Teema: Kõige kohatumad kommentaarid, mis teile kunagi öeldud.

Ütlejale pole see ju mingi asi, ta lihtsalt ütleb. Nii et väita, et sina ei suudaks selliseid kommentaare teha, pole ikka õige. Sa ei tee kommentaare, mis sind ennast riivaks. Aga sa ei tea iial, kas sinu pilk, hääletoon, olek, sõnad, teod või tegemata jätmised pole kedagi südamepõhjani solvanud. Isegi parim enda jälgimine ei taga seda, et inimene ikkagi solvub. Sest on varem kõvasti haiget saanud ja piisab ilusti öeldud sõnade hääletoonist. Mina näiteks ei oska sõnu öelda, aga võin öelda ,et hääle tooniga on küll kõvasti haiget saadud. Isegi nooremana mõelnud, et kuidas nad ometi suudavad niimoodi haiget teha. Aga siis on selgunud, et inimene pole isegi arugi saanud ,et haiget saadi ja haiget tehti. Kuidas sa tead, et sa pole suutnud kellelgi oma hääletooniga haige teha?

Kõndisin sõbrannaga tänaval kui astus ligi üks noormees ja luges Juhan Liivi luuletust (“Helin”, kui kedagi huvitab). Ütlesin talle umbes midagi sellist, et see on väga ilus Liivi luuletus (ta ilmselt lootis, et me ei tea luulest midagi, kuid seda luuletust ma ikka tean), mille peale ta vastas “Sa oled väga tark, aga ma siiski kepiksin su sõbrannat”. Ei osanudki kuidagi reageerida, kahju küll polnud.

Paar korda on küsitud, et kas ma olen rase. Tol hetkel tõesti polnud. Ilmselt siis olin lihtsalt paks. Miks sellist asja küsida? Küll ma räägiks õigel ajal ise kui oleksin.

Olin just emaks saanud ning kärutasin uhkelt ja rõõmsalt beebiga ringi. Kolleeg tuli vastu, vaatas titte ja ütles:”Ära häbene oma last!” Olin täiesti rabatud ja ei osanud sõnagi vastata. Sünnitus oli tõesti raske olnud, olime lapsega esialgu mõne nädala haiglas ning nähtavasti olid töökohta jõudnud kuulujutud, et sündis puudega laps.

Mulle meenub üks, ca 10a tagasi, olin siis 19-20. Sõbranna juures oli mingisugune istumine ja seal oli ka seltskond tema toonase kuti sõpru. Üks neist ütles mulle mingi hetk umbes selline lause, et “sa oled täpselt selline naine, et sobid vaid üheöösuhteks, ilus, aga sisu pole”. Ahsoo, oli tore teada, et keegi otsustas minu “sisu” üle paarkümne minutiga 🙂 tegelikult ma olin väga solvunud. Nii nõme kommentaar!

Mina võtan selliseid inimesi kui peast lihtsaid, kes ei saagi aru, et midagi valesti ütlesid. Või vaevlevad nad mingi tõsise probleemi küüsis, et tunnevad vajadust kellelegi halvasti ütlemisega oma kehva enesetunnet sekundiks parandada.

Tavaliselt minnakse ikka välimuse kallale, sest nii on ju kõige lihtsam. Kõige vastikum kommentaar on olnud lihtsalt tänaval kõndides. Mingi kõvataja pidas vajalikuks hõisata, et “Naised on siin nii rasvased”. Kui oled just 20 kg maha võtnud ning oma täiskasvanuea kõige madalamas kaalus, siis jääb ikka mõru maitse suhu küll.

#3206498:

Mina võtan selliseid inimesi kui peast lihtsaid, kes ei saagi aru, et midagi valesti ütlesid.

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

Nt see “lits!” karjuja võis ju vabalt olla psühhoosis ja hallutsinatsioonidega (õudne, ise erialainimene ja kirjutasin selle valesti, alles lehekülg hiljem tsitaadis sain aru, et midagi läks nihu :D), niiet ta sind õieti ei näegi, tema poolest võib seal vastas kasvõi koer olla. Või joomadeliiriumis punaseid kuradikesi taga ajav tüüp vms. Aga “tempel mällu igaveseks” jääb kuuljale eluksajaks ikkagi.

Oli raske rasedus, laps sündides alakaaluline, minu kaalutõus 30kg, 57kg olin enne rasedust, 80kg peale lapse sündi. Asi oli mitme halva asjaolu kombos, mis avastati alles peale järgmise lapse üsasisest surma.
Istusime mehe venna juures laua taga kui mehe vanaema küsis, et kas ma olen juba palju raha pidanud kulutama uute riiete peale, sest vanad mulle ju kindlasti enam ei mahu. Teiselt poolt hakkas ämm kohe kaasa seletama, et jajaa, sa oled ikka kõvasti juurde võtnud. Üle laua läkski minu kehakaalu arutamiseks, abikaasa sekkus, mille peale ämm teatas, et ta ongi otsekohene ja see ongi hea, vähemalt ei räägi ta mind taga vaid ütleb otse näkku. Selle kõige keskel olin mina, niigi õnnetu oma kaalu pärast, värskelt sünnitanud, magamata, hormoonidest tulvil, ma oleks tahtnud neile kohapeal peksa anda ja siis nurga taha nutma minna. Nemad ei teadnud kui palju ma olin üritanud kaalu langetada, aga iga katse lõppes sellega, et organism lõpetas hoopis piimatootmise. Laps oli niigi väike, kaalutõus 0 ja mina sealjuures suur nagu vaal. Jäin üsna ruttu uuesti lapseootele, laps suri ja alles siis hakati uurima, miks mul sellised asjad juhtunud on.

Kummaline, aga neid kõige valusamaid ja ebameeldivamaid kommentaare on mulle teinud mu oma lähedased.

Õde on mitmeid kordi mu välimust kritiseerinud, nii omaette olles, kui seltskonnas. Näiteks võib ta pikalt takseerida mu kleiti ja öelda siis, et “ma arvan, et mulle sobiks see kleit paremini. Sinu kehakujuga ei sobi see ju ABSOLUUTSELT”. Või siis: “issand, MIKS sa sellise soengu lõikasid?!”. Lisaks võib ta teha sobimatuid kommentaare mu lapse või mehe kohta. Täiesti süüdimatult. Ja kui talt küsida, et miks sa nii ütled, siis mängib süütukest, volksutab silmi ja teatab, et eino ega ma siis midagi pahasti ei mõelnud. Ega jah, aastaid oled mulle s*tasti öelnud lihtsalt hea pärast. 😀 Aga noh, kuna ta on sedasi käitunud aastaid, siis lõpuks ei pane neid kommentaare enam tähelegi.

#3206521:

#3206503:

#3206498:

Mina võtan selliseid inimesi kui peast lihtsaid, kes ei saagi aru, et midagi valesti ütlesid.

Kommentaar eemaldatud.

Minu meelest oleks rumal puhast ebaviisakust ja matslikkust aspergeri või autismiga siduda.

Olin umbes 11-12. Oli suvevaheaeg ja mina olin ajaviiteks ema töö juures. Istusin välistrepil, samal ajal käis maja välisfassaadi juures mingi väike remont. Üks töömeestest istus minu kõrvale trepile suitsu tegema. Oli teine ilmselt ka üsna poisiohtu, lapsena ei osanud ma tema vanust hinnata, minu jaoks oli ta ikka täismees, aga nüüd arvan, et ehk ta mingi napp 20 oli, kui sedagi. Ei mäleta, millest ta minuga rääkima hakkas, ilmselt niisama mõned tühised laused vahetasime. Küll on aga mul eredalt meeles, et mul olid lühikesed püksid jalas ja mingil hetkel peatus ta pilk ilmselt mu jalgadel, igatahes kommenteeris ta: “Ühel päeval, kui sa naiseks sirgud, saavad sul väga ilusad jalad olema”. Ma ei osanud mitte kuidagi reageerida, mäletan seda veidrat ja ebamugavat tunnet, et ühelt poolt tundus, nagu oleks ta mulle komplimendi teinud, aga teiselt poolt tundus see kompliment mulle, tüdrukuohtu lapsele, kuidagi väga sobimatuna. Nüüd, täiskasvanuna, leian, et oligi ikka kahtlane ja kohatu täismehel midagi taolist ühele lapsele öelda.

#3206524:

#3206521:

#3206503:

#3206498:

Mina võtan selliseid inimesi kui peast lihtsaid, kes ei saagi aru, et midagi valesti ütlesid.

Kommentaar eemaldatud.

Minu meelest oleks rumal puhast ebaviisakust ja matslikkust aspergeri või autismiga siduda.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

#3206535:

Päev peale sünnitust tuli töökaaslane ettevōtte poolt haiglasse lilli tooma. Mind nähes ja kōhtu vaadates mainis, et Sa poleks nagu sünnitanudki.

Ma mitu korda lugesin seda kommentaari ega mõistnud, mis selles kommentaaris kohatut oli. Siis aga sain pihta: ta ütles seda (sinu meelest) selles võtmes, et su kõht on endiselt suur. Mina aga sain esimese hooga aru, et ta tegi just komplimendi, et su kõht on nii väike, et ei saa arugi, et sa oled just rase olnud ja sünnitanud. Äkki tema mõtles ka hoopis niipidi?