Teema: Kõige kohatumad kommentaarid, mis teile kunagi öeldud.

#3206538:

Ma mitu korda lugesin seda kommentaari ega mõistnud, mis selles kommentaaris kohatut oli. Siis aga sain pihta: ta ütles seda (sinu meelest) selles võtmes, et su kõht on endiselt suur. Mina aga sain esimese hooga aru, et ta tegi just komplimendi, et su kõht on nii väike, et ei saa arugi, et sa oled just rase olnud ja sünnitanud. Äkki tema mõtles ka hoopis niipidi?

Mul jäi ka mulje komplimendist:-) Aga tõenäoliselt on sinu pakutud variant õige.

#3206558:

Seltskonnas istusime diivanil ja suhtlesin ühe meesisendiga. Jõudsime lasteni. Just siis, kui kõik vaikseks jäi, ütles mees kõva häälega: “Kaks last? Nendel ju tupp nii välja veninud, et mees ei tunne sisenedes midagi”.

Mina oleks vastu öelnud et oleneb ikka mehe noku suurusest, eks ole, ja silma pilgutanud.

#3206503:

Kommentaar eemaldatud.

Hea näide kohatust kommentaarist. Ka iroonia võib olla kohatu.

Autismispektril inimesel ei pruugi olla filtrit, kuid lihtsalt pahatahtlikkusest nad ka midagi ütlema ei hakka. Näited siin teemas on valdavalt ikkagi pahatahtlikud.

#3206512:

Üks meenus veel 🙂 Suhtlesin netis ammu ühe mehega. Lõpuks saime kokku ka ja jutt läks meil esoteerika valdkonna peale, mis mõlemale huvi pakub. Mõtlesin endamisi, et ohoo, et sellist meessoost isikut pole kerge leida ja meil on vähemalt 1 ühine huvi ja juttu jätkub kauemaks. Kui ta siis hakkas rääkima, et ta oskab näojoonte järgi inimese iseloomu öelda, et käis ka hiljuti selle alasel koolitusel. Et ma kena naine, aga minul näojooned olevat paraku sellised, mis ei tõota head, et viitavad egoismile. Paraku pani vennike väga puusse ja spetsialisti temast sel alal kindlasti ei saa 🙂 Ma olen just vastupidiselt liiga ennastohverdav teiste heaks, mida tuleks mul enda juures muuta. Rohkem polnud meil millestki rääkida ja rohkem ei kohtunud.

Ma olen ka selle tüübiga netis rääkinud, kokku polnud mul põhjust temaga saada, sest minu näojooned viitasid samuti egoismile ja midagi head polnud loota:D

Eesti meeste matslikkus on ikka uskumatu, kui seda teemat lugeda. Mul endal samasugune kogemus.
Elasin mõned aastad tagasi Rootsis ja käisin sadama ligidal kiirkõndi-sörkjooksu tegemas. Kaks u 40 a. Eesti meest jalutasid linna poole, möödusin neist kõnnisammul. Ma ei saanud veel möödagi, kui tuli esimene pärl- liikuv lihakeha. Sõber ei jäänud võlgu- vähemalt pole paks nagu teised Rootsi naised, sellele keeraks taha küll. Ma pöördusin ja ütlesin selges eesti keeles, et nad võivad üksteisele taha keerata. Seepeale tuli- kas tahad vastu lõugu saada, lits?
Juba tükk aega normaalses ühiskonnas elanud inimesena, oli minu jaoks ikka väga hämmastav, et kaks kähmakat võtavad ette ja kommenteerivad tänaval liikuvaid naisi, nagu oleks linn avalik bordell ja kõik naised mõeldud neile kasutamiseks. Sama haige oli vägivallaga ähvardamine. Ilmselt olid nad veel eelnevast laevaööst vintis, aga see ei ole mingi vabandus.

Mäletan ühte kõige kohatumat asja, mida mees mulle ütles. Olin veel sünnituspalatis, äsja oli ilmavalgust näinud meie teine laps. Sünnitus oli väga raske, sest laps oli suur ja ma ei suutnud teda välja pressida vaatamata sellele, et lootevesi oli roheline ja arstide sõnul oli vaja laps kiiresti kätte saada. Lõpuks tiriti ta vaakumiga välja, mille tagajärjel sain ränga verekaotuse ja mind õmmeldi täisnarkoosi all kokku. Olin narkoosist toibumas ja olime kolmekesi palatisse jäänud – mina, mees ja äsjasündinud beebi. Ja siis teatas mees sügavamõtteliselt: “Jaa, sa oled ikka kehv sünnitaja!” Mu aju ei suutnud sel hetkel seda täielikult ära registreerida ja tol momendil ma vist isegi ei öelnud midagi vastuseks, aga hiljem küsisin küll, et kuidas sa ometi nii mulle said seal öelda?! Ta oli lausa solvunud ja pahane, et seda meenutasin. Ütles, et ega ta siis midagi halba ei mõelnud, lihtsalt et oligi ju raske sünnitus. Mina aga ei saa siiani aru, kuidas saab oma äsja lapse ilmale toonud abikaasale öelda, et ta on kehv sünnitaja…

#3206608:

#3206512:

Üks meenus veel 🙂 Suhtlesin netis ammu ühe mehega. Lõpuks saime kokku ka ja jutt läks meil esoteerika valdkonna peale, mis mõlemale huvi pakub. Mõtlesin endamisi, et ohoo, et sellist meessoost isikut pole kerge leida ja meil on vähemalt 1 ühine huvi ja juttu jätkub kauemaks. Kui ta siis hakkas rääkima, et ta oskab näojoonte järgi inimese iseloomu öelda, et käis ka hiljuti selle alasel koolitusel. Et ma kena naine, aga minul näojooned olevat paraku sellised, mis ei tõota head, et viitavad egoismile. Paraku pani vennike väga puusse ja spetsialisti temast sel alal kindlasti ei saa 🙂 Ma olen just vastupidiselt liiga ennastohverdav teiste heaks, mida tuleks mul enda juures muuta. Rohkem polnud meil millestki rääkida ja rohkem ei kohtunud.

Ma olen ka selle tüübiga netis rääkinud, kokku polnud mul põhjust temaga saada, sest minu näojooned viitasid samuti egoismile ja midagi head polnud loota:D

Oled ve? Mis tööd tegi või te nii kaugele oma jutuga ei jõudnud? Üldiselt lõppkokkuvõttes tundus, et on lihtsalt naistes pettunud tegelane.

Keskooli ajal käisin oma klassivennaga. Ükskord olin haige nädal aega ja üks teine klassivend ütles mu peikale, et ära muretse, umbrohi ei hävine. Ma küll ei tea siiani kas ta üldse teadis mis see tähendas või ütles lihtsalt kuskilt kuuldud lause, sest mingit vaenu meil polnud. Mina solvusin igaljuhul südamepõhjani.

Olin äsja lapse saanud, lapsel gaasid, magada ei saanud pea üldse. Läksime mingi hetk äiale ja tema elukaaslasele külla. Nad olid kursis, et saame vähe magada ja väga väsinud. Ometi pidas äia naine vajalikuks öelda: tütar viib ema ilu…Minuarust oli ikka väga kohatu ja ma siiani suhtun temasse halvasti peale seda.
Teine lugu. Kunagi olid sellised tutvusliinid, kuhu helistades sattusid suvalise kuti otsa ja sai siis lobiseda. Hiljem sai juba numbreid vahetada sobivusel ja edasi rääkida. Rääksisime juba mitmendat korda ühe kutiga ja jutt klappis. Muu hulgas ütlesin ka, kus ühikas ma elan. Kord siis ühikas tuli valvetädi mind kutsuma, et sulle külaline. Ma ei osanud nagu kedagi oodata,,ja siis vajus see kutt mulle oma sõbraga külla. Nii vastik oli, ma ei osanud oodata, olin kodustes riietes, ja koduses olekus. Veidi siis lobisesime ja poisid lahkusid. Järgmine päev ma helistasin sellele tüübile telefoniputkast (mobiile veel polnud) ja küsisin muuhulgas, et kus ta eile käis. Ta siis mainis et käis ühes ühikas ühel tüdrukul külas pimekohtingul. Ma taipasin, et ta polnud aru saanud, et ta minuga räägib. Küsisin siis ootusöärevalt, et noh, kuidas siis tüdruk oli ka? Kutt vastas, et : jube inimene oli! Vot see oli küll kole kuulda, katkestasin kõne ära. Rohkem pole temast kuulnud ega näinud, aga siiani teeb haiget. Seda enam, et nii jube ma nüüd ka ei ole..Kutt ise harju keskmine, ei midagi erilist

“Einoh, maalaps on ikka maalaps” ütles ämm, kui ta tõi mu lastele uued riided ja selgus, et ta on täpselt sellised juba varem toonud, lihtsalt ma ei tahtnud neid maale muru ja mulla peale lapsele selga panna, vaid müterdamiseks panin ikka vanemad ja plekilisemad riided. Öeldud siis iseloomustamaks, et mul ei ole oskust ei ennast ega oma lapsi viisakalt riidesse panna. Nüüd, 10 aastat hiljem, see ei aja enam kontrollimatult nutma, aga haiget teeb see meenutamine ikka. Kusjuures muidu on mul suurepärane ämm ja ta on öelnud mitmeid häid asju, mis mu südant siiralt ja siiani soojendavad.

“Sa olid tegelikult tööõnnetus” – emalt. Toona, kui ta seda ütles, olin ise noor neiu ja nii hullusti südamesse ei võtnud, aga hiljem on järjest enam hinge sööma hakanud. Praegu, kui meie pere vanim laps on veendunud, et ema on vanadusnõder ja teine laps emaga lihtsalt ei suhtle, olen mina muidugi parim laps ja kullakallis tütreke. Aga no okas on hinges – kuidas saab oma lapsele nii ütelda? Isegi, kui see oligi tõsi, et mind alguses ei oodatud (ajal, kui häid rasedusest hoidumise vahendeid ei olnud, oli selline reaktsioon ju mõistetav). Ta ise on hiljem ütelnud, et see oli väga rumal väljendus ja ta palub andeks ja ta ongi siuke vahel sõnadega mõtlematult plähmaja. Samas, see, et ma seda hinges kannan, näitab, et sõna on nagu lind – kui korra peost/suust väljas, siis enam ei püüa. Silu ja tee, mis tahad.

Üks “pärl” meenus veel, mis pudenes isa suust ja mille halvav mõju kestis kogu mu noorusaja ja mõjub siiani. Olin lapsena ebasportlik paksuke ja kui teismelisena keha kasvama hakkas, tähendas see, et juba olemas olnud rasvatissid venisid välja. Meie peres oli kombeks ühissaunas käia ja eluaeg õpetati lastele, et saun on pesemise mitte vahtimise koht. Ükskord, kui ma pesin ja kedagi teist saunas ei olnud, ütles isa täiesti lambist tugevalt etteheitva tooniga: tee natukenegi sporti, sul rinnad ripuvad nagu vanal naisel. Asjatu vist öelda, et ma edaspidi katsusin vältida sauna nii palju kui võimalik, st üritasin seal võimalikult vähe viibida (eraldi käia ei lubatud, raiskavat leili). Oma keha vihkan siiani ja ilmselt surmani.

Meil oli mehega suhtes raske periood, ei teadnud kas jätkata koos või mitte ja mulle tegi see määramatus kohutavalt haiget. Samale ajale langes ka üürilepingu pikendamine ning kuna mina seda teatud põhjustel pikendada ei saanud, üüris eluaseme mees ja minule jäi õigus sees elada ning nagu üürileandja väga elegantselt ütles: “Kuni noormehel Teist kõrini saab”.

Suvaliste pässide ütlemised pole mulle eriti mõjunud, mis on üllatav, arvestades, kui õrnatundeline ma muidu olen. Neid on ikka olnud ja ühe erandiga ma olen suutnud need kõik maha raputada. See üks oli ülemeelikus peomeeleolus, kui minust tunduvalt vanem mees (suht lõbusate elukommetega) haaras mu kaenlasse, vaatas otsa, ütles: “Ma ei saa, sul on nii siirad silmad”, lasi lahti ja rohkem minust välja ei teinud. Seda põdesin ma kaua, nüüd enam ei morjenda aastaid. Ühe tol hetkel tuttava ja hilisema sõbranna täis peaga tehtud minu isiksuseanalüüsi põdesin ma ka pikalt, aga õnneks oli see monoloog nii pikk, et ma olen selle unustanud (peale paari fraasi, mis nüüd panevad pigem õlgu kehitama).

#3206672:

“Einoh, maalaps on ikka maalaps” ütles ämm, kui ta tõi mu lastele uued riided ja selgus, et ta on täpselt sellised juba varem toonud, lihtsalt ma ei tahtnud neid maale muru ja mulla peale lapsele selga panna, vaid müterdamiseks panin ikka vanemad ja plekilisemad riided. Öeldud siis iseloomustamaks, et mul ei ole oskust ei ennast ega oma lapsi viisakalt riidesse panna. Nüüd, 10 aastat hiljem, see ei aja enam kontrollimatult nutma, aga haiget teeb see meenutamine ikka. Kusjuures muidu on mul suurepärane ämm ja ta on öelnud mitmeid häid asju, mis mu südant siiralt ja siiani soojendavad.

“Sa olid tegelikult tööõnnetus” – emalt. Toona, kui ta seda ütles, olin ise noor neiu ja nii hullusti südamesse ei võtnud, aga hiljem on järjest enam hinge sööma hakanud. Praegu, kui meie pere vanim laps on veendunud, et ema on vanadusnõder ja teine laps emaga lihtsalt ei suhtle, olen mina muidugi parim laps ja kullakallis tütreke. Aga no okas on hinges – kuidas saab oma lapsele nii ütelda? Isegi, kui see oligi tõsi, et mind alguses ei oodatud (ajal, kui häid rasedusest hoidumise vahendeid ei olnud, oli selline reaktsioon ju mõistetav). Ta ise on hiljem ütelnud, et see oli väga rumal väljendus ja ta palub andeks ja ta ongi siuke vahel sõnadega mõtlematult plähmaja. Samas, see, et ma seda hinges kannan, näitab, et sõna on nagu lind – kui korra peost/suust väljas, siis enam ei püüa. Silu ja tee, mis tahad.

Meil oli mehega suhtes raske periood, ei teadnud kas jätkata koos või mitte ja mulle tegi see määramatus kohutavalt haiget. Samale ajale langes ka üürilepingu pikendamine ning kuna mina seda teatud põhjustel pikendada ei saanud, üüris eluaseme mees ja minule jäi õigus sees elada ning nagu üürileandja väga elegantselt ütles: “Kuni noormehel Teist kõrini saab”.

Suvaliste pässide ütlemised pole mulle eriti mõjunud, mis on üllatav, arvestades, kui õrnatundeline ma muidu olen. Neid on ikka olnud ja ühe erandiga ma olen suutnud need kõik maha raputada. See üks oli ülemeelikus peomeeleolus, kui minust tunduvalt vanem mees (suht lõbusate elukommetega) haaras mu kaenlasse, vaatas otsa, ütles: “Ma ei saa, sul on nii siirad silmad”, lasi lahti ja rohkem minust välja ei teinud. Seda põdesin ma kaua, nüüd enam ei morjenda aastaid. Ühe tol hetkel tuttava ja hilisema sõbranna täis peaga tehtud minu isiksuseanalüüsi põdesin ma ka pikalt, aga õnneks oli see monoloog nii pikk, et ma olen selle unustanud (peale paari fraasi, mis nüüd panevad pigem õlgu kehitama).

Minu sünni kohta on mu ema öelnud, et tehti valmis selleks, et isa saaks vahepeal sõjaväest koju. Sel ajal kestis see 3 aastat.

Inimeste tundlikkus ka väga erinev ja ausõna ma ei saa enamasti arugi et oleks kedagi solvanud, hiljem tuleb alles kuskilt välja et solvasin. Olen ka veidi autistlik ja suuline suhtlemine ei ole mu tugev külg ja vahel võin täiesti teadmatult kedagi solvata. Head sõbrad ja tuttavad teavad seda, töökaaslased nüüdseks enamuses ka. Vanasõna “enne mõtle, siis ütle” lihtsalt minu ja minusuguste inimeste puhul ei kehti ja kohe ütleme (ei oska ka hiljem sellele mõelda). Samas ei võta ka midagi südamesse Una mina ei oska nt sõnade peale solvuda.

#3206672:

vaatas otsa, ütles: “Ma ei saa, sul on nii siirad silmad”, lasi lahti ja rohkem minust välja ei teinud

Aga see oli ju kõige parem kompliment ühelt elumehelt, selles mõttes, et küllap sa olid lollitamiseks ja niisama kabistamiseks liiga rikkumata jne. Või sa kahtled, mida “siirad” tähendab või kuidas seda solvanguna võtta annab…?

#3206535:

Päev peale sünnitust tuli töökaaslane ettevōtte poolt haiglasse lilli tooma. Mind nähes ja kōhtu vaadates mainis, et Sa poleks nagu sünnitanudki.

Isegi paljud mitte veel sünnitanud naised (meestest rääkimata!) ei saa aru (enne kui endal see käes on), et kõht ei tõmba tagasi otsekohe pärast sünnitust ja vabalt võibki olla sama suur kui enne. Ma arvan, et see oli talle siiras üllatus, mille ta kogemata välja purtsatas. Eks ehk tuleb talle endale see kunagine ütlus meelde, kui sünnitusjärgses palatis on 🙂 Aga kuna sa lisasid veel ühe nalja tema repertuaarist- no halloo, onu Heino (olgu siis mees või naine).

Ülemus (meesterahvas) tutvustas mind kunagi ühele inimesele, kellega ta tuli minu kabinetti kohvi jooma: ” See siin on K., ta töötab siin juba 8 aastat, aga ta ei ole nii võimekas, kui ta eelkäijad”.
Assa r…sk. Järgmisel päeval rääkisime asjad selgeks (eelmisel päeval olin ma suht kõnevõimetu). Tuli välja, et tegelikult tahtis ta mulle ainult tagasi teha, sest ma olevat tema nn rivaali ühe palve täitnud.

#3206653:

Keskooli ajal käisin oma klassivennaga. Ükskord olin haige nädal aega ja üks teine klassivend ütles mu peikale, et ära muretse, umbrohi ei hävine. Ma küll ei tea siiani kas ta üldse teadis mis see tähendas või ütles lihtsalt kuskilt kuuldud lause, sest mingit vaenu meil polnud. Mina solvusin igaljuhul südamepõhjani.

See on ju kiitus: umbrohi on tugev, vastupidav, visa, ei anna alla!