Teema: Kogume siia kõik ärevushäire sümptomid, mida olete tundnud

seda ka, veel, et ma söön MetoZoki, see peaks olema sama toimeainega mis Betaloc, toimeaine metoprolol.
Ma kasutan iga päev enamasti, hoogude ennetamiseks, vahel olen laisk ja pean pause ka.

Soovitan ikkagi psühhiaatrile minna, kas elus on olnud mingi periood mis on kuidagi raske olnud?

Mul oli pimesoole op sügisel, ületöötamine, halb olukord tööl. Ise neist muidugi aru ei saanud, ikka et ise olen hull.. 😀

need kes ad-d söövad, kas teil on ka seksisoovi ja kas orgasmi saate.
kui ma ad sõin, siis oli tunne et tõeline depressioon pole sugugi kaugel tõelisel põhjusel-mees leiab teise.
ja kuidas tulite toime pideva peavaluga. no mitte päris pideva, aga 4 päeva nädalas küll. tekkis tunne, et ma saan ibuprofeni söömisest nüüd maohaavandid ka.
ning mida teha tohutu jutukusega, mis tekib ad-söömisest. enesekriikata oleku eest, kuidas end kaitsta ad söömise ajal?
remeron, mu sõber tablett. ma olen seda ka võtnud. ma jäin poolelt sõnalt magama selle peale. ärkasin, rääkisin ja taas magasin poolelt sõnalt. nii terve päev otsa. huvitav kogemus.

Mul oli ka see raske periood (mida pean ärevuse süüdlaseks) kuskil 4-5 kuud ja siis hakkas kõik pihta – etapis, kus KÕIK oli nagu lahenenud, aga siis enam mõtteid pidama ei saanud. Vahel oli isegi see, et ma lihtsalt muretsesin mitte millegi pärast, aga südames oli koguaeg mure. Äkki elukaaslane satub autoõnnetusse, äkki mu vanematega juhtub midagi, äkki juhtub minuga midagi jne. Ja siis tulid haigused..

Ja mingil hetkel tekkisid mul ka sellised imelikud tunded nagu vati sees olek, nagu hõljuks, vahel läksin sõnad sassi, mis ajas eriti endast välja, et kas ajuga midagi. Kõige jõledam oli minu jaoks keskendumisraskused ja motoorne rahutus – ma ei saanud nagu aru oma tööasjadest enam ja ei suutnud paigal püsida, koguaeg tahtsin liikuda zsest ainult siis oli parem.

Ja Kägule, kes muretseb, et äkki tuleb see periood tagasi – ma kardan sama, kuigi AD on mind pisut aidanud (kuigi eile ütles psühh et olen ise endaga nii tublisti tööd teinud, et piirdume 3 kuuga,mitte 6 kuuga:)), aga see hirm, et äkki tuleb tagasi, see on olemas. Aga kui ma hakkan sellele mõtlema, siis püüan endale öelda, et see on paratamatu ja sellele mõeldes TULEBKI ta ju tagasi. 🙂 Ära muretse, tegele edasi joogaga ja sa ju paranesid tänu sellele.

Ja igat oma \”kummalist\” südamelööki tunned sa sellepärast, et sa oled ülimalt kõrgendatud ärrituvusega ja orienteeritud igale kehamuutusele, mida kohe tõlgendad häirena.
Südame vahelöökide kohta olen kõva rääkija – ise maadlen nendega pidevalt oma südame häire pärast, aga ma enam ei tee neist välja. Need ei ole pahaloomulised. Mul aegajalt kehvem päev, siis löögitab kuskil 100x päevas, kehvaks pidi asi siis minema kui on 2000 lisalööki päevas või 8 lisalööki minutis IGA natukese aja tagant. Ja see ei ole ju reaalne, et nii palju lööke oleks võimalik teha, niiet püüa lahti asju mõelda. Ütlen PÜÜA, sest tean kui raske see on.

Kiiresti psühhiaatri vastuvõtule! KOhe võta kätte see asi!
Kui psühhiaater minu tundeid kukkus kirjeldama ja seletas täpselt lahti, miks selline udune olek ja miks ma end haigeks pean jne jne, siis ma sain aru, et ma olengi haige – mu aju on haige ja vajab abi, sest KÕIK sõltub sellest mis kahe kõrva vahel on.
Ja vahel on nii, et ajus saab mingi aine otsa ja siis ei suuda keskenduda ja mõtted lähevad sassi ja \”pea nagu käiks ringi ja üldse nii imelik on olla ja mis see nüüd siis oli, kas süda on haige..ja üldse on selline halb eelaimus, et midagi on halvasti..\” ja siis need mõttetd ketravad ja ketravad ja ketravad ja see tekitab lõpuks tunde, et hakkad hoopis mõistust kaotama, sest sa ju tead et haiguseid pole aga ei usu.
Ja ega ainult antidepressant aita, ka rääkida tuleb – oma lähedastega, sõpradega, psühhiaatriga, psühholoogiga.
Mäletan kuidas lugesin siin samas foorumis edulugusid paranemisest ja kuidas ma nutsin, sest mina ei saa sellega iial hakkama ja järjest hullemaks läheb ja tahaks üldse surra..
AGA SEE LÄKSKI MÖÖDA, VÕTSIN SIIT NÕUANDEID ja nüüd tahaks nutta, sest osadel on ikka halb 🙁

Ka minul üle elatud enamus sümptomitest siin ja kuigi me keegi ei tea, mis homne päev toob, arvan, et sain sellest haigusest ise jagu. Kõik algas samamoodi pingelanguse perioodil ja tekitas jubeda hirmu. Hakkasin hirmu kartma ja vältima kõike, mis selle endaga kaasa tuua võis. Ühel päeval ei saanud enam voodist välja- see oli murdepunkt. Uurisin teema kohta väga palju, lugesin tunde ja tunde. Kandev mõte oli- ma ei taha oma elu ära raisata. Pigem juba surm, kui selline elu. Täpselt samamoodi, kui eelmine kirjutaja- panin ennast meelega kõige hullematesse olukordadesse, iga päev, natuke kaugemale ja kauem. Kõige suurem abi oli Ärevushäirete ja foobiate käsiraamatust, mille töötasin sõna otseses mõttes läbi sõna sõnalt. Uskuge, sellest kõigest on võimalik täielikult vabaneda niiöelda hirmu lahti lastes. Veendudes, et midagi ei juhtu. Sest tegelikult ei juhtugi muu, kui kaotad iga päev päeva oma elust. Vaadake oma hirmule silma ja ta kaob, sina saad hirmust jagu. Näiteks- miks põgeneda kassa juurest? Mida karta? Võõraste arvamust, et imelik inimene? Iseennast? uskuge, mitte midagi ei juhtu. Kannatate olukorra üle, mõeldes- ok, kukun. Mis siis! Vabanege sundmõttest kõike kontrollida, sest see pole võimalik. Ning pole vajagi! Need esmapilgul võimatuna tunduvad eneseületus- hetked on läbituna orgasmilähedane rõõm ja nauding, jõud kohiseb soontesse tagasi. Proovige, kaotada pole mitte midagi. Vaadake surmahirmule otsa, see on võti. Niikuinii me oma elu ju tegelikult täielikult kontrollida ei saa, selle mõttega lihtsalt tuleb leppida. Sellest algabki tervenemine. AD on vaid sümptomite maha surumine, ei muud. Aitab hetkeks, mille võrra paranemine edasi lükkub.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul käed surevad hirmsasti – kas siis ärevushäire ajal ka surevad tegelikult? Kas ärevik mõtleb selle valu endale välja? Mul mõni päev surevad, siis mitu päeva mitte. Üks päev on udune nägemine ja siis jälle mitu päeva mitte – nii juba 2 kuud. Ma sain aru, et ärevusega on sümptomid pidevalt mingi perioodi jooksul. Aru ma ei saa…. [/tsitaat]
Käte reaalne suremine küll ärevusest pole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mul lugu selline, et hoopis vägisi surutakse ärevushäiret peale – aga ma ei ole ärevik. Minu sümptomid on küll sarnased teie omadele, kuid puudub igasugune ärevus – olen rahulik. Olen täiesti kindel, et põen hoopis SM. Hirm on suur ja vihaseks ajab see, et kõik suure rahuga ütlevad, et võta AD-sid. Aga ma ei ole ju ärevik….Ma ei kujuta ju neid tundeid endale ette 🙁 🙁 🙁 :([/tsitaat]

Ärevus- ja paanikahäire puhul ongi igasuguseid halbu tundeid mida tunned reaalselt, ei kujuta neid endale ette 🙁 Ja ometi kui tehakse uuringud siis selgub et füüsilist, reaalset põhjust pole.
Loomulikult ma ei tea ju mida konkreetselt sina tunned ja kas oled SM kartusest MRT uuringu teinud?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei ole veel uuringut teinud – arsti juurde nii pikk järjekord. Aga hirm on nii suur – kas ongi noore elu lõpp käes juba? Muudkui nutan ja värisen hirmust, kahju on oma pojast ja mehest, aga lihtsalt ei suuda selle hirmuga elada…[/tsitaat]
Miks sa arvad, et sul on SM ? Mida sa tunned? Millal on sul arsti/uuringu aeg?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tunnusteks ongi käte-jalgade kiire väsimine ja suremine, kohatine udune nägemine, pearinglus jne. Tunnuseid nagu jagub :([/tsitaat]
Need tunnused, mida kirjeldad, ei ole küll sellised, mis ilmtingimata just SM-le viitavad.

Ärevushäire on üks igavene jama. See rikub elukvaliteeti, ei lase olla vabalt, piirab käimisi ja olekut. Olen ise ärevushäire käes vaevelnud, ja tean, et hullemat asja annab otsida.
Higised käed, südame puperdamine, paanika, surin kätes-peas, värin üle kogu keha. Pinge ja krampisolek.
Keegi siin eespool kirjeldas, et pani kassasabast jooksu. Mina olen ka jooksu pannud. Meeletu hirm ja paanika tekkis. Et kord hakkas kassasabas halb, ja siis tekkiski hirm, et äkki on järgmisel korral ka. Tekkis selline minestamise tunne. Ja kardadki järgmist korda ja tekib paanika.
Autosõiduga oli sama lugu. Närv tuleb sisse, ja olengi kõrvalistmel täiesti pinges. Kui sealt autost välja saan, on selline mõnus vabanemise tunne. Kes on kogenud, see kindlasti teab, millest ma räägin.
Esimene selline ärevushäire periood oli siis, kui laps sai ca aastaseks. Ju oli ka midagi depressiooni taolist. Igatahes sain arstist AD ja rahusti kuuri. Ma usun, et see rahusti just mõjuski hästi. Võtsin seda ca kuu aega, esimesed kaks nädalat vältisin ikkagi neid kohti, kus võiks paanika tekkida. Kui juba keha ja üldine olemine oli rahulikum, siis läksingi sinna kassasabasse, ise endale pidevalt korrutades, et kõik on ok, sul on rohud võetud, midagi ei juhtu. Kui keegi oleks tol korral suutnud mu mõtteid lugeda, oleks see kindlasti fun olnud. Ja selle sisendamisega ma endale rahu tekitasingi. Ja üle läks.
Nüüd aga on vist uus etapp käes. Töö juures laua taga tekkis täielik paanika, süda hakkas peksma, hingasin hästi pinnapealselt, samas püüdsin olla nii, et keegi tähele ei paneks. Oli veel ka palav ilm ja umbne ruum. Ma tõesti mõtlesin, et kukun kokku. Läksin wc-sse, ja olin seal veidi. Pesin nägu jaheda veega, hingasin sügavalt sisse. Püüdsin jällegi oma mõtteid veidi suunata, korrutasin endale, et kõik on ok, rahune maha. Mingeid ravimeid mul praegu pole, et saaks näiteks rahusti võtta. Kardangi seda, et kui tekibki see hirm töölaua taha minekuga. Töö on muidu mõnus, saaks sellest ärevusest ometigi lahti.
Olen tähele pannud, et just stressiperioodidel ja siis, kui on palju tööd ja vähem und, siis kipuvad sellised tunded ja emotsioonid tulema. Aga kui ma õhtul üksi tööl olin, polnud häda midagi. Siis olin kui vana rahu ise.
Et kui paremaks ei lähe, siis lähen neuroloogi juurde, lasen endale midagi välja kirjutada. Tegelikult arvan, et peaks AD kuuri tegema, üks aastake. Siis on mõnda aega jälle päris hea olla. Minu jaoks on sügis just see kõige raskem aeg, sest masendus ja pime aeg on kiired tulema.Püüan küll sellest üle olla, aga sisimas tunnen, et olemine pole päris õige. Ma AD ei pelga ega karda, sest tean, et kui on vaja, on vaja. Kui mu olemine selle väikese tableti mõjul paremaks muutub, on asi seda väärt. Ainuke häda, et AD on suhteliselt kallid, ise võtsin cipralexi, mõjus hästi nii mulle kui rahakotile 🙂

Mina siis see kägu, kes alles läheb uuringutele. Mina ei teagi ühtegi suurt stressorit oma minevikust. See on küll minu puhul olnud, et olen alati kõigest kõige hullemar kartnud – nt. eksamitel läheb kindlasti halvasti, vereproov on kindlasti korrast ära, reisil kindlasti juhtub midagi, pojaga on midagi lahti jne. Aga need on alati ainult sellised mõtted olnud, mitte nii, et süda peksab ja pisarad jooksevad. Kas see siis võib viidata ärevusele?