Esileht Kodunurk koerad varjupaigas

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )

Teema: koerad varjupaigas

Postitas:
Kägu

Sattusin Tartu varjupaika. Hagija-laadne koer nii niutsus-nuttis seal.

Õhtul vaatan kodulehelt koerte kirjeldusi:
* taksikoera pähe endale ostnud kutsika inimene avastas, et kasvas hagija moodi koer…
* koer pandi ketti, seal ta haugub ja härib naabreid..
* omanikul polnud aega…
* ketti ei saavat panna, aga toas lõhub asju…

Minu jaoks on see pisut üllatav. Mismoodi see on võimalik?! Täiesti süüdimatud tegelased, kuidas sa võtad koera ja avastad, et loomaga on ka vaja tegeleda!

 

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Need olid erinevate koerte kirjeldused. Kõik lõpetasid oma kodutee varjupaigas!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on see pisut üllatav.

Tere tulemast tutvuma Eesti lemmikloomapidamise kultuuriga. Kõik varjupaigad on sarnaseid lugusid täis. Ja neil, kes varjupaika jõuavad, on veel hästi läinud võrreldes nendega, kes jäetakse sinna kuudi kõrvale ketti mädanema.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sattusin kunagi FB gruppi, kus anti ära lemmikloomi:
– anda ära 4-kuune kutsikas, kuna ei ole aega tegeleda. Kutsika võtad 2-kuuselt ja 2 kuuga on selge, et ei saa hakkama
– ära anda koer, kuna lapse magamisajad ei kattu koera jalutuskäikude ajaga
– ära anda 7 aastane kass, kui perre sündis beebi
ja siis on – ärge riielge nendega. Ausalt või? Võtad koera ja 2-kuud hiljem saad aru, et ups ei sobigi või annad ära 7-aastase lemmiku vaid beebi pärast.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamikku neist olukordadest ennetaks see, kui looma eest tuleks korralikult raha välja käia. Siis mõeldakse ikka enne paar korda läbi see võtmine. Tõukoerte ja -kassidega, kelle eest on makstud hea neljakohaline summa, sa sellist käitumist enamasti ei näe, need on planeeritud ja läbi kaalutud otsused. Aga kui naabri murtsik pojad toob ja neid paremale ja vasakule laiali jagatakse, siis on ju hea lihtne emotsiooniotsust teha. Oleks naabri murtsikud õigel ajal opil käinud, oleks probleem olemata ja väga palju hüljatud loomi vähem.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sattusin kunagi FB gruppi, kus anti ära lemmikloomi:

– anda ära 4-kuune kutsikas, kuna ei ole aega tegeleda. Kutsika võtad 2-kuuselt ja 2 kuuga on selge, et ei saa hakkama

– ära anda koer, kuna lapse magamisajad ei kattu koera jalutuskäikude ajaga

– ära anda 7 aastane kass, kui perre sündis beebi

ja siis on – ärge riielge nendega. Ausalt või? Võtad koera ja 2-kuud hiljem saad aru, et ups ei sobigi või annad ära 7-aastase lemmiku vaid beebi pärast.

Minu arvates on tänapäeva inimesed muutunud liialt mugavaks. Terve meie kultuur ja ellusuhtumine kultiveerib üksnes hedonismi ehk õpetab, et elada tuleb nii, et sinul enesel oleks võimalikult mõnus ja mugav!

Kõiksugu esoteerikud ja psühholoogid õpetavad kui ühest suust, et kõik inimesed, kes sulle mingil põhjusel ei meeldi, tuleb oma elust kohe eemaldada.

Mida me sellisel taustal siis lemmikloomapidajateltki ootame?! Oi, kutsikas näris kinga ära, kass pissis diivanile. Sa õpetad, seletad, näitad – aga ta on ikkagi loom, oma arvamiste ja harjumustega. Sa ei aktsepteeri seda ja annadki ta ära. Sest sa ei soovi aktsepteerida fakti, et ta ongi loom ja teebki mõnikord loomatempe.

Lisaks on sotsiaalmeedias loodud loomadest väga urbanistlik ja eluvõõras kujutelm. Lõpmatuseni jooksevad arvutis ülinunnud videod ilusatest loomakestest, kes omanikku lõbustavad ja muudkui naljakaid asju teevad. Jah, vahel isegi näidatakse, kuidas lambi otsa hüpanud kass koos lambiga laest alla sajab, ent see on asetatud naljaprismasse ja naervad vaatajad ei adugi, missugune koristustöö ekraani taha jääb.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamikku neist olukordadest ennetaks see, kui looma eest tuleks korralikult raha välja käia. Siis mõeldakse ikka enne paar korda läbi see võtmine. Tõukoerte ja -kassidega, kelle eest on makstud hea neljakohaline summa, sa sellist käitumist enamasti ei näe, need on planeeritud ja läbi kaalutud otsused. Aga kui naabri murtsik pojad toob ja neid paremale ja vasakule laiali jagatakse, siis on ju hea lihtne emotsiooniotsust teha. Oleks naabri murtsikud õigel ajal opil käinud, oleks probleem olemata ja väga palju hüljatud loomi vähem.

Lugesin ajalehest, et üks Eesti varjupaik olla oma lemmikut otsima tulnud inimeselt küsinud kassi tagastamise tasuks 600 eurot. Mõnele pensionärile on see terve kuu sissetulek ja elatis, seega päris lõpmatuseni looma eest raha küsida ka ei saa.

Meil oli krants, kelle saime naabritelt šokolaaditahvli eest. Oli me kõige armsam perekoer ja koertekoolis sai maksimumpunktid, ehk edestas oma tarkuse poolest kõiki tõukoeri. Elas 16-aastaseks; leinan teda siiani, ehkki ta lahkumisest on möödas juba mitu aastat.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

sellepärast ei jaga FB kassipoegade ära andmist -streliseerima oma emane ära, varjupaigad on kasse täis – ära võta neilt võimalust. Endalgi on leidlaps-kass kodus.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamikku neist olukordadest ennetaks see, kui looma eest tuleks korralikult raha välja käia. Siis mõeldakse ikka enne paar korda läbi see võtmine. Tõukoerte ja -kassidega, kelle eest on makstud hea neljakohaline summa, sa sellist käitumist enamasti ei näe, need on planeeritud ja läbi kaalutud otsused. Aga kui naabri murtsik pojad toob ja neid paremale ja vasakule laiali jagatakse, siis on ju hea lihtne emotsiooniotsust teha. Oleks naabri murtsikud õigel ajal opil käinud, oleks probleem olemata ja väga palju hüljatud loomi vähem.

Ei aita see raha väljakäimine midagi. Ma ei usu, et enamus loomade väärkohtlejaid on vaesed. Või noh, need, kelle lemmik kuudi kõrval mädaneb või tegelikult naabrite pool söömas käib (või kes teab kus), need võibolla on ka vaesemad. Aga need, kes avastavad, et ups, polnud aega või sündis beebi perre jne. Need ei ole pigem vaesed. Palju see lemmik siis maksma peab? 1000-2000 leitakse küll, inimesed käivad selle raha eest ju iga-aastasel reisilgi (muidugi mitte kõik, aga päris paljud pered, kes vaeseks ei liigitu).

Ma plaanisin pikalt tõukoer võtta, et siis teab täpselt millise looma ma saan jne. Raha oli ka lõpuks olemas (noor pere olime, majaremonti pooleli, raha vähe). Aga siis leidsin, et pigem võtan varjupaigast koera ja selle koeraostuks planeeritud raha eest ostan talle paremat sööki, närimispulki, käin arsti juures, steriliseerida/kastreerida vaja jne. Sealtsamast Tartu varjupaigast võtsin koera, keda sealne töötaja meie perele soovitas. Nüüd on mul see koer juba 12 aastat seltsiliseks olnud. Meie võtsime koera teadlikult siis, kui lapsed olid juba paar aastat vanad. See, et hiljem lapsi lisandus, pole ühtki mu lemmiklooma seganud ja lemmikloomade olemasolu pole lapsi seganud, pigem ikka vastupidi.
Akvaariumikalu peetakse kah nagu dekoratsioonielemente lillevaasis ja jube raske on inimestele selgitada, et need on elusolendid, kellel on oma konkreetsed vajadused. Mõned inimesed lihtsalt ei sobi lemmikloomaomanikuks. Ühiskondlik hukkamõist ning korralikud trahvid rikkujatele on see, mis on vajalik. (ja samas peavad loomaomanikud oma loomade eest vastutama ka: koer/kass rikkus kellegi vara või tekitas tervisekahju, siis maksad ja ei mingit aastatepikkust tsiviilasja, trahv riigile+kannatanule, kui kahju on tõsisem, siis kasvõi vangi)

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enamikku neist olukordadest ennetaks see, kui looma eest tuleks korralikult raha välja käia. Siis mõeldakse ikka enne paar korda läbi see võtmine.

Mina olen nõus. Mida rohkem investeerinud ollakse, sest rohkem tavaliselt ka hoitakse ja hinnatakse. Tasuta või tühise summa eest saadud asjadesse (ja paraku ka elusolenditesse) suhtutaksegi kahjuks paljuski täpselt nõnda – niisama/poolmuidu saadud ju. Sellel on ka oma roll katastroofilises loomapidamiskultuuris. Olen näinud ka pahameelt avaldavate inimeste kommentaare, justkui varjupaigad tahaks loovutustasu kaudu rikastuda nende arvelt, kui nad looma võtavad. Mis sellest, et seal on neile tehtud parasiiditõrje, kiibistamine, kastreerimine ja mis iganes ravi. Suhtumine on selline, et olge õnnelikud, et keegi teie krantside/kõutside vastu üldse huvi tunneb. Hea, et veel neile endile peale ei pea maksma.

Paljudel pole isegi puhvrit, et hädaolukorras loomade raviarveid maksta, elavadki vist ainult päev korraga ja kaugemale ette ei mõtle. Lihtsalt ei anta endale aru, kui suurt väljaminekut nõuab loomapidamine.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen alati imestunud, et nii paljud sellised paljulapselised pered, kes endaga hakkama ei saa ja elavad kitsastes oludes, on omale peaaegu alati võtnud ka mõne kodulooma.

Joodikust sugulane, kes pole iial loomi sallinud, otsustas x hetkel omale koera võtta ja kuudi külge aheldada.

Aga sellised asjad ei juhtu ainult loomadega. Võetakse omale ka kasulapsi, keda siis tahetakse nagu saapaid poodi tagasi viia – ta ikkagi ei sobi meile. Laias maailmas juhtumeid, kus sõidetakse maailma otsa Aafrikasse, et sealt omale a la 7-aastane laps adopteerida ja kui see siis võõras keskkonnas esimesel päeval ehmatusest nutta tihub, siis topitakse ta psühhiaatriahaiglasse ja jäetaksegi sinna.

0
-2
Please wait...

Näitan 11 postitust - vahemik 1 kuni 11 (kokku 11 )


Esileht Kodunurk koerad varjupaigas