Teema: Kõige kohatumad kommentaarid, mis teile kunagi öeldud.

#3206731:

#3206724:

asjus see vanahärra hullu pakasega vanaaegse jalgrattaga ringi liikus?

Oi, kas tõesti härra Mang isiklikult oli mängus?

Ei, härra Zand.

Olin 17 ja kõndisin kodukohas, läksin just üle suure silla, kui üks noorem mees tuli vastu ja vaatas mind(oli vist joonud) ja ütles vihkava ja ähvardava häälega mulle, et ta viskas mu heameelega sillalt alla. (ma mäletan teda, ja tunneksin ära).
Olin 21 ja neljas kuu rase ja käisn linnas ja bussijaama vetsus nr 1 hädal. Kui välja astusin, seisis seal üks koristajatädi, väga kuri ja ütle mulle julmalt – laseb nagu vana lehm…ometi olin ma tavaline noor naine, mitte tibilik ega isegi mitte värvitud, tagasihoidlik, vana talvemantliga ja olin üllatnud selle eaka naise vihast minu vastu.
Olin 27 ja olin sünnitanud hiljuti oma teise lapse ja jalutasin lapsevankriga poodi ja vastu tuli endine naabrimees-poiss, minust mõni a vanem ja vaatas mind ja ütles – no sinust ei ole enam midagi järgi, endisest sinust, oled kõhna ja paistad nii vana.
Seoses sama perioodiga sain kommentaari ka ühelt teiselt meestuttavalt, mida ma tegelikult halvaks üldse ei pidanud, aga kuna see jöi samasse suvesse, siis kirjutan selle ka. See oli üks mees sealt kandist, kes püüdis mu tähelepanu, kuigi teadis, et olen korralik pereinimene, aga ta liiale kunagi ei läinud, selline elumehe tüüpi oli. Ma järjekordselt läksin lastega(üks kõrval, teine kärus) poodi. Tuli vastu, pidas auto kinni ja soovis lapse sünni puhul õnne ja ütles mulle – sa oled nii kõhn, hoolitse enda eest rohkem ja läks. Polnud solvav.

#3206547:

Oli raske rasedus, laps sündides alakaaluline, minu kaalutõus 30kg, 57kg olin enne rasedust, 80kg peale lapse sündi.

Nooh… Siiski 23 kg kaalutõusu, mitte nii palju kui sa kirjutasid.

Mh? 57+30=87 ja 87-80=7 ehk siis imiku ja temaga kaasneva muu asjanduse kaal. Või kaalus imik 0 kg? Mis siin arusaamatut oli?

#3206538:

#3206535:

Päev peale sünnitust tuli töökaaslane ettevōtte poolt haiglasse lilli tooma. Mind nähes ja kōhtu vaadates mainis, et Sa poleks nagu sünnitanudki.

Ma mitu korda lugesin seda kommentaari ega mõistnud, mis selles kommentaaris kohatut oli. Siis aga sain pihta: ta ütles seda (sinu meelest) selles võtmes, et su kõht on endiselt suur. Mina aga sain esimese hooga aru, et ta tegi just komplimendi, et su kõht on nii väike, et ei saa arugi, et sa oled just rase olnud ja sünnitanud. Äkki tema mõtles ka hoopis niipidi?

Ei, sinna juurde käis hiljem ka “nali”, et àkki üks jäi ikka veel kõhtu.

See on seksuaalne vägivald, isegi kui isa seda sellena ei mõelnud. Sina olid laps ning ei ole selles süüdi, et täiskasvanu end kontrollida ei suutnud. Sinu usaldust kuritarvitati. Psühholoogiga rääkimisest oleks kindlasti vihast vabanemisel abi.

Ei kunagi varem ega ka hiljem pole isa mu välimust ega riideid ega soengut ega üldse midagi kommenteerinud. ta üldse arvustas teisi inimesi väga harva, seetõttu see tuligi välguna selgest taevast. Ise oli ta noorena kõva sportlane, eks ta selle pinnalt mõtles, et laps peaks end liigutama, ise varsti neiu aga ikka paks. Aga no … lihtsalt õudne, kuidas mõned siuksed “ma ainult hea pärast”-ütlemised reaalsuses välja kukuvad.

#3206816:

Ei kunagi varem ega ka hiljem pole isa mu välimust ega riideid ega soengut ega üldse midagi kommenteerinud. ta üldse arvustas teisi inimesi väga harva, seetõttu see tuligi välguna selgest taevast. Ise oli ta noorena kõva sportlane, eks ta selle pinnalt mõtles, et laps peaks end liigutama, ise varsti neiu aga ikka paks. Aga no … lihtsalt õudne, kuidas mõned siuksed “ma ainult hea pärast”-ütlemised reaalsuses välja kukuvad.

Ootamatud kommentaarid ongi kõige traumeerivamad. Eriti veel, kui neid teevad lähedased inimesed. Kõrvaltvaatajana oli lihtsalt väga kahju lugeda, kui negatiivselt sa oma kehasse suhtud. Sulle endale võib-olla ei tundu see ka praegu nii väga suure probleemina, aga oma keha ei pea vihkama. Oleks hea, kui saaksid sellised tunded endast välja. Alateadvusesse jäänud negatiivsed emotsioonid võivad ka muid asju negatiivselt mõjutada.

Oli väga ilus soe kevadilm, tulin koolist kaasas koolipilt, sellel ligi 200 õpilast mahutatud kooli ette mäe peale näod vastu päikest. Tädi oli külla tulnud ja hakkasid koos vanaemaga mind pildilt otsima. Tädi kilkas: näe, see loppis näoga!
Meil oli kodus ainult väike lauapeegel, oi kui palju kordi ma aastaid sellest oma loppis nägu uurisin ja aru ei saanud kas ikka on loppis või mitte. Küsida ma kelleltki ei julgenud. Olin siis kuskil 10-aastane. Alles aastate pärast kui mõned võõrad mind ilusaks nimetasid, sain sellest murest vabaks.

#3206443:

Nagu mainitud, ma ei solvu selliste asjade peale aga suu jätab ikka lahti. Mina küll ei suudaks kellelegi selliseid kommentaare teha.

Ometi oled solvunud ja lajatanud siia kõigile oma isikut iseloomustava kommentaari. Mida me nüüd tegema peaksime – lohutama sind selles, et ära käi pubides, kus kõrvallaua poisid meelate tüdrukute lauda istuvad, ära pane selga avarat dekolteed, kust “udarad” välja paistavad, ära näe oma säravate kulinatega välja nagu mustlane, tee trenni ja võta kaalust alla, jne.jne. Järelikult on need väikesed märkused igati head õppetunnid, et oleksid võimeline ise oma välimust kohendama.

Miks peaks mingisuguste madala enesehinnangutega t..peade jaoks enda välimust kohendama?

1. Töötasin kunagi ühes riidekaupluses, mille omanik oli selline kibestunud vanem naine, kes tihti sapiseid märkusi viskas. Olin rase, juba suure kõhuga ja juurde võtnud, kolleeg oli ilus kurvikas tüdruk, alati väga hoolitsetud ja sätitud. Ühel päeval ajasime just ühe kliendiga juttu ning näitasime talle rõivaid, kui eemalt omanik kõva häälega hüüab (mulle ja kolleegile): “Eemalt vaadates ei saa kohe arugi, kumb teist õieti rase on!” Kolleeg oli pisarateni haavunud, kuigi üritas head nägu teha. Ja paar nädalat hiljem lahkus töölt.
2. Käisin fotograafi juures dokumendipilte tegemas. Sätib mind, üldse rahul pole ja lõpuks lausub: “Teil on sellist tüüpi nägu, et kole raske on ilusat pilti saada!” Ahah… Ja siis mu hämmingut märgates lisas kiiresti: “Aga heas mõttes, selline huvitav nägu!” Mida iganes. Siiamaani uurin tema sõnade tõttu vahel peeglist salaja oma “huvitavat” nägu ja üritan aru saada…
3. Sõbranna eksmees lajatas kord minu kuuldes sõbrannale: “Sa ei tohiks nii avaraid pluuse kanda, endal on tissid nagu pulgad!” What the hell?? Ma nähvasin vastu, et nüüd ma saan aru küll, miks tegu on ENDISE abikaasaga. Loodan, et jäi meelde.

Kõndisin tänaval, sale ja pikk, värskelt pestud juuksed peas.
Mingi mees tuli vastu ja viskas lause: “Küll on hea – väike vitt ja suur pea”.

#3206513:

Oli raske rasedus, laps sündides alakaaluline, minu kaalutõus 30kg, 57kg olin enne rasedust, 80kg peale lapse sündi. Asi oli mitme halva asjaolu kombos, mis avastati alles peale järgmise lapse üsasisest surma.

Istusime mehe venna juures laua taga kui mehe vanaema küsis, et kas ma olen juba palju raha pidanud kulutama uute riiete peale, sest vanad mulle ju kindlasti enam ei mahu. Teiselt poolt hakkas ämm kohe kaasa seletama, et jajaa, sa oled ikka kõvasti juurde võtnud. Üle laua läkski minu kehakaalu arutamiseks, abikaasa sekkus, mille peale ämm teatas, et ta ongi otsekohene ja see ongi hea, vähemalt ei räägi ta mind taga vaid ütleb otse näkku. Selle kõige keskel olin mina, niigi õnnetu oma kaalu pärast, värskelt sünnitanud, magamata, hormoonidest tulvil, ma oleks tahtnud neile kohapeal peksa anda ja siis nurga taha nutma minna. Nemad ei teadnud kui palju ma olin üritanud kaalu langetada, aga iga katse lõppes sellega, et organism lõpetas hoopis piimatootmise. Laps oli niigi väike, kaalutõus 0 ja mina sealjuures suur nagu vaal. Jäin üsna ruttu uuesti lapseootele, laps suri ja alles siis hakati uurima, miks mul sellised asjad juhtunud on.

Nüüd läheb teemast välja, aga miks siis selline kaalutõus? Kas kilpnäärmega oli midagi? Mul endal lisandus ka kahe viimase rasedusega üle 30 kilo. Ilmselt just kilpnäärme tõttu.

Minule võõraste inimeste kommentaarid haiget ei tee, kuigi neid on olnud ikka. Lähedaste ütlemised aga küll. Minu emale on alati meeldinud kommenteerida teiste kehasid. Mulle ta ütles ka ükskord, kui olin õrnas teismeeas, et olen paksuks läinud. Senimaani on meeles. Olen samas hiljem mõelnud, et tema ju ise valmistas mulle tollal ajal süüa ja oli kaudselt selles ise ju süüdi. Toit oli tollal ikka väga rasvane meil kodus.Mingit kräppi tol ajal ei müüdud, nii et puhtalt kodusest toidust see paksus tuli. Ise ma ei kommenteeri mitte kunagi kellegi keha- päris ausalt ma isegi ei vaata sellise pilguga. Minumeelest on see räige. Sama räige on kellegi näo kommenteerimine. No ei saa sinna ju inimene midagi teha.

Suvine aeg ja kandsin miniseelikut. Väliüritusel kõrvallauas istuv meesterahvas ütles minu kohta: “Näost ilus tüdruk, aga paksuvõitu, eriti jalad.” Looduse poolt on mulle antud jah veidi kabedamad kintsud, aga kandsin tol hetkel riidesuurust 36 ning kehakaal oli kuskil 56-57 kg, seega paks kindlasti ei olnud. Olen terve elu oma keha suhtes ebakindel olnud ja alati tundnud, et tahaks natuke saledam olla. Selline ütlus tegi tol hetkel haiget, eks olin siis alles 18a ka ning tundlikum kui praegu. Tagatjärele olen aga mõelnud, et see ütleja oli ise 45+ kiilanev ja õllekõhuga, seega ta oleks võinud enne peegli eest läbi käia ja ennast ka kriitilisema pilguga vaadata.

#3206690:

Sellest on möödas u 15 aastat ja absoluutselt iga kord, kui tulen autost välja ja viin võtme töömeeestele, lükkan enne istme veidi tagasi, et nad arvaksid, et selline asend on mu jalgadele sobiv, mitte see, millega ma tegelikult sõidan.

Mulle õpetas sõiduõpetaja, et kui lased kellegi teise, endast pikema, rooli taha, siis tõmba iste natuke tagasi. Kuna ma olen lühike, siis tähendas see, et iga kord sõidutunni lõpul. Sest järgmine õpilane on ilmselt pikem. Asi pole halvustamises või selles, et keegi sinust midagi “arvab”, asi on tõesti selles, et pikal inimesel on väiksesse vahesse paha ronida.

Aga teemasse ka. Kõige kohatum ja rumalam kommentaar on perekoolis see, kui teemaalgatajale öeldakse: “Sa valetad”, “Sa jätad midagi rääkimata”, vms.

#3206536:

Sa vist ei saaks irooniast aru isegi kui see sul nina peale istuks?

Ere näide pahatahtlikust ja kohatust kommentaarist.