Teema: Koeratõug Pomeranian

Nii palju, kui mina tean, siis kääbustõugude seas on nad suhteliselt terved. Jällegi, nii palju, kui mina tean, on neil suhteliselt tugev, aga samas tasakaalukas iseloom. Nad ei ole mingid värisevad olevused. Tean niipalju, kui olen ühe kasvataja käest kuulnud. Kuna tegelen ise hoopis teise tõuga, siis ilmselt ta mulle reklaamjuttu ei ajanud.
Silmaga vaadates on näha, et karvahooldus nõuab omajagu tegelemist.

Nii palju kui neid kohanud olen, on nad jubedad klähvijad ja agressiivsed kipuvad samuti olema. Teistele kõrri hüppama, saamata aru enda suurusest. Tean kahte pomeraniani, kes viimase 1.5a jooksul niimoodi hukka on saanud.
Koertetrennides olen neid kohanud palju ja omanikud on hädas olnud. See on üleüldse kääbuskoerte probleem, et närvikava on labiilne. Lisaks on nad haprad st et normaalset koeraelu nad elada ei saa – diivanilt maha hüppaminegi põhjustab luumurru ja selle kokku lappimine on abikaasa sõnul kellassepa töö, mitte veterinaari. Niivõrd täpne ja läbi luubi. Abikaasa on veterinaar ja neid traumasid tuleb väga tihti ette ning raviarved on tuhandetes.
Spitse on ka suuremaid kui selline välimus meeldib.

Tuttaval 2 pomeraniani, päris eakas ja kutsikas. Vanem väga kuulekas ja tasakaalukas. Kutsikas (mõni kuu vana) enam tuppa ei tee, sõna kuulab suht hästi. Energiliselt ja innukalt sahmerdab küll, tahab sülle ja mängida, aga keelamisel rahuneb. Neid on muidugi ka algusest peale järjekindlalt õpetatud. Luumurde pole esinenud.

#3202227:

Mehe õel on see tõug. No ma ei tea, minu jaoks tundub täiesti selline närvihaige tegelane, kes ei suuda rahus püsida. Pidevalt on vaja sahmida ja klähvida ning ega ta eriti taibukas ka pole. Kas temaga ei tegeletud piisavalt või ei õpetatud, aga igal juhul pissib-kakab ikka sinna, kuhu parasjagu juhtub, ise on juba 4-aastane koer.

Ma ehk kirjeldan teda liiga negatiivselt, armas on ta muidugi, aga ma pole nagunii eriline kääbuskoerte austaja ning eks ta selline karvane aksessuaar on.

Mul ühel tuttaval on ka sama asi. Pealegi ei taha ta üksi olla ja peab teda igale poole kaasa vedama, muidu hakkab kodus klähvima ja hävitustööd tegema. Parajad memmekad(ja kurjad) sülekoerad on.

Mu õel on pomeranian. Rahulik, nunnu, väga arukas. Ühe korra keelad, rohkem pole vaja.
Seega vaidlen siin mõnelegi vastu, aga igal koeral ongi oma iseloom. Vahel kujutab küll ette, et on lõvi, kuigi on pigem võtmehoidja.

#3202332:

Vahel kujutab küll ette, et on lõvi, kuigi on pigem võtmehoidja.

😂😂😂

Kõik saab alguse kasvatusest-inimesed ei saa aru et ka sellist pisikest pallikest on vaja kasvatada nagu tavalist koera! Spits on väga arukas ja sõnakuulelik, tark. Aga kui lastakse ja lausa antakse võim talle-kohe kasutab ära. Vaadake kes tavaliselt on kahjuks pommide omanikud- koer ostetakse aksessuaariks 🙁 Surutakse aktiivne koer kotti, hädale tuppa nurka-mida head siis sellest oodata? Jube nunnu ju kui see kilone karvapall kutsikana “ülbitseb”-närib ja ryndab (nii inimesi kui teisi koeri)-no nii nunnu juu, mis ta pisike ikka kahju teeb….aga kas nt kaukaaslasekutsikale sellist käitumist lubatakse??? Koer on koer. Kasvatage oma pomme nagu “suuri” koeri, jalutage ja tegelega temaga -ja te saate omale suurepärase kaaslase. Karvahooldus eriti kutsikana nõuab palju tegelemist, suuremana (kui õige karvaga ja ei pügata masinaga poolkiilaks) on juba lihtsam. Väikeste lastega on raske nendega-kohmakas nt käimaõppiv laps võib ta lihtsalt laiaks kukkuda 🙁