“Einoh, maalaps on ikka maalaps” ütles ämm, kui ta tõi mu lastele uued riided ja selgus, et ta on täpselt sellised juba varem toonud, lihtsalt ma ei tahtnud neid maale muru ja mulla peale lapsele selga panna, vaid müterdamiseks panin ikka vanemad ja plekilisemad riided. Öeldud siis iseloomustamaks, et mul ei ole oskust ei ennast ega oma lapsi viisakalt riidesse panna. Nüüd, 10 aastat hiljem, see ei aja enam kontrollimatult nutma, aga haiget teeb see meenutamine ikka. Kusjuures muidu on mul suurepärane ämm ja ta on öelnud mitmeid häid asju, mis mu südant siiralt ja siiani soojendavad.
“Sa olid tegelikult tööõnnetus” – emalt. Toona, kui ta seda ütles, olin ise noor neiu ja nii hullusti südamesse ei võtnud, aga hiljem on järjest enam hinge sööma hakanud. Praegu, kui meie pere vanim laps on veendunud, et ema on vanadusnõder ja teine laps emaga lihtsalt ei suhtle, olen mina muidugi parim laps ja kullakallis tütreke. Aga no okas on hinges – kuidas saab oma lapsele nii ütelda? Isegi, kui see oligi tõsi, et mind alguses ei oodatud (ajal, kui häid rasedusest hoidumise vahendeid ei olnud, oli selline reaktsioon ju mõistetav). Ta ise on hiljem ütelnud, et see oli väga rumal väljendus ja ta palub andeks ja ta ongi siuke vahel sõnadega mõtlematult plähmaja. Samas, see, et ma seda hinges kannan, näitab, et sõna on nagu lind – kui korra peost/suust väljas, siis enam ei püüa. Silu ja tee, mis tahad.
Üks “pärl” meenus veel, mis pudenes isa suust ja mille halvav mõju kestis kogu mu noorusaja ja mõjub siiani. Olin lapsena ebasportlik paksuke ja kui teismelisena keha kasvama hakkas, tähendas see, et juba olemas olnud rasvatissid venisid välja. Meie peres oli kombeks ühissaunas käia ja eluaeg õpetati lastele, et saun on pesemise mitte vahtimise koht. Ükskord, kui ma pesin ja kedagi teist saunas ei olnud, ütles isa täiesti lambist tugevalt etteheitva tooniga: tee natukenegi sporti, sul rinnad ripuvad nagu vanal naisel. Asjatu vist öelda, et ma edaspidi katsusin vältida sauna nii palju kui võimalik, st üritasin seal võimalikult vähe viibida (eraldi käia ei lubatud, raiskavat leili). Oma keha vihkan siiani ja ilmselt surmani.
Meil oli mehega suhtes raske periood, ei teadnud kas jätkata koos või mitte ja mulle tegi see määramatus kohutavalt haiget. Samale ajale langes ka üürilepingu pikendamine ning kuna mina seda teatud põhjustel pikendada ei saanud, üüris eluaseme mees ja minule jäi õigus sees elada ning nagu üürileandja väga elegantselt ütles: “Kuni noormehel Teist kõrini saab”.
Suvaliste pässide ütlemised pole mulle eriti mõjunud, mis on üllatav, arvestades, kui õrnatundeline ma muidu olen. Neid on ikka olnud ja ühe erandiga ma olen suutnud need kõik maha raputada. See üks oli ülemeelikus peomeeleolus, kui minust tunduvalt vanem mees (suht lõbusate elukommetega) haaras mu kaenlasse, vaatas otsa, ütles: “Ma ei saa, sul on nii siirad silmad”, lasi lahti ja rohkem minust välja ei teinud. Seda põdesin ma kaua, nüüd enam ei morjenda aastaid. Ühe tol hetkel tuttava ja hilisema sõbranna täis peaga tehtud minu isiksuseanalüüsi põdesin ma ka pikalt, aga õnneks oli see monoloog nii pikk, et ma olen selle unustanud (peale paari fraasi, mis nüüd panevad pigem õlgu kehitama).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 19.08 19:21; 19.08 22:14; 21.08 13:57; 21.08 14:07; 21.08 14:26;