Teema: Kogume siia kõik ärevushäire sümptomid, mida olete tundnud

kas ärevushäirega on tinnitus pidev või hootine? mul juba nädal aega kõrvad vilistavad 24/7… Pluss tugev kaela pinge ja peapööritus (millega ma olen juba harjunud).

#3464076:

kas ärevushäirega on tinnitus pidev või hootine? mul juba nädal aega kõrvad vilistavad 24/7… Pluss tugev kaela pinge ja peapööritus (millega ma olen juba harjunud).

Mul on ka tugev kaelapinge, aga viimasel ajal kisub mingi lihase kôrva juures jube pingesse. Mul oli lisaks sajale erinevale stressile veel paar päeva tagasi päris hull kurbus/ehmatus ûhe inimesega seoses. Peale seda kõrva juures vastik kiskuv tunne. Võtsin lõpuks pool rahustit ja pinge kadus. Nüüd proovin olla mõistuse juures ja mitte tähelepanu pöörata sellele kohale, siis väga ei teki. Ilmselt tuleb minna fûsioterapeudi abi paluma, sest olen ennast nii pingesse tõmmanud, et lõõgastuda raske. Krudiseb kaela keerates.

#3464370:

#3464197:

#3464076:

kas ärevushäirega on tinnitus pidev või hootine? mul juba nädal aega kõrvad vilistavad 24/7… Pluss tugev kaela pinge ja peapööritus (millega ma olen juba harjunud).

Mul on ka tugev kaelapinge, aga viimasel ajal kisub mingi lihase kôrva juures jube pingesse. Mul oli lisaks sajale erinevale stressile veel paar päeva tagasi päris hull kurbus/ehmatus ûhe inimesega seoses. Peale seda kõrva juures vastik kiskuv tunne. Võtsin lõpuks pool rahustit ja pinge kadus. Nüüd proovin olla mõistuse juures ja mitte tähelepanu pöörata sellele kohale, siis väga ei teki. Ilmselt tuleb minna fûsioterapeudi abi paluma, sest olen ennast nii pingesse tõmmanud, et lõõgastuda raske. Krudiseb kaela keerates.

mina käin kaelaga nüüd massaažis, aga kõrvad pole sellest veel aru saanud. Kuklalihased juba said.

Hea kui kukalgi, aga mis kôrvad täpsemalt tunnevad?

Tere kõik targad ja kogenud!
Lugesin kogu teema läbi ja nüüd sooviks teie arvamust. Pendeldan kahe vahel, kas on psühholoogiline häire või päriselt ka mõni füüsiline haigus kallal (SM, aju, lihashaigus vms). Mida arvate?

Kirjeldan päris detailselt ja pikalt mis hiljuti juhtus, siis sümptomeid, elustiili ja mida arstid on uurinud.
Hakkas väga järsult. Töötasin hiljuti auto kallal, kus oli ärevam hetk..st oht oli auto tutikat värvi kahjustada ja pidi olema hästi ettevaatlik. Üks hetk tunnen nagu pool minestuse tunne – pea ringlus ja jalad nõrgad. Pidin igaks juhuks istuma. Õhtuks meeltekohtades peavalu, pea kergelt uimane/paks. Hommikul oli nats selline uiatuia olla, kergelt ajas iiveldama. Edasi:
I nädal – pea ikka selline uimane, paks, nagu ei oleks reaalsusega 100% kontaktis. Pilk aeglane. Kõndides kisub vasakule kergelt. Maa kummist, jalalabad ei tunneta hästi maad. Õhtuks kerge peavalu meeltekohad.

Õhtul kui väljas läks jahedamaks, läksid käed ulme jahedaks. Lisaks suurendas see pea uimasust ja pilk eriti aeglane. Vaatad sõitvaid autosid ja nagu poleks ühes maailmas. Kodus pidin lausa käsi kuuma vee all soojendama. Vaikselt hakkas ka väsimus tekkima. Selline tunne oli, et veri ei käi ringi…söögisu ka nõks kehvem, aga siis kui sõin nt. reaalselt oli näha ja tunda kuidas veri hakkas ringi käima. Käed ja jalad täitusid soojusega ja täitsa enda enesetunne tuli tagasi. Hästi järsk muutus. Kogu väsimus pühitud. Mitu korda oli nii.

II nädal – tund hommikul suht ok olla, aga siis hakkas mingi tohutu jõuetus kerima. Füüsiliselt jalad nõrgad, ja ei kannata koormust, kui koormust anda, kasvõi kükke teha, siis kergelt hakkavad tudisema pärast. Nädala jooksul läks enesetunne nii kehvaks, et püsti oli raske olla, vaevalt sain poes käidud, tunne nagu võin ära vajuda. Pulss ka kõrgem, nagu miski hullult rõhuks/koormaks keha. Ainult pikali oli hea kerge olla. Pea ikka paks/uimane. Istudes reaalselt kõikusin paremale-vasakule natuke, või mõni päev ka ette-taha. Lõpuks oligi nii, et ainult tahaks magada (aga ei maga, sest tegelikult und ju ei tule, kui öösel on magatud) ja olingi vaid voodis mõned päevad. Keha oli nagu tina täis – kätt ka ei jaksa tõsta, nii jõuetu! See enesetunne keris mitme tunni vältel, kuni selleni, et ajas lausa nutma. See jõuetus oli kirjeldamatu, pole midagi sellist varem kogenud. Pole ainult füüsiline vaid ka vaimne/emotsionaalne. Ja erines nt. trenni väsimusest. Hingamine oli kiirem, kuidagi pinnapealne, selline tunne nagu hapnik ei mahuks kopsu hästi. Nagu kala kuival. Peale kerget nuttu – plaks hingamine vaikne, hapnik käib läbi ja isegi kerge energia tuli tagasi. Üks päev oli taas nii raske olla – nutsin ja seest tuli tundmus „ma ei jaksa enam“. Siis järgmine päev – ka üliraske olla ja selline tunne, et „ma lasen kõik oma müürid alla“. Ei jaksa neid enam kanda. Tunne, et rinnus on süda „kinni“ – nutmisega nagu tahaksid mingid emotsioonid välja saada. Või tahaks tundmustega kontakti saada, armastusega. Iga väiksem „tundmus“, või „päris elu ilus asi“ võis ajada nutma. Aga vaid siis kui oli füüsiliselt hästi raske olla. Üks päev jälle hakkas vaikselt raske ja nutan ning tunnen tundmust „elu on nii ilus“..see ajaski nutma. Aga ma ise nagu sant. Väsimuse nö hoogudes oli mingi muster, st. enamasti kella 17-18ni, õhtuti ma tundsin end alati paremini ja keha oli „kergem“. Mõni õhtu olin nagu täitsa inimene lausa ja jummala mõnus oli.

Silmad – nägemine udune, nagu oleks nägemisteravuse langus, ühest silmast rohkem. Isegi autoga oli sõita nats kehv.

Olin hea jooksja aga nüüd ei kannata üldse koormust, lihtsalt ei jaksa, jalad lähevad energiast tühjaks, sein tuleb ette, õhk ei käi läbi, pulss läheb tohutult kõrgeks. Elan 3. Korrusel – treppidest üles minna pole suurt mingit vahet.
Proovisin joosta enne II nädalat ja sain vbl. 15-20min joosta väikeste vahedega kuni tekkis tunne, et kukun kokku. Pulss lihtsalt meeletu ja süda taob tühja. Öösel oli nii imelikult halb olla, et igaks juhuks EMOsse. Vereproov korras, kops korras. Pulss oli 110, rõhk ka 140/70 kandis. Anti beetablok ja peagi hakkas tegelt palju parem. Järgmine päev isegi jaksasin jalutada.

Ülaselg valutas, oli tunda kuidas lihased on seal abaluude vahel pinges ja valusad. Teen rulliga masaazi.

III – nädal hakkas vaim taastuma, tundsin kuidas sinna tuli teravus ja energia tagasi. Pea uimasus hakkas ära kaduma, jalad taas tundlikud ja maa polnud enam kummist. Pilk ka terav, nägemine taastus. Siis vaikselt hakkasid need väsimuse hood vähenema. Üks päev pool päeva, siis kergem , siis veel kergem kuni üks päev enam sellist ära kukkumist ei tulnud. Juba sain nii jalutada et ei pidanud pargi pingile pikali viskama.

IV nädal juba ütleks 80% inimene tagasi. Aga ikka nõks väsimus kehas.
Ja nüüd hiljem on ikkagi sellised kergemad väsimuse hood kimbutamas. Alati läheb ka hingamine lühikeseks, pinnapealseks, rahutuks, nagu kopsu lõppu ei mahu õhku. Ja just siis ajab enesetunne nutma. Plaks ja hingamine korras. Teinekord aitab ka nt. jalamassaz dushi kuuma veega – selline tunne, et saaks aju puhtaks, et aju ei mõtleks, saaks kontakti oma „tundmustega“…kadunud emotsioonidega.

Emotsioonid – tundun ka endale selline tuim. Juba aastaid, ei ole keha läbivaid emotsioone enam. Energiat ka vähe. Paljud asjad tunduvad eriti viimasel ajal vaid kohustusena, isegi mu hobid ei huvita enam. Selle kehva enesetune kõrval kahvatuvad kõik muud asjad, hobid, huvid. Lihtsalt pole energiat nende jaoks. Poes käik – kohustus, söögi tegemine – kohustus, arved – kohustus. Sügavat rõõmu pole tegelikult elust juba mõni aasta. Mõtlesin lausa vahepeal, et olen nagu suletud ringis – kui nii peaks veel 10a olema, siis elu ju jummala tuim ja ainult raha teenimine, füüsilised asjad ja vaev iseendaga. Aga emotsionaalselt tuim ja kinni. Sära, mis oli 10 tagasi, nagu poleks. Elukaaslast pole juba 7a vist. Töölt tulin pool aasta tagasi ära. Ja jäin kohe 3x kuuliste vahedega haigeks ja nüüd mai kuus sellised füüsilised sümptomid.
Endale olen tundunud täitsa rahulik tüüp ja ei mul pole mingeid neuroloogilisi probleeme. Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis tundub justkui kõik väga loogiline. Esimsed ärevuse/kartuse sümptomid on juba vbl. 5 a taha. Kartsin lähedust. Siis olen aastaid tegelenud töö kõrvalt aktsiaturuga..iga päev peeaegu ja see tohutult tõstab ärevust, pmts. Iga paari tunni tagant peab vaatama, et mis on muutunud, kuhu turg liigub jne. Paar aastat tagasi kui hakkasin intensiivsemalt tegelema, tõi see kaasa sellise rahutuse, et ei kannatanud seltskondi enam. Ei saa olla – pean põgenema, keha tahab põgeneda. Meel ja süda pole nagu rahulikult kohal. Enam vähem sain sellest üle või siis pakkisin sügavale ära. Kusjuures, kui on kahjumiga tehinguid, siis see tõesti tekitab „põgenemise vajaduse“ tunde. Puhas võitle-põgene dünaamika (adrenaliin ja hiljem kortisool). Meel ei saa olla rahulik ja eeskätt tunne, kuidas ma pole „kohal“. Nt, külas ka tunne, et olen pooleldi kohal. Osa ajust mõtleb alateadvuses turu peale ja siis kui juba paar tundi möödas, siis pean igaks juhuks moblast vaatama. Nüüd sellega lõpp – ei kannata välja sedasi. See on pidev väike stressifoon, mis vist akumuleerunud. Ja minu suur puudus on just heade tundmuste puudus, mahalaadida pole millegagi, elukaaslast pole, kasvõi kaisutus aitaks pead puhata ja keha mõnusalt lõõgastada. Pea pole puhas. Selliseid „sooje“ tundmusi pole aastaid tundnud, täitsa unustatud. Aga jubedalt tahaks…nt. hetkel mingid ilusad eesti lood ajavad nutma, tekitavad miski sügava mälestuse sellest „tundest“ või soojusest. Hästi huvitav. Sama on vanemate, eriti ema peale mõtlemisel – kui tähtis ja tore ta tegelikult on. Olen aastaid vanemaid distantsilt võtnud või pole südamesse lasknud. Üldse ajavad mingid päris eluga seotud tundmused kergesti nutma – selline tunne nagu aastaid olen elanud mingis tuimas mullis ja nüüd vaja sellest väljapääsu.

Kardan tüdrukuid – hästi kummaline, aga mul ongi sein nendega suheldes ees. Täitsa kohe südame blokk, pea räägib aga süda kinni selline tunne. Jään vbl. külmaks ka nii. Ei suuda neid tunnetada, ei saa rahulikult ja loovalt kohal olla. Kui eemalt näen mõnd ilusat tüdrukut, tekitab kohe jõnksu/ärevuse sees, natuke kartus ka. Sain tohutult kannatada ca 8a tagasi lahkuminekust. Endal ka ebamugav suhelda, aga ei oska väljapääsu leida. Pigem kardan iseennast ja kuna olen selline hetkel, siis ka tüdrukud vaatavad vbl. viltu ja seda enam ma seda suhtlust pelgan.

Töölt ära tulles hakkasin tundma, kuidas teleka ees diivanil üks jalg tahab ise pingesse minna. Mingi lihaspinge tekib. Pole varem märganud sedasi, pidin lausa mentaalselt keskenduma jalale, et ta pingesse ei läheks. Vasak jalg, sama käega vahest. Iseenesest endale märkamatult läheb lihas pingesse.

Süda ei puperda, ei higista, süda suht rahulik.
Süda kontrollitud – EKG, ehho, holter ja ei arst ütleb et täitsa ok seisus.
Samas perearst ca 2a tagasi pullsi kuulates ütles, et mul süda nagu pinges! Kuidas stressiga lood? No muidugi ma ütlesin, et elus kõik kuidagi rahulik. Väliselt oligi, ka tööl polnud mingit rahmimist.
Eelmine aasta tehti ka hästi põhjalik autoimmuun haiguste veretestid – kõik korras.
Aju MRT tehtud ca 4a tagasi – puhas.
Tinntitus – kerge ja tekkis ca 3a tagasi.
Keha temperatuur – poolel viimasel aastal mõõdan endal pigem madala 35.9 – 36.1. Mäletan et tavaliselt ikka oli krgem.

Läksin teraapiasse – juba mõne korra peale hakkavad mingid blokeeringud lahenema. Lahendame lapsepõlve asju ja aitame mind tagasi leida. Endal ka selline tunne, et see energiline, rõõmus, vaba, muretu, loov ja kerge olemisega tüüp on täitsa kadunud – kammitsais.

Peamine hetke jätkuv mure – see ikkagi esinev tohutu väsimus, mõni päev parem mõni päev jälle raskem. Jalad ei kannata koormust, vahel käed ka nõrgad. See paneb mõtlema, et äkki mõni füüsiline haigus (SM või lihashaigus)? Samas, kui ma tunnen end hästi mõni päev ja kehal hea kerge olla, siis on tunne selline – et hekki ma haige olen – mingit haigust pole. Päris jooksma ei kipuks, aga liigun kenasti. Aga pea alati, kui olen hästi jõuetu, siis on ka hingamine paigast ära.
Mees, 36

#3465047:

Tere kõik targad ja kogenud!

Lugesin kogu teema läbi ja nüüd sooviks teie arvamust. Pendeldan kahe vahel, kas on psühholoogiline häire või päriselt ka mõni füüsiline haigus kallal (SM, aju, lihashaigus vms). Mida arvate?

Kirjeldan päris detailselt ja pikalt mis hiljuti juhtus, siis sümptomeid, elustiili ja mida arstid on uurinud.

Hakkas väga järsult. Töötasin hiljuti auto kallal, kus oli ärevam hetk..st oht oli auto tutikat värvi kahjustada ja pidi olema hästi ettevaatlik. Üks hetk tunnen nagu pool minestuse tunne – pea ringlus ja jalad nõrgad. Pidin igaks juhuks istuma. Õhtuks meeltekohtades peavalu, pea kergelt uimane/paks. Hommikul oli nats selline uiatuia olla, kergelt ajas iiveldama. Edasi:

I nädal – pea ikka selline uimane, paks, nagu ei oleks reaalsusega 100% kontaktis. Pilk aeglane. Kõndides kisub vasakule kergelt. Maa kummist, jalalabad ei tunneta hästi maad. Õhtuks kerge peavalu meeltekohad.

Õhtul kui väljas läks jahedamaks, läksid käed ulme jahedaks. Lisaks suurendas see pea uimasust ja pilk eriti aeglane. Vaatad sõitvaid autosid ja nagu poleks ühes maailmas. Kodus pidin lausa käsi kuuma vee all soojendama. Vaikselt hakkas ka väsimus tekkima. Selline tunne oli, et veri ei käi ringi…söögisu ka nõks kehvem, aga siis kui sõin nt. reaalselt oli näha ja tunda kuidas veri hakkas ringi käima. Käed ja jalad täitusid soojusega ja täitsa enda enesetunne tuli tagasi. Hästi järsk muutus. Kogu väsimus pühitud. Mitu korda oli nii.

II nädal – tund hommikul suht ok olla, aga siis hakkas mingi tohutu jõuetus kerima. Füüsiliselt jalad nõrgad, ja ei kannata koormust, kui koormust anda, kasvõi kükke teha, siis kergelt hakkavad tudisema pärast. Nädala jooksul läks enesetunne nii kehvaks, et püsti oli raske olla, vaevalt sain poes käidud, tunne nagu võin ära vajuda. Pulss ka kõrgem, nagu miski hullult rõhuks/koormaks keha. Ainult pikali oli hea kerge olla. Pea ikka paks/uimane. Istudes reaalselt kõikusin paremale-vasakule natuke, või mõni päev ka ette-taha. Lõpuks oligi nii, et ainult tahaks magada (aga ei maga, sest tegelikult und ju ei tule, kui öösel on magatud) ja olingi vaid voodis mõned päevad. Keha oli nagu tina täis – kätt ka ei jaksa tõsta, nii jõuetu! See enesetunne keris mitme tunni vältel, kuni selleni, et ajas lausa nutma. See jõuetus oli kirjeldamatu, pole midagi sellist varem kogenud. Pole ainult füüsiline vaid ka vaimne/emotsionaalne. Ja erines nt. trenni väsimusest. Hingamine oli kiirem, kuidagi pinnapealne, selline tunne nagu hapnik ei mahuks kopsu hästi. Nagu kala kuival. Peale kerget nuttu – plaks hingamine vaikne, hapnik käib läbi ja isegi kerge energia tuli tagasi. Üks päev oli taas nii raske olla – nutsin ja seest tuli tundmus „ma ei jaksa enam“. Siis järgmine päev – ka üliraske olla ja selline tunne, et „ma lasen kõik oma müürid alla“. Ei jaksa neid enam kanda. Tunne, et rinnus on süda „kinni“ – nutmisega nagu tahaksid mingid emotsioonid välja saada. Või tahaks tundmustega kontakti saada, armastusega. Iga väiksem „tundmus“, või „päris elu ilus asi“ võis ajada nutma. Aga vaid siis kui oli füüsiliselt hästi raske olla. Üks päev jälle hakkas vaikselt raske ja nutan ning tunnen tundmust „elu on nii ilus“..see ajaski nutma. Aga ma ise nagu sant. Väsimuse nö hoogudes oli mingi muster, st. enamasti kella 17-18ni, õhtuti ma tundsin end alati paremini ja keha oli „kergem“. Mõni õhtu olin nagu täitsa inimene lausa ja jummala mõnus oli.

Silmad – nägemine udune, nagu oleks nägemisteravuse langus, ühest silmast rohkem. Isegi autoga oli sõita nats kehv.

Olin hea jooksja aga nüüd ei kannata üldse koormust, lihtsalt ei jaksa, jalad lähevad energiast tühjaks, sein tuleb ette, õhk ei käi läbi, pulss läheb tohutult kõrgeks. Elan 3. Korrusel – treppidest üles minna pole suurt mingit vahet.

Proovisin joosta enne II nädalat ja sain vbl. 15-20min joosta väikeste vahedega kuni tekkis tunne, et kukun kokku. Pulss lihtsalt meeletu ja süda taob tühja. Öösel oli nii imelikult halb olla, et igaks juhuks EMOsse. Vereproov korras, kops korras. Pulss oli 110, rõhk ka 140/70 kandis. Anti beetablok ja peagi hakkas tegelt palju parem. Järgmine päev isegi jaksasin jalutada.

Ülaselg valutas, oli tunda kuidas lihased on seal abaluude vahel pinges ja valusad. Teen rulliga masaazi.

III – nädal hakkas vaim taastuma, tundsin kuidas sinna tuli teravus ja energia tagasi. Pea uimasus hakkas ära kaduma, jalad taas tundlikud ja maa polnud enam kummist. Pilk ka terav, nägemine taastus. Siis vaikselt hakkasid need väsimuse hood vähenema. Üks päev pool päeva, siis kergem , siis veel kergem kuni üks päev enam sellist ära kukkumist ei tulnud. Juba sain nii jalutada et ei pidanud pargi pingile pikali viskama.

IV nädal juba ütleks 80% inimene tagasi. Aga ikka nõks väsimus kehas.

Ja nüüd hiljem on ikkagi sellised kergemad väsimuse hood kimbutamas. Alati läheb ka hingamine lühikeseks, pinnapealseks, rahutuks, nagu kopsu lõppu ei mahu õhku. Ja just siis ajab enesetunne nutma. Plaks ja hingamine korras. Teinekord aitab ka nt. jalamassaz dushi kuuma veega – selline tunne, et saaks aju puhtaks, et aju ei mõtleks, saaks kontakti oma „tundmustega“…kadunud emotsioonidega.

Emotsioonid – tundun ka endale selline tuim. Juba aastaid, ei ole keha läbivaid emotsioone enam. Energiat ka vähe. Paljud asjad tunduvad eriti viimasel ajal vaid kohustusena, isegi mu hobid ei huvita enam. Selle kehva enesetune kõrval kahvatuvad kõik muud asjad, hobid, huvid. Lihtsalt pole energiat nende jaoks. Poes käik – kohustus, söögi tegemine – kohustus, arved – kohustus. Sügavat rõõmu pole tegelikult elust juba mõni aasta. Mõtlesin lausa vahepeal, et olen nagu suletud ringis – kui nii peaks veel 10a olema, siis elu ju jummala tuim ja ainult raha teenimine, füüsilised asjad ja vaev iseendaga. Aga emotsionaalselt tuim ja kinni. Sära, mis oli 10 tagasi, nagu poleks. Elukaaslast pole juba 7a vist. Töölt tulin pool aasta tagasi ära. Ja jäin kohe 3x kuuliste vahedega haigeks ja nüüd mai kuus sellised füüsilised sümptomid.

Endale olen tundunud täitsa rahulik tüüp ja ei mul pole mingeid neuroloogilisi probleeme. Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis tundub justkui kõik väga loogiline. Esimsed ärevuse/kartuse sümptomid on juba vbl. 5 a taha. Kartsin lähedust. Siis olen aastaid tegelenud töö kõrvalt aktsiaturuga..iga päev peeaegu ja see tohutult tõstab ärevust, pmts. Iga paari tunni tagant peab vaatama, et mis on muutunud, kuhu turg liigub jne. Paar aastat tagasi kui hakkasin intensiivsemalt tegelema, tõi see kaasa sellise rahutuse, et ei kannatanud seltskondi enam. Ei saa olla – pean põgenema, keha tahab põgeneda. Meel ja süda pole nagu rahulikult kohal. Enam vähem sain sellest üle või siis pakkisin sügavale ära. Kusjuures, kui on kahjumiga tehinguid, siis see tõesti tekitab „põgenemise vajaduse“ tunde. Puhas võitle-põgene dünaamika (adrenaliin ja hiljem kortisool). Meel ei saa olla rahulik ja eeskätt tunne, kuidas ma pole „kohal“. Nt, külas ka tunne, et olen pooleldi kohal. Osa ajust mõtleb alateadvuses turu peale ja siis kui juba paar tundi möödas, siis pean igaks juhuks moblast vaatama. Nüüd sellega lõpp – ei kannata välja sedasi. See on pidev väike stressifoon, mis vist akumuleerunud. Ja minu suur puudus on just heade tundmuste puudus, mahalaadida pole millegagi, elukaaslast pole, kasvõi kaisutus aitaks pead puhata ja keha mõnusalt lõõgastada. Pea pole puhas. Selliseid „sooje“ tundmusi pole aastaid tundnud, täitsa unustatud. Aga jubedalt tahaks…nt. hetkel mingid ilusad eesti lood ajavad nutma, tekitavad miski sügava mälestuse sellest „tundest“ või soojusest. Hästi huvitav. Sama on vanemate, eriti ema peale mõtlemisel – kui tähtis ja tore ta tegelikult on. Olen aastaid vanemaid distantsilt võtnud või pole südamesse lasknud. Üldse ajavad mingid päris eluga seotud tundmused kergesti nutma – selline tunne nagu aastaid olen elanud mingis tuimas mullis ja nüüd vaja sellest väljapääsu.

Kardan tüdrukuid – hästi kummaline, aga mul ongi sein nendega suheldes ees. Täitsa kohe südame blokk, pea räägib aga süda kinni selline tunne. Jään vbl. külmaks ka nii. Ei suuda neid tunnetada, ei saa rahulikult ja loovalt kohal olla. Kui eemalt näen mõnd ilusat tüdrukut, tekitab kohe jõnksu/ärevuse sees, natuke kartus ka. Sain tohutult kannatada ca 8a tagasi lahkuminekust. Endal ka ebamugav suhelda, aga ei oska väljapääsu leida. Pigem kardan iseennast ja kuna olen selline hetkel, siis ka tüdrukud vaatavad vbl. viltu ja seda enam ma seda suhtlust pelgan.

Töölt ära tulles hakkasin tundma, kuidas teleka ees diivanil üks jalg tahab ise pingesse minna. Mingi lihaspinge tekib. Pole varem märganud sedasi, pidin lausa mentaalselt keskenduma jalale, et ta pingesse ei läheks. Vasak jalg, sama käega vahest. Iseenesest endale märkamatult läheb lihas pingesse.

Süda ei puperda, ei higista, süda suht rahulik.

Süda kontrollitud – EKG, ehho, holter ja ei arst ütleb et täitsa ok seisus.

Samas perearst ca 2a tagasi pullsi kuulates ütles, et mul süda nagu pinges! Kuidas stressiga lood? No muidugi ma ütlesin, et elus kõik kuidagi rahulik. Väliselt oligi, ka tööl polnud mingit rahmimist.

Eelmine aasta tehti ka hästi põhjalik autoimmuun haiguste veretestid – kõik korras.

Aju MRT tehtud ca 4a tagasi – puhas.

Tinntitus – kerge ja tekkis ca 3a tagasi.

Keha temperatuur – poolel viimasel aastal mõõdan endal pigem madala 35.9 – 36.1. Mäletan et tavaliselt ikka oli krgem.

Läksin teraapiasse – juba mõne korra peale hakkavad mingid blokeeringud lahenema. Lahendame lapsepõlve asju ja aitame mind tagasi leida. Endal ka selline tunne, et see energiline, rõõmus, vaba, muretu, loov ja kerge olemisega tüüp on täitsa kadunud – kammitsais.

Peamine hetke jätkuv mure – see ikkagi esinev tohutu väsimus, mõni päev parem mõni päev jälle raskem. Jalad ei kannata koormust, vahel käed ka nõrgad. See paneb mõtlema, et äkki mõni füüsiline haigus (SM või lihashaigus)? Samas, kui ma tunnen end hästi mõni päev ja kehal hea kerge olla, siis on tunne selline – et hekki ma haige olen – mingit haigust pole. Päris jooksma ei kipuks, aga liigun kenasti. Aga pea alati, kui olen hästi jõuetu, siis on ka hingamine paigast ära.

Mees, 36

Ma ei ole see, kes tohib teistele tervisenõu anda, aga kui seda juttu lugeda, siis täitsa loogiline ärevuse jada. Esimene tundmus, see auto juures, võis sulle tulla sellest, et olid pinges ja sellest tekkis ebameeldiv enesetunne, misa sa panid tähele ning mis sind hirmutas. Kui sellist ärevust toita, siis võib hakata imeasju juhtuma. Mina läheksid psühhoterapeudi juurde. Kui ma noorem olin ja tekkis mingi hirmutav “haigushoog”, siis panin tähele et kaebused kadusid peol, sõprade seltsis ja pisikese alkoholikogusega. Umbes nii et kui tunned et hakkad “kukkuma” ja kui pits konjakit aitab, siis võib arvata et närvidest. Ma alkoholi ei tarbi enam ammu, aga kui mingi tunne eriti hirmutama hakkab, siis võtan pool rahustit. Mul on olnud hiljuti, et kogu keha on pinges, tasakaal kahtlane, siit-sealt kisub jne, nagu oleks palavik(tegelikult ei ole) ja siis rahustiga tunned kuidas kogu pinge lihtsalt haihtub ja inimese tunne tuleb sisse. Kuna ma võtan nii pisikese koguse rahustit, siis kahtlustan et vbl on isegi platseebo efekt ravimil.
Sulle tahaks öelda enda närvilise elu kogemustest, et usu arste. Sinu rasked taudid ei jääks märkamata. Ma tean kûll seda tunnet, et äkki ikka aga jah..ravi lihtsalt närve. Kuna sa oled arstide kontrolli läbinud, siis ma keskenduks närvidele. Mõtle et oled terve ja tore. Ja küll varsti kohtud inimestega, kelle setskonnas saad ennast vabalt ja hästi tunda. Pole vaja sõbruned nendega, kes pole sinu inimesed. Vali enda jaoks 3 tähtsat joont inimeste juures ja selle järgi suundu.
Edu!
Sinust vanem naine????

“Sinust vanem naine” -aitäh, need on väga head mõtted.

Loodan, et vaikselt paranen. Igatahes on neid päris äravajumisi aina harvemaks jäänud. Huvitav, et mingid trigerid võivad seda vallandada – füüsiline töö ja paari päeva pärast väsimus, isegi pohmakas. Tundub, et närvisüsteem on nõrk ja ei kannata seda hetkel.

Igatahes tunnen end emotsionaalselt viimase paari aasta “lõõgastumas” olekus ja naudin seda, mis sügavalt seest hakkab tasapisi välja tulema. Seesama “mina ise”, koos rõõmsa ja armastava energiaga. Mul olid seal mega blokeeringud, tuim ja oi kuidas ma ihkan seda sisemist “sädelemist” ja kasvõi armumist.

Ja omalt poolt lõpetuseks – kui vähegi kannatab, siis palun ärge minge rahustite ja AD teed. Inimhing ja füüsiline keha on niivõrd nutikas, tark ja imeline, et ta püüab end ise protsessidega taastada/parandada. Ükski tablett ei jõua olla nii kompleksne. Kui ma totaalses augus olin, siis olin elus esimest korda niinii lähedal AD-d võtma, saaks vaid sellest kohutavast “mustast, tohutu emots ja füüsilise kurnatuse” survest välja. Aga keha hakkas hoopis ise end parandama – minu puhul siis nutt ja veelkord nutt. See vabastab mingeid häid tundmusi, emotsioone, loob kontakti emotsioonidega ja toob rahu tagasi. Annab märku, mis tundmusi mu sees tegelikult on ja mida ma aastaid olen vaigistanud, blokeerinud. Oletame, et nende “äravajumiste, hoogude” ajal võtaks hoopis rahustit – keha omad parandavad protsessid surutakse sedasi ju siis kõrvale. Rahunen küll maha, aga keha ei saa teha seda tööd, mida ta sel hetkel peaks tegema enda parandamiseks. Ja nii edasi ja edasi…kuni tekib vbl. tohutu keemiline segadus ja ilma enam ei saagi ja terveks ka ei saa. Mõelge..ja andke endale hästi palju rahu ja puhkust, kohelge oma närvisüsteemi hellalt ja ma usun, et kõik saab korda. Kui keha tõi teid/mind siia, siis ta oskab ka uuesti parandada ja viia meid tervenemise teele.

Seesama mees 36, kena suve!