Teema: Kogume siia kõik ärevushäire sümptomid, mida olete tundnud

Kägu kirjutas:

Ei jõua seda teemat läbi lugeda, aga paluksin nõu teadjatelt. Mul on päris palju ärevushäire sümptomeid (olen juba 50++ ja närvisüsteem ja psüühika on elu jooksul kannatada saanud). Aeg psühhiaatrile on ka kinni pandud. Deprekas oli ka, aga peamine probleem, mis selle põhjustas, lahenes ja meeleolu on kohe palju parem. Olen tarvitanud ka kurkumit nagu siin ühes teemas soovitati. Paistab tõesti mõikavat. Küsimus selline: kas ärevushäire puhul kirjutatakse tingimata AD-d? Või rahusteid? Või mõlemat? Ei tahaks AD-d üldse, lühiajalise rahustikuuriga oleksin nõus, et närvid maha rahustada (on ka unehäired ja üldine pidev hirm ja muretsemine kõigi pärast). Siis otsustaksin, kas üldse lähen arstile. Psühholoogi ei soovi, ei meeldi võõra inimesega oma hinge- ja isiklikku elu lahata.

Ära karda psühholoogi. Mõte kellegi võõraga rääkida tundub harjumatu, aga tema töö on sind aidata. Saad ise otsustada, millele soovid tähelepanu pöörata ja millest ei soovi rääkida. Psühholoog aitab kõrvalpilguga muresid vaadata ja õpetab konkreetseid nippe enda säästmiseks.
Minu kogemusest kirjutab psühhiaater ainult retsepti- otsuse teed ise, arst saab selgitada ja soovitada – kas AD ja/või rahusti.
Kas looduslikud, apteegist saadavad rahustid on proovitud? Ehk saad esialgu nendest abi? Vähemalt rahulikuma une, siis on jaksu ka teiste asjadega tegeleda.

Minul on kodus viie aastane raske puudega laps ja perekonnas nagu toetust oodata pole – kõik aina targutava ja õpetavad kuidas sellist last kasvatada ja siis ühel päeval ei suhelnud enam nendega ja elasin nagu omas mullis. Siis läks nagu raskemaks. Tekkis suur väsimus ja koristada ei jõua ja ei viitsi ka – hüppan üle pesude ja jalatsite mida kappi panna ei suutnud. Vahel läks see laiskus üle aga see kordub siiani. Lapsest saadik on olnud peavalud.
Selle aasta märtsis tundsin, et enesetunne läks hullemaks. Ühel päeval jalutades tundsin väga nõrka enesetunnet ja silme eest läks korraga mustaks. Pea käis ringi ning olid tasakaalu häired, silma munad sõna otseses mõttes valutasid. Aga kuuaega enne seda tekkis komme veepudelit kaasas kanda ja lonksude kaupa juua pidevalt. Tekkis suurem vee vajadus. Kui maha istusin siis toibusin veidi ja helistasin perearstile. Hea, et laps oli lastehoius ja vajadusel oleks ta sinna ka ööseks jäänud. Perearst võttis ka kohe vastu ning rääkisin ära mis juhtus ja kohe kahtlustas vererõhku ja siis veidi aega istudes rahunesin ja vererõhk oli 160/97. Siis saatis kohe südame motitooruuringut tegema ja selgus, et on kõrgvererõhu tõbi. Siis ajapikku lisandus ärevus kui oli vaja näiteks lastekaitse töötaja juurde minna ja siis hakkasin ette kujutama et võtavad lapse ära või on halbu uudiseid. Tegelikult oli lihtsalt mõnest asjast rääkida aga mitte midagi sellist et muretsema peab. Või kui vaja mingisse muuse ameti asutusse minna, siis tekib hirmu tunne, käed värisevad – allkirju on raske anda (olen ka mõelnud, et ei tea, mida arvavad – et olen joodik)… Aeg ajalt ei tule sõnad suust välja või ei saa lõpuni öeldud – proovin mitu korda öelda ja lõpuks siis saan öelda ( täitsa mark on tegelikult), siis tekkis ka selline tükitunne kurgus ja vahepeal pole tunda, siis jälle on, vahel segab söömist ja joomist, on valus, torkiv või valutav kurk. Algul arvasin, et olen külma saanud aga aina hullemaks läheb (homme lähen arstile). Igapäevaselt käin mööda seinu ja veidigi liigutades ( treppidest liikumine, käte üles tõstmisel, järsku tõustes käib pea ringi ja on uimane ja see segab igapäeva elu). Poes mulle väga ei meeldi käija – silme eest kisub uduseks ja hakkab ringi käima, arvutit vaadata ei saa pikalt ning kisub uduseks. Vahel näen asjade ümber aurat. Septembris saan alles silmaarstile. Nüüd on ka surinad kätes ja jalgades ja peanahas jooksevad sipelgad. Harva tõusen peavaluga ning valutab ka kael. Üldiselt kui arsti juurde lähen siis on nimekiri kaasas, millest vaja rääkida kuna unustan muidu ära – ei tea mida arvatakse minust 🙁
Üldiselt käin lapse rehaplaanis oleva psühholoogi juures ning olen abi sealt saanud aga see hakkab uuesti korduma – ei viitsi 2 nädalat õues käija, olen närviline, karjun lapse peale, kui ta endast välja läheb et tahab õue jne… Õnneks olen niipalju suutnud, et viin kuuaega igapäev lapse mänguväljakule ja mängin ja teen liivavorme, kiigume ja laseme koos liugu – väga tore on aga krt koju tulles vahib ikka virn musti nõusid vastu ja elamine on paksu tolmukihi all päris tihti. Viimasel ajal kui psühholoogi juures käinud olen, siis mull on terve kirjand kaasas oma ebaõnnestumistest mida koos arutame aga kui mingi auk sisse tuleb ja ei saa temaga asju arutada siis hakkab see jant ottast peale… On pakutud ka psühhiaatri jurde minekut aga siis ma pelgasin ja vingerdasin välja aga nüüd mõtlen, et pean vist ikkagi minema. Kas psühhiaatri juurde on vaja saatekirja?
Tegelikult olen suht läbi omadega ja muretsen koguaeg lapse pärast, et mis minu lapsest saab kui mind enam ei ole, kes tema eest hoolitseb ja temaga mängib ja õpetab… Nüüd kui tehti puuetega lastele lastehoid siis hakati survet avaldama tööle mineku koha pealt. No isa uus naine ikka rõhub, et normaalsed inimesed käivad tööl,õed targutavad, et ega elulõpuni ei saa toetustest elada… Ma tean seda aga minu mõtteid ja arvamusi ei kuulata, kohe hakatakse oma mõtteid peale suruma. Peale seda kui tervis halvemaks läks on jõudu, tahet ja viitsimist kuhugi kadunud. Mõtlen tihti, et koliks kuhugi üksikule saarele, kus pole teisi inimesi ja interneti ja telefoni levi ja oleks oma ette oma lapsega üksi.
Jõudsin ka sinna maale kus olin juba lapse teraapiad tühistanud ja välja mõelnud et laps haige ning alati jäin ma “haige lapsega” tänaval terapeudile vahele ja enesetunne läks järjest halvemaks, hakkasin eirama pere tugiisiku kõnesid. Telefoni panim mitte segada režiimile ja telefonil lülitasin hääle maha, kui keegi kella annab alt siis ei kuule… see kestis ikka 3 kuud… Lihtsalt tahtsin põgeneda ja vahel tahaks ka praegu. Aga tean, et pean abi otsima ja homme kavatsen omale psühhiaatri juurde ikkagi aja panna. Arvan, et pean tööhõive reformi läbima ja omale ka puude saama või midagi sellist. Ei kujuta ette mis saab…

Mul on ka sügava puudega laps kodus.Peale lapse sündis tekkis ka ärevushäire,kuna muretsemist oli palju. Ja kuna igapäev elan selle sees,siis suht raske on positiivne olla. Vahepeal ei julgenud üksinda poes käija. Paaril korral ei julgenud lifti ka üksi minna,aga õnneks see läks üle. Üritan oma jõududega hakkama saada. Paar kuud võtsin ad ka,aga see ei sobinud ja ise lõpetasin ära. Kaalun psühhoologi juurde minekut,et saaks teraapiat. Ja tegelikult väga palju on ka kinni enda peas. Kuigi jah,ega alati see ka ei aita. Ükskõik kui häid mõtteid mõtled:)

Päikest!

Kägu kirjutas:

Kujutage endale vähem asju ette või minge ravile! Olen ema ja poega kõrvalt näinud- ärevushäiretega inimesed tuleb kinnisesse ruumi panna! Säästke teisi, teete häbi iseendale ja perekonna liikmetele!

Mis mõttes häbi ? Arvan , et sa pole absoluutselt kursis ,mis on ärevushäire, rääkimata seda omal nahal kogeda. Paraku sellised ongi alati kõige targemad nõu andma ja suunama ;(

Kägu kirjutas:

Mul hakkasid paanikahood/ärevushood, ma ei teagi täpselt, mis mul on, täiesti ootamatult. Rasked ajad olid küll, aga seda ma poleks oodanud. Ühel päeval lihtsalt tundsin parklas, et nüüd kohe minestan ära. Pulss üleval, käed külmad ja higised, silme eest udune. Sain kuidagi tuigerdatud kaubanduskeskusesse ja seal tualetis istusin pool tundi, hakkas parem. Paar kuud hiljem juhtus sama asi poes. Kõigepealt hakkab süda peksma, värinad, siis tahaks kuskile ennast ära eraldada, siis hakkab minestus peale tulema. Siis bussis, juba sisenedes värisesin nagu vana joodik ja silme ees oli pisut udune, aga koju pidin saama. Istusin ja ärkasin seepeale, et kõrvalistunu pigistas mind põsest, olin minestanud. Siis oli tee ka EMOsse, ajust midagi ei leitud, kõik imetestid tehti, vererõhk veidi kõrge, aga pulss laes. Aga ma ju otseselt ei kartnud midagi ei parklas, poes ega bussis.
Nüüd kardan kõike, mis on seotud avalike kohtadega. Kodus on mul selline hoog olnud vast 4 korda kolme aasta jooksul ja lühemalt.
Enne kui tänavale minna, seisan pool tundi püsti ja vaatan, ega minestus peale ei tule. Oma marsruute plaanin arvutis isegi google viewga selle järgi, kus oleks pinke võimalikult tihti. Kui tänav on ühtlase kiviparketiga kaetud, on gaarnteeritud, et mul hakkab pea ringi käima. Sama lugu koridoridega, kus on uksed rütmiliselt kahel pool. Või väga korrapärane allee. Ja ma ei KARDA ju seda parketti ega seda koridori.
Õnneks juba 80% juhtudel tajun hommikul, kui selline jama päev peaks olema. Siis lähen välja ainult taksoga, ühistransasse ei lähe. Veepudel on mul ka kogu aeg käes. Xanax on sees ja suure osa päevast veedan tualetis potil, veepudel ühes ja telefon teises käes ja ajaleht kaasas. Tualetis seeprast, et millalgi tekkis mul mõte, et käiks enne ikka kempus ära, kui vähegi suudan. Nüüd on see minu petuspaik Kui ajalehte pole, siis ma ei saa aru, millal ma enam ei näe ja on vaja kiirabi kutsuda. Istun nii ja värisen ja vahin ajalehte ja kordan enda ette tegevuste järjekorda, kui ma enam ei näe – “püksid üles, WC uks lukust lahti, 112, hüüa appi, püksid üles, uks lahti, 112, hüüa appi” jne jne
Kempsus pean istuma nii 4-5 päeva kuus ja tundide kaupa.
Diagnoosiks andi mulle vertigo, aga teine spetsialist ütles, et see on lihtsalt moodne diagnoos. Nüüd niimoodi elangi. Palderjanitablette läheb peoga, aga mitte iga päev. Xanaxit läheb õnneks veel normaalselt – umbes 10-12 0,5 tbl kuus. Kõige lollim on see, et ma ju ei karda midagi. Aga nüüd ei tule teatrisaal, muuseum või keldrirestoran kõne allagi. Proovisin muuseumi, tulemusena istusn teise eksponaadi juures pildil, vahtisin mingit reklaamlehte, värisesin, paanitsesin ja higistasin, kuni kutsusin sugulase järgi. Valetasin talle, et gripp vms külmetus.

Ma nüüd muidugi vabandan igale poole, aga inimene, MIKS sa helistad sinna 112 ja koormad meedikuid? MIKS? Sulle ei ole ju arstiabi vaja, sa ei sure, sul ei ole mingit eluohtlikku seisundit, sind ei pea ravima, sulle ei pea tegema EKG-d ega analüüse, sulle ei pea manustama ravimeid … sa tead seda ju väga hästi! Sobiks ikka selline skeem: püksid üles, uks lahti, hüüa appi. Jäta see vaene 112 sealt skeemist välja ometi. Ja ajalehega koos hoia käes paberit, millele on selgelt kirjutatud: SEE ON PAANIKAHÄIRE. PALUN MITTE KIIRABI KUTSUDA. TÄNAN.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ju ei helista! Palun loe. See on see tegevuste checklist, mida ma enda ette kordan, juhuks, kui ma saan aru, et nüüd minestan, kui ma enam ei näe, et mida siis teha. Pole kiirabi kutsunud. Mina ise seni mitte kordagi ptüi-ptüi-ptüi. Mulle, jah, mõned korrad. Ma ju, nagu kirjeldatud, tõesti kaotan teinekord teadvuse. Ja, kui saad, ära enam karju, see ei aita. Söö kurki või midagi.

Mina võin süüa kurki või tomatit, aga ma ei ole selline hull ja mul ei ole paanikahäiret. Kui sulle on kiirabi lausa korduvalt kutsutud, siis minu nõuanne sul selline paber käes hoida on ju vägagi asjakohane? Või sulle meeldib, et sulle ilmaasjata kiirabi kutsutakse? Vbl see brigaad võiks samal ajal kusagile mujale sõita, mõne insuldi või verejooksu juurde näiteks? Aga no ei saa, las verejooks ootab, vaja teises linna otsas mingit hullu sidruniveega pritsida.

Ma ju minestan tegelikult. Mitte ainult ei arva, et minestan. Kirjutasin ju seda. See kiirabi ei ole minu juurde tulnud ilmaasjata. Pulss lööb üle 200.
Ja kui sul ei ole paanikahäiret, mida sa siin teemas teed? Käid mööda erinevaid teemasid ja raporteerid, et sina pole hull? Kunagi lugesin ühe psühhiaatri mälestusteraamatut ja sealt on selgelt meelde jäänud lause: kui teil on hirm, et hakkate hulluks minema, siis ärge kartke – te ei lähe hulluks. Need, kes lähevad hulluks, ei saa aru, et nad on hulluks läinud ega karda ette, et nad huluks lähevad.
See küll oli robustne otsetõlge, aga mõte on vast arusaadav.

Sul ei ole vaja minu pärast karta, ma ei lähe hulluks.
Minestamine ei ole eluohtlik. Või sa tegelt ka arvad, et on? Sa võid ju sealt vetsust tulles juba ennast igaks juhuks põrandale pikali panna, siis ei löö pead ära. Ja see kiri kenasti rinna peale laotada ja mingit kiirabi ei ole vaja. See süda ei löö sul 200, ära liialda, ja kui ka lööb, siis ka see ei ole eluohtlik. Sul on seda kiirabi vaja mingi lolli turvatunde pärast, mis aga ei ole näidustus VÄLTIMATUKS ARSTIABIKS, mida oma olemuselt on kiirabi. Nii et sa raiskad meie kõigi raha ja ressursse ja sinu tõttu jääb vbl keegi õigel hetkel abita ja peab ootama.
Ma võin lugeda siin, mida tahan, ja kommenteerida, mida tahan. Sa ei ütle mulle, millist teemat võib lugeda ja millist mitte, lepime nii kokku, sest kui sa nüüd vihastad, siis sa saad paanikahoo. Rahu-rahu, loe Karlssonit.

Kägu kirjutas:

Noh, olen 2x reanimatsioonis ärganud. Tõsi, ilmselt ühel korral neil polnud mind mujale panna :-)) Teisel korral aga oli asi naljast kaugel.

Oh, palun ära agraveeri.
Kui oled adekvaatsel meditsiinilisel põhjusel olnud reanimatsioonis, ei olnud sul ärevushäire. Kui sul oli ärevushäire, ei ole sa adekvaatsel meditsiinilisel põhjusel reanimatsioonis. Ärevike üks ühine tunnus on püüd teha ennast huvitavaks kannatajaks, mõelge, ma olin reanimatsioonis. Hahaa, ise ka usud?

Kägu kirjutas:

Samuti kõik sümptomid läbi elatud ja paljut elan siiani läbi. Kõik algas pärast seda, kui sain teada, et laps on sügava puudega. Sellest hetkest pole elu ammu enam sama olnud. Võtsin ka kunagi ammu AD aga tundus, et ei aidanud ja rohkem pole ka selles osas arstile pöördunud. Üldiselt olen sellega toime tulnud nii, et sunnin ennast rahulikuks ja korrutan endale, et see läheb kohe mööda ja sa ainult kujutad seda endale ette. Enamasti õnneks aitab see, et ei tuleks seda paanika atakki. Kõige hullemad sümptomid, mida läbi olen elanud on praegu. Pidev tunne, et kohe suren ära ja enam ei suuda rahvarohketes kohtades olla. Juba mõte, et pean minema poodi või kuhugi asutusse ajab hulluks. Igasuguseid kinosid ja muid kohti, mida annab vältida neid ka väldin. Pigem üritan kodust üldse mitte väljas käia. Tulin nüüd ka töölt ära, kuna arvasin, et see on suur probleemide allikas aga siis sain uue probleemi, kuna pean uue koha otsima ja see mõte, et pean minema võõraste inimete sekka on lihtsalt ülemõistuse. Istungi kodus praegu ja värisen, et mismoodi ma uue koha leian ja kuidas ma hakkama saan ja kust ma selle jõu võtan.

Väga tuttav lugu.

Mul algas ärevushäire millalgi peale lapse sündi. Kuna sündis 3 kuud enneaegselt. Oli intensiivis väga kaua. Haiglas olles põetud haigusest tekkis ajukahjustus. Ja nüüd on sügava puudega. Tööl ma ei käi. Oleme lapsega kodused. Millalgi järgmine aasta läheb ehk lasteaeda.
Endas sa pead jõu leidma juba lapse pärast. Ta vajab sind. Ja ma usun,et ühel päeval saab ärevushäire õudus läbi ja me tunneme end taas inimestena:)
Jõudu ja jaksu sulle!

Tere

Minu lugu selline. Olen 25 aastane noormees. Olen lapsest saati olnud sisse elav ja üsna ärev. Selliseid ärevuse pisemaid hooge olen tundnud juba aastaid (süda hakkab taguma, seest kisub õõnsaks ja ajab hingeldama), aga need hood on kestnud tavaliselt 5-10 minutit ja ei häirinud elamist. Nüüd eelmise aasta oktoobri lõpul tekkis esimene selline tugevam hoog. Olin voodis pikali, kui äkki tundsin et sees hakkab keerama. Tõusin püsti ja siis läks asi hullemaks. Süda tagus sees, suu läks kuivaks, üle kere halb tunne, pea käis ringi ja silme eest kiskus mustaks. Arvasin et kohe kohe minestan. Jooksin ruttu toast välja värske õhu kätte. Kükitasin maha ja proovisin hingamise paika saada. Läks natuke paremaks. Siis ruttasin vannituppa. Viskasin külma vett näkku ja kaelale. See tegi nagu tunde paremaks (vähemalt hoidis pildi selge). Kartsin et nüüd ongi kõik SURM. Kiirabisse helistama ei tormanud, mõtlesin esialgu ikka ise hakkama saada. Hakkasin toas ringi ratast rahutult marssima. Ringi liikudes ei olnud nii halb. Iga minut tundus nagu tund. Peas miljon mõtet, et mis toimub, mis ma edasi teen kuidas mul parem hakkaks. Selline väga halb tunne kestis ca. pool tundi lainetena. Siis hakkasin natuke rahunema. Otsustasin kohe sümptomeid googeldada. Kõige rohkem sarnanes olukord paanikahoole. See aitas veelgi rahuneda, et ehk ei suregi kohe ära. Pärast hoo möödumist olin meeletult väsinud (lihased valutasid, keha värises ja ajas haigutama). Peale seda oli mitu päeva veel selline imelik tunne. Toitu nähes ajas iiveldama, sees keeras ja üldiselt nõrk olemine. Sellele järgneva nädala jooksul oli kolm hoogu veel, aga õnneks mitte nii hullud. Südame pekslemine, kehas selline veider halb tunne ja pidev hirm.
Võtsin ennast kokku ja otsustasin minna perearstile. Rääkisin oma loo ära. Tegime vereanalüüsid ja vererõhumonitooringu. Kõik oli korras ainult öeldi, et D vitamiini tuleks natuke juurde tarbida.
Sellest ajast kuni tänaseni on hoogusi olnud vahelduva eduga. Rohkem tekib sellist halba olekut just kodus väljas pool (Poodides, bussis jne.). Kehas tekib halb tunne, tähelepanu hajub, tekib tahtmine ära joosta lihtsalt, kehas värinad, oleks nagu purjus. Mõned hood on lühemad, teised jälle kestavad pea terve päev. Kõige pikem hoogude vahe oli 2 nädalat. Sõin D vitamiini ja magneesiumi. Ei oska öelda kas nendest asjadest just konkreetset kasu on olnud aga ega halba need ikka ei tee. Hetkel olen 2 nädalat võtnud naistepuna tablette kuna lugesin, et need aitavad ärevuse ja depressiooni vastu. Eks siis paistab kas on mingit kasu. Muidugi süvendadn endale iga kord kui hoog tuleb, et see on ainult peas ja ei miskit enamat ja üritan ka oma tähelepanu mujale juhtida. Vahest on kasu, vahest mitte.
Kui ilmad soojemaks lähevad tahaksin jooksmas käima hakata, sest olen lugenud et trenn ja füüsiline tegevus pidid ärevust alandama.
Siia kirjutasin ka sellepärast, et lihtsalt oma lugu kellelegi ära rääkida ilma et hakatakse kohe hukka mõistma 🙂

Kägu kirjutas:

Tere
Minu lugu selline. Olen 25 aastane noormees..
Siia kirjutasin ka sellepärast, et lihtsalt oma lugu kellelegi ära rääkida ilma et hakatakse kohe hukka mõistma

No minul tekkis ikka selline paanika, et lasin kiirabi välja kutsuda. Kõik näidud olid korras. Suur oli mu üllatus kui üks brigaadi liikmetest soovitas mulle leevenduseks piparmündi teed! Nende pakutud (kanget) rahustit ma põhimõtteliselt igaks juhuks ei hakanud proovima, sest õhtul saabus mulle õige rohi. Kuuri ajal on mul üsna hästi läinud ja isegi mõtlesin, et 30 tabletist ehk piisab. Perearstiga konsulteerides selgus, et see kõik-korras-olek võib siiski olla näiline- ja tal oli õigus! Atakk kordus! Kuna see leidis aset hommikul (tavaliselt kui see juhtub siis ongi hommikuti), tegin endale kohe tühja kõhu peale kruusi palderjani teed. Tavaliselt olen kohvi-inimene, aga siis oli ikka selline laks sees, et kohvist ei tahtnud mõeldagi. Paari tunniga ärevus taandus ja suutsin isegi tööd teha. Nüüd hoian töö juures piparmündi tee ka käepärast. Edu Sulle!

Tükk aega kannatasin ärevuse ja paanikahoogude käesja mõtlesin kas hakkan ad võtma või mitte. Hakkasin. ELU PARIM OTSUS!!!!! Nüüd ma ei saa enam aru miks ma raiskasin nii suure osa oma ajast kannatuste peale kui seda oli võimalik ravimiga elimineerida. Kui palju aega oma elu rahulikult ja normaalselt elada ma ometi kaotasin. Aga better late then never, eks. – MINU ravim on ciprlex. ja tõesti, kõik ärevusehood, paanika, kõik hirmud on taandunud ja ma olen oi kui happy!

Kägu kirjutas:

Mina ootan arsti aega – mai lõpus. Õudne piin on oodata

Perearst aitab seniks

Kägu kirjutas:

Mul selline perearst, et ei usalda teda eriti endale ad-sid kirjutama. Et siis ta ei ole väga pädev. Rahusteid ehk kirjutaks aga püüaksin esialgu neid vältida. Kuigi ma ei tea, kas ärevushäirega saab ilma.

Ilmselt ei ole siis niiväga piin oodata. Vabandan tülitamise pärast.

Hei! Olen tarvitanud juba pikemalt Seroxati, alguses 20 mg hommikuti, nii umbes 8 kuud. Peale seda arst vähendas annust 10-le milligrammile hommikuti, sedasi tarvitasin veel umbes 8 kuud. Enesetunne läks koguaeg paremaks. Siis otsustas arst vähendada veel kogust, 10mg hommikuti üle- päeva. Algus oli raske, aga sain hakkama. Ülepäeva 10 mg olen tarvitanud viimased 6 kuud. Nüüd aga tekkib tunne , et organism on antud ravimiga ära harjunud ja enesetunne läheb jälle halvemaks. Kas võib olla nii, et pikaajaline ravimitarvitamine enam ei mõju, või on kellelgi sarnast olukorda olnud?

Kägu kirjutas:

Mina ootan arsti aega – mai lõpus. Õudne piin on oodata. Tunnen, kuidas mu vaene keha on hädas selle ärevusega ja kannatan aina murelikukstegevamate sümptomite all. Alguses tulid pearinglushood, siis käte-jalgade suremine, surin. Kananahahood jooksevad üle keha, peanaha. Nüüd hakkas valutama üks rind, higistan öösiti. Kannatan terviseärevuse all ja iga uus sümptom teeb muudkui ärevamaks. Vajan selgelt abi ja ilmselt ka ad aga ootamine on nii pikk…
Eriti ärevatel perioodidel tõmblevad mõlema silma laud. Mu immuunsüsteem on selle stressi tagajärjel nõrgaks muutunud, kõik külmetushaigused, mis väiksed lapsed koju toovad, korjan üles, lisaks veel pidevalt kummitav tupeseen

Olen su hingesugulane 🙂 Mul on ka terviseärevus. Olen eluaeg kujutanud ette, et mul või mu lähedastel on surmatõbi küljes. Nooremana suutsin peale paanikat asja huumoriga võtta, kuid viimasel paaril aastal enam mitte. Lõpuks, st paar kuud tagasi, kui ka muu stressi tase oli laes (perekonnaelu raske, laste kantseldamisest väsinud, mees hõivatud jne), tekkisid igasugused füüsilised sümptomid – käed-jalad hakkasid valutama, surisema (kord siit, kord sealt), ülaselg ülipinges, ristluudes valu, jalas sülditunne, minestustunne, värinad, ükskord isegi põsed surisesid. Iga 10 min tagant andis erinev koht tunda. See suurendas ärevust ja valvsust, et kus nüüd järgmisena torkab või suriseb…. Perearst, kes teab, et olen hüpohondrik, katsus mind siit ja sealt ja soovitas neuroloogi asemel psühhiaatrile minna. Psühhiaater ütles, et tüüpiline ärevushäire algabki füüsiliste valude ja aistingutega, ja alles hiljem inimene tunneb ja teadvustab, et ta on ärev.

Nüüd võtan sertraliini, asentrat, läheb kolmas nädal (1 tbl). Algus on raske, enesetunne läks veidi veel kehvemaks, vibra ja rahutus, koordinatsioonihäired. Siis paar päeva oli justkui rahulikum – kui mõnes kohas korra valutas (kõrv, jalg, käsi), ei läinud ärevuse tase enam lakke ja ma ei kujutanud enam ette, et mul on hulgiskleroos või vähk. Eile tuli millegipärast nagu tagasilöök, sattusin jälle nõiaringi – jälle hakkas mitmelt poolt valutama, mis ajas ärevuse uuesti lakke. Ja mida ärevam olen, seda rohkem tunnen igat pistet ja torget ja seda ärevamaks lähen. Loodan, et see on ikkagi ravimi kõrvalmõju, sest terves ihus ja mõtetes on vibra sees, just nagu ravimi esimestel päevadel.

Ei tea, kas ravimi võtmise esimestel nädalatel võibki nii olla, et tuleb nagu väike tagasilöök? Või noh, et päeviti võib enesetunne erinev olla?

Ohh, nii tahaks juba normaalset elu elada!
Jõudu kõigile!