Esileht Väikelaps kohe 7-ks saav ei saa ajamõõtmest ja päevadest üldse aru

Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )

Teema: kohe 7-ks saav ei saa ajamõõtmest ja päevadest üldse aru

Postitas:
Kägu

Olen mures oma poja pärast, kes saab kohe 7-aastaseks. Ta ei saa absoluutselt aru ajaga seotud mõõdetest. Eile, täna, homme, mis päev täna on jne – see on absoluutselt null. Ta küsib vahel ka mitu korda mis päev täna on, siis seletame ja varsti küsib uuesti..
Kui ta midagi ootab, siis ta küsib mitu tundi sinna aega on, kas 1 tund või 10 tundi? Kui ütlen, et vaid 10 minutit, siis talle ei ütle ka see mitte midagi.
Kas see on tõsine mahajäämus või on veel koolieelikuid kes aega ei adu?

Tänan! vastuste eest!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kindlasti on neid lapsi veel, kellel aeg tekitab raskusi, aga lihtsamad ajamõisted (eile, täna, homme, hommik, õhtu jne) on tavaliselt selged kuskil 4.-5. eluaastaks. Kellaeg tuleb hiljem, aga täistunnid saavad tavaliselt enne kooli selgeks. Minuti ja tunni vahe ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kindlasti on neid lapsi veel, kellel aeg tekitab raskusi, aga lihtsamad ajamõisted (eile, täna, homme, hommik, õhtu jne) on tavaliselt selged kuskil 4.-5. eluaastaks. Kellaeg tuleb hiljem, aga täistunnid saavad tavaliselt enne kooli selgeks. Minuti ja tunni vahe ka.

Ära palun aja ema paanikasse! Minu neli last õppisid kella tundma kooliealistena. Varem polnud selleks lihtsalt mingit hädavajadust. Enne kooli oli põhimõtteliselt selge, et nädalas on mingi arv päevi (kui palju täpselt, olenes tujust) ja neil on nimed, aga järjekord ei olnud ka kõigil meeles kui küsisin. Sama kuudega.
Keskmine 4-5-aastane saab aru hommik-õhtu erinevusest, võib-olla taipab midagi eilsest ja homsest.
Homse seletus on selgem siis kui räägid, et kui ära magad, siis on homme. 🙂

Oma lastega oleme teinud liivakellaga katseid või vaadanud kella pealt, et anda neile aimu, kui pikk on minut või kümme.

Kõik normintellektiga lapsed õpivad kord lugema, kirjutama, arvutama ja kella tundma. On täiesti normaalne, et igaüks õpib omas tempos. Ei juhtu sellest mitte midagi kui ta kõike seda alles aasta pärast teab ja oskab.

Mina õppisin lugema 5-aastasena, minu üks lastest alles 8-aastasena. Ma ei tunne, et oleksin kuidagi erilisem või tema rumalam selle fakti pärast. Üks mu lastest sai kellast aru alles kolmandas klassis. Praegu, täisealisena, ei ole sellel mingit mõju tema ajaplaneerimisoskusele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kas ja kuidas olete õpetanud? Mõni vast hammustab selle teema ise läbi, aga enamasti peab siiski õpetana.
Saab ju nö puust ja punaseks teha. Võta stopper või kell ja jälgige, kui pikk on minut/5 minutit.
Võtke kalender ja selgitage, mis päev on täna, homme.. tehke õhtul möödunud päevale rist peale.
Võtke vana seieritega kell ja mängige sellega – mis kell magama, multikad, lasteaeda jne

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu 7-ne 1. klassi laps ka ei saa aru ajast. Tunneb kella nii palju, et seieritega kellal täistunnid ning elektroonilisel kellal (telefoni peal) teatud kombinatsioone (nt et ujumistrenn algab kl 13:00, kodust välja peab minema 12:25), need on tal lihtsalt nö pähe õpitud. Ilmselt on keeruline aru saada ja seostada neid kahte varianti ja seetõttu õppida ka keerulisem. Kuigi õpetan, et 24 tundi ööpäevas ja üritan palju läbi kellaaegade seletada, palun tal kella öelda (kirjeldada seierite asetust) jm. Toas on kell, teab seierite järgi koolimineku aega.

Kui palju on 5 või 10 minutit, seda ei tea. Aga teab, et 5 minutit on umbes mingi lühema multika pikkus, 10 minutit pikema multika. 3 minutit laul raadiost. Tund aega on pikk multikas, film (kuigi tegelikult on ju rohkem, aga no et ta mõistaks et tund on päris pikk).

Ma ausalt ei kujuta ette kuidas kellatundmist õpetada, ma ei saa sellest isegi aru (kellaaega saab nii palju erinevaid viise moodi ju öelda, et millist siis konkreetselt lapsele õpetada?). Hea kui oleks mingi metoodika.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu peres kasvab 10 aastane, kes tunneb kella, aga ei mõista aega ja selle kestvust.
Näiteks, ta oskab öelda, mis kell on kui ta seda vaatab ja teab, mis kell peab näiteks olema kui on vaja kooli või koju või kuhu iganes minna.
Samas sõbra poolt koju tuleb tihti peale palju hiljem kui kokku lepitud. Küsimuse peale, miks nii hilja, vastab tema ”Ma vaatasin kella küll. Kell oli 17.45 (kell 18 peab kodus olema, sõber elab 10min jalutuskäigu kaugusel) ja siis ma mõtlesin, et mul on ju veel nii palju aega”

Või näiteks kui öelda talle, et poole tunni pärast peab midagi tehtud olema, siis see võib olla maailma pikim ajaühik või siis samas ka nagu sekund..

Eks millalgi ikka loksub kõik paika. Siis kui elu rohkem kellaaegadest sõltuma hakkab.
Minu arust on hea nipp õpetada ajataju näiteks eelmine õhtu midagi kokku leppides. Stiilis ”saame homme kell 17 poe ees kokku” või kui ”ole homme õhtul kell pool 6 kodus, siis lähme kinno”. Ja siis järgmine päev ongi nii, et kui kokku lepitud ajaks kohale ei ilmuta, siis jääb koju või poes käik jääb tema jaoks ära. Kui ikka väga kuskile saada tahab, siis lõpuks hakkab jälgima.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aja tunnetus ongi keeruline neile kas aega on 1 tund või 5 tundi pole vahet. Seda kõike õpitakse koolis, sama kaaludega kas vihik kaalub 2 kr või 2 kg. Ole täitsa rahulik

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kellaaeg on üks asi (eriti kui on kasutusel erinevad kellad, seieriga ja digitaalne), aga see, et 7-aastane ei saa aru, mis on eile ja mis on homme, ei ole päris tavapärane. Kui laps käib lasteaias, küsi õpetajatelt, kas ja kuidas sellist asja õpetada, kas nad teevad mingeid harjutusi jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ma arvan ka, et siin osad ajavad segi kellatundmise (st kella sihverplaadilt aja vaatamise) ja üleüldise ajataju.

See on normaalne, kui 3-4aastane ei tee vahet eilsel ja homsel. Umbes 4-5aastselt peaks aga see taju tekkima. Võibolla tõesti, kui üldse pole kodus asju seletatud, aga ma ei kujuta seda olukorda ette, et vanemad ega ka lasteaias ei ole seletanud eilset-tänast-homset.

7aastane ei pea tõesti kella tundma, aga millal on eile ja millal homme, seda peaks tundma. Kui lapsevanem on kindel, et on ise piisavalt teinud, et last juhendada, siis konsulteeriks perearstiga, et kas on vaja spetsialisti abi.

mõnikord sellised pisiasjad viitavad, et tegelikult on tulemas suuremad probleemid, aju töötab teistmoodi. Näiteks, kuidas tal lugemisega lood on, kas suudab sõnu kokku lugeda?

Mõtle korraks kasvõi sellele, et koolis peab ta ju aru saama, kui õpetaja käsib midagi homseks lõpetada, et millal see on vaja siis ära teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aja kulust ongi laste ajul raske aru saada, sest aju pole niikaugele jõudnud. Mõni saab viieselt, mõni kuueselt, mõnel jääb see kooli algusse. Eriti segane on siis, kui ta veel päeval magab, siis võib eile ja homme eriti keeruline olla – sai ju magatud vahepeal, siis ongi homme ju. Ja misasi see homme on, see ei jõua ju üldse kunagi kätte.
Andke nüüd aega ja ärge mõistke hukka!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu kaks last on ajasuhete mõistmise osas ka väga erinevad olnud. Vanem laps (poiss) on selline fantaasiamaailmas elaja alati olnud. Temaga tulid ka väga raskelt nädalapäevad, aja mõistmine, kella tundmine. 7a ta siiski nädalapäevi hakkas tundma ja eile-täna-homme olid ka palju varem selged. Tegime koju paberile lausa nädala graafiku- mis päeval tal trenn, mis päeval issil trenn, millal nädalavahetus jne, et hakkaks tajuma.
Noorem laps (tüdruk) on nüüd esimeses klassis ja nädalapäevadega polnud ilmselt 4-5a-lt enam mingit probleemi. Enne kooli tundis seieritega kella sel määral, et suutis jälgida multikate algusaega, kodust väljumise, magamamineku jms. Veerandtunnise täpsusega oskas öelda ka. Praegu tunneb ka minuteid. Kusjuures teda oleme ülivähe õpetanud vastupidiselt suuremale lapsele. Aa, suurem on nüüd 5.klassis ja kell on ammu selge 🙂

Minu meelest on kell piisavalt abstraktne asi koolieeliku jaoks, selle tundmise pärast ei muretseks. Eilset ja homset võiks tajuda küll, samuti nädalapäevi. Räägi alustuseks lasteaia õpetajatega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ära palun aja ema paanikasse! Minu neli last õppisid kella tundma kooliealistena. Varem polnud selleks lihtsalt mingit hädavajadust.

Vot just täpselt – pole hädavajadust !?
Siis ma ei imesta, et sugulase 14-aastane tüdruk seieritega kella ei tunne, sest tal pole häda – telefon vm. näitavad elektroonilisi numbreid, sellest käib küll..

Kindlasti ei oska kirjutaja koolilaps(ed) ka kingapaelu siduda – milleks? krõpsud on ju leiutatud!, ja nuga-kahvlit kasutada – milleks?, näputoite sööme ja lusikaga makarone! Pole hädavajadust , polegi vaja midagi omandada.
Ning ära tule nüüd ütlema, et muus osas on oskused ja intelligents kõrgtasemel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei tea, miks see teema on sujuvalt ainult kellaaja tundmise peale kontsentreerunud. Probleem polegi isegi selles, kas laps mõistab kella või mitte, eelkooliealised ei pea veel kella tundma. Aga kui kooli minev laps ei saa aru lihtsamatest ajamõistetest nagu eile, täna ja homme, siis see paneks minu kui lapsevanema küll spetsialisti poole pöörduma, see ei ole ju eakohane, kallid käod! Isegi kui mõni kägu ütleb, et pole vaja paanikat külvata. südamerahu maksab ka midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, aga kuidas oled õpetanud eilset, tänast, homset?

Minu omad enam-vähem jagavad. Panen tihti mingi tegevuse kestuse määramiseks ahju taimeri käima ja ilmselt tänu sellele nad minutite pikkust enam-vähem hoomavad.

Kirjuta, kuidas sina oled proovinud õpetada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas lapsel nö kalender selge on? Aastaaegade järgnevus (nt is aastaaeg praegu on? Mis enne seda oli? Mis peale talve tuleb?) kuude järgnevus, nädalapäevad? Kas ta nädala raames orienteerub, s. t oskab öelda, mis päev oli eile, mis on täna, mis homme? Mitu päeva on vaja oodata nädala lõikes mingi sündmuseni? Samuti peaks oskama ööpäeva lõikes mingeid tegevusi järjestada nö loogiliselt (nt kui panna ette pildirida, siis peaks järjestama nt voodist üles tõusmine, riietumine, hommikusöök, kodust välja kooli või lasteaeda minek). Oma elu sündmusi peaks ka olema oskus järjestada nö loogiliselt nt miski oli suvel, varsti tulevad jõulud jne
Meil lasteaia on need asjad kõik koolivalmiduse hindamisel sees ja neis peaks koolieelik orienteeruma. Mina kahjuks arvan, et 7-aastane, kellel pole arusaama aja nö kulgemisest ja ajateljest, on selles osas arengust maas.
Kell on hoopis teine teema ja selles osas lasteaia viimasel aastal saavad selgeks täistunnid. Rohkemat ei oodata ning praktikas on kell lastele väga raske ning saab selgeks tihti lihtsalt mehhaanilise õppimise kaudu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on erivajadusega laps, kellega käin pidevalt spetsialistide juures. 7-aastane ja mulle tundub, et ajataju pole, vähemalt grammatiliselt on ajad sassis jne. Minevikust räägib nagu tulevikust. Nädalapäevad on kusjuures selged, kuud ka, isegi kella mõnevõrra tunneb, aga ajast kui sellisest aru ei saa. Eile ja homme jms on sassis. Ja mulle spetsialistid kinnitavad, et ega ta ei peagi oskama, et normaalne seitsmeaastane ka ei pea.
Aga muidugi hea oleks, kui spetsialist saaks last hinnata ja nõu anda, kuidas teda paremini arendada (kui selleks vajadus on).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ära palun aja ema paanikasse! Minu neli last õppisid kella tundma kooliealistena. Varem polnud selleks lihtsalt mingit hädavajadust.

Vot just täpselt – pole hädavajadust !?

Siis ma ei imesta, et sugulase 14-aastane tüdruk seieritega kella ei tunne, sest tal pole häda – telefon vm. näitavad elektroonilisi numbreid, sellest käib küll..

Kindlasti ei oska kirjutaja koolilaps(ed) ka kingapaelu siduda – milleks? krõpsud on ju leiutatud!, ja nuga-kahvlit kasutada – milleks?, näputoite sööme ja lusikaga makarone! Pole hädavajadust , polegi vaja midagi omandada.

Ning ära tule nüüd ütlema, et muus osas on oskused ja intelligents kõrgtasemel.

Intelligents on ikkagi võime teatud teadmisi ja oskusi omandada, kui vajadust pole, siis muidugi ei omandata. Sa oled ikka omandanud kõik oskused, mis meie esivanematel olid? Paned hobuse rakmeisse ja lüpsad lehma ja niidad vikatiga?
Mul on noorim laps selline, keda on keeruline klassikalisel moel õpetada ja olen avastanud, et iga uue oskuse jaoks tuleb lapsele tekitada vajadus. Tal peab olema endal motivatsiooni midagi teha. Tõesti, kui tahad, et laps paelu siduma hakkab, siis kõige parem on selleks hankida paeltega jalanõud (kuigi see võib praegu üpriski keeruline olla). Teisalt aga võib küsida jah, et kas sõlmesidumisoskus on kasulik omandada just teatud eas või siis, kui selleks vajadus tekib. Normaalintellektiga inimene omandab selle oskuse vajadusel üsna kiiresti ükskõik, millises eas – ei ole nii, et kui viieselt ei seo, siis viieteistkümneselt ka ei oska või oskad halvemini.
Maailm muutub, siin hakkamasaamiseks vajalikud oskused muutuvad. Arvutuslükatit pole enamik praegusi koolilapsi kunagi kasutanud, ilmselt tunduks see neile keeruline, sama on kellaga – kui seieritega kelli ikka igapäevaselt nina all ei ole, siis ei teki ka vilumust seda kiiresti lugeda. Kui ootamatult ninapidi mõnega vastamisi satudki, siis kiirem on ikkagi oma telefon taskust välja võtta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Intelligents on ikkagi võime teatud teadmisi ja oskusi omandada, kui vajadust pole, siis muidugi ei omandata. Sa oled ikka omandanud kõik oskused, mis meie esivanematel olid? Paned hobuse rakmeisse ja lüpsad lehma ja niidad vikatiga?

Intelligents on kohanemisvõime. Oskuseid võib ka mehhaaniliselt omandada, nö. “pähe tuupida”, lisaks vajavad need praktikat ehk harjutamist.

Mis loetletud töödesse puutub, siis loomulikult oskan. Olen sealjuures põline linnainimene, isegi “maavanaema” pole olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Intelligents on ikkagi võime teatud teadmisi ja oskusi omandada, kui vajadust pole, siis muidugi ei omandata. Sa oled ikka omandanud kõik oskused, mis meie esivanematel olid? Paned hobuse rakmeisse ja lüpsad lehma ja niidad vikatiga?

Intelligents on kohanemisvõime. Oskuseid võib ka mehhaaniliselt omandada, nö. “pähe tuupida”, lisaks vajavad need praktikat ehk harjutamist.

Mis loetletud töödesse puutub, siis loomulikult oskan. Olen sealjuures põline linnainimene, isegi “maavanaema” pole olnud.

Selgita siis, mis see kohanemisvõime sinu meelest on. Ma arvasin siiani, et see ongi võime vajadusel uusi teadmisi ja oskusi omandada, mis aitavad keskkonnas hakkama saada.
Jah, ka intellektipuudega inimesed suudavad pidevalt harjutades üsna keerukaid asju tegema õppida, kuid ma pidasingi silmas ju seda, et normaalintellektiga inimene suudab paelasidumise või kellatundmise kiiresti selgeks saada, kui tal selleks vajadus tekib. See tähendabki, et ta kohaneb kiiresti keskkonnaga. Näiteks ei ole enamik praeguseid koolilapsi arvutuslükatit näinudki, intelligente laps aga saab kiiresti aru, mida sellega teha saab.
Mulle jäi just sinu esimesest postitusest mulje, et sa hindad inimeste intelligentsust selle järgi, kas nad ikka on omandanud käsitsi lehmalüpsmisoskuse või paelasidumise, kuigi neil pole kumbagi tegelikult vaja läinud. Või miks sulle tundub mõeldamatu, et normintellektiga laps võib olla mitte vilunud seieritega kella lugemises või paelasidumises, kui tal lihtsalt ei ole olnud põhjust neid oskusi omandada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vot just täpselt – pole hädavajadust !?
Siis ma ei imesta, et sugulase 14-aastane tüdruk seieritega kella ei tunne, sest tal pole häda – telefon vm. näitavad elektroonilisi numbreid, sellest käib küll..

Kindlasti ei oska kirjutaja koolilaps(ed) ka kingapaelu siduda – milleks? krõpsud on ju leiutatud!, ja nuga-kahvlit kasutada – milleks?, näputoite sööme ja lusikaga makarone! Pole hädavajadust , polegi vaja midagi omandada.
Ning ära tule nüüd ütlema, et muus osas on oskused ja intelligents kõrgtasemel.

Ma ei kaitse nüüd oma laste (vähest?) intelligentsi sulle vastates, ma püüan rahustada neid emasid, kelle lapsed arenevad teises tempos kui sinu omad. Ja selliseid on palju. Nad ei ole erivajadusega, nad on erinevad. Kõik inimesed planeedil erinevad millegi poolest teistest, aga lapseea arenguerinevused ei ole miski, millega neid “paika” mõõta.
Ma peaksin (ja sina ka, tegelikult) olema väga masenduses eestlaste intelligentsi pärast, kui me näiteks võrdleksime seda hiinlaste omaga. Aga ma ei ole. Ma võin tunda teatavat kadedust nende mõõtmistulemuste järel, aga ma ei oleks iial nõus loobuma eesti laste koolieelsest vabast tahtest ja rõõmsast kulgemisest. Mille nimel?

Mu lastest 3 on keskmise intelligentsiga. Mina olen vanuses, kus ma enam ei ela illusioonis, et olen kõige erilisem ja tähtsam ja et mu lapsed peavad olema kõige-kõige. Aga nad on tublid sõbralikud, tähelepanelikud ja head inimesed, nad saavad suurepäraselt oma asjade ja suhetega hakkama hoolimata oma keskmisest IQ numbrist. Minu IQ oli nende vanuses ilmselt kõrgem, aga ma ei olnud sellepärast õnnelikum. Pigem vastupidi – kohustusi oli nii palju, et lapseks olemiseks enam aega ei jäänudki.
Üks mu lastest on selgelt arukam kui kõik me ülejäänud selles peres kokku, aga ka tema ei vajanud kella tundmist enne kooli minekut. Tema käigud ja tegemised ei ole kunagi olnud täiesti iseseisvad (ta on 7-aastane), sest me ei usu laste iseseisvaks sundimisse. Tema hakkas kella õppima siis, kui hakkas koolis käima. Et mitte hiljaks jääda. Tema soov õigeks ajaks kooli jõuda on suurem kui tema õdedel-vendadel. Ta tunneb vajadust kella osata. Kui ma teda kooli viiksin, siis ei tunneks ta kella senini.

Tahan öelda, et mitte kõik lapsed ei pea olema keskmised. Mõni on uudishimulikum juba loomu poolest ja tema õpib sisemisest teadmisjanust. Mõni on passiivsem ja õpib siis kui selleks on hädavajadus. Mõni õpib, sest ema käsib. Aga õppimata ei jää kellelgi.
Erivajadusega laps on erivajadusega ka siis kui teda sunnitakse teistega sammu pidama. Sinna ei saa mitte midagi parata. Ei ole võimalik kulbiga pähe panna kui puudub koht, mis seda vastu võtaks. Ei aita varasem alustamine või pidev kordamine. Kui ei ole kohta, siis see tarkus sinna ei mahu. Tuleb lihtsalt leida oma lapsele õige tempo ja anda lapsevanemana endast parim, samas säilitades lapse eneseväärikus.

Ma oma 8-aastaselt lugema hakanud lapsele õpetasin lugemist juba siis kui ta 5-6-aastane oli. Kaks ja enam aastat piinasin last ja ennast, aga lugema hakkas ta siis kui oli selleks valmis. Laps, kes kolmandas klassis kellast aimu hakkas saama, tundis end kaks aastat nagu idioot, sest ma muudkui õpetasin ja tema ei saanud aru. Ta ütles isegi korduvalt, et on loll ja vihkab ennast. Nuttis selle pärast kibedaid pisaraid, häbenes ennast. Kas nüüd, 9-aastat hiljem on ikka vahet, kui vanana ta kellast aru sai? Kas oli ikka hädavajalik, et laps tunneks end väärtusetu ja mõttetuna?

Muideks, seesama laps, kes lugemise nipist kuidagi aru ei saanud, ei osanud ka jalgrattaga sõita. Kartis teist nagu tuld. Oligi teistsugune laps. Praegu armastab jalgrattaga sõitmist väga. Ta sai lihtsalt hiljem valmis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kodus vōiks olla nähtaval kohal kalender, mida sageli koos uurite ja olulisi asju sinna märgite ning seieritega kell. Lisaks nt parkimiskell lapsele mängimiseks. Selle peal näitadki algul täistunde ja kui see täiesti selge on, siis poolt ja veerandit. Paljudel pole kodus seieritega kella ja seetōttu ongi pealekasvanud palju noori, kes tunnevad ainult elektronkella.
Kui laps käin lasteaias, siis seal korratakse küll igal hommikul hommikuringis eile, täna, homme ja aastaajad, kuud, nädalapäevad. On ka lastele sobiv ha arusaadav pildimaterjal sinna juurde.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen mures oma poja pärast, kes saab kohe 7-aastaseks. Ta ei saa absoluutselt aru ajaga seotud mõõdetest. Eile, täna, homme, mis päev täna on jne – see on absoluutselt null. Ta küsib vahel ka mitu korda mis päev täna on, siis seletame ja varsti küsib uuesti..

Kui ta midagi ootab, siis ta küsib mitu tundi sinna aega on, kas 1 tund või 10 tundi? Kui ütlen, et vaid 10 minutit, siis talle ei ütle ka see mitte midagi.

Kas see on tõsine mahajäämus või on veel koolieelikuid kes aega ei adu?

Tänan! vastuste eest!

Poiste puhul esineb tihemini, kui tüdrukute puhul. EI pruugi olla mingi mahajäämus. Enamik lapsi teab selles vanuses juba igasugu asju ajast, aga leidub teisigi, kes ei tea. Ei pea arvama, et laps on keskmisest rumalam. See võib veel mitu korda muutuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ajataju homme-täna-eile võiks 7a selged olla.
Kellaag ja aja tunnetus on keerulisem ja sinna veel mõned aastad minna. Selle osas on kõik väga individuaalne. Kellaaja tundmine on VAID õppimise või mitte õppimise tulemus. Kellaaeg on õpitav. Ajataju tuleb ise. Seda ei saa nö õppida. Küll aga saab harjutada,et tekiks arusaam minuti pikkusest. Üks lihtne näide,et saada aru,mis on minut, on osta liivakell. Laps keerab ja vaatab, tunnetab minuti pikkust. Seejärel ütled,et 2 jne minutit on siis … x pikem, etet kolm korda ootad sama palju. Istuda ja oodata 5 min liivakella pole mõistlik sest siis tundub 5 min hirmus pikana.

Seega, homme-täna-eile peaks tajuma. Kellaaeg vaid õppimise vili. Ka 12a ei tunne kella kui ei õpi. Ajataju tuleb vanusega,kus laps puutub kokku ootamisega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina arvan ka, et 7aastane peaks mõistma eile/täna/homme aega. Minu 7 aastane lasteaias käiv laps saab aru nendest terminitest, lisaks millal oli hommik, millal tuleb õhtu või kui ütleme, et pühap-l sõidame maale, siis vaatab kalendrit ja ütleb, võt nii mitme päeva pärast..kella tunneb täistunde ja pooltunde. Küll ajab sassi kuud ja aastaajad.. aga arvan, et iga laps areneb omal kiirusel ja kellegil ei jää ju need teadmised omandamata.

Please wait...
Näitan 24 postitust - vahemik 1 kuni 24 (kokku 24 )


Esileht Väikelaps kohe 7-ks saav ei saa ajamõõtmest ja päevadest üldse aru