Eriti ehmatav on see, et üha rohkem kimbutatakse korralikke või enam-vähem korralikke peresid ja seda kõikmõeldavate probleemikeste tõttu: näiteks olen juhtunud isiklikult lugema sellist kaebust, kus eeskujuliku käitumisega tubli lapse kohta oli tema õpetaja teatanud lastekaitsele: “Laps tundus tunnis väsinud.” Lugesin seda kaebuse teksti, silmad punnis, ja imestasin, kui jaburaks ikka annab minna. Nagu arvata võis, selgus peagi sellele eelnenud konflikt tolle pedagoogi ja lapsevanema vahel. Ehk siis, kahjuks lihtsalt kättemaks õpetaja poolt. See juhtum lõpetati ja pere jäeti rahule. Kuid nagu selle juhtumiga tegelenud lastekaitseametnik mulle pahuralt ütles, jäi neil sihukese ibaga tegelemise tõttu tähelepanuta mitu teist peret, kus probleemid ikka oluliselt suuremad kui mingi “laps tundus tunnis väsinud.”
Eks iga elukutse esindaja puhul tuleks pöörduda siiski kui on reaalne vajadus, kellegi väärtuslikku tööaega pole mõtet niisama igavusest teiste arvelt kulutada.
Teie sellekohane lause on igati õige ja inimlikust tervest mõistusest lähtuv. Paraku läheb see vastuollu lastekaitseseadusega, kus on öeldud, et abivajavast lapsest peab alati teatama, teatajal ei pea üldse olema mitte mingeid tõendeid, et lapsega on midagi viltu – piisab vaid selle teataja subjektiivsest oletusest.
Soomes võib kade naabrinaine teatada lastekaitsesse, kui noor ema tundub temale toidupoes “väsinud”. Tullakse siis koju kontrollima ja enamasti pakutakse automaatselt psühholoogi-pereteraapiat. Ent selle noore ema põhimureks ongi nimelt ajapuudus, ja nüüd soovitatakse (tegelikult aga survestatakse) teda vastu võtma psühholoogi-pereterapeudi teenuseid. Tegelikult vajaks ta lihtsalt seda aega, et ühegi öö oma une täis magada saaks. Psühholoogi juures jutustamine ei ole see abi, mida ta vajab. Kuid äraütlemise tagajärjel võib lastekaitsetöötaja kergesti solvuda ja sellest konflikti tekkeks piisab. Kuna lapsevanemal igasugused õigused puuduvad, on nüüd tihti tagajärjeks laste äravõtmine ning lastekodusse saatmine. Soomes on peredelt ära võetud praeguse seisuga ligi 19 000 last. Üha enam võetakse sedasi ära just korralike perede lapsi, kuna nendega olevat lastekodus ja hooldusperes lihtsam – nad on viisakad ja kasvatatud. Ent nemadki vajavad koduigatsuse leevendamiseks päris suures koguses rahusteid ja antidepressante. Viimaste kasutamise vajadust põhjendavad aga lastekaitsjad endale sobivalt “halva sünnikodu” traumadega, mitte lihtsa koduigatsusega.
Kuna seaduse kohaselt tohib lapsi ära võtta ainult suure häda korral, siis peavad lastekaitsjad leiutama argumendid, miks on kõik need lapsed vanematelt ära võetud. Nii tekivad toimikutesse jutud vanemate narkootikumi- ja alkoholilembusest. Lapsevanemad hangivad siis arstilt tõendid, kus kirjas, et midagi niisugust pole ega pole kunagi olnudki, ning viivad need lastekaitseametnikule. Ent kohus otsustab ikkagi, et laps enne 18-a koju ei saa, ja aastaid hiljem selgub, et vanemate süütust tõendavad dokumendid olid toimikust lihtsalt jäljetult haihtunud (või polnud lastekaitseametnik neid sinna üldse pannudki).
Oma võimu kindlustamiseks ilmuvad Eesti avalikkuses praegu pea iga päev artiklid, kus kirjeldatakse koletuid hirmutegusid, mis emad-isad oma lastele teinud on, eesmärgiga võtta lapsevanematelt ära viimanegi sõnaõigus ja anda kogu võim (ilma vastutuseta) üle ametnikele.
Ehk siis, sisuliselt on siin antud roheline tee uuele inkvisitsioonile või küüditamisele, mille üle puudub igasugune kontroll ja mille kaugemaks eesmärgiks on laste riigistamine, ehk siis põhikannatajateks saab Eesti tulevik – meie lapsed. Kellele see jama, mis meilgi Eestis alates selle aasta algusest suure hooga käima on lükatud, lõpuks kasulik on, seda ei oska küll öelda 🙁
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.03 10:07; 16.03 14:20; 18.03 11:53;
