Teema: Kõhn kehaehitus, hirm sünnituse ees

kui kaugel rasedus on? kas ämmaemandaga on sul hea klapp? kui jah, siis peaksid oma hirmudest rääkima, tal kindlasti julgustavaid lugusid oma töökogemusest.
lapse suurusest oleneb ka, mitte ainult vaagnast, ja tavaliselt enne sünnitust antakse umbkaudne lapse suuruse hinnang, ja siis kui paistab suurev6itu, v6ib see olla piisav näidustus nt varem esilekutsumiseks.
paljud naised kiidavad ina may gaskini “loomuliku sûnnituse teejuht”i, ja on just sünnitushirmu puhul lugemisest abi saanud.
kui vähegi saad endale lubada, v6id kaaluda ämmaemanda palkamist sünnitusele, et sa teaks, et usaldad ja saad temalt vajalikku tuge. ma küll täpselt ei tea, kuidas see eestis käib, uuri.
sellist asja ei ole, et “ei saa hakkama”, seda sa küll kartma ei pea. sünnitus ongi ettearvamatu, ja mitte millekski piisavalt ette valmistada ei saagi, sest iga naine on erinev, ja iga sünnitus on erinev.
k6ik, mida sul vaja on, on uskuda ja usaldada, et sina saad oma osaga hakkama, ja sind toetav personal saab hakkama oma osaga.
valu ei tähenda läbikukkumist, ja ka valuvaigistite kasutamine mitte. valu v6ib aidata sünnitust paremini juhtida, aga selle taha midagi nüüd ka ei jää, kui sa vajad epiduraali.
m6tle läbi, v6i aruta kellegagi, milline oleks sinu ideaalne sünnitus, mida sa ootad endalt, oma lapse isalt, sünnitushaiglalt. ja isegi, kui mitte miski ei lähe nii nagu soovid, on tähtis, et sa leiaksid sünnituse suhtes usaldava tunde, et su keha teab, mida teha, ja su laps teab, mida teha.

Sünnitushirmuga tegelemiseks suunab ÄE ilmselt raseduskriisi nõustaja juurde. Ise tead, kas sul on sellest abi või mitte, aga mingit meditsiinilist nõu ega kindlustunnet meditsiinilises mõttes raseduskriisi nõustajad anda ei saa, enamik neist on ju kas sotsiaaltöö või psühholoogi haridusega. Seega sa pead mõtlema, et millist nõu sa vajad. Äkki annab sul ÄE-lt välja kaubelda, et keegi meditsiiniliste teadmistega isik sind üle vaataks? Raseduse ajal minu teada röntgenit ega kompuuteruuringuid kindlasti ei tehta, seega mis sa selle vaagna kitsuse all täpsemalt silmas pead või mis koht sul seal täpsemalt kitsas on? 🙂

#2877664:

Tugivõrgustik sõbrannade või sugulaste näol mul puudub, on ainult mees, kellega seda teemat jagada ning tema ei jaga rase olemisest mitte midagi. Kui julgen pomiseda sünnitushirmu kohta, siis tema ainult naerab selle peale: sulle tehakse ju keiser, sa ei saa ise sünnitada.

Töökaaslane, kellel küll endal lapsi pole, jõudis mu ka pabinasse ajada juba siis, kui rasedusest teada sain. Ütles, et epiduraal võtab valu küll täielikult ära, aga toime kestab lühikest aega ja kui siis sünnitatud ei saa, siis uuesti ei tehta. Ma ausalt öeldes pole mingeid lisamaterjale selle kohta lugenud, et kas tal võiks õigus olla. Kui võtangi julguse kokku ja hakkan lugema mõnda sünnitusteemalist artiklit või foorumi teemat, siis lõpetan lugemise kohe, kui satun sõnade otsa nagu “valu” või “traumaatiline kogemus” vms. Ühe sõnaga mul on isegi taolise kirjanduse vastu foobia. Seda raamatut üritan küll uurida, mida viimane kommentaator soovitas.

Rumal jutt töökaaslase kui ka mehe poolt. Mees sellise ütlemiseha vaid süvendab su hirmu, olgugi et ta vb paha pärast seda tee.

Ma olen igatepidi pisike. Nii pikkusest kui ka laiusest. Olen 162 cm ja 50kg. Kannan riidesuurust xxs-xs. Puusad on olematud. Mõõdulinti käe pärast pole ja täpselt öelda ei saa.
Sünnitasin täitsa ise vaginaalselt 3.8kg ja 52cm lapse. Arstid ütlesid, et minu kohta suur laps.

Jah mul sünnitus tõesti kestis kaua ja oli raske just magamata ööde pärast aga väga raske see ka nüüd polnud. Sain rebendid aga nende tekkimise valu ei tundnudki enam. Kokkutõmmete valu oli hullem.

Sain ka epiduraali. Lausa 4 annust anti. Seega lisa saamise kohta on jutt vale. Endal lapsi, sga targutab küll hoolega. Nii need külajutud tekivad. Epiduraali ei saa anda vaid siis(esmakordset annust), kui juba teatud avatus on saavutatud(ehk siis liiga palju ja laps hakka juba sündima).
Mõjumise koha pealt on see individuaalne. Mõnel võtab jalad alt tuimaks(valude ka ära) ja mõnele ei mõju üldse. Mõnel on sünnitegevus nii kiire, et selle jaoks ega peale pole aega mõeldagi.
Minul isiklikult aitas valude vastu aga pikendas sünnitegevust-tõmbas kokkutõmbed maha.
Epiduraali miinuseks on see, et oeale selle saamist pead olema voodis monitoride küljes. Seega piirab liikumist.

Loodus on üldjuhul teinud nii, et sünnitegevuse käigus naise alumine ots venib uskumatult palju kaasa.

Fakt on see, et see laps sinu sisse ei jää ???? tuleb ta siis loomulikult koos rebenditega/või ilma või hoopis keisriga.

Hirmul on suured silmad. Soovitan pöörduda rasedukriisi nõustaja poole ja kindlasti räägi oma hirmust järgmisel visiidil arstile.
Sul on migit sorti foobia seotud oma alaotsaga. Kui sa paaniliselt kardad (ehk mingi varjatud trauma lapsepõlvest) siis tõmbuvad lihased krampi ja vahekord võibki sellest valulik olla.
Anatoomilise iseärasusena looduse poolt alt kitsaid naisi on ilmselt maailmas väga vähe.

Ja NB! Mul on tuttav, kes on sinu mõõtmetega, kaalu vb isegi veidi vähem, kui mul ja ta on ilmale toonud 2 prisket last. Tal olid mõlemad väga kerged sünnitused.

Olen ka kõhn, kitsa vaagnaga, 162 cm ja 52 kg. Minu loomulik sünnitus, mis kestis 20 h lõppes kaks nädalat tagasi erakorralise keisriga. Vaatamata sellele, et laps kaalus üle 4 kg oli minu ämmaemand ja sünnituseelse osakonna arst arvamusel,et saan ise sünnitada. Kusjuures 10 aastat tagasi mul oli plaaniline keiser. Kartsin loomulikku sünnitust asjata, need 20 h olid nagu õudusfilm. Sünnitasin Pelgulinna haiglas. Valutamise ajal ei saanud ma tuimestust ja tulemusena sünnitustundidel mul oli jõud täiesti otsas. Minu loomulik sünnitus lõppes keisriga. Mul on siiamaani stress, et nii kaua kannatasin ja ei saanud ise sünnitada :/ Sünnitajal võiks olla valikuvõimalus.

Esiteks ära kuula targutajaid, kes pole ise sünnitanud. Mõni inimene on lihtsalt loll, mõni naudib teiste hirmule ajamist, mõni ei mõtle.

Ma olen 171, enne rasedust 58 kilo. Lühidalt öeldes oli sünnitus pigem meeldiv kogemus. Ühtegi valutustamise võtet ei kasutanud, ei medikamentoosseid, massaaži, joogat vms. Lihtsalt kuulasin oma keha ja sünnitasin. Pressid olid lühikesed ja seetõttu poole 8-tunnisest sünnitusest pressisin, aga polnud väga valusad. Hea füüsiline vorm tuli muidugi kasuks. Rebendeid ei saanud, lahklihalõige siiski tehti, muidu oleks ilmselt saanud rebendid. Mul on ka vahekorra algus valulik ja olnud ülitugevad menstruatsioonivalud. See ei määra kuidagi sünnituse raskust või valu tugevust. Mensivaludest sain peale sünnitust lahti. Ma isegi julgen väita, et tugevamad mensivalud on olnud hullemini talutavad, kui sünnituse kõige valusamad hetked.

Selles osas on ämmaemandal õigus, et sa peaks oma hirmuga tegelema, samas andis ta sulle ka mõne soovituse, kuidas see tegelemine käib? Mõne nõustaja, grupi vms kontakti?

#2877722:

Olen ka kõhn, kitsa vaagnaga, 162 cm ja 52 kg.

Sina küll kõhn pole. Tegelikult pole nende nr. järgi ka teemaalgataja kõhn, normaalne naise kaal. Ärge kujutage endale asju ette.

Olin haiglas esilekutsumise ootuses ja palatikaaslas määrati eelmisel päeval enne esilekutsumist keiser. Põhjuseks dignooos: hirm sünnituse ees. Määrati vahetult enne sünnitust arsti poolt ITKs.

Mina olen ka väga kõhn, raseduse alguses kaalusin 48 kilo ja 170 cm pikk. Sünnitama läksin 10 kilo raskemana ja sain ilusti hakkama. Sünnitus kestis küll kaua, aga õnneks juhtus mulle hea ämmaemand ja suutsin lõdvaks lasta. Tegelikult on kõik su peas kinni ja kui füsioloogiliselt oleks su vaagen ikka liiga kitsas, siis usun, et küllap arst enne sünnitust ikka otsustaks kas laseb või mitte sul ise sünnitada.

Ei tea, kas teemaalgataja veel seda loeb, aga tahaksin lisada omalt poolt, et kui päevade valud on suured, siis võib juhtuda, et sünnituse ajal ei tundugi see avanemine NII hull. Olen ka üks neist, kellel eluaeg päevadega kaases hirmus kõhuvalu, olin pikali maas kõveras, neelasin valuvaigisted. (Vahemärkusena – pärast sünnitust pole mitte valud kadunud, vaid kõhuvalud lihtsalt leebemad, aga lisandunud on rämedad peavalud, õudus.) Aga sünnitusel oli nii, et need avamise valud tundusidki nagu päevade valud, ja kuna ma olin sellega harjunud, siis need ei olnud just maailma lõpp. Jah, veidi tugevamad küll ilmselt, aga mina suutsin enda jaoks hingamise ja enese teadliku lõdvestamisega kogu selle protsessi talutavaks muuta. Kui äe tuli küsima, kas soovin epiduraali, et saaks pisut puhata, ja mina ütlesin, et ok, siis ta vaatas, et nonii, pole siin mingit epiduraali enam, varsti on laps käes. Ja pressid pole nagu avanemise valud; minu arust pressid polegi üldse valud, vaid lihtsalt keha ise nagu tõukab või sunnib kuidagi.
Kokkuvõtteks leian, et minu sünnitus polnudki midagi niiväga hullu, hommikul alates poole kaheksast regulaarsed valud, päeval kahe-kolme ajal sünnitusmajja ja õhtul pool kaheksa laps käes. Mitte mingi lõbustusretk, aga ei midagi jubedat.
Jah, ja samuti ei meeldi mulle tampoonide paigaldamine, on ka sageli vääääga ebamugav, veidi valuski. Üldiselt väldin tampoone.
Nii et teemaalgatajat tahaksin julgustada, need varasemad valud võivad sulle veel väga hea teene teha. Ja kes teab, ehk on pärast sünnitust ka vahekorrad lihtsamad. Otsi palju infot ja valmistu psühholoogiliselt!

Lapse asendist sõltub ka palju. Minu esimene laps (3,9 kg) sündis erakorralise keisriga, põhjuseks funktsionaalselt kitsas vaagen. Teise lapse jaoks aga ei olnud seesama vaagen enam üldse kitsas, ehkki ta kaalus 4,1 kg, ja sünnitus oli pigem kerge.
Olen 164 cm pikk ja kaalusin enne rasedusi u 50 kg.

Kui sul on isegi mestruatsioonid vausad, siis ongi vaja sünnitada päriselt. See teeb ka sinu enda korda. Mul oli sama lugu. Esimese lapsega pidasin dieeti et laps hiiglaseks ei kasvaks. Teine oli aga üle 5 kilo! Võtsin mõlemal juhul väga hea arsti v ämmaka, tasulise noh. Ei saa mina aru, milleks siin raha kokku hoida. Pole vaja lapsele kallist vankrit, sobib ka tavaline poolakate oma. Aga elusalt ja tervelt peate sellest välja tulema. Võta korralik ämmakas, kes on proff. Võitlusesse minnakse parimatega. Sünnitus ongi võitlus. Seal võib ka surra ja seepärast valmista ennast ette ja blokeeri kõik ohud. Eksämmakas räägib sulle, miks keiser hea mõte pole. Ise ei julgeks küll keisrit teha. No mõtle ka – oled üldse mõelnud, kuidas seda tehakse? Nuga kõhtu ei ole naljaasi, see on üsna ohtlik trauma sünnituse kõrval.

Minul oli puusa ümbermõõt 82 cm enne esimese lapse sündi. Sünnitama minnes arvati, et ehk peab keisri tegema, aga et ootame-vaatame. Ikka lõpuni oodati-vaadati. Aga laps tuli mõne pressiga lupsti välja.