Esileht Erivajadustega laps Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Postitas:
Kägu

Mõni aeg tagasi oli siin teema, kus tuli juttu ka sellest, et lapse isa asperger + sama diagnoos ka lapsel. olid ka mõned positiivsed näited, et vaatamata sellele elu sujub.
Minuga nii hästi ei läinud.
Pärast 8 aastast kooselu ja täielikku sisemist murdumist suutsin teha aastaid planeeritud sammu ja eelmise aasta suvel kolisin lapse isast lahku.Meie poeg läheb 3.klassi ja saab varsti 9 aastaseks.
Arvestades kui kiindunud oli laps oma isasse ja et tal oli just seljataga esimese koooliaasta kohanemisraskused tavakoolis, siis soovisin last võimalikult vähe traumeerida ja otsisin meie uut kodu vana kodu lähedale, et säiliks suhe isaga ja jääks vana kool ja tuttav klass.
Seega olen aasta hiljem olukorras, kus igapäevaselt jagame lapse elu kahe kodu vahel.
JA paraku jätkuvad ja on hüppeliselt kasvanud need pinged, mille tõttu ma viimaks lahkukolimise sammu ette võtsin.
Tunnen et olen jäämas kaotajaks…ja see kõik on kohutavalt valus, sest laps on ainuke, väga oodatud ja olen enda meelest pingutanud, et olla võimalikult hea ema. Püüdnud temaga võimalikult palju kooos liikuda, õues käia, sõita rattaga, ujuda, harjutada koosolemist sõpradega jne
Seda kõik lapse isa negatiivsete ja halvustavate kommentaaride saatel, väsimuse ja enda ebakindluse kiuste. lapse vastasseisu püüdes leevendada… see on olnud tohutult väsitav, ja tunnistan, et on olnud aegu kui ma olen täiesti tõsiselt uskunud lapse isa juttu, et mina olen haige ja ebanormaalne, kes peaks minema ravile.
lapsega arstide juures käimine on olnud poolsalaja ja suurte konfliktide allikaks, kuna lapse isa ei tunnista et lapsel on omad eripärad ja probleemid, Diagnoosist ei ole ta siiani teadlik. LApse arst päris ka isa käitumistavade kohta, ja nii jooksis mul pilt kokku: kõik see mida ma senini pidasin lihtsalt ignoreerivaks ja mugavaks käitumiseks sai oma selgituse. Kuna ta enda probleeme ei tnnista, siis peab ta ka lapse omi niivõrd endaga sarnasteks, et see ongi tema jaoks normaalne.
Minu küsimus teile, kellel kodus sama olukord:
– kuidas on üldse võimalik sellises staatuses midagi muuta? KAs see on üldse vajalik? Aegajalt vaatan kui hästi need kaks aspit toimetavad ja kui suurepäraselt nad hakkama oma mullis saavad siis ma mõtlen, et see on ainult minu haavatud emaarmastus, mis ei suuda leppida, et kõik minu rabelemised on tyhja. Et lapsele piisab ainult mõnest uuest arvutividinast, ja ta valib isa. et ma pean leppima, et ma ei saa nende kahe elu muuta.pean leppima, et minul ei ole lapse elus mingit kohta.
– kas ma peaksin lõpetama selle paanilise muretsemise, et kuidas mu laps saab tulevikus hakkama? Lisan,et meil mõlemail on pea olematu suguvõsa ja reaalselt jääb laps pärast meie surma maailma täiesti üksi
– kas ma pean püüdma lapse arengule kõigiti kaasa aidata – st nt paregu kogu nutikust kokku võttes siiski suutma lapse isale selgitada, et ei ole normaalne, et laps on tundide viisi kas telekas, arvutis, tahvelarvutis, nutitelefonis? et oleks vajalik, et ta osaleks ühes trennis, kuna lapsel ka väga tugev toitumishäire, krooniline kõhukinnisus, ja füüsiliselt on ta muutunud pigem aina nõrgemaks.

Samas on minu suhted lapsega pärast suvevaheaega, mil ta oli vahepeal issi juures ja siis jälel minu juures, kohutavalt halvad. Võiks öelda,et laps täiesti vihkab mind, kui minu poolt tuleb mingi piirang(nt ei ole ma nõus, et me ostame järjekordselt HEsburgeri friikaid) siis võib ta sellest sattuda raevuhoogu, arvuti kasutamise piirangud on toonud kaasa ka löömise, lausröökimise, sülitamise jms. Minu meelest on tegu täiesti väljakujunenud arvutisõltuvuse ja ärajäämanähtudega.Ilmselgelt ON mu laps nende piirangute tõttu õnnetu. Aga kas see on siis õige, et lapsele mingeid nõudmisi ei esitata? Et elu käibki kõige mugavamat rada? A la natuke sajab ” ei saa õue minna, sest on ju VIHM” , on kuumem ilm ” ei saa õue minna sest on liiga KUUM”, on jahedam ei saa õue minna, sest “kes sellise KÜLMAga õue läheb”.

see on pööraselt valus. sest me oleme olnud väga väga lähedased
nüüd olen muutunud tema jaoks täiesti vaenlaseks nr 1.

ikka ja jälle esitan küsimuse, et mis oleks TEGELIKULT lapse jaoks parem – kas see, et laseksingi tal olla võimalikult palju isaga, teades, et lapse loomupärased autistlikud jooned süvenevad, kuna lapse isa ei tegele vastupidiste teemade arendamisega, vaid kõik kulgeb nn loomulikku loe mugavaimat mittetegemise rada pidi + lisaks eeskujuna isa analoogiline käitumine? aga mu laps oleks issiga õnnelik! Minuga on tal raske, sest ma ei luba arvutis lõpmatult olla, ma kiusan teda nt sellega, et ma tahaks et käiks trennis, loeks jne. Otsiks võimalikke huvialasid, mitte ei jääks konutama oma mugavasse mulli.õpiks natukesegi suhtlema teiste inimestega. õpiks nt poes iseseisvalt ostmas käima.õpiks paar peatusevahet bussiga sõitma. õpiks mobiiltelefoniga helistama, mitte seal mänge mängima.õpiks pisitasa oma asjade eest vastutama.
andke nüüd ausalt tuld! Kas ma olen liiga kanaema, liiga murretsev ja ahistav? Kas ma võin äkki võtta vabamalt, ja lihtsalt elada nüüd pärast seda muserdavat kooselu oma elu, leida oma kohta maailmas ja mitte klammerduda oma lapse külge?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Päris hull lugu tegelikult. Ideaalses perekonnas võiks tõesti olla nii, et vanemate kasvatuspõhimõtted ühtivad ja nad mõlemad suunavad last sportima, õue minema ja kodutoitu sööma.
Su laps ei taha midagi üleloomulikku. Enamus lapsi (kui nad saaks ise valida) sööks burksi ja passiks arvutis. Paraku tõmbavad vanemad enamikul juhtudel neile plaanidele vee peale ja sunnivad lapsi õue minema ja enda tagant koristama.
Sinu loo puhul süüdistan ma ikka lapse isa. Tema on täiskasvanud inimene. Tal on (loodetavasti) töökoht ja oma kodu. Ja nagu näha, on ka laps ja on olnud naine. Seega tema on oma eluga kuidagi hakkama saanud. Ja kui teatud elatustase saavutatud, siis võib ka arvutis istuda ja burksi süüa ja mõne õlle võtta ja kasvõi netis porri vaadata. Samas pole normaalne, et ta võimaldab seda sama elustiili lapsele. Jah, loomulikult see MEELDIB lapsele, aga laps on alles oma tee alguses. Kui last üldse mitte sundida, ega suunata, siis kasvabki temas ülekaaluline kuubik, kes toas arvutis istub. Tööd ei saa, sest õppida ei viitsi ja inimestega suhelda ei oska. Püüa see mõttekäik lapse isale kuidagi selgeks teha. Küsi, kuhu ta oleks jõudnud, kui tema vanemad oleks talle täiesti kohustustevaba elu võimaldanud. Ja lapsele lähene samamoodi. Seleta, et Sul on suva, aga Sa piirad ja suunad sellepärast, et tema hakkama saaks. Jõudu Sulle, sest lihtne see olukord pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Sinu kiri on küll pikk, aga ikkagi on seal liialt vähe infot, et midagi väga lõplikku oletada. Äkki te olete mõlemad isaga liiga äärmuslikud? Isa ma saan aru, viljeleks üldse vabakasvatust ja laseks asjadel omasoodu kulgeda, sina jälle risti vastupidi muudkui paaniliselt suunaks, sunniks ja keelaks. Ära saa valesti aru, ongi mingid piirid(tegelikult igal perel küll erinevad), kust vanemad peavad lapsi innustama ja sundima, aga äkki tõesti oled sa veidi pealetükkiv selles asjas ja ei jäta lapsele üldse hingamisruumi? Sinu kiri, on väga emotsionaalne ja kirglik, isegi seda lugeda, on pisut väsitav.:))) Sorry! Kui keegi minu pärast päevast-päeva muretseks ja kardaks(ja laps saab sellest aru ka siis, kui sa seda sõnades ei väljenda) ja sunniks mind lakkamatult midagi ette võtma ja muudkui arenema, siis selge see, et vastureaktsioonina tahaka nagu tigu karpi tõmbuda ja üksi olla. Samas kõik see, mida sa kirjutad: üks trenn, iga päev vähemalt natuke aega õues viibimine jms tundub kõik väga mõistlik. Kas sa psühholoogi oled külastanud? Nähtavasti oleks vaja sul nii üksinda rääkima minna kui ka koos lapsega, et erapooletu kõrvaltvaataja saaks anda soovitusi. Ilmselgelt praegu on nii sul kui lapsel juhe nö kokku jooksnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Väga põhjalik asja käsitlus. Mul on kahtlus ka, et mõlemad isa ja poeg on asperger. Poeg ilmselt tugevamalt ja lisaks veel ATH. Elu selliste probleemidega on niikuinii ebatavaline, ja ma olen ka igasugu mõtteid mõelnud. Laps 4a-ne praegu, klapivad issiga iga päev üha rohkem, elame kõik koos, igasugu hulluksajavaid mõtteid ja olukordi on olnud, ja vahel mõtlen, et põgenen ise. Samas hakkan ma enda jaoks teadvustama olukorda üha enam iga päev, ja kuigi laps oli mulle ka väga lähedane, siiani on, siis ma saan aru, et ta on isaga parem laps, mina muutun närviliseks ja nõudlikuks ja pettun iga pisiasja peale. Ma soovitaks sinul mõelda,e t kuidas see olukord sinu enda jaoks parim oleks – ja ära ürita oma asja peale suruda niipalju. Lase neil olla, võta oma aeg, püüa olla mõistev. Mul ka lapseisa ei tunnista, et on erivajadusega laps. Ma võtan vahel seda olukorda nii, et mul on 2 aspi last… nii on muide kergem, sest neid ei saa muuta, saad omaenda suhtumist muuta. Aga see pole kerge, ma olen endaga mässanud peaaegu aasta ja pole ikka päris suutnud sallivaks ja mõistvaks ja rahulikuks jääda. Aga lase natuke asjadel selguda, ja püüa vähem sekkuda. Ma ei püüa targutada, aga nii soovitaksin küll.See on mulle ka kasulik selgitus praegu olnud, mõtlesin oma olukorra peale, mis on suht sarnane.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

minul on lahutuse kogemus kus lapse isa kolis päevapealt minema.poiss oli 9.minuarust on lapse isal ka mingid jooned aga loomulikult diagnoosi pole.raske isiksus igatahes oli.
minu poiss pööras ikka totaalselt ära.muutus väga agressiivseks, ei suhelnud.ma ei teadnud ka mis tal viga on.selle diagnoosi sai ta psühhiaatrilt 15-aastaselt alles.
nüüd on 12 a möödas, viimased aastad on meil enam-vähem.selle taga on suur töö ja 4 aastat psühhoteraapiat.
mina soovitaks kindlasti otsida talle koht kus saada erinevaid teraapiaid, praegu harjub ta käima, on mõjutatav. hiljem sa ei saa temast jagu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Mul kodus sama olukord.Kahtlustan,et mees asperger.Poeg 3,5a ja ka käitub kummaliselt.Ei isal ega lapsel seda diagnoositud pole, aga mõlemad käitumishäiretega. Raske on. Kuskilt pean alustama. Kas perearstilt peaks saatekirja küsima? Mis arsti soovitaksid?
Meil oleks ilmselt paljustki rääkida ja kogemusi jagada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]minul on lahutuse kogemus kus lapse isa kolis päevapealt minema.poiss oli 9.minuarust on lapse isal ka mingid jooned aga loomulikult diagnoosi pole.raske isiksus igatahes oli.
minu poiss pööras ikka totaalselt ära.muutus väga agressiivseks, ei suhelnud.ma ei teadnud ka mis tal viga on.selle diagnoosi sai ta psühhiaatrilt 15-aastaselt alles.
nüüd on 12 a möödas, viimased aastad on meil enam-vähem.selle taga on suur töö ja 4 aastat psühhoteraapiat.
mina soovitaks kindlasti otsida talle koht kus saada erinevaid teraapiaid, praegu harjub ta käima, on mõjutatav. hiljem sa ei saa temast jagu.
[/tsitaat]

Kas psühhoteraapia oli Aspile vastuvõetav ja teda “hulluks” ei ajanud? Olen lugenud, et selline teraapia ei ole kõnealuse diagnoosi puhul üldse mitte hea lahendus. Kuidas reaalsuses on?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Kogu teemaalgataja jutt on oioi kui tuttav. Lahutus. Pühapäevaisa, kes kõike lubab (igapäev burks ja friikad, päevad läbi teleka ees, olematu hügieen jnejne) ja vastaspoolel mina, kes peab siis kasvatusküsimustega tegelema-hambapesu, normaalne toitumine, arvuti ja telekapiiramine, õppimine jnejne. Ja kõike seda tegema lapse halvakaspanu saatel.
Minu lahendus oli see, et leidsime oma perre nö “uue isa”
Mehe, kes algul õudusega vaatas minu olukorda, aga ei loobunud, vaid otsustas mulle abiks olla. Jagame samu põhimõtteid, kasvatame poissi ühel meelel ja poeg on totaalse muutumise läbi teinud-austab ja aktsepteerib oma kasuisa, on palju rahulikum, õpib hästi, käib mitmetes ringides, tegeleb pilliõppega. Ma ei saa oma versiooni lahendina välja pakkuda, sest iga situatsioon on erinev, aga ma olen järjest enam veendunud, et ilma meheta perekonnas on poja kasvatamine väga raske, probleemse lapse puhul pea võimatu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Teemaalgataja, kirjutad, et lapse isa ei ole lapse diagnoosiga kursis. Kas diagnoos on ametlik?
Alusta sellest, et sa selgitad lapse isale diagnoosi. Kui ise hakkama ei saa, siis organiseeri lastepsühhiaatri vastuvõtt, kuhu isa ka kohale tuleb. Kui ta oma lapsest nii palju hoolib, siis ta PEAB tulema.
Jutud kõhukinnisusest aga viitavad hoopis mingile toidutalumatusele. Gluteen? Laktoos? Uuri seda rida ka.
Liikumisega võib nii olla, et kui talle ei meeldi trennis (seal on teised lapsed, lärm) käia, siis küsi, mida ta arvab igapäevastest jalutuskäikudest. Tean üht samamoodi aspergerlike joontega noorukit (16), kes kannatab samamoodi arvutisõltuvuse käes, aga kellele on suudetud sisse drillida igapäevane jalutuskäik 5 kilomeetrit. Tema teeb seda juba ilma järelvalveta, küll ühte kindlat marsruuti pidi. Et lapsele jalutamist huvitavaks teha, võid talle muretseda sammulugeja ja leppida kokku, et kui kindel arv samme on olemas, siis võib jalutuskäigu lõpetada. See sarnaneb arvutimängus punktide kogumisega. Lisaks – jalutada saab iga päev, trennis käib ainult üks kord nädalas. Kui lapsega kaasa jalutad (väikelast ei või päris omapead õue lasta), saad ise ka trenni – lisaboonus. Pealekauba on see teie ühine aeg. Jalutades on hea rääkida. Või ka vaikida.

Muide ongi olemas võimalus, et kuna sina oma lapse probleemiga tegeled kui väljasseisja, siis oled sa kaotanud käest need hetked, mil sa suhtled lapsega kui võrdne partner – ja isa juures on ta mitte just sellepärast, et friikad ja arvutimängud oleks olulised, vaid sellepärast, et isa jagab tema oma elu, mitte ei suuna ega valitse. Kui isa KAMANDAKS arvutimängu juures – ära tee nii! Mängi nii! tee nii!, siis ei pruugiks see enam meeldiv olla.

Suunamine on vajalik, aga kui ainult sellega piirduda, ei tunne laps ennast sinu elus osalisena. Võibki olla, et ta tajub, et on sinu jaoks vaid projekt.

Mul on laps, kellel erinevad lastepsühhiaatrid on leidnud õrnalt autistlikke ja ka tähelepanuhäire jooni (sundkäitumised, häälitsemised, sundliigutused, veider kõnepruuk, sotsiaalselt kohatu käitumine mõnikord), mida pole aga piisavalt diagnoosi väljapanemiseks. Lapse isa õnneks aktsepteerib sellist hinnangut. Muide, ka tema käitub teatud olukordades kummaliselt ja sotsiaalselt vastuvõetamatult. Aga on ise öelnud mõnikord, et ta ei saa omaenda lapsest aru.
Minu laps mõistab piiranguid ja nende vajadust, muidu istuks tema ka päevad läbi arvutis. Kui ei mõistaks, siis ma ilmselt samamoodi hulluksin. Ta lihtsalt ei ole võimeline neid piiranguid ilma järelvalveta pidama ja saab sellest ise ka aru. Loodan südamest, et puberteediea saabumine ei hävita seda mõistmist…

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

Autistlik laps vajab üle kõige reegleid, need muudavad tema elu turvaliseks. Mõtle sellest nii, nagu sa oleksid sattunud pärismaalaste hulka, kes elavad mingite oma reeglite järgi, millest sa üldse aru ei saa. Tema tunneb nii.
Kõik peab olema võimalikult etteaimatav, ilma ootamatute muutusteta. Kõike tuleb üksipulgi ette lahti seletada: miks? kuidas? kes? miks? Sealjuures kahjuks see, mis tema ise tahab, ei pruugi talle tegelikult olla hea. Nii et tuleb jääda endale kindlaks oma nõudmistes. See on raske ja närvesööv, aga lõpuks siiski teeb elu kergemaks kõigil asjaosalistel. Muidugi võiks lasta tal oma mullis toimetada, aga lõppeesmärk on ju siiski see, et ta saaks iseseisvalt hakkama?

Please wait...
Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )


Esileht Erivajadustega laps Kogemused, kus nii lapsevanem kui laps asperger

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.