Teema: Kogemus Prantsuse Lütseumiga (algkool)?

Palju sõltub klassijuhatajast, minu õetütrel ei vedanud, see oli üsna ebameeldiv mida ta pidi esimestes klassides läbi elama, kuigi on hästi terav pliiats ja kõik hinded on senini viied. Klassijuhataja sattus halva iseloomuga inimene olema ja see oli ebameeldiv õppetund. Veel häiris minu õetütart kunstiõpetaja kel oli loovusest oma arusaam ja kõik mis õpetajale ei sobinud, sai liialt kriitilise tagasiside. Lapsevanemad on veel kurtnud e-kooli puudumise üle (see on praeguseks korras) ja selle üle, et koorilaul on kohustuslik.

Kui klassijuhataja on hea, siis on kooli lihtne sisse sulanduda ja tegemist on tugeva kooliga, enamus lapsed on õpihimulised ja koolis tahetakse käia, kooli vaimsus on suuremates klassides hea. Paar tõrvatilka võivad aga koolist ikkagi raske koolitee alguse teha.

Sõltub ikka lapsest. Mõni hindab tempot kiireks, teisel on lihtne.

Korduvale korrarikkumisele hästi ei vaadata, väike vallatus antakse andeks.

Laps võiks olla kiire ja sorav lugeja ning loetut hästi mõista. Kindlasti võiks olla hea mäluga (luuletus jääb kahe lugemisega pähe). Siis on esimeses klassis (hiljem ka) lihtne. Kui paari salmiga luuletus läbi valu pähe jääb, siis saab raske olema.

Vanematele pandud ootused sõltuvad taas lapsest. Mõni suudab kohe kõik vajaliku kaasa võtta, teisel peab vanem kontrollima õpitut ja kaasavõetut. Kui midagi korduvalt maha jääb, siis pannakse kindlasti märkus. Siingi sõltub lapsest. Mõni nutab kui märkuse saab, teine ei tee väljagi.

#3959612:

Kui midagi korduvalt maha jääb, siis pannakse kindlasti märkus.

See on ju väga lapsesõbralik käitumine. Minu laps käib tavakoolis ja alati pannakse märkus, kui midagi on kodus või tegemata või tindipliiats saab tühjaks (miks varu siis kaasas polnud) jne.

Mul sama kogemus nagu käol 13.37, ilmselt oli tegu sama klassijuhatajaga. Kahjuks oligi kehva iseloomuga inimene, kes lapsele ja ta vanematele palju muresid põhjustas. Tundus, et tal olid omad lemmikud. Ma ise ei osanud algul selle pärast muretseda – sest mu lapsel läks ju hästi, õppimine oli talle lihtne, kõik hinded ja käitumine olid viied, mis seal siis ikka juhtuda saab? Aga näe, sai.

Kõige shokeerivam oli see, kuidas õpetaja lapse ja tema vanemate seljataga lapse ja ta vanemate kohta kõrgemale poole valetas. Liialdas ja laimas, eesmärgiga põhjustada lapsele võimalikult palju probleeme. Kõike seda peitis suure “hoolivuse” ja “mure” sildi taha, tegelikult oli uss. Tekitaski mu lapsele vaimsed probleemid, mida ravime siiamaani. Kooli ei huvita.

Muidu jah, akadeemilise poole pealt on tegu hea kooliga. Vahel mõtlen, et sealsed pedagoogid võiksid rohkem osata hinnata seda, et neil on võimalus õpetada tublisid lapsi, kellega kodu on viitsinud tööd teha.

#3959694:

Mul sama kogemus nagu käol 13.37, ilmselt oli tegu sama klassijuhatajaga. Kahjuks oligi kehva iseloomuga inimene, kes lapsele ja ta vanematele palju muresid põhjustas. Tundus, et tal olid omad lemmikud. Ma ise ei osanud algul selle pärast muretseda – sest mu lapsel läks ju hästi, õppimine oli talle lihtne, kõik hinded ja käitumine olid viied, mis seal siis ikka juhtuda saab? Aga näe, sai.

Kõige shokeerivam oli see, kuidas õpetaja lapse ja tema vanemate seljataga lapse ja ta vanemate kohta kõrgemale poole valetas. Liialdas ja laimas, eesmärgiga põhjustada lapsele võimalikult palju probleeme. Kõike seda peitis suure “hoolivuse” ja “mure” sildi taha, tegelikult oli uss. Tekitaski mu lapsele vaimsed probleemid, mida ravime siiamaani. Kooli ei huvita.

Täpselt sama kogemus.

“Siis ongi ju kohustuslik kui valitakse kui pead käima. Koori tase pidi kehv olema ja kui laps tahab lahkuda, siis ei pidavat kool oma pahameelt tagasi hoidma ja seda ei saa kuidagi normaalseks pidada, et hoitakse jõuga kinni.”

see on ju vale. meil on küll teistsugune kogemus. mul on kaks last ses koolis. kui kellelgi olnud soov lahkuda, siis on mindud ja kogu lugu. minu omad, tõsi, pole lahkunud. neile meeldib.

#3959716:

#3959694:

Mul sama kogemus nagu käol 13.37, ilmselt oli tegu sama klassijuhatajaga. Kahjuks oligi kehva iseloomuga inimene, kes lapsele ja ta vanematele palju muresid põhjustas. Tundus, et tal olid omad lemmikud. Ma ise ei osanud algul selle pärast muretseda – sest mu lapsel läks ju hästi, õppimine oli talle lihtne, kõik hinded ja käitumine olid viied, mis seal siis ikka juhtuda saab? Aga näe, sai.

Kõige shokeerivam oli see, kuidas õpetaja lapse ja tema vanemate seljataga lapse ja ta vanemate kohta kõrgemale poole valetas. Liialdas ja laimas, eesmärgiga põhjustada lapsele võimalikult palju probleeme. Kõike seda peitis suure “hoolivuse” ja “mure” sildi taha, tegelikult oli uss. Tekitaski mu lapsele vaimsed probleemid, mida ravime siiamaani. Kooli ei huvita.

Muidu jah, akadeemilise poole pealt on tegu hea kooliga. Vahel mõtlen, et sealsed pedagoogid võiksid rohkem osata hinnata seda, et neil on võimalus õpetada tublisid lapsi, kellega kodu on viitsinud tööd teha.

Kas võiksite öelda, kas see õpetaja on ka praegu klassijuhataja?

Muidugi on kehva iseloomuga pedagoog endiselt klassijuhataja.

See, kes siin kooli “reeglite” täitmisest rääkis – minu laps täitis kooli reegleid igati ilusti, mida aga ei saanud paraku väita tema õpetaja kohta. Kuidas saab õpetaja nõuda lapselt kõike seda, mida tal endal üldse ei ole?

#3959877:

#3959873:

#3959716:

#3959694:

Mul sama kogemus nagu käol 13.37, ilmselt oli tegu sama klassijuhatajaga. Kahjuks oligi kehva iseloomuga inimene, kes lapsele ja ta vanematele palju muresid põhjustas. Tundus, et tal olid omad lemmikud. Ma ise ei osanud algul selle pärast muretseda – sest mu lapsel läks ju hästi, õppimine oli talle lihtne, kõik hinded ja käitumine olid viied, mis seal siis ikka juhtuda saab? Aga näe, sai.

Kõige shokeerivam oli see, kuidas õpetaja lapse ja tema vanemate seljataga lapse ja ta vanemate kohta kõrgemale poole valetas. Liialdas ja laimas, eesmärgiga põhjustada lapsele võimalikult palju probleeme. Kõike seda peitis suure “hoolivuse” ja “mure” sildi taha, tegelikult oli uss. Tekitaski mu lapsele vaimsed probleemid, mida ravime siiamaani. Kooli ei huvita.

Muidu jah, akadeemilise poole pealt on tegu hea kooliga. Vahel mõtlen, et sealsed pedagoogid võiksid rohkem osata hinnata seda, et neil on võimalus õpetada tublisid lapsi, kellega kodu on viitsinud tööd teha.

Kas võiksite öelda, kas see õpetaja on ka praegu klassijuhataja?

Muidugi on kehva iseloomuga pedagoog endiselt klassijuhataja.

A. K. ?

Olen ka enne seda juttu kuulnud, kuid meie pere kokkupuude on samas väga positiivne. Minu ühele lapsele ei sobinud (koolirõõm oli täitsa kadunud 🙁 ) hoopis üks teine (samuti siiani töötav ja minu jaoks arusaamatult kiidetud) pedagoog. Ei paistnud ta ka mõnele teistele elavama loomuga poiste vanematele sobivat.

Suur maja seevastu on fantastiline. Oma tõrvatilku sealgi, aga seal siiski ei täida üks õpetaja kogu su päevi.

Tagantjärele ma oma last selle kooli algklassidesse siiski ei paneks. Kahju et ei saa 7. klassi kandideerida

#3961219:

(muide, A.K. nimetähtedega on seal mitu õpetajat).

Algklassides siiski vaid kaks. Psühhoterrorit korraldas see ühe eesnimega. Kuigi ka pr K õ l l i  ei ole just lahkuse etalon ????

Uuel sügisel esimesse klassi tulijatele ei soovitaks kumbagi õpetajat.

Olen TA.

Päris murelikuks teeb teie jutt. Eks ma siis hoian silma peal ja kui tõesti tundub, et ei sobi, siis vahetame kooli. Ausalt öeldes, vaadates oma last, kes võiks hajameelsusest oma peagi maha unustada, muutun aina murelikumaks. Ma ei saa üldse aru, kuidas ta sisse sai 🙂

#3962026:

Olen TA.

Päris murelikuks teeb teie jutt. Eks ma siis hoian silma peal ja kui tõesti tundub, et ei sobi, siis vahetame kooli. Ausalt öeldes, vaadates oma last, kes võiks hajameelsusest oma peagi maha unustada, muutun aina murelikumaks. Ma ei saa üldse aru, kuidas ta sisse sai ????

Lugesin ka varem siit foorumist neid linnalegende, aga omades nüüd juba aastaid kogemusi ei kinnita neist ühtegi.

Viimasele: hea kuulda. Selles mõttes, et järelikult on koolis tavalised lapsed, ei ole kõik priimused.

Minul ka kogemus ühe siin mainitud algklasside õpetajaga. Meie kogemusest on küll väga kaua aega möödas, aga üsna tuttav tuli ette.

Tuttavalt kirjeldatud õpetaja aine-andmise oskusele polnud midagi ette heita. Õpetas hästi, pojal nö. hariduse omandamisega raskusi ei olnud. Küll aga ei meeldinud meile mitte üks raas selle õpetaja kasvatus-meetod, mis tundus põhinevat niiöelda kollektiivsel hukkamõistul.

See tähendas seda, et näiteks otsustas õpetaja ühe emakeeletunni ohverdada selleks, et tegeleda ühe “eksinud lambukesega”. See nägi sedasi ette, et võrukael kamandati klassis püsti ja siis algas lapse kasvatamine. Kõigepealt noomis õpetaja teda värske eksimuse eest ja seejärel palus klassikaaslastel veel lisaks öelda, milliseid pahategusid see laps veel on kooliajal korda saatnud. Kõik vanad eksimused kraamiti uuesti välja ja häbipostis olevale lapsele tuletati uuesti meelde, millega ta läbi aegade on hakkama saanud. Äärmiselt intetuks tegi selle asja see, et õpetaja kaasas sellesse protsessi klassikaaslased. Samuti tolereeris see õpetaja klassikaaslaste peale kaebamist ja julgustas lapsi oma klassikaaslaste eksimustest ette kandma.

Esimese-teise klassi lapsed ei saa ju ka aru, et selline pealekaebamine on üks hirmsamaid asju siin maailmas üldse. (Nii sattusid ka meie lähedased omal ajal Siberisse – kaebajaks oli ikka naaber või tuttav.) Eriti kui sellist käitumist julgustab inimene, keda nad peavad oma eeskujuks ja keda nad usaldavad. Muidugi püüab väike laps õpetaja poolehoidu võita ja pingutada, et õpetaja temaga rahul oleks – isegi sõbra peale kituda.

Kui lapsed suuremaks saavad, siis hakkavad nad asja veidi teistmoodi nägema, nende maailmapilt avardub, kasvab empaatia ja nad hakkavad mõistma, et ka täiskasvanud eksivad. Ja siis hakkavad nad vastu. Noh ja loogiline jätk asjale ongi see, et siis tekkibki õpetajaga, kes varem oli lastele imetlusobjektiks, vastasseis. Nii juhtus ka meil.

Aga kuna me kodus olime kogu teemaga kursis ja teadsime, et asi on konkreetses inimeses, mitte koolis, siis hoidsime omalt poolt lapse vaimu tugevana ja maailmapildi selge. Õnneks oli viimastel väikese maja aastatel väga palju kokkupuuteid ka suure maja õpetajatega, kelle täiesti erinev metoodika aitas lapsel selle ühe õpetaja negatiivsest mõjust üsna kergesti mööda minna.

Ühesõnaga – kool on väga vahva, eriti suur maja. Sealt sirguvad rõõmsad, targad ja empaatilised inimesed.

Algklasside perioodil tuleb lihtsalt kodus last palju toetada. Ka psühholoogiliselt. Ja mõnikord selgitada, et kõik jõupositsioonil olevad inimesed ei ole alati eksimatud ja neile ei pea pimesi kuuletuma.

Samas võib-olla ei peakski seda kogemust nii negatiivsena võtma, sest täiskasvanueas tuleb meil ikka selliste inimestega kokkupuuteid ette, kellega vabatahtlikult ei suhtleks, aga mingis eluetapis on vajalik nendega üks teelõik kõrvuti läbida.

#3962329:

Minul ka kogemus ühe siin mainitud algklasside õpetajaga. Meie kogemusest on küll väga kaua aega möödas, aga üsna tuttav tuli ette.

Tuttavalt kirjeldatud õpetaja aine-andmise oskusele polnud midagi ette heita. Õpetas hästi, pojal nö. hariduse omandamisega raskusi ei olnud. Küll aga ei meeldinud meile mitte üks raas selle õpetaja kasvatus-meetod, mis tundus põhinevat niiöelda kollektiivsel hukkamõistul.

See tähendas seda, et näiteks otsustas õpetaja ühe emakeeletunni ohverdada selleks, et tegeleda ühe “eksinud lambukesega”. See nägi sedasi ette, et võrukael kamandati klassis püsti ja siis algas lapse kasvatamine. Kõigepealt noomis õpetaja teda värske eksimuse eest ja seejärel palus klassikaaslastel veel lisaks öelda, milliseid pahategusid see laps veel on kooliajal korda saatnud. Kõik vanad eksimused kraamiti uuesti välja ja häbipostis olevale lapsele tuletati uuesti meelde, millega ta läbi aegade on hakkama saanud. Äärmiselt intetuks tegi selle asja see, et õpetaja kaasas sellesse protsessi klassikaaslased. Samuti tolereeris see õpetaja klassikaaslaste peale kaebamist ja julgustas lapsi oma klassikaaslaste eksimustest ette kandma.

Esimese-teise klassi lapsed ei saa ju ka aru, et selline pealekaebamine on üks hirmsamaid asju siin maailmas üldse. (Nii sattusid ka meie lähedased omal ajal Siberisse – kaebajaks oli ikka naaber või tuttav.) Eriti kui sellist käitumist julgustab inimene, keda nad peavad oma eeskujuks ja keda nad usaldavad. Muidugi püüab väike laps õpetaja poolehoidu võita ja pingutada, et õpetaja temaga rahul oleks – isegi sõbra peale kituda.

Kui lapsed suuremaks saavad, siis hakkavad nad asja veidi teistmoodi nägema, nende maailmapilt avardub, kasvab empaatia ja nad hakkavad mõistma, et ka täiskasvanud eksivad. Ja siis hakkavad nad vastu. Noh ja loogiline jätk asjale ongi see, et siis tekkibki õpetajaga, kes varem oli lastele imetlusobjektiks, vastasseis. Nii juhtus ka meil.

Aga kuna me kodus olime kogu teemaga kursis ja teadsime, et asi on konkreetses inimeses, mitte koolis, siis hoidsime omalt poolt lapse vaimu tugevana ja maailmapildi selge. Õnneks oli viimastel väikese maja aastatel väga palju kokkupuuteid ka suure maja õpetajatega, kelle täiesti erinev metoodika aitas lapsel selle ühe õpetaja negatiivsest mõjust üsna kergesti mööda minna.

Ühesõnaga – kool on väga vahva, eriti suur maja. Sealt sirguvad rõõmsad, targad ja empaatilised inimesed.

Algklasside perioodil tuleb lihtsalt kodus last palju toetada. Ka psühholoogiliselt. Ja mõnikord selgitada, et kõik jõupositsioonil olevad inimesed ei ole alati eksimatud ja neile ei pea pimesi kuuletuma.

Samas võib-olla ei peakski seda kogemust nii negatiivsena võtma, sest täiskasvanueas tuleb meil ikka selliste inimestega kokkupuuteid ette, kellega vabatahtlikult ei suhtleks, aga mingis eluetapis on vajalik nendega üks teelõik kõrvuti läbida.

Päriselt loen siin täiskasvanu suust midagi sellist? Ja mis kitumise näiteks võiks olla? Üks kõige olulisemaid kiusamise vastu võitlemise põhimõtteid on, et kui näed midagi, mis häirib, siis räägi sellest täiskasvanule.  Täiskasvanu otsustab, kas on mure, mis vajab sekkumist või võib tõesti ainult “pealekaebajat” tänada teavitamise eest.

P.S. Avalik alandamine, millest alguses juttu, on muidugi täiesti lubamatu. Aga kuna sa ei tahtnud kituda, siis jätsid selle enda teada?