Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kõige kohatumad kommentaarid, mis teile kunagi öeldud.

Näitan 30 postitust - vahemik 181 kuni 210 (kokku 245 )

Teema: Kõige kohatumad kommentaarid, mis teile kunagi öeldud.

Postitas:
Kägu

Põhilised on ikka “kas sa oled rase?”, “millal siis järgmine laps tuleb?”.
Seda teemat lugedes meenus veel ühe naiskolleegi kommentaar: “Ilm hakkab külmemaks minema, X on püksid jalga pannud”. Käisin tõesti vahel seeliku või lühema kleidiga tööl, aga midagi vulgaarset ega ebasobivat polnud. Minu meelest oli palju hirmsam üks teine kolleeg oma hiiglaslike kabjalaadsete saabastega, aga ütlema ma seda muidugi kellelegi ei läinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lihtsalt huvi pärast – miks ülemus üldse Su lapse pilti nägi?

Juba jälle keegi, kes suudab vist ette kujutada ainult liiniäärset tööd, kus ülemused on välismaal.
Mina näiteks töötasin kunagi väikeses firmas kontoris, kus oli viis töötajat kahes toas. Kaasa arvatud ülemus. Jagasimegi oma peresündmusi ka, kaasa arvatud laste pildid ja külauudised.
Täiesti võimatu ette kujutada, et on olemas erinevaid töökohti?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üks kauge naistuttav, kel endal on poeg, teatas mind esimest korda koos tütrega nähes, et vastab ikka tõele see ütlus – tütar võtab emalt ilu ja poeg annab.

Vahetasin rannas riietumiskabiinis riideid ja olen nõus, et jalad on mul tõesti paksud ja koledad, kuid kabiinist välja tulles kommenteerisid kaks seal ootavat vanemat naisterahvast (60+ kindlasti) kõvahäälselt: “Oi, noor inimene, mõtlesime, et mingi vanamutt komberdab seal!”
Tegi haiget ja väga üllatas selline mõnitamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav, kuidas on minu elu möödunud nii, et minu kohta ühtegi sellist kommentaari pole tehtud? Ega ka meenu, et oleks tehtud ühegi sõbra, tuttava või sugulase kohta.

Ah siiski, meenub, et üks mees olla ühe naise kohta öelnud, et too ei kõlba talle kaaslaseks, kuna tollel on juuksuri ajud ja temagaga polevat millestki rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Haha, jummel kui hea teema 😀 Mul üks vanaema ütleb ka sugulaste jt kohta vahepeal nii halvasti (ise ei ole kuidagimoodi kena naine). Nt et nägi mu õde telekast ja küll ta oli kole või et üks lapselaps abiellus nii koleda poisiga jne. Väga veider temast.

* Olin 20ndate alguses normaalkaalu alampiiril ja kui terviseprobleemide tõttu mõne kuuga kaalus korralikult juurde võtsin, ütlesid mõned sõbrad/tuttavad, et küll ma näen paks/rõve jne välja. Nohjah. Eks see polnud ka minu enda lemmikkaal, aga ma olin reaalselt lõpuks sama suur kui ülejäänud tüdrukud (osadest veel peenem ka). Lihtsalt minu puhul oli neil seda kaalutõusu siis veider näha. Ja ei saada ka aru, et alati ei tule kaalutõus õgimisest vms.

* Väiksena noriti palju punnsilmaks (siis see oli haavav), aga suurena vaatan ise, et küll on kenad suured silmad 🙂

* Mul on nati suur/kole nina, suur jalanr ja koledad varbad.. imestan, et pole nende osas kommentaare saanud 😀 Kord ainult üks meessoost sõber ütles varvaste kohta, et “no, kui ise rahul oled, siis las olla.” Ma ei saa oma varbaid väga kontrollida, seega suht mõttetu kommentaar.

* Pigem olen saanud vanematelt meestelt nilbeid (aga ka ilusaid) kommentaare. Olen suht keskpärase välimusega, ei ole suurt rinda ega piltilusat nägu, aga ju on siis miskit, mis tõmbab ligi. Mulle on tuldud juurde kümneid kordi tänaval, veekeskustes jne (kord üks laskus naljatades ka põlvili, teine ütles, et armastab mind, on tahetud seksi, armukeseks jne). Kord tungis üks mees ka naiste riietusruumi, et mind nillida (teadis, et olin sinna jäänud üksi, sest olime viimastena ujulas.. aga õnneks oli mul juba jope seljas).

* Ükskord kõndisin teismelisena emaga kõrvuti Balti jaama turul ja siis kuulsin, kuidas mingi vanamees hüüdis eemalt üle platsi: “Ma lihtsalt peaaaan seda tegemaaa” ja siis jooksis meist mööda ja pani mulle laksu vasta tagumikku 😀 seda tagumiku näperdamist on tulnud kahjuks veel mitmeid kordi ette (mis sest, et kannan väga tagasihoidlikke riideid jne), isegi u 80 a näperdas kord, olin ikka päris šokeeritud.

* Olen 30, aga näen isegi sutsu noorem välja.. ja hiljuti tahtis samuti üks u 80 a vanur mulle kooki osta, kui kohvikus enda oma ootasin. Ja siis ütles, et küll ma olen ilus ja et tal ei oleks uuesti abiellumise vastu midagi 😀 Neid pärleid on kindlasti veel, kõik ei tule kohe meelde.

* Kõige veidram nö ligilöömine on olnud ehk see, kui pärast matuseid on kontakteerutud ja välja kutsutud (ehk siis sellel ajal visati pilk peale, kui ma matustel nutta lahistasin).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üks mehe sugulane, üsna minuealine naisterahvas neljasilma all ligines mulle ja küsis, et kas ma tõesti ei ole mõelnud plastilisele operatsioonile minna…. (ei ole jah piltilus aga seni pole kedagi veel surnuks ka ehmatanud).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaks korda on öeldud muusikafestivalidel paksude keskealiste meeste poolt, et 1) “Sul on nii väiksed tissid” – tüüp kõndis vastu mulle ja lihtsalt mööda minnes ütles ja 2) “Mul on peaaegu sama suured tissid kui sul”. Kummalgi korral kahjuks midagi head vastu ei osanud öelda, sest see oli lihtsalt nii ootamatu. Sessuhtes, et jah, tõesti on üsna väiksed rinnad, aga no mingite suvaliste jorsside asi ei peaks olema seda kommenteerida. Nina kohta on ka öeldud, et nii suur. Kõik kolm ütlejat olid sellised pigem ebaatraktiivsed, ju siis mingi enda seest tulev ebakindlus ajab naistele sitasti ütlema. Selle viimase nina kommenteerijaga sattusin pärast veel vaidlema mingi asja üle, kui ta juba üsna purjus oli ja siis ta lubas veel mulle lõuga ka anda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Puberteediealisena kuulsin emalt liigagi tihti, et Kaagvere olevat mu koht, et minu pärast olevat temal ülikool pooleli jäänud (rasestumine) ning seekord, kui me kauaaegse abielus naabrimehega hooras – liiati oli naabrimehe meie pool oleku vabandatavaks põhjuseks ema poolt, et nad räägivad äsjasurnud isa “mälestusest”, siis sõimas mu oma ema, et mina teevat seda “asja” kõrvalmaja poisiga, kes oli nooruses tõesti väga kole ja eemaletõukava välimusega ka, aga mul polnud siis veel poistega miskit tegemist.
Olin alati nelja-viieline tubli ja viks, kuigi süda nuttis leinast isa pärast ja kodus toimuvatest õudustest – neid polte, kellega “mälestusi” jagati, oli nii palju, et kokku lugeda võimatu – oma vastuhaku pärast, et ei taha neid me kodus, saingi ilgemat solvangut emalt ja füüsiliselt karistada kahelt võõralt mehelt, ema abistas. 12 olin siis, isa suri aasta varem.

Please wait...
Postitas:
Mette-Merithh

Kõige meeldejäävamad on olnud kommentaarid tööga seoses. Olen õppinud meditsiini ja töötasin UK-s viis aastat kriisireageerimise grupis. Kuna läksimegi ainult suuremate önnetuste korral kohale olukorda kontrollima ja abi osutama, siis seal tekkis neid olukordi ikka hulgim. Saan ka aru, inimesed olid paanikas, asi oli alati halb või väga halb. Olen seal kuulnud kõike, kuni sõimuni, et riik ei hooli, sest nad saatsid sündmuskohale “ilusa välimusega” naise. Ei olnud tegelikult sedasi kenasti öeldud need asjad, aga mõte leebemalt väljendades oli see 🙂 Kriisiolukorras tuleb välja ka kõige korrektsema olekuga pintsaklipslase tõeline olemus ja eelarvamused. Väga on meelde jäänud praktikaaegne väljakutse ühe imiku juurde, kes vajas elustamist. Tavainimene tavaliselt ei tea, kuidas imiku elustamine käib. Kohapeal olnud isa tuli mulle kallale ja sõimas, et “hoor” tahab tema last ära tappa. Muidugi meeskolleegid reageerisid ja tööga sai jätkata. Pisike jäi ellu. Isa tuli mind kahe nädala pärast haiglasse pisarsilmil tänama ja vabandas. See oli väga suur asi mind üles otsida. Inimene õppis sellest ma arvan ja suudab enda eelarvamusi edaspidi paremini talitseda. Nüüd töötan Eestis ja hoopis muus vallas ja totakaid märkusi ikka aeg-ajalt tuleb. Tavalisem ongi vist see, et poleks arvanud, et “teiesugusel” sellised ideed on 😀 Mingid valdkonnad (ja ka need, kus mina olen töötanud/töötan), on justkui “meeste omad”, ilmselt hädavaevu suudetakse sinna lubada maskuliinsema välimusega naisi, aga niipea kui naine on meeste vaatenurgast juba ilus, atraktiivne, liiga hoolitsetud jne. on eelarvamused väga kerged tekkima ja liiga tihti ei suudeta neid ka enda teada jätta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui olin 15 ja tehti 9.kl lõpualbumi jaoks pilte, küsis fotograaf mult, kas olen õpetaja… siis olin šokis, aasta hiljem ostsin kõikidele klassikaaslastele alkoholi probleemita.

Ööklubis kunagi ajas üks tüüp ligi, ostis joogi ja ajasime juttu ja siis järsku ütleb: “Tead, sa oled täiega nõia nägu!” 😁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Veidrad seigad jäävad vahel meelde. Ma hiljuti avastasin ennast mõtlemas sellest, mida klassijuhataja ütles mulle 7. klassis spordipäeval. Jooksime 400m staadionil ja ma olin muidugi kaugel heast vormist, nii et viimane tulemus. Klassijuhataja tuli kaastundliku ilmega minu juurde, pani käe õlale ja ütles: “kui sa natuke maha võtaks, jaksaksid joosta ka”.
Tema aines olin ma üks klassi parimaid, aga kommenteeris ta ainult välimust – nii kaalu kui stiili.

17a hiljem tuleb ka veel vahel meelde. Söömishäirete kadalipp on läbi tehtud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No mind kiusati niivõinaa terve elu koolis ja lasteaiaski, aga viimatine kui naaber kellega 0 suhtlust ja lähedust, nägime õues ja ta lasi: kas ootad last? Vastasin, et ei. Ta vastas: miks sa nii paksuks läinud oled siis??
Votsin tõesõna stressist ca 10 kilo juurde ja tegelen täiega selle eest hetkel, aga selline asi ka ok pole praktiliselt võõrale inimesele öelda!
Meenus veel mis kunagu lsteaias opetaja ütles: sa oled kiskja, sa peaksid puuris istuma hoopis. Cool

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelmine põgus kaaslane hiilgas oma kommentaaridega.

“Kui käid riides nagu hoor, koheldakse sind nagu hoora”. (Ma käin normaalselt kaetult riides, aga mul on omapärane maitse)

“Sa oled ennast täitsa käest lasknud pärast seda, kui eelmisest mehest lahku läksid”
(Võtsin jah paar kilo juurde ja stress tegi vanemaks, aga no mine siis ära, kui välimus ei meeldi).

Lisaks veel lõputu paranoia. Panin talle kaarte üks kord nalja pärast. Otsisin netist õpetuse ja siis ajasin näpuga järge. Tema reaktsioon oli: ” Sa valisid need kaardid enne välja, jah, et mind häbistada, jah”
Ma mõtlesin, kamoooon, ma ei oska kaarte segadagi õieti.

See asi sai ruttu läbi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

tüüp kõndis vastu mulle ja lihtsalt mööda minnes ütles ja 2) “Mul on peaaegu sama suured tissid kui sul”.

Järgmine kord ütle sellisele, et “mul on jällegi palju suurem riist kui sul”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oh, ma ise olen ka mõnikord valesti öelnud. Proovisin nüüd meenutada, aga ei tulnud kohe meelde, aga tean, et on olnud olukordi, kus pole suud osanud talitseda ja siis vaju või häbi pärast maa alla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma vaatan, et siit lugudest kumab välja päris palju selliseid nilbeid ja nõmedaid mehi, kes suvalistele võõrastele naistele ja lastele midagi ütlevad ja eks on minugi mälestused just sellised, kus alles arenevat lapsekeha on vanamees kommenteerinud või lihtsalt võõras midagi öelnud. Imelik, et paljudel meestel see kommenteerimise isu nii suur on võõraste suhtes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Midagi eredat ei tulegi meelde.
Kaalu on kommenteeritud, see on alati ebameeldiv. Kui töötasin ettekandjana, siis mõned labased meeskliendid küsisid a la “Sulle ikka süüa antakse siin?” ja endine naisülemus kontoris ütles korduvalt, et “Sa paistad lausa läbi”. Väga ebameeldiv!

Ükskord käisin töövestlusel. Firma juht oli mees ja tagantjärgi mõeldes oli see nii õõvastav kogemus. Kuna ma väga soovisin uut tööd, siis esialgu jah neid ohumärke ei näinud, alles hiljem jäin pikalt mõtlema, kui ebameeldiv see ikka oli. Vestluse lõpus siis ütles, et “No ma võtan ühendust paari päeva jooksul ja annan siis teada, mis summat sa minu arvates väärt oled”. Võehhhh…..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on vist kõige valusamalt meelde jäänud üks kasuisa ütlus, kui ma olin vast 12-13. Oli nõukaaja lõpp ja missivalimised olid tähtsad sündmused ja missid ikka väga popid ja tegijad. Vaatasime siis perega seda missivalimist, trikoovoorud-värgid ja kasuisa järsku justkui tühja koha pealt ütles, et “no sinul sinna küll asja ei oleks”… No olin pisut ümaram, aga nii haiget tegi. Justkui kuidagi alaväärne oleksin. Kasuisaga muide saime täiesti normaalselt läbi. Ilmselt võis olla ka koolis pisut mingeid norimisi, aga neid ei mäleta.
Aasta hiljem vast võtsin ette korraliku lahjenduskuuri, et normile vastata – igapäevaselt kirjutasin menüü ruudulisse vihikusse üles, ikka nii, et hommikuks must kohv, lõunaks õun, õhtuks nõgesetee… Nädalavahetusel lubasin endale natuke patustamist, mis läks üle esmaspäeva hommikuni kestvaks söögiorgiaks. Esmaspäeval algas jälle dieet. Lahti sain sellest alles ülikooli lõpuks, siis kui eraldi elama läksin. Kasuisaga saame siiani üsna hästi läbi…
Lihtsalt teismelised võivad olla ikka uskumatult haprad ja õrnad. Mul endal küll poisid, aga katsun seda meeles pidada.

Üks asi meenus veel. Mul on tumepruunid silmad, silma see keskmine must osa ei olegi praktiliselt eristatav. Ja kunagi üks noormees vaatas sügavalt silma ja ütles: “sul on niiii tühjad silmad..”. No thänks, tõesti 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

See oli küll vist huumoriga öeldud, aga mulle väga naljakas ei tundunud. Laulsin nimelt segakooris ja üks meessoost tuttav ütles kord ühes seltskonnas, et segakoor tähendab seda, et teised laulavad, aga sina segad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaks korda on öeldud muusikafestivalidel paksude keskealiste meeste poolt, et 1) “Sul on nii väiksed tissid” – tüüp kõndis vastu mulle ja lihtsalt mööda minnes ütles ja 2) “Mul on peaaegu sama suured tissid kui sul”. Kummalgi korral kahjuks midagi head vastu ei osanud öelda, sest see oli lihtsalt nii ootamatu. Sessuhtes, et jah, tõesti on üsna väiksed rinnad, aga no mingite suvaliste jorsside asi ei peaks olema seda kommenteerida. Nina kohta on ka öeldud, et nii suur. Kõik kolm ütlejat olid sellised pigem ebaatraktiivsed, ju siis mingi enda seest tulev ebakindlus ajab naistele sitasti ütlema. Selle viimase nina kommenteerijaga sattusin pärast veel vaidlema mingi asja üle, kui ta juba üsna purjus oli ja siis ta lubas veel mulle lõuga ka anda.

aa..veel tulid meelde mõned asjad. Olen eluaeg väga kõhn olnud ja sellepärast olen ikka kuulnud neid tavalisi “Hakka sööma”, “Ega sul anoreksia ei ole?” jms. Üks parimaid oli ühe kooliõe korpulentne ema, kes mulle jaanitulele minnes vastu tuli ja ma ei tea, kas siis kadedusest või alkoholist ajendatuna minust möödudes põlglikult mühatas: “Nagu makaron”. Olin mingi 13-14 võibolla. Ja alles hiljuti Rimis mingi vaikimisraskustega vanamees vaatas mind ja ütles, et “Sa oled täna nii kole”. Kui ma vastasin, et “sa jällegi mölised liiga palju”, siis nagu ehmatas ära ja ütles, et tal olevat tütar ka sama peenike, ma ei tea, kas see pidi mingit sorti vabandus olema või mis. Ei saanudki aru, mis talle täpselt ette jäi siis, kas mu katkised teksad, see, et ma nii peenike olen või mõlema kombinatsioon.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meenus praegu lugedes, et ämm pani kord päris huvitava killu. Olin oma mehega juba aastaid abielus olnud ja kohvitasin kahekesi koos ämmaga ning muuhulgas tuli taaskord jutuks minu ja mu mehe ehk siis tema poja kohtumislugu, mis oli selline üsna suur erinevate juhuste ja kokkulangemiste jada – väga vabalt võinuks olla nii, et me poleks kunagi tuttavakski saanud. Ja siis ämm noogutas ja ütles rahuloleval häälel umbes midagi taolist, et “Nii suur õnn, et ikka kohtusite, sul vedas”. No mul on tõesti tore mees, aga jäin sellise lause peale ikkagi tiba sõnatuks ja liiga kauaks mämmutama, nii et ämm sai ka aru, et see sõnastus vist ikka päris õigesti välja ei kukkunud ja lisas siis poolkohmetult naerma hakates, et “temal vedas muidugi sinuga ka”.

Olgu öeldud, et sain ämmaga ja saan siiani väga hästi läbi ja olen kindel, et ta on minu kui miniaga igati rahul, nii et tõenäoliselt oli see puhas keelevääratus. Aga eredalt on see hetk oma kummalisuses meelde jäänud 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sain hea tööpakkumise ja tahtsin emaga rõõmu jagada. Helistasin talle. Sain teada, et see on ikka nii jube raske ning mõelgu ma ikka hoolega järele, sest “selle jaoks on ikka ajusid ka vaja”.

Mul kulus aastake, et sellest toibuda. Õnneks tööandja leidis, et mul on nende jaoks piisavalt ajusid ja läksin vaatamata ema jaburale kommentaarile sinna tööle.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ootasin teist last, taas poega. Ise olime abikaasaga õnnelikud selle üle. Teatsime mu emale uudist rasedusest ja soost ühekorraga kui 3 kuud oli täis saanud. Ema vastas, et ta on pettunud selle üle 😕

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üks meenus veel 🙂 Suhtlesin netis ammu ühe mehega. Lõpuks saime kokku ka ja jutt läks meil esoteerika valdkonna peale, mis mõlemale huvi pakub. Mõtlesin endamisi, et ohoo, et sellist meessoost isikut pole kerge leida ja meil on vähemalt 1 ühine huvi ja juttu jätkub kauemaks. Kui ta siis hakkas rääkima, et ta oskab näojoonte järgi inimese iseloomu öelda, et käis ka hiljuti selle alasel koolitusel. Et ma kena naine, aga minul näojooned olevat paraku sellised, mis ei tõota head, et viitavad egoismile. Paraku pani vennike väga puusse ja spetsialisti temast sel alal kindlasti ei saa 🙂 Ma olen just vastupidiselt liiga ennastohverdav teiste heaks, mida tuleks mul enda juures muuta. Rohkem polnud meil millestki rääkida ja rohkem ei kohtunud.

Ma olen ka selle tüübiga netis rääkinud, kokku polnud mul põhjust temaga saada, sest minu näojooned viitasid samuti egoismile ja midagi head polnud loota:D

Kas see oli see mingi Kalmar vms või?
Ma kohtusin ka, ütles ka midagi halvasti, aga mida, olen unustanud.
Sellised tüübid on põhjus, miks oma tütrele selgitan internetimaailma palju põhjalikumalt, sest ise tegin netis ikka lollusi ja raiskasin mõttetult aega. Eks see virtuaalmaailm muutub muidugi selle pika aja jooksul, kuid inimene ja tema suhtlemisvajadus ikka jäävad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üks minu töökaaslane, kes siis oli normaalkaalus, kommenteeris alati paksemaid-peenemaid inimesi halvustavalt. Et issand, sellel on nii peenikesed jalad nagu suusakepid ja issand, milline paks pelmeen see on ja too on nagu uriluu jne. Nüüd on ise muutunud tugevalt ülekaaluliseks ja õnneks on teiste arvustamine vähemaks jäänud. Kõik tuleb endale tagasi.
Noorena olin hästi sale (tänapäeva mõistes ideaalkaalus), aga peale oppi haiglas küsis arst, miks te nii kõhn olete nagu see oleks mu enda teha.
Muidugi olin näost ära ja jalad voodis lamamisest hernekepid. Arstidel võiks rohkem taktitunnet olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui ma armununa 12 kilo alla võtsin ja totaka naeratuse ja sisemise säramisega pidevalt ringi käisin, siis paar inimest ei suutnud mind üle hulga aja nähes muud küsida, kui seda, et kas mul on vähk.

Please wait...
Postitas:
paadund perekoolik

Üks minu töökaaslane, kes siis oli normaalkaalus, kommenteeris alati paksemaid-peenemaid inimesi halvustavalt. Et issand, sellel on nii peenikesed jalad nagu suusakepid ja issand, milline paks pelmeen see on ja too on nagu uriluu jne. Nüüd on ise muutunud tugevalt ülekaaluliseks ja õnneks on teiste arvustamine vähemaks jäänud. Kõik tuleb endale tagasi.

Mulle meenus seda lugedes, et kui olin umbes 14, siis mu hästi valgete hammastega sõbranna ütles mulle, et mul on kollakad hambad, et kas need tõesti ei lähe kõvasti pestes ka valgemaks. Teismelisena läks selline torge ikka väga hinge, muidugi nägin, et tema hambad on valgemad kui mul. Olin vägagi tubli hambapesija ja hammaste värv polnud kahtlemata kehva suuhügieeni tulemus. Emaili toon pole ju enda teha. Praegu oleme 40-sed ja tema kaks esihammast on silmnähtavalt pruunikad, nii et minu kergelt kollakama varjundiga hambad näevad nüüd kahtlemata ilusamad ja valgemad välja 🙂 Mul on alati hästi terved ja tugevad hambad olnud ning teatavasti ongi kollakama varjundiga hambad tugevamad kui lumivalged.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin niigi sale (178, 63kg), kuid kuna veresuhkru kõikumisega olid probleemid ja endokrinoloog kahtlustas, et hakkab I tüübi diabeet kujunema (see, mille puhul süstima peab igapäevaselt ja ilma insuliinita oled varsti kutu), siis olin dieedil ja võtsin veel alla, nii et olin ca 53kg. Mul olid rangluud väljas, ribid turritasid, jalad olid nagu kaks keppi. Olin väga mures oma tervise pärast, kartsin diabeedi tüsistusi (pimedaks jäämine, gangreen jne), ärevus tekkis.
Sain ühe hea tuttavaga kokku, et lõunatama minna ja ta ütles suure imetlusega, et iiissaaaand, sa oled niiii peeenike.
Ma vastasin mornilt, et noh, tõenäoliselt on mul diabeet.
Selle peale ta ütles siira õhinaga, et “Oh, tuleks mulle ka see diabeet!”.

Ausalt ka, ma olin täiesti löödud. Saan aru, et talle oli elu eesmärk alla võtta, aga no…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina aasta peale sünnitust, juurdevõtsin 40+kg ja see pole veel ära läinud, ausalt polnud vaeva ka näinud. Aga hakkasin nüüd koolis käima, ja vana kursavend mind nähes – purskas välja – “Mis sa oled elevandi alla neelanud?”Pärast vabandas ette ja taha – aga selles kommentaaris oli midagi – nädala pärast võtsin eratreeneriga ühendust ja 5 kg on juba kehalt läinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

“a sa kunagi räägid ka vää?”

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 181 kuni 210 (kokku 245 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kõige kohatumad kommentaarid, mis teile kunagi öeldud.