Olen teemaalgataja. Tänan kaasa mõtlemast, olen juba saanud häid mõtteid.
Samas nagu näha, siis mõnel läheb kergelt ja mõnel väga halvasti, et lõppeb erakorralise keisriga. Tõesti, naisel võiks olla valikuvõimalus, kui riskid on endale selgeks tehtud ja hirm on ikka suur. Ma ei oska praeguses rasedusjärgus öelda 100%, et keiser oleks mu soov, kuid kui teaksin, et mul on enne sünnitust see valikuvõimalus, siis saaksin olla rahulik ja proovida rasedust nautida. Kuid praegu tunnen iga päev hirmu ja teadmatust. Teadvustan omale, et laps minu sisse ei jää, aga hirm, et midagi läheb valesti või kogemus on liiga raske…nimelt tean, et tahaksin rohkem lapsi kui 1, aga tean ka seda, et halvad kogemused mõjuvad mulle eriti traumeerivalt ja kardan, et rohkem lapsi siis ei julgegi saada.
Leidsin sellise artikli Triin Tuula kogemusest, mis kirjeldab ka minu olukorda hästi: https://tervis.postimees.ee/874470/triin-tuula-naistel-peab-olema-voimalus-valida-keisriloiget
Äkki annab sul ÄE-lt välja kaubelda, et keegi meditsiiniliste teadmistega isik sind üle vaataks? Raseduse ajal minu teada röntgenit ega kompuuteruuringuid kindlasti ei tehta, seega mis sa selle vaagna kitsuse all täpsemalt silmas pead või mis koht sul seal täpsemalt kitsas on? ????
Hea mõte, uurin, mis ÄE arvab.
Kitsuse all pean silmas ikka tuppe. Jah, öeldakse küll, et naine on loodud uskumatult palju venima jne, samas usun, et olen ka üks väheseid, kellelt ei saa naistearst mõnikord isegi analüüse võetud. Pole ainult psühholoogiline hirm, vaid reaalne valu, kui ta seal peeglit üritab paigaldada ja toimetada. Tulevad toolis lausa pisarad silma ja nii see katki jääbki.
Uuri sünnitoetajate kohta (doulad), rasedate aktiivsünnituse ringide kohta. Võid leida doula, kes hoiab su kätt kuni sünnituseni, sünnituse ajal ja pärast seda ka. Eriti kui mehest pole kasu (ja ega nendest enamasti ei olegi).
Kus linnas elad? Head ettevalmistavad kohad on näiteks Tallinnas:
http://paikesetants.ee/
http://ammaemanduskeskus.ee/
Võta kasvõi üks erakonsultatsioon ämmaemanduskeskusest, saad kohe palju hingerahu.
P.S. Valulik vahekord ei anna mingit aimu vaagna mõõtude kohta. Lisaks oleks hea teada ka sünnituse hormonaalset tausta, kuidas hormoonid aitavad sidemetel lõdvestuda.
Sul on ilmselt väga raske leppida sellega, mis ämmaemand välja ütles, aga õige oligi see välja öelda. See on Sind palju aidanud juba, otsid ju siitki abi. Pealegi on see reaalsus.
Asun Tallinnas. Olin enda jaoks välja mõelnud, et kui sünnituseks peaks minema, siis eraämmakat tahaksin kindlasti, tõtt-öelda pole ma saanud aru doula eelisest eraämmaka ees. Nendest ei leia väga ka kogemuslugusid ja hinnastust ma ei kujuta ettegi, kas samasse auku, mis ämmakas või kõvasti kallim? Ämmakas tundub ikkagi meditsiinitöötajana usaldusväärsem, eriti, kui leida selline, kellega ka muidu on hea klapp. Kui keegi teab jagada, kust leiaks just doula-kogemuslugusid, siis oleksin tänulik.
Veidi hämmastab sinu ämmaemanda järsk ütlus keisri teemal, ka psühholoogilised näidustused tuleb arvesse võtta, mitte vaid füüsilised ja ärevuses rase pole hea olla. Võid alati ka ämmaemandat vahetada muide.
Seda mõtlesin ka mina, saab ju kuidagi pehmemalt öelda näiteks “keisrit tehakse ainult tõsisemate näidustuste puhul”, aga mulle öeldi kohe, et ei tehta – 8ndal nädalal.
Ämmaemandat veel vahetama ei kipuks. Välja valisin ta selle järgi, et internetis oli ülivõrdes kiidetud, vaatasin üle ka teised samal perioodil saadaval ämmaemandad ning tegin siis otsuse.
Selles osas on ämmaemandal õigus, et sa peaks oma hirmuga tegelema, samas andis ta sulle ka mõne soovituse, kuidas see tegelemine käib? Mõne nõustaja, grupi vms kontakti?
Ütles küll, et haiglas on nõustajad, kelle juurde võib mind suunata. Kuna mul oli alles 8 nädalat, tundus liiga vara mõelda sünnituse peale ning edasi seda teemat ei arendanud. Isegi praegu tundub vara, kuna rasedus veel kuidagi välja ei paista, isegi ühtegi rase olemise sümptomit pole olnud. Kui poleks KV-s last siplemas näinud, siis ei usukski, et rase olen.
Olen veel mõelnud, et äkki siis, kui tekib kõhuke ja tunnen liigutusi, tärkab niiöelda emainstinkt minus ja sünnitus ei tundugi enam maailma hirmsaim asi… võib-olla.
Olen ka kõhn, kitsa vaagnaga, 162 cm ja 52 kg.
Sina küll kõhn pole. Tegelikult pole nende nr. järgi ka teemaalgataja kõhn, normaalne naise kaal. Ärge kujutage endale asju ette.
Ma pole jah haruldaselt kõhn, aga nagu rääkisin, siis hirm ei tulene ainult minu kehaehitusest.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 18.07 13:15; 18.07 15:13; 20.07 13:36;