Mõni aeg tagasi oli siin teema, kus tuli juttu ka sellest, et lapse isa asperger + sama diagnoos ka lapsel. olid ka mõned positiivsed näited, et vaatamata sellele elu sujub.
Minuga nii hästi ei läinud.
Pärast 8 aastast kooselu ja täielikku sisemist murdumist suutsin teha aastaid planeeritud sammu ja eelmise aasta suvel kolisin lapse isast lahku.Meie poeg läheb 3.klassi ja saab varsti 9 aastaseks.
Arvestades kui kiindunud oli laps oma isasse ja et tal oli just seljataga esimese koooliaasta kohanemisraskused tavakoolis, siis soovisin last võimalikult vähe traumeerida ja otsisin meie uut kodu vana kodu lähedale, et säiliks suhe isaga ja jääks vana kool ja tuttav klass.
Seega olen aasta hiljem olukorras, kus igapäevaselt jagame lapse elu kahe kodu vahel.
JA paraku jätkuvad ja on hüppeliselt kasvanud need pinged, mille tõttu ma viimaks lahkukolimise sammu ette võtsin.
Tunnen et olen jäämas kaotajaks…ja see kõik on kohutavalt valus, sest laps on ainuke, väga oodatud ja olen enda meelest pingutanud, et olla võimalikult hea ema. Püüdnud temaga võimalikult palju kooos liikuda, õues käia, sõita rattaga, ujuda, harjutada koosolemist sõpradega jne
Seda kõik lapse isa negatiivsete ja halvustavate kommentaaride saatel, väsimuse ja enda ebakindluse kiuste. lapse vastasseisu püüdes leevendada… see on olnud tohutult väsitav, ja tunnistan, et on olnud aegu kui ma olen täiesti tõsiselt uskunud lapse isa juttu, et mina olen haige ja ebanormaalne, kes peaks minema ravile.
lapsega arstide juures käimine on olnud poolsalaja ja suurte konfliktide allikaks, kuna lapse isa ei tunnista et lapsel on omad eripärad ja probleemid, Diagnoosist ei ole ta siiani teadlik. LApse arst päris ka isa käitumistavade kohta, ja nii jooksis mul pilt kokku: kõik see mida ma senini pidasin lihtsalt ignoreerivaks ja mugavaks käitumiseks sai oma selgituse. Kuna ta enda probleeme ei tnnista, siis peab ta ka lapse omi niivõrd endaga sarnasteks, et see ongi tema jaoks normaalne.
Minu küsimus teile, kellel kodus sama olukord:
– kuidas on üldse võimalik sellises staatuses midagi muuta? KAs see on üldse vajalik? Aegajalt vaatan kui hästi need kaks aspit toimetavad ja kui suurepäraselt nad hakkama oma mullis saavad siis ma mõtlen, et see on ainult minu haavatud emaarmastus, mis ei suuda leppida, et kõik minu rabelemised on tyhja. Et lapsele piisab ainult mõnest uuest arvutividinast, ja ta valib isa. et ma pean leppima, et ma ei saa nende kahe elu muuta.pean leppima, et minul ei ole lapse elus mingit kohta.
– kas ma peaksin lõpetama selle paanilise muretsemise, et kuidas mu laps saab tulevikus hakkama? Lisan,et meil mõlemail on pea olematu suguvõsa ja reaalselt jääb laps pärast meie surma maailma täiesti üksi
– kas ma pean püüdma lapse arengule kõigiti kaasa aidata – st nt paregu kogu nutikust kokku võttes siiski suutma lapse isale selgitada, et ei ole normaalne, et laps on tundide viisi kas telekas, arvutis, tahvelarvutis, nutitelefonis? et oleks vajalik, et ta osaleks ühes trennis, kuna lapsel ka väga tugev toitumishäire, krooniline kõhukinnisus, ja füüsiliselt on ta muutunud pigem aina nõrgemaks.
Samas on minu suhted lapsega pärast suvevaheaega, mil ta oli vahepeal issi juures ja siis jälel minu juures, kohutavalt halvad. Võiks öelda,et laps täiesti vihkab mind, kui minu poolt tuleb mingi piirang(nt ei ole ma nõus, et me ostame järjekordselt HEsburgeri friikaid) siis võib ta sellest sattuda raevuhoogu, arvuti kasutamise piirangud on toonud kaasa ka löömise, lausröökimise, sülitamise jms. Minu meelest on tegu täiesti väljakujunenud arvutisõltuvuse ja ärajäämanähtudega.Ilmselgelt ON mu laps nende piirangute tõttu õnnetu. Aga kas see on siis õige, et lapsele mingeid nõudmisi ei esitata? Et elu käibki kõige mugavamat rada? A la natuke sajab ” ei saa õue minna, sest on ju VIHM” , on kuumem ilm ” ei saa õue minna sest on liiga KUUM”, on jahedam ei saa õue minna, sest “kes sellise KÜLMAga õue läheb”.
see on pööraselt valus. sest me oleme olnud väga väga lähedased
nüüd olen muutunud tema jaoks täiesti vaenlaseks nr 1.
ikka ja jälle esitan küsimuse, et mis oleks TEGELIKULT lapse jaoks parem – kas see, et laseksingi tal olla võimalikult palju isaga, teades, et lapse loomupärased autistlikud jooned süvenevad, kuna lapse isa ei tegele vastupidiste teemade arendamisega, vaid kõik kulgeb nn loomulikku loe mugavaimat mittetegemise rada pidi + lisaks eeskujuna isa analoogiline käitumine? aga mu laps oleks issiga õnnelik! Minuga on tal raske, sest ma ei luba arvutis lõpmatult olla, ma kiusan teda nt sellega, et ma tahaks et käiks trennis, loeks jne. Otsiks võimalikke huvialasid, mitte ei jääks konutama oma mugavasse mulli.õpiks natukesegi suhtlema teiste inimestega. õpiks nt poes iseseisvalt ostmas käima.õpiks paar peatusevahet bussiga sõitma. õpiks mobiiltelefoniga helistama, mitte seal mänge mängima.õpiks pisitasa oma asjade eest vastutama.
andke nüüd ausalt tuld! Kas ma olen liiga kanaema, liiga murretsev ja ahistav? Kas ma võin äkki võtta vabamalt, ja lihtsalt elada nüüd pärast seda muserdavat kooselu oma elu, leida oma kohta maailmas ja mitte klammerduda oma lapse külge?
