Sinu soovitus ei toimi nendele ‘koguaeg’ kirjutajatele, sest nad ei tule selle pealegi, et peaks sõnaraamatust kontrollima. Nad oskavad vaid miinustada.
Mina panin miinuse. Ei, ma ei kirjuta “koguaeg”. Samas on mõnes teemas kirjavigade parandamine kohatu, näiteks kui tajud, et inimesel on siiras mure. Ja eriti kohatu on AINULT kirjavea parandamine, küsimusele vastamata. Selle eest tuligi miinus.
Mu mees arvab et ma olen selline tüüp. Ma teen küll koguaeg midagi ja midagi on koguaeg veel vaja teha. Seda seepärast et keegi teine ei viitsi ja paluminetundub juba käsutamisena. Seetõttu ongi koguaeg midagi teha.
See on päris närviajav, kui keegi kamandab, käseb ja pidevalt on midagi teha, sest ei suudeta minutitki rahulikult olla. Mis tegevused need küll on, mis ei kannata ootamist ja aja sisutamist jätkub päevadeks?
Aga miks vaja aias toimetada? Väga lihtne – muru ja piirdeaed, peaks olema ju suht vähe tegemist? Tahad enamat – palun väga, tee.
Tegelikult oleks väga lahe, kui see toimekas tegelane, keda ümbritsevad vingatsitest laiskurid, paneks omale aianurka maasikapeenra ja siis sööks need maasikad kõik ka ise ära. Ja ütleks, et tahate maasikaid, pange endale oma peenar! :))
Minu mees on ka sihuke, kelle arust tuleb kogu aeg midagi teha. Okei, las teeb, aga sinna juurde käib lakkamatu ving, kuidas tal kogu aeg midagi teha tuleb, puhata üldse ei saa … Ja seda muidugi ka, kuidas tema üksi peab kõike tegema. Minupoolest las jääda üks aasta see terrass puhkuse ajal õlitamata või kole kuur õuenurgas lõhkumata – kui on ilus ilm, tahan puhata mere ääres, ujuda, kasvõi metsas jalutada, aga mitte seista koduõuel, kindad käes, tolmusena, tunda end pidevalt süüdi, et ma jälle ei osanud ette näha, kus ja mida oleks võimalik aidata.
Muidu on mul hea mees, aga kui töötamine jutuks tuleb, siis lihtsalt jookse metsa ära, nii masendav suhtumine on.
Mul absoluutselt samasugune mees. Kogu aeg ora perses. Isegi puhkuse ajal pean end syydi tundma, kui 12-ni magada tahan. Masendav. Muidu super mees. Loll ka sellise asja pärast ära kolida.
Ma arvan, et sõnum on hoopis, et kirjuta rohkem ja siis kontrolli ka oma grammatikat. Saad osavamaks kirjutajaks ja koristamise vajadus läheb ka mööda.
Kui inime kirjutab sõnumit, siis tihtipeale gramatika tundmine raskendab teabe libedama edasiandmise. Kõlupead lihtsalt ei saa aru, mis edendab keelt ja mis mitte. Kõige rumalamad on need haritlased, kes nigu rähnid toksivad nokaga mööda ÕS-i lehekülgi ja tikteerivad noortele oma keskkoolis pähetuubitud teadmisi. loominguline inimene võtab vabalt ja ei lase ennast segada vaimu kahjustavatest trendidest. Eesti keel ei ole kivitahvlitesse raiutud palvekirjad Toomemäel vaid põlvkondade suudes üle kogu maa ringlev elav keel
Ma pole nii lolli juttu enam ammu kuulnud. Keelereeglitel on olemas põhjus. Tead, miks see nii on? Sest siis saadakse kõnes ja kirjas üksteisest õigesti aru.
Grammatika ja dikteerivad ????
Kuidas seda “Grammatika ja dikteerivad” mõista?
Aga miks vaja aias toimetada? Väga lihtne – muru ja piirdeaed, peaks olema ju suht vähe tegemist? Tahad enamat – palun väga, tee.
Tegelikult oleks väga lahe, kui see toimekas tegelane, keda ümbritsevad vingatsitest laiskurid, paneks omale aianurka maasikapeenra ja siis sööks need maasikad kõik ka ise ära. Ja ütleks, et tahate maasikaid, pange endale oma peenar! :))
No tänapäeval see ei toimi. Mina kasvatan maasikaid ja ikka ostan kastiga turul juurde, sest nii palju, et isu täis süüa saaks, ma kasvatada ei jõua. Pereliikmed mul ka oskavad turul käia. Seetõttu ongi aiamaa pidamine minu eralõbu. Tahan, siis rohin, kui ei viitsi, siis lasen rohtu kasvada.
Minu tädi tuleb meelde. “Rumal on niisama istuda”.
Ma olen alati selle üle imestanud. Mina näiteks teen alati midagi. Mõlgutan mõtteid, jalutan, vaatan ümbrust, loen, vaatan filmi jne. Ma ei pea millegi tegemiseks kindlasti tööd tegema.
Ma arvan, et sõnum on hoopis, et kirjuta rohkem ja siis kontrolli ka oma grammatikat. Saad osavamaks kirjutajaks ja koristamise vajadus läheb ka mööda.
Kui inime kirjutab sõnumit, siis tihtipeale gramatika tundmine raskendab teabe libedama edasiandmise. Kõlupead lihtsalt ei saa aru, mis edendab keelt ja mis mitte. Kõige rumalamad on need haritlased, kes nigu rähnid toksivad nokaga mööda ÕS-i lehekülgi ja tikteerivad noortele oma keskkoolis pähetuubitud teadmisi. loominguline inimene võtab vabalt ja ei lase ennast segada vaimu kahjustavatest trendidest. Eesti keel ei ole kivitahvlitesse raiutud palvekirjad Toomemäel vaid põlvkondade suudes üle kogu maa ringlev elav keel
Ma pole nii lolli juttu enam ammu kuulnud. Keelereeglitel on olemas põhjus. Tead, miks see nii on? Sest siis saadakse kõnes ja kirjas üksteisest õigesti aru.
Grammatika ja dikteerivad ????
Kuidas seda “Grammatika ja dikteerivad” mõista?
Otseselt?
Minu mees on ka sihuke, kelle arust tuleb kogu aeg midagi teha. Okei, las teeb, aga sinna juurde käib lakkamatu ving, kuidas tal kogu aeg midagi teha tuleb, puhata üldse ei saa … Ja seda muidugi ka, kuidas tema üksi peab kõike tegema. Minupoolest las jääda üks aasta see terrass puhkuse ajal õlitamata või kole kuur õuenurgas lõhkumata – kui on ilus ilm, tahan puhata mere ääres, ujuda, kasvõi metsas jalutada, aga mitte seista koduõuel, kindad käes, tolmusena, tunda end pidevalt süüdi, et ma jälle ei osanud ette näha, kus ja mida oleks võimalik aidata.
Muidu on mul hea mees, aga kui töötamine jutuks tuleb, siis lihtsalt jookse metsa ära, nii masendav suhtumine on.
Meil sama teema. Imelik ongi just see, et need tegijad nii palju virisevad. Kui tahad, siis tee ja tunne oma tegemistest rõõmu, kui ei ole rõõmu, siis puhka ja jäta mõni tegemine tegemata ja sa näed, et ei juhtugi midagi hullu.
…kirjutab kägu, kellel hetkel hunnik nõusid kraanikausis ja pesu masinast välja võtmata.
Mina teen ka kogu aeg midagi. Ei mõista inimesi, kes suudavad aega raisata niisama vahtides. Mis mõte sellisel elul on. Kodutööd on üks asi, neid võib tõesti lükata, kuniks kannatab kui midagi paremat teha on – ja ise lükkan ka -, aga lihtsalt istuda ja teleka ees molutada, seda ma ei mõista. Mul on aed, kus kogu aeg on midagi teha, on loominguline hobi, on töö, mida teen armastusega. Mul on nii hea tunne kui õhtul saan vaadata midagi reaalset, mis selle päeva jooksul tehtud sai. Tegemisteta päev on raisus päev. Tegutsemine hoiab vaimu virge.
Meest tegutsemine kahjuks ei köida. On selline klassikaline teleka ees molutaja. Kalalkäija. Ühesõnaga laiskvorst. Püüan sellest üle olla, aga vahel ajab küll nii hinge täis, kui minu tegemised jäävad tema tegematajätmiste taha toppama. Enamasti ma muidugi ei räägigi enam oma asjadest, nagunii teda ei huvita. Teen ise ja rõõmustan ise.
hunnik nõusid kraanikausis
See on asi, mida ma ette kujuta. Kui ma satun sõbrale külla, kellel on nõud kraanikausis, siis ma pesen need ära (või panen masinasse), aga ma ei saa olla köögis hunniku pesemata nõudega (kui need on nähtaval) või toas, kus on tegemata voodi. See on kuidagi – väkk. Umbes nagu oleksid toas s..ahunnikuga.
hunnik nõusid kraanikausis
See on asi, mida ma ette kujuta. Kui ma satun sõbrale külla, kellel on nõud kraanikausis, siis ma pesen need ära (või panen masinasse), aga ma ei saa olla köögis hunniku pesemata nõudega (kui need on nähtaval) või toas, kus on tegemata voodi. See on kuidagi – väkk. Umbes nagu oleksid toas s..ahunnikuga.
Mina jällegi ei oma sõpru,keda selline asi häiriks. Õhtul said nõud pestud ja köök korda, kuid nui neljaks pidevalt nühkida ja koristada ma ei armasta. Teen siis kui tahan ja aega saan.
Õhtul said nõud pestud
Ja-jaa, ma saan aru, ja minu jaoks on ok, ela kuidas tahad. Aga kui ma pea hunniku mustade nõudega ruumi jagama, siis ma parem pesen need ise ära (see pole etteheide ja mu nõusid mitte pesta armastavad sõbrad on sellest juba ammu aru saanud) kui keset laga. Ise pesen nõud kohe peale kasutamist ära, kõik, mida toidu valmistamise juures enam vaja ei lähe, läheb silma alt ära (kas masinasse või kraani alt läbi ja kappi). Kui elasin kohas, kus vesi tuli kööki ämbriga tuua, tegin mõnikord oma nõudega kuivepesu, st pühkisin nõus salvrätiga ära. Loomulikult ainult siis kui elasin üksi ja kasutasin neid nõusid üksi.
Mul on paar tuttavat, kes on ise rääkinud, et neil olid nõud pesemata kuni kapist puhtad otsa said. Minu jaoks kujuteldamatu, aga kui nad nii elades on ise rahul – mis see minu asi on. Kui ma nendega eluaset jagama peaksin, siis hoidku oma pesemata nõud minu silma alt ära.
