. Vanaisasid pole ma näinud, vanaemad surid ammu, kui käisin koolis. Ja nad olid mõlemad ka muldvanad, nii et mis sa ikka leinad, 90-aastasel ongi aeg lahkuda. Nii siis avastasin, et mu koera surm on esimene suur lein mu elus. Mulle meeldis oma koeraga koos matkamas käia. Mul tulid ka pisarad silma, kui sattusin jälle kuhugi, kus olime koos käinud. Seal, kus me viimati koos jalutasime, polegi ma vahepeal käinud. Aga selline suurem lein sai umbes kuu ajaga üle. Eks vahel ikka pistab südames. Eriti täiskuuöödel – kui ta suri ja matsime, siis oli täiskuu, haud säras öö läbi kuuvalguses ja ma kujutlesin, kuidas ta seal kuu peale läheb.
Me võtsime ka paari kuu pärast uue kutsika. Muidu pole kellegagi jalutamas käia. Kõnni nagu topakas üksi, koeraga on hea põhjus – peab koera jalutama 🙂
Lein on loomulik ja seda ei peaks endale keelama. Mul on olnud loomi, kelle lahkumisest olen mõistusega kergemini üle saanud ja teisi, kelle leinamiseks on kulunud kuid ja aastaid. Mine võta kinni, miks selline side mõne hingekesega tekib.
Mäletan seoses ühe lemmiku lahkumisega, et mul oli üks kindel muusikapala, mis ta nii elavalt meelde tõi, et pisarad hakkasid hetkega voolama. Ja siis ma tegingi nii, et hommikuti tööle sõites panin meelega selle plaadi peale, parkisin auto tee äärde ja nutsin üksi autos nii kõvasti kui jaksasin. Päris tükk aega sedasi. Siis mingi aja pärast märkasin, et ei ajagi enam nutma. Mälestus sellest loomast on mu südames endiselt soe, aga hinges on rahu, kui talle mõtlen.
Mingit koera taga nutta?
Ma ei saa aru, koerad on kõik nii ebameeldivad – situvad ja kusevad kõik aianurgad täis, ka tuppa, hauguvad, haisevad jne…
Haukuvad koerad on eriti vastikud, eriti kui need veel öösel karjuvad nagu mul naabrite koer. Varsti lihtsalt lähen ja tapan nad ära. Uhhh, vastikud loomad…:S
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mingit koera taga nutta?
Ma ei saa aru, koerad on kõik nii ebameeldivad – situvad ja kusevad kõik aianurgad täis, ka tuppa, hauguvad, haisevad jne…
Haukuvad koerad on eriti vastikud, eriti kui need veel öösel karjuvad nagu mul naabrite koer. Varsti lihtsalt lähen ja tapan nad ära. Uhhh, vastikud loomad…:S[/tsitaat]
Järgmises elus oled koer ja sinuga käitutakse halvasti. Eks sa siis hammusta nagu jaksad.
No ikka peab leiduma keegi, kes hinge s*tub siin. Kui sulle viimane kägu ei meeldi loomad, siis jäägu see sulle nii. Sa ei pea tulema siia neid halvustama, kellele loomad meeldivad ja oskavad nendega koos elada ning neid väärtustada.
Lein on raske, aga väga vajalik on kõik need emotsioonid läbi töötada. Anna endale aega, juhtunu on ju nii värske. Öeldakse, et pool aastat on see kõige raskem aeg ja et kaks aastat on tavaline leinaperiood. Sinu sõbra surmast on ainult kuu möödas.
Uue lemmiku võtmisega mina ei kiirustaks. Tee see otsus alles siis kui oled selleks valmis, tema peab saama su peres täiesti oma koha, mitte kedagi asendama. Nii on kõik õnnelikumad.
Tuttav teema…Meie veel päris noor kuts läks väga ootamatult (haigus, mis viis ta nädalaga). Minu mees, kelle jaoks ta oli sõna otseses mõttes sõbra eest (ja tema oli koera jaoks kõige olulisem inimene), nuttis mitu kuud, see oli tõeline shokk. Uut koera seni pole võtnud (umbes 10 kuud on koera surmast) ja arvan, et niipea ei võta ka. See koer oli tema jaoks ainulaadne ja kahtlustan, et ta kardab, et tal ei teki nii erilist sidet kui oli…Muud ei oska soovitada, kui et anna aega ja kui uue koera võtmine tundub õige ideena, siis tee seda.
Mina võtaks uue koera teisest tõust, kui krants oli, siis lihtsalt teistsuguse. Minu jaoks on kummaline see kui uus loom on identne eelmisele, see tundub küll asendamisena. Mõned veel panevad sama nime ka, see pole normaalne leinaga toimetulek. Uus sõber, kes ei ole sama kuid samuti armas, on ok 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui mul kass suri, siis võtsin uue ja sarnase eelmisega ca 2 kuu pärast. ennem ka leinasin ja nutsin ja alguses võtsin unerohtu, et magada. ja nüüd on ka uus lemmik väga-väga hea kaaslane mulle, mitte asendus.
[/tsitaat]
Siis sul läks kiirelt üle. Minul läks terve aasta peaaegu, kui olin valmis uue kassi võtma. Ma ei olnud enne valmis oma lemmikut asendama. Kuna ta sai õnnetult otsa, teise inimese käe läbi, siis oli mul ikka paaniliselt hirm selle ees, et mis võib uue lemmikuga juhtuda. Aga kuna elame maal oma majas, siis hakkasid hiired sissetungi tegema. Nüüd on uus lemmik juba kaks aastat olnud ja seekord olime targemad ning võtsime emase kassi, kes tõesti kodunt ära ei käi.
Tean, mida tunned, pidin ise koera lahkumise üle elama. Meil juhtus asi veel väga järsku, ehk meil oli ainult paar tundi, et otsustada, kas teha koerale uinutav süst vôi üritada veel. Lühidalt, meie koeral oli üks trauma môned kuud enne tema surma, aga kuna kôik näis hästi laabuvat ja tema olukord paranes jôudsasti, siis selline järsk suur tagasilöök oli täiesti ootamatu. Vaen loom oli suurtes valudes ja täiesti apaatne ning meil tuli teha see raske otsus. Tegelikult kôige raskem oli hiljem oma tunnete, süüdistuste ja küsimustega hakkama saada: kas oleksime saanud midagi teha, et teda pääasta; äkki kiirustasime uinutava süstiga jne. Vôin öelda, et esimesed paar päeva ma lihtsalt magasin, et ei peaks valu tundma. Mitu kuud järjest nutsin iga päev, kui tema tühja pesa vôi lemmikmänguasja nägin vms. Enam ei suutnud isegi käia nendes kohtades jalutamas, kus koeraga käisin. Lôpuks tulin arusaamisele, et ma pean sellest kôigest lahti laskma, et ka tema saaks rahus puhata. Pakkisin kôik koera asjad kokku ja lasin mehel need ära viia, paar tema lemmikpalli siiski jätsin mälestuseks. Aastaga on kergemaks läinud, aga isegi praegu kirjutades tuleb klomp kurku. Armastasin teda tôesti nagu sôpra.
Kuu on lühike aega, anna endale aega. Kuid püüa leppida, lase tal rahus minna ja ole tänulik koosveedetud aja eest.
minu õe koer suri hiljuti haigusesse. õde juba enne koera surma kinnitas korduvalt, et uut koera ei tule, sest temast paremat lihtsalt ei leidu. ometi võtsid peresse kuu aja pärast kutsika, kes küll sama tõugu, aga teist värvi ja hoopis teistsuguse iseloomuga :). keegi meist pole eelmist lemmikut unustanud ja kõik naudime uue koeraga tegelemist!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Punguja kirjutas:[/small]
Seda pakkus mu mees ka, aga minu jaoks on see täiesti vastuvõetamatu. Kindlasti ma pingutan üle, aga see tundub sõbra reetmisega. Teda ei saa ju lihtsalt asendada. Huvitav ongi see, et ma ei ole muidu üldse selline hull koeramutt, kes lemmikuga voodit jagaks ja ühest kausist sööks…[/tsitaat]
tegelikult kasutavad paljud koeraomanikud ka sellist süsteemi, et noor kutsikas võetakse juba suht vana, nt 15a koera kõrvale. noor kutsikas ergutab oma lollustega ka vana koera, kes muidu vaid lebotaks ja magaks, energilisematele tegudele. lisaks õpetab vana koer kutsikale kombeid, nt kus on krundi piirid, kus aianurgas on sobilik häda teha, kes on sõber ja kes vaenlane.
selleks ajaks, kui vana koera elutee lõpeb, on uus koolitatud asendaja olemas.
minul on koera surmast möödas 5 aastat ja ei lähe meelest, ikka veel. võtsime n.ö. hoiukoera, 8.a. ja teda ma armastama ei hakanud, tundsin süüd selle pärast ja kui suri – ka see tõttu süümekaid.
Ma igatsen veel ikka oma koera, kuigi ta surmast on juba mitu aastat möödas.
Matsime ta koduaeda ja iga kord, kui muru niidan ja niidukiga ta matmispaika jõuan, hakkan nuuksuma.
Uut koera pole võtnud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Siis sul läks kiirelt üle. Minul läks terve aasta peaaegu, kui olin valmis uue kassi võtma. Ma ei olnud enne valmis oma lemmikut asendama. Kuna ta sai õnnetult otsa, teise inimese käe läbi, siis oli mul ikka paaniliselt hirm selle ees, et mis võib uue lemmikuga juhtuda. Aga kuna elame maal oma majas, siis hakkasid hiired sissetungi tegema. Nüüd on uus lemmik juba kaks aastat olnud ja seekord olime targemad ning võtsime emase kassi, kes tõesti kodunt ära ei käi.[/tsitaat]
Mitte ,et kiirelt sain üle, vaid ma ei suutnud siiski ilma lemmikuta elada ja polnud kellelegi pai teha jne. võtsin siis hoopis täiesti pelgliku tänavakassi , kes polnud elus sooja tuppa saanud ja see oli nö väljakutse ta kodustada ja talle kuningakassi elu pakkuda.
ma küll kaaluks varianti koer varjupaigast võtta.
Väga armsalt kirjutate siin.
Mul hakkas kurgus kipitama tasakesi, kui siin nüüd vastuseid lugesin.
Muidu olen üldiselt tough bitch.
Minul on küsimus, kuhu te oma lemmikud matnud olete?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
