Teema: Kogukonna teema Anu saates (“Südamering”)

Filmi tahaks kunagi näha küll, tundus intrigeeriv, ilmselt küll kinno vaatama ei torma. Ise sellist kommuunielu elada ei tahaks ja tundub minu jaoks ka ebamugav. Mulle jäi ebaselgeks, miks sinna kommuuni üldse mindi? Või kuidas see nii suure šokina sai tulla, et seal sellist täna elan ühega, homme teisega, elu elatakse?

Minul on saates olnud naisest kahju. Ja pere lastest. Tundus, et pigem selline mehe poolt propageeritud idee, kuna oli naisest ja pereelust tüdinud.
Selles olukorras, kus tahaks linnakärast ja tavalisest 9-17 tööelust eemale, oleks ehk hea lahendus olnud kolida maale ja hakata seal ökondusega tegelema. Praegu läks pere lihtsalt katki.

No mida selle saatelõigu põhjal ikka arvata? Pigem jäi tõesti mulje end teab mis tundlikuks pidavatest inimestest, kel pole oma eluga midagi tarka peale hakata. Samas eks läbi ajaloo on end erineval moel otsimas käidud. Jah, filmi vaataks, aga kinno minema sellepärast ka ei hakka.

#3343126:

Minul on saates olnud naisest kahju. Ja pere lastest. Tundus, et pigem selline mehe poolt propageeritud idee, kuna oli naisest ja pereelust tüdinud.

Selles olukorras, kus tahaks linnakärast ja tavalisest 9-17 tööelust eemale, oleks ehk hea lahendus olnud kolida maale ja hakata seal ökondusega tegelema. Praegu läks pere lihtsalt katki.

Ei, idee oli ikka naise oma. Minu meelest M. Kilumets sõnastas väga hästi, et selles filmis kõige arukamad olid lapsed ja et kui sul on keskeakriis ja tüdimus, siis kohe pole mõtet oma Kalamaja korterit müüki ja meest vabaturule välja panna.

Minu meelest M. Kilumets sõnastas väga hästi, et selles filmis kõige arukamad olid lapsed ja et kui sul on keskeakriis ja tüdimus, siis kohe pole mõtet oma Kalamaja korterit müüki ja meest vabaturule välja panna.

Vâga hâsti öeldud tõesti, kust seda arvustust lugeda saaks?

Mida peaksite teadma päikesevalgusest ja -kaitsest

Millal mõelda kortermaja katuse renoveerimisele?

Minu jaoks on see kommuunielu koguaeg tundunud õudne ja eemaletõukav. Nüüd, nagu asjaosalised ise tunnistavad, tekib sellises olukorras lugematu hulk probleeme ja koguni üksteise vihkamist.

Ka minul jäi mulje, et tegemist oli mehe initsiatiiviga, millega naine kuulekalt lihtsalt kaasa läks. Kartuses mehest ilma jääda. Aga see juhtus ikka. Mees sai lihtsalt nö. ausalt, avalikult ja tähtsate eesmärkide täitmise sildi all oma huvidega tegeleda.

Panin ka tähele, et seal kommuunis on teatud liiki need naised. Ei oskagi täpset ühist nimetajat anda, aga selline “uhhuu-seltskond”, kellel on maailmlast väga imelik ja vildakas arusaam. Lisaks on välimusel mingi ühine joon – mitte väga kenad naised, enamasti keskealised, rastapatsid, inetud heegeldatud löttmütsid ja maani undrukud. Ikka paljajalu, üle lõkke, veidrad tantsulaadsed liigutused jne. Arvata on, et nendes seltskondades tarvitatakse ka mingeid esoteerilisi meelemürke, mis niigi ullikesed inimesed, veel segasemateks muudab.
Karta on, et seksitakse ka läbisegi ja valimatult. Huvitav, kuhu lapsed selleks ajaks pannakse?

Filmi tahaks siiski näha.

Samad mõtted. Nagu mingi hariduslik puue oleks teatud inimesi tabanud. Ei saa olla nii naiivne ja uskuda, et kogukonnaelu muudab inimesed kuidagi teistsuguseks, et kaovad looduse poolt antud instinktid ja tungid või inimesed muutuvad võimekamateks ja suudavad inimese tavalise olemuse maha suruda.

Kunagi oli üks väga hea Taani film (pealkirja ei mäleta), kus mees andis naise survel oma maja kommuunile, et nii tore on sedasi elada. Elatigi, peeti ühiskassat jne., kuni see mees armus üliõpilasse ning siis tekkisid probleemid – kes peaks kommuunist lahkuma? Hääletati, et mees, millepeale mees teatas, et see on tema maja ja koligu nad ise välja.

Kogukond on teine teema -nagu eelpool juba mainiti.

#3343159:

#3343133:

Jah, filmi vaataks, aga kinni minema sellepärast ka ei hakka.

Tohoh. Minu teada saab täitsa legaalselt seda vaatama minna. Ei ole seal ullikeste vaatamises tegelikult midagi nii kuritegelikku.

Ma ei usu hästi, et sa tegelikult ei saanud aru, et tegemist on lihtsalt ühe tähe valesti trükkimisega. Aga no tänan tähelepanu juhtimast.

Võta see pind nüüd oma tagumikust välja, tegelikult oli ikka naljakas tähelepanek küll.

Selles filmis on tõepoolest inetud inimesed. Ullikesed pealekauba.

#3343123:

Minu jaoks on kogukond ja kommuun väga erinevad mõisted. Elan ise ühes Eestimaa alevikus ja tunnen, et elan kogukonnas. Meie alevik on meie kogukond. Töötame otseselt (õpetajad koolis, tavaline üldhariduskool) või kaudselt kogukonna heaks (näiteks omavalitsusse laekuvad maksud on ka panus). Vahel teeme midagi füüsilist kõik koos elukeskkonna heaks (teeme korda aleviku bussipeatuse, mille jaoks raha ei jätku või organiseerime mõne toreda kontserdi või kino), aga elame ikka igaüks oma pereelu.
See aga seal oli pigem kommuun, kus elati pead – jalad koos ja üritati olla perekond.

Viljandimaal jällegi asutasid noored noorte ökotalu MTÜ, kus ökopõllumajandusliku ellusuhtumisega noored ise maad harivad, mahla pressivad jn. ehk siis saavad ühisel nõul ja ühisel jõul oma maailmavaadet edendada ja unistusi teostada. Elavad aga ikka oma kodudes.

Nii et jah, kogukondlikult millegi poole püüdlemine ei võrdu alati sellega, et pead-jalad koos elav liitperekond (?) olla püütakse.

#3343239:

Linnateatris on selle Taani kirjanikepaari näidend Kommuun, sama, mille pôhjal ka see Taani film. Just, inimloomus kahjuks ei luba iseenesest toredat môtet ellu viia. Alati jääb omanditunne, privaatsusevajadus, armukadedus jne. Inimesed ei ole nii isetud, et loobuda. Ainus millest ma aru ei saa on see, et seda eksperimenri on nii palju kordi proovitud, alati läbi kukutud ja ikka veel proovitakse. Aastaid ja aastaid on sama reha otsa astutud, aga no ei ôpi! Ja mind teeb alati kurvaks ja kurjaks laste kaasamine oma eneseupitamisse. Mine, ela üksi vôi kampas, hüppa alla vôi üle tule, laula vôi tantsi kasvôi palja peega raekoja platsis. Aga jumala pärast-jäta lastele normaalne elu ja lapsepôlv! Nemad on need, kes täiskasvanute egotrippide pärast kannatavad…

Lollus on ka inimloomusele üsna omane nähtus, seepärast korratakse pidevalt neid vigu, mida teised on juba teinud. Enamik ei õpi teiste vigadest, vahel kahjuks ka mitte iseenda omadest.

Saatelõigu puhul jäi nii Riinust kui Marekist väga sümpaatne mulje, küllap ongi siis hiljem mingi sisemise kasvamise läbi teinud. Kui paljud meist suudaksid sellist endast tehtud dokki ilma tohutu piinlikkustundeta vaadata ja teleski kommenteerida? Või kui paljud oskaksid taas lahti harutada lootusetult sõlme läinud suhted? Kui saates räägitu vähegi tõele vastas, on need kaks inimest väga head eeskujud, kuidas ka lahku läinuna omavahel hästi läbi saada ja ühiseid lapsi kasvatada.

Ma ise introverdina ja paraja individualistina isegi ei mängiks mõttega kommuunielust, isegi tudengiaegne korterijagamine oli paras kannatustejada, aga sellest hoolimata ei mõista ma hukka inimesi, kelle usk inim- ja kogukonda on määratult suurem kui mul. Paraku olen näinud päris mitmeid muidki kommuuniteemalisi dokke, mis näitavad ilmekalt üht ja sama: väga kiiresti hakkavad ükskõik kui utoopilistel (või ka täiesti ratsionaalsetel) alustel loodud kogukonnas taastekkima täpselt samad struktuurid, hierarhiad ja probleemid, mille eest põgenemiseks see kogukond üldse loodi.

#3343510:

Saatelõigu puhul jäi nii Riinust kui Marekist väga sümpaatne mulje, küllap ongi siis hiljem mingi sisemise kasvamise läbi teinud. Kui paljud meist suudaksid sellist endast tehtud dokki ilma tohutu piinlikkustundeta vaadata ja teleski kommenteerida? Või kui paljud oskaksid taas lahti harutada lootusetult sõlme läinud suhted? Kui saates räägitu vähegi tõele vastas, on need kaks inimest väga head eeskujud, kuidas ka lahku läinuna omavahel hästi läbi saada ja ühiseid lapsi kasvatada.

Ma ise introverdina ja paraja individualistina isegi ei mängiks mõttega kommuunielust, isegi tudengiaegne korterijagamine oli paras kannatustejada, aga sellest hoolimata ei mõista ma hukka inimesi, kelle usk inim- ja kogukonda on määratult suurem kui mul. Paraku olen näinud päris mitmeid muidki kommuuniteemalisi dokke, mis näitavad ilmekalt üht ja sama: väga kiiresti hakkavad ükskõik kui utoopilistel (või ka täiesti ratsionaalsetel) alustel loodud kogukonnas taastekkima täpselt samad struktuurid, hierarhiad ja probleemid, mille eest põgenemiseks see kogukond üldse loodi.

Keegi ei mõistagi neid hukka – neid peetakse lihtsalt naiivseteks ullikesteks, kellel enne kogukonnaelu oli vähe teadmisi, et adekvaatseid otsuseid teha.

Misasja see naiivne tädi küll ülikoolides (mingid uhhuutamise “ülikoolid” või?) õpetab?
Imelik, et seal kogukonnas aineid tarbides ka tülli minnakse, kas see siis pidevas õnneuimas ei hoiagi?