Imestamapanevalt paljudel siin oma meestega suhted läbi saamas ja tunded läinud.Pange siia see koosoldud aastate nr,millisest tundsite,et suhe hakkab otsa saama või on muutunud milleksi,mis see varem polnud.
Nad võiksid kõik koos ühe suure kärgpere teha. Kus oleks alles vaheldust ja õnne-õnne-õnne.
Mul on tunded täitsa alles, tänan huvi tundmast.
Viimased 2a elasime kui naabrid kuna üks on perehoidja ja teine-depressivne vaid oma viitsimise ja enda lõbu peal, siit ka suhtede lõpp. Minu tunded pole kuhugi läinud; kuigi arvan, et teine pool neid suunas muujale kuna nõuab lahutust.
Mida sa ilgud? Üks teema oli, üks sadade seast, aga sul vaja suu täis võtta. Ja pealegi seal teemas ei olnud paljudel tunded otsas, vaid tagasi tulnud, sa ei märganud, paljud rääkisid oma minevikukogemustest.
Mul on tunded täitsa alles, tänan huvi tundmast.
Kes sul vastata palus sel juhul?
Ta tahtis teemaalgatajale näidata, et ei ole kõigil kägudel tunded otsas.
22a kooselu. Viimased kümme- kaasüürilised, ei midagi enamat.
Kurb tegelikult. Aga töö/lapsed võtavad kogu aja, seega ei ole ka aega endale uut silmarõõmu leida.
Imestamapanevalt paljudel siin oma meestega suhted läbi saamas ja tunded läinud.Pange siia see koosoldud aastate nr,millisest tundsite,et suhe hakkab otsa saama või on muutunud milleksi,mis see varem polnud.
Heh, mida sa siis lootsid siit foorumist leida? Et kõik eksponeerivad oma pere ja suhteidülli j selleks see foorum tehtigi? Haa haa!
Imestamapanevalt paljudel siin oma meestega suhted läbi saamas ja tunded läinud.Pange siia see koosoldud aastate nr,millisest tundsite,et suhe hakkab otsa saama või on muutunud milleksi,mis see varem polnud.
Heh, mida sa siis lootsid siit foorumist leida? Et kõik eksponeerivad oma pere ja suhteidülli j selleks see foorum tehtigi? Haa haa!
Ei ma ei ole l o o t n u d siit midagi leida.Juhtisin lihtsalt tähelepanu,et väga paljudel suhted nässus.Huvitas,et mitmendast koos elatud aastast suhe on allamäge minema hakanud.
Pakun, et kohe kui tekkis rutiin ja saabus sobivana tunduv hetk et senine abielu endale isiklikult kasulikuks pöörata.
22a kooselu. Viimased kümme- kaasüürilised, ei midagi enamat.
Kurb tegelikult. Aga töö/lapsed võtavad kogu aja, seega ei ole ka aega endale uut silmarõõmu leida.
10 aastat ilma seksita?
Ei ma ei ole l o o t n u d siit midagi leida.Juhtisin lihtsalt tähelepanu,et väga paljudel suhted nässus.Huvitas,et mitmendast koos elatud aastast suhe on allamäge minema hakanud.
Juhi parem oma kirjatehnikale tähelepanu, s..tt on lugeda, kui vahesid pole.
Keegi ei tule ju perekooli teemat tegema, et elame juba 10a koos ja ikka on veel liblikad. Et kas TEIE oskate ehk öelda, milles asi võib olla?
Imestamapanevalt paljudel siin oma meestega suhted läbi saamas ja tunded läinud.Pange siia see koosoldud aastate nr,millisest tundsite,et suhe hakkab otsa saama või on muutunud milleksi,mis see varem polnud.
Ei ole ju kõigil. Ma ka kägu, aga tundeid jagub. Mehega 10 a koos.
Tõsi, umbes viis-kuus aastat tagasi oli meil ka mingi kriis, aga üle saime.
Imestamapanevalt paljudel
Tegelt olid kahel käol see teema (kägusid kokku 100 tuhat), ehk arvuta see protsent ise välja, kui oskad. (vist mitte)
Aga perekooli “imestajakäod” ei pane enam ammu mitte kedagi imestama.
Imestajad lihtsalt pole maailmas mitte ühegi asjaga varem kokku puutunud ja perekoolist loevad esimest korda.
Imestatakse alates sellest, kui mõni kodus oma partneriga seksib kuni selleni, et mõni naine kannab suvel palavaga kleidi all aluspükse.
Minu tunded said ka selle jaanipäevaga teise suuna. Ilmselt mitte otsa, aga midagi muutus.
No aru ma ei saa, iga jumala kord on mehel vaja maale oma vanematekoju ronida. Oleks seal siis veel kena elamine, vahva seltskond, mõnus tähistamine, aga ei. Räämas elamine, läbiläidavad toad, peldik õues 100 meetrit majast eemal, pesemisvõimalus ainult hoovi peal olevas saunas, lällavad vennad. Isegi õues pole eriti kohta, kus istuda ja astuda, kuna kanad jooksevad hoovis vabalt ringi ja kõik kohad on kanas…a täis.
Jah, olen ilmselt kehv naine, aga sinna mina kaasa enam ei lähe. Varasematel aastatel alati käisin, tegin, koristasin, aga sellest pole mingit kasu. Järgmisel korral minnes on hullem kui enne. Lisaks see pidev “minu kodu” jutt – testamendiga jääb maja minu mehele ja selle nimel peksab ma sellesse majja sisse nii aega ja raha, aga mina selles enam osaleda ei kavatse. Ei taha enam kuulda põhjendusi, et perega 1-2 korda aastas kontserdile minna või 5-6 aasta tagant teha nädalane puhkusereis on kulukas või et õiged ja toredad inimesed elavad ainult maal, kindlasti mitte linnas (kus me ise ligi 20 aastat elanud ja töötanud oleme).
See aasta oli esimene, kus mees veetis jaanipäeva maal “oma perega” ja meie lastega jäime koju. Ja peab ütlema, et meil oli igati vinge jaanipäev – šašlõkk valmis küll elektrigrillis ja sõime seda toas teleri ees, aga pärast käisime linna jaanitulel, vaatasime tuld ja esinejaid, tantsisime koos võõrastega lava ees ja tegime pika öise jalutuskäigu. Ma tundsin ennast nii õnneliku ja vabana, nagu ma seda enam aastaid tundnud ei ole.
Mees tuleb tagasi täna õhtul, aga … ma ei oota teda.
22a kooselu. Viimased kümme- kaasüürilised, ei midagi enamat.
Kurb tegelikult. Aga töö/lapsed võtavad kogu aja, seega ei ole ka aega endale uut silmarõõmu leida.
Sul puudub õigus silmarõõmu suhtes. Tegele vaid oma 22a abielukaaslasega, et mitte siin vinguda. Lapsed kasvavad välja 10a ja ongi õige aeg pöörata oma pilk abikaasa suunda. 😉
Minu tunded said ka selle jaanipäevaga teise suuna. Ilmselt mitte otsa, aga midagi muutus.
No aru ma ei saa, iga jumala kord on mehel vaja maale oma vanematekoju ronida. Oleks seal siis veel kena elamine, vahva seltskond, mõnus tähistamine, aga ei. Räämas elamine, läbiläidavad toad, peldik õues 100 meetrit majast eemal, pesemisvõimalus ainult hoovi peal olevas saunas, lällavad vennad. Isegi õues pole eriti kohta, kus istuda ja astuda, kuna kanad jooksevad hoovis vabalt ringi ja kõik kohad on kanas…a täis.
Jah, olen ilmselt kehv naine, aga sinna mina kaasa enam ei lähe. Varasematel aastatel alati käisin, tegin, koristasin, aga sellest pole mingit kasu. Järgmisel korral minnes on hullem kui enne. Lisaks see pidev “minu kodu” jutt – testamendiga jääb maja minu mehele ja selle nimel peksab ma sellesse majja sisse nii aega ja raha, aga mina selles enam osaleda ei kavatse. Ei taha enam kuulda põhjendusi, et perega 1-2 korda aastas kontserdile minna või 5-6 aasta tagant teha nädalane puhkusereis on kulukas või et õiged ja toredad inimesed elavad ainult maal, kindlasti mitte linnas (kus me ise ligi 20 aastat elanud ja töötanud oleme).
See aasta oli esimene, kus mees veetis jaanipäeva maal “oma perega” ja meie lastega jäime koju. Ja peab ütlema, et meil oli igati vinge jaanipäev – šašlõkk valmis küll elektrigrillis ja sõime seda toas teleri ees, aga pärast käisime linna jaanitulel, vaatasime tuld ja esinejaid, tantsisime koos võõrastega lava ees ja tegime pika öise jalutuskäigu. Ma tundsin ennast nii õnneliku ja vabana, nagu ma seda enam aastaid tundnud ei ole.
Mees tuleb tagasi täna õhtul, aga … ma ei oota teda.
kenasti kirja pandud lugu. aga väga kurb ka, eriti kui mõelda, et meie peres olen mina see, kes oma vana talumaja perele “pähe määrib” ja kõik jaanipäevaks maale kamandab. kindlasti on seal vaja nende päevade jooksul ka tööd teha. minu aeg ja raha läheb juba aastaid maamajja, lihtsalt nii kiindunud olen oma lapsepõlve Bullerby ellu. ja kuna minu jaoks on see nii tähtis ja mehe jaoks teisejärguline, siis probleeme sellelt pinnalt on nii palju…et ma ei tea millega see lõpeb.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
