Esileht Pereelu ja suhted Kogemus lastekaitsega?

Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )

Teema: Kogemus lastekaitsega?

Postitas:

Teemapüstituse esmase pöördumise peale tahaks kiirelt vastu vaielda – no ei ole normaalne eeldada, et igas tutvuskonnas on vähemalt üks selline juhus, ei ole! Aga kui mõtlema hakata, siis tuli meelde küll.

No vot!

Ei kujuta hästi ette inimest, kelle tutvusringkonnas mitte ükski perekond pole lastekaitseametniku abi vajanud. Siin on nii palju nimetatud asju, mis käivad tänapäeval lastekaitse kaudu, see pole ammu enam mingi asi, mis ainult asotsiaalsete peredega tegeleb.

Abi vajamine ja kokkupuude on siiski kaks eraldi asja – ma suudan tuvastada küll kokkupuute, kuid abivajadusi ma lähitutvuskonnas küll ei tea.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 06.03 14:06; 06.03 18:32; 08.03 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teemapüstituse esmase pöördumise peale tahaks kiirelt vastu vaielda – no ei ole normaalne eeldada, et igas tutvuskonnas on vähemalt üks selline juhus, ei ole! Aga kui mõtlema hakata, siis tuli meelde küll.

Juhtum 1. Meessoost töökaaslane, selline hiiglasekasvu sõbralik habemik, kurtis, et naaber kutsus lastekaitse kohale, kuna ta vist peksvat oma kolme poissi. Loo lõpplahendus oli see, et ametnik käiski kodus ja kaebaja juures, kuulas ära lapsed ja kaebaja ning lõpplahenduseks jäigi, et lubati kaebaja edasistele kaebustele mitte reageerida, sest mingit vägivalda ei tuvastatud, ainult naabrimutikese kättemaks selle eest, et mingi poiss polevat talle trepikojas piisavalt kõlavalt tere öelnud.

Juhtum 2. Isiklik kogemus ca. 3-aastat tagasi, kus helistati lastekaitsest ja öeldi, et kuna mul on puudega laps, siis on nüüdsest mu pere jälgimise all ja ma pean hakkama kord aastas ennast näole andmas ja kuhugi allkirja andmas käima. Ehmatasin ära, küsisin, kas koolist või naabruskonnast kaevati või mis on põhjuseks. Vastuseks tuli, et kuna laps on puudega (ja on olnud seda tegelikult alates väikelapseeast), siis nüüd uus reeglistik ja nüüd peab kord aastas ametnikuga kohtuma. Esimesel korral käisin kohal, ametnikku ennast vastuvõtu ajal kohal polnud. Järgmisel päeval helistasin, küsisin, et kas ei saaks digitaalselt allkirjastada mida iganes vaja on ning siis saadetigi pm. ankeet, mille oluliseim tulem oli, et kuna ma saan pereliikme kohta rohkem raha kui elatusmiinimum, siis pole mulle mingit tuge KOV poolt ette nähtud ja see oligi kõik. Ma polnud midagi taotlenud ega muul viisil lapse puude osas varasemalt ühendust võtnud. Peale seda pole enam keegi ühendust võtnud.

Teine juhtum on täielik bluff. Olen samuti puudega lapse ema ning leibkonna sissetulek on suurem kui elatusmiinimum. Pole mitte keegi mitte kunagi mitte üheski omavalitsuses tundnud huvi meie pere vastu ja mingeid allkirju küsinud. Esimest korda kuulen sellisest asjast.

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.03 15:15; 07.03 21:46;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Teemapüstituse esmase pöördumise peale tahaks kiirelt vastu vaielda – no ei ole normaalne eeldada, et igas tutvuskonnas on vähemalt üks selline juhus, ei ole! Aga kui mõtlema hakata, siis tuli meelde küll.

Juhtum 1. Meessoost töökaaslane, selline hiiglasekasvu sõbralik habemik, kurtis, et naaber kutsus lastekaitse kohale, kuna ta vist peksvat oma kolme poissi. Loo lõpplahendus oli see, et ametnik käiski kodus ja kaebaja juures, kuulas ära lapsed ja kaebaja ning lõpplahenduseks jäigi, et lubati kaebaja edasistele kaebustele mitte reageerida, sest mingit vägivalda ei tuvastatud, ainult naabrimutikese kättemaks selle eest, et mingi poiss polevat talle trepikojas piisavalt kõlavalt tere öelnud.

Juhtum 2. Isiklik kogemus ca. 3-aastat tagasi, kus helistati lastekaitsest ja öeldi, et kuna mul on puudega laps, siis on nüüdsest mu pere jälgimise all ja ma pean hakkama kord aastas ennast näole andmas ja kuhugi allkirja andmas käima. Ehmatasin ära, küsisin, kas koolist või naabruskonnast kaevati või mis on põhjuseks. Vastuseks tuli, et kuna laps on puudega (ja on olnud seda tegelikult alates väikelapseeast), siis nüüd uus reeglistik ja nüüd peab kord aastas ametnikuga kohtuma. Esimesel korral käisin kohal, ametnikku ennast vastuvõtu ajal kohal polnud. Järgmisel päeval helistasin, küsisin, et kas ei saaks digitaalselt allkirjastada mida iganes vaja on ning siis saadetigi pm. ankeet, mille oluliseim tulem oli, et kuna ma saan pereliikme kohta rohkem raha kui elatusmiinimum, siis pole mulle mingit tuge KOV poolt ette nähtud ja see oligi kõik. Ma polnud midagi taotlenud ega muul viisil lapse puude osas varasemalt ühendust võtnud. Peale seda pole enam keegi ühendust võtnud.

Teine juhtum on täielik bluff. Olen samuti puudega lapse ema ning leibkonna sissetulek on suurem kui elatusmiinimum. Pole mitte keegi mitte kunagi mitte üheski omavalitsuses tundnud huvi meie pere vastu ja mingeid allkirju küsinud. Esimest korda kuulen sellisest asjast.

Ma arvaksin ise sama, kui poleks kogenud. Juhtus vaid korra, 3-aastat tagasi Tartus. Arutasin seda teemat teises omavalitsuses töötava tuttava lastekaitseametnikuga ja tema arvas, et ju siis oli mingi problemaatika raames vaja näidata, et puuetega laste peresid ei jäeta tähelepanuta. Sattusime mingisse valimisse ja sellest ka selline ühenduse võtmine jne. Teada sain muuhulgas seda, et ega neil ei ole tõepoolest mingit ülevaadet puuetega laste kohta, sest kui küsida rahalist abivajadust perelt, kes elab heas linnaosas mugavustega eramajas ja omab normaalseks eluks piisavat sissetulekut ning ei ole kunagi mingit abi küsinudki (peale tugiisiku, keda lõpuks aastatega ei suudetudki pakkuda) ning jätab sellest valimist välja lapse klassivenna, kes elab vee- ja kanalisatsiooniühenduseta puumaja korteris ning keda kasvatab ema üksinda, siis on asi ikka väga mäda.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 06.03 14:06; 06.03 18:32; 08.03 12:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lastekaitsega on kokkupuuteid tegelikult rohkematel peredel, kui me arvatagi oskame, ja nende arv kasvab pidevalt. Lihtsalt vanemad häbenevad ja varjavad seda, kuna ilmselgelt lastekaitse kliendiks olemine sildistab lapse ja terve pere. Mul endal on hea sõbranna, kes alles oma poja täisealiseks saades juhuslikult poetas välja, kuidas nad pikki aastaid lastekaitse hammasrataste vahele jäänuna maadlesid. Seda aja- ja närvikulu ei korva miski. Tegemist on igati korraliku ja hooliva perega, lastekaitsele ettejäämise põhjuseks oli lapse puue.

Juhuslikult sattus mulle ette järjekordne artikkel:
https://lood.delfi.ee/perejakodu/koolilaps/opetaja-oma-last-rovedalt-soimav-isa-karjus-mulle-et-sunnitagu-ma-ise-lapsed-ja-vaadaku-siis-kui-lihtne-on-neid-kasvatada?id=89171697&fbclid=IwAR3TA9aOhSIa8jmJkKcaxnlJVnMPRgrEfZ-5_o-hWkW0mWuor4ecX4nd9oc

See artikkel, vormiliselt anonüümne nn lugejakiri, on ilmselt kirjutatud ametniku poolt ja osa ulatuslikust PR-kampaaniast, mis tekkis vastureaktsioonina viimasel ajal ajakirjandusse pääsenud negatiivsetele juhtumitele, kus inimesed on hädas lastekaitsega. Lugege artikli lõpuosa, kus autor ennast unustades hakkab nõudma lastekaitsele veelgi suuremaid õigusi ja suurema hulga lastekodude ehitamist. Praegu ilmub Eesti ajakirjanduses iga päev massiliselt niisuguseid artikleid, kus pildiks pandud Scanpixist või Unplashist võetud pisarates lapsenägu ja sisuks koledad lood deemonisarnastest lapsevanematest, tekitamaks lugejates suurt viha, kuid kahjuks on nende kasutegur äraspidine – päriselt probleemsed pered ennast ei muuda, kannatajateks jäävad aga pigem korralikud hakkamasaavate lastega pered, kelle peale hakatakse massiliselt kaebama.

Noor ema tundus toidupoes „väsinud“ – silmapilk kirjutas keegi headsoovija tema autonumbri üles ja teatas, kuhu vaja. Last nähti üks kord koolis nutmas – õpetaja vanematega ei kontakteeru, vaid helistab kohe lastekaitsele – nood „selgitagu välja“. Ja vanematel seisab nüüd ees võib-olla aastatepikkune töö tõestamaks, et nad pole kaamelid. Kusjuures, kord alustatud lastekaitsejuhtumeid ei lõpetatagi, olenemata sellest, kas midagi leitakse või ei, vaid toimik suletakse alles lapse 18-aastaseks saamisel.

Tegelikult võetakse lapsevanematelt õigusi järjest vähemaks. Soomes ei tohi vanemad enam oma üle 10-a laste terviseandmeidki vabalt näha ja kedagi ei huvita, mismoodi saavad lapsevanemad sedasi oma vanemakohuseid täita. Kui see asi edasi läheb, siis oleme varsti nagu Kanadas, kus tahetakse legaliseerida laste eutanaasia ilma lapsevanemate teadmata: https://www.nationalreview.com/corner/child-euthanasia-without-parent-approval-pushed-for-canada/

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.03 10:07; 16.03 14:20; 18.03 11:53;
To report this post you need to login first.

Täna südaööni on veel viimane võimalus kaasa rääkida ning küsimustikule vastamise kaudu oma kogemust jagada! Iga kogemus on oluline ja õpetlik 🙂

http://www.lastekaitselugu.ee

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina juba ammu imestan, kuidas inimesed julgevad “anonüümses” foorumis kirjutada, et on läbi põlenud ja hulluks minemas ning karjuvad oma laste peale ning on neid suures vihas ja meeleheites ka sakutanud või oldakse hädas teismelisega…IP järgi saab vabalt need abipalujad kindlaks teha ja neile lastekaitse kraesse saata! Ja tegu pole alati sotsiaalselt saamatute inimestega, sellisesse olukorda võib sattuda ka kõrgelt haritud ja hästikindlustatud lapsevanem, depressioon võib tabada igaüht….nad püole sellepärast veel halvad inimesed või sobimatud last kasvatama. Neid ei peaks hirmutama lastekaitsega. Eestis on küllaga käitumishäiretega lapsi ning asotsiaalseid peresid, jälitage neid ja tööd jätkub küllaga!

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas lastekaitse poole võiks pöörduda ka siis, kui on probleeme lasteaiaga, kus võib olla rikutud lapse õiguseid? Või kuhu vastaval juhul pöörduda abi saamiseks?

Pigem siis omavalitsuse haridusosakonda. Haridusosakond juhib koole ja lasteaedu. Lastekaitse poole võiks sellise murega pöörduda siis kui lapsele on tekkinud trauma (abivajadus) ja ei oska kuskile pöörduda. Lastekaitse oskab kindlasti soovitada mingit terapeuti, psühholoogi vms, kes lapsega töötaks. Kui aga on olemas endal teadmine, kuhu pöörduda, ei pea ilmtingimata lastekaitse poole pöörduma.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.01 20:34; 16.03 14:17; 16.03 21:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina juba ammu imestan, kuidas inimesed julgevad “anonüümses” foorumis kirjutada, et on läbi põlenud ja hulluks minemas ning karjuvad oma laste peale ning on neid suures vihas ja meeleheites ka sakutanud või oldakse hädas teismelisega…IP järgi saab vabalt need abipalujad kindlaks teha ja neile lastekaitse kraesse saata! Ja tegu pole alati sotsiaalselt saamatute inimestega, sellisesse olukorda võib sattuda ka kõrgelt haritud ja hästikindlustatud lapsevanem, depressioon võib tabada igaüht….nad püole sellepärast veel halvad inimesed või sobimatud last kasvatama. Neid ei peaks hirmutama lastekaitsega. Eestis on küllaga käitumishäiretega lapsi ning asotsiaalseid peresid, jälitage neid ja tööd jätkub küllaga!

Lastekaitse hakkab muutuma mingisuguseks täiskasvanute karistamise või “paikapanemise” vahendiks, mil laste tegeliku heaolu tagamisega mitte mingit pistmist pole. Need pealekaebajad kohtlevad võõraid lapsi pantvangidena, saavutamaks ähvarduste abil võimu nende vanemate üle. Nt olen näinud Soome parkimistrahvi kviitungit, mille peale trükitud tekst, et “kui te parkimistrahvi tähtajaks ära ei maksa, siis me teavitame Lastekaitset!” Ehk siis, reaalsuses on Lastekaitsest saamas karistusasutus, mis üha vähem huvitub laste tõelisest aitamisest ja selle asemel teeb kõike muud.

Eriti ehmatav on see, et üha rohkem kimbutatakse korralikke või enam-vähem korralikke peresid ja seda kõikmõeldavate probleemikeste tõttu: näiteks olen juhtunud isiklikult lugema sellist kaebust, kus eeskujuliku käitumisega tubli lapse kohta oli tema õpetaja teatanud lastekaitsele: “Laps tundus tunnis väsinud.” Lugesin seda kaebuse teksti, silmad punnis, ja imestasin, kui jaburaks ikka annab minna. Nagu arvata võis, selgus peagi sellele eelnenud konflikt tolle pedagoogi ja lapsevanema vahel. Ehk siis, kahjuks lihtsalt kättemaks õpetaja poolt. See juhtum lõpetati ja pere jäeti rahule. Kuid nagu selle juhtumiga tegelenud lastekaitseametnik mulle pahuralt ütles, jäi neil sihukese ibaga tegelemise tõttu tähelepanuta mitu teist peret, kus probleemid ikka oluliselt suuremad kui mingi “laps tundus tunnis väsinud.”

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.03 10:07; 16.03 14:20; 18.03 11:53;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Eriti ehmatav on see, et üha rohkem kimbutatakse korralikke või enam-vähem korralikke peresid ja seda kõikmõeldavate probleemikeste tõttu: näiteks olen juhtunud isiklikult lugema sellist kaebust, kus eeskujuliku käitumisega tubli lapse kohta oli tema õpetaja teatanud lastekaitsele: “Laps tundus tunnis väsinud.” Lugesin seda kaebuse teksti, silmad punnis, ja imestasin, kui jaburaks ikka annab minna. Nagu arvata võis, selgus peagi sellele eelnenud konflikt tolle pedagoogi ja lapsevanema vahel. Ehk siis, kahjuks lihtsalt kättemaks õpetaja poolt. See juhtum lõpetati ja pere jäeti rahule. Kuid nagu selle juhtumiga tegelenud lastekaitseametnik mulle pahuralt ütles, jäi neil sihukese ibaga tegelemise tõttu tähelepanuta mitu teist peret, kus probleemid ikka oluliselt suuremad kui mingi “laps tundus tunnis väsinud.”

Kuna ma ise olen teinud lastekaitsetööd, siis võin öelda, et osaliselt vastab see tõele küll. Enda praktikast ei ole küll sellist kättemaksu stiilis teadet tulnud, aga kõikvõimalike asjadega pöördutakse tänapäeval lastekaitse poole, sh sellistega, mis ei olegi tegelikult lastekaitsetöötaja pärusmaa. Eks siin on oma osa ka sellel, et lastekaitsetöötajatele pannakse üha laiemad ülesanded ja inimesed (mitte ainult nn tavakodanikud, vaid ka erinevate lastega kokku puutuvate asutuste esindajad) arvavadki, et lastekaitsespetsialist peaks justkui kõike lahendama, mis lapse ümber toimub. Reaalne tulem on see, et suuremates omavalitsustes on lastekaitseametnikud niivõrd üle koormatud, et pöördumiste arvu ja tööpäevade suhet analüüsides jääbki ühe lapse jaoks aastas mõni tund reaalset võimalust tööd teha. Mingit süvitsi minevat ja tulemuslikku tööd ei ole sellisel puhul oodata.

Võin kindlalt väita, et suurem osa lastekaitsetöötajaid ei ole vastikud ega tülita kedagi igavusest või kiusu pärast, lihtsalt seadusest tulenev kohustus on lastekaitsetöötajal iga teate peale reageerida ja olukorda hinnata, mistõttu mõni reaalselt mitte sekkumist vajav pere mõtlebki, et neid kiusatakse taga. Tegelikult lihtsalt on see lastekaitsetöötajate kohustus ja ülesanne selgitada välja, mis pöördumise taga on.

Eks iga elukutse esindaja puhul tuleks pöörduda siiski kui on reaalne vajadus, kellegi väärtuslikku tööaega pole mõtet niisama igavusest teiste arvelt kulutada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 22.01 20:34; 16.03 14:17; 16.03 21:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Eriti ehmatav on see, et üha rohkem kimbutatakse korralikke või enam-vähem korralikke peresid ja seda kõikmõeldavate probleemikeste tõttu: näiteks olen juhtunud isiklikult lugema sellist kaebust, kus eeskujuliku käitumisega tubli lapse kohta oli tema õpetaja teatanud lastekaitsele: “Laps tundus tunnis väsinud.” Lugesin seda kaebuse teksti, silmad punnis, ja imestasin, kui jaburaks ikka annab minna. Nagu arvata võis, selgus peagi sellele eelnenud konflikt tolle pedagoogi ja lapsevanema vahel. Ehk siis, kahjuks lihtsalt kättemaks õpetaja poolt. See juhtum lõpetati ja pere jäeti rahule. Kuid nagu selle juhtumiga tegelenud lastekaitseametnik mulle pahuralt ütles, jäi neil sihukese ibaga tegelemise tõttu tähelepanuta mitu teist peret, kus probleemid ikka oluliselt suuremad kui mingi “laps tundus tunnis väsinud.”

Eks iga elukutse esindaja puhul tuleks pöörduda siiski kui on reaalne vajadus, kellegi väärtuslikku tööaega pole mõtet niisama igavusest teiste arvelt kulutada.

Teie sellekohane lause on igati õige ja inimlikust tervest mõistusest lähtuv. Paraku läheb see vastuollu lastekaitseseadusega, kus on öeldud, et abivajavast lapsest peab alati teatama, teatajal ei pea üldse olema mitte mingeid tõendeid, et lapsega on midagi viltu – piisab vaid selle teataja subjektiivsest oletusest.

Soomes võib kade naabrinaine teatada lastekaitsesse, kui noor ema tundub temale toidupoes “väsinud”. Tullakse siis koju kontrollima ja enamasti pakutakse automaatselt psühholoogi-pereteraapiat. Ent selle noore ema põhimureks ongi nimelt ajapuudus, ja nüüd soovitatakse (tegelikult aga survestatakse) teda vastu võtma psühholoogi-pereterapeudi teenuseid. Tegelikult vajaks ta lihtsalt seda aega, et ühegi öö oma une täis magada saaks. Psühholoogi juures jutustamine ei ole see abi, mida ta vajab. Kuid äraütlemise tagajärjel võib lastekaitsetöötaja kergesti solvuda ja sellest konflikti tekkeks piisab. Kuna lapsevanemal igasugused õigused puuduvad, on nüüd tihti tagajärjeks laste äravõtmine ning lastekodusse saatmine. Soomes on peredelt ära võetud praeguse seisuga ligi 19 000 last. Üha enam võetakse sedasi ära just korralike perede lapsi, kuna nendega olevat lastekodus ja hooldusperes lihtsam – nad on viisakad ja kasvatatud. Ent nemadki vajavad koduigatsuse leevendamiseks päris suures koguses rahusteid ja antidepressante. Viimaste kasutamise vajadust põhjendavad aga lastekaitsjad endale sobivalt “halva sünnikodu” traumadega, mitte lihtsa koduigatsusega.

Kuna seaduse kohaselt tohib lapsi ära võtta ainult suure häda korral, siis peavad lastekaitsjad leiutama argumendid, miks on kõik need lapsed vanematelt ära võetud. Nii tekivad toimikutesse jutud vanemate narkootikumi- ja alkoholilembusest. Lapsevanemad hangivad siis arstilt tõendid, kus kirjas, et midagi niisugust pole ega pole kunagi olnudki, ning viivad need lastekaitseametnikule. Ent kohus otsustab ikkagi, et laps enne 18-a koju ei saa, ja aastaid hiljem selgub, et vanemate süütust tõendavad dokumendid olid toimikust lihtsalt jäljetult haihtunud (või polnud lastekaitseametnik neid sinna üldse pannudki).

Oma võimu kindlustamiseks ilmuvad Eesti avalikkuses praegu pea iga päev artiklid, kus kirjeldatakse koletuid hirmutegusid, mis emad-isad oma lastele teinud on, eesmärgiga võtta lapsevanematelt ära viimanegi sõnaõigus ja anda kogu võim (ilma vastutuseta) üle ametnikele.

Ehk siis, sisuliselt on siin antud roheline tee uuele inkvisitsioonile või küüditamisele, mille üle puudub igasugune kontroll ja mille kaugemaks eesmärgiks on laste riigistamine, ehk siis põhikannatajateks saab Eesti tulevik – meie lapsed. Kellele see jama, mis meilgi Eestis alates selle aasta algusest suure hooga käima on lükatud, lõpuks kasulik on, seda ei oska küll öelda 🙁

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 11.03 10:07; 16.03 14:20; 18.03 11:53;
To report this post you need to login first.
Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )


Esileht Pereelu ja suhted Kogemus lastekaitsega?