Kaelarihm. Mina kaalun umbes 43 kilo, koerad vahemikus 55-75 kilo. Kuigi nad kõik on koolitatud, võib siiski juhtuda olukordi, kus näiteks tuulega möödalendav kilekott või pimedas nurga tagant ootamatult ilmuv inimene võib tekitada koeras äkkliigutuse, mida traksidega ei reguleeri kuidagi. See jutt, et traksid on kuidagi inimlikum, on lollus. Kui koer on koolitatud, siis ei rebi ta kaelarihmaga ja tema kael ka ei saa seega vigastada.
Se on sama inimrühm, kes peab koerapuuri elutoas loomapiinamiseks, ka juhul, kui koer seda ise rahulikult olemiseks pesana kasutab, uks lahti.
Jah, siinkohal lähevad küll arvamused lahku, ei näe küll mingit põhjust miks koer peaks oma kodus puuris olema (pigem sellega seonduvalt tekib küsimus, kui hästi/halvasti siis koer kasvatatud on, et on põhjust teda puuri suunata? või siis, et milleks võtta koer, kui on vaja teda ajuti jalust ära saata?)
Koer tahab puhata ka. Kui majas on palju lapsi, siis näiteks kutsikas vajab oma turvanurka, kus keegi teda ei näpi. Lastel on rangelt keelatud koera seal torkida. See on koera “oma tuba”. Kas sul on vaja aegajalt omaette olla? Nii ka koeral. Kas sa oma lastel lubad taanduda nende tuppa, kui nad tahavad veidi omaette olla? Käsutad keset tuba, sest kui sa juba lapse said, miks ta peaks tahtma ise aegajalt omaette olla, eks?
Seda esiteks. Teiseks on olukordi, mil ONGI vaja koer eraldada. Näiteks tuleb külaline, kes kardab koeri. Või tehakse mingit suuremat kodutööd (näiteks poonitakse põrandaid). Või on koer haige ja tuleb tema liikumist piirata.
Minu koer on alati kasvatatud ja puur on tema turvapaik, päris tema enda koht. Enamasti on uks lahti. Kinni on siis, kui näiteks on koerakartlikke sugulasi külas. Või käputavaid lapsi, kellel peaks muidu kogu aeg silma peal hoidma, et koerale näppe ei läheks ninna toppima.
Kui elamispinnal tõesti mitte mingit muud omaette olemise nurka pole, siis püüan mõista, kuidi vaevalt, et sellisel juhul see puur aitab omaette olla. Seda enam, et koera instinkt on oma peremehe lähedal olla…
Nagu sa ise ütled, koer tahab oma pererahva juures olla. Seepärast on ka tema puur elutoas vms ruum perel see suurim kogunemiskoht on, mitte nt keldris 🙂 Kui ta tahab omaette olla, siis läheb puuri ja mitte keegi, rõhutan – mitte keegi, ei torgi teda seal, ei kutsu mängima vms. Samas saab koer vaadata, mida pere seal toimetab ja olla pererahva juures. Saab puurist välja tulla, kui on jälle valmis suhtlema. Ka siis, kui puuri uks on kinni (nt ehitusmehed majas või põrandapesu pooleli), ei ole koer omaette kuskil kamorkas. Puur on asetatud nii, et ta ei jää jalgu, aga koer saab sealt jälgida pere tegemisi. Mõistagi on puur nii suur, et koer mahub seal vabalt seisma, istuma ja ümber keerama.
Ma ikka imestan neid inimesi, kes kurdavad, et kutsikas majas, sõi ära paar juhet, kinga ja pool taburetti, kuni pererahvas tööl oli. Ja pahandamine ei aita, juba neljas kord. Minu silmis on nad sadistid. Esmalt peab iga kodu olema 100% kutsikakindel, kui koer majja tuuakse – st kõik kemikaalid, kingad, juhtmed, telekapuldid jne on raudselt ära pandud. Teiseks – mis mõnu neile inimestele pakub koeraga pidev pahandamine? Milleks? Paned lahkudes kutsika puuri, alguses kaheks minutiks, siis viieks, ülejärgmisel päeval seitsmeks jne jne jne ja sa ei pea MITTE KUNAGI kutsikaga pahandama, et ta midagi ära sõi vms.
Meie peres ei ole loomapiinamine kombeks. Seetõttu pole meie pere pidanud ühegi koeraga pahandama, kui ise ei oska asju ära panna ja koera turvalise puuriga harjutada. Mitte kordagi! Korraldusi andma, seda küll.
PS puurile saab peale panna katte, kui lapsed/külalised nii kasvatamatud on, et lähevad koera sinna siiski torkima. Muidugi ka sellega peab koera harjutama – meie nt seda ei kasuta.