Esileht Beebi ja mitmikud Kõik, kellel on nii imelised mehed…

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )

Teema: Kõik, kellel on nii imelised mehed…

Postitas:
Kägu

Paljude teemade juures jäävad silma postitused, kus kiidetakse oma meest ja öeldakse, et ta on kogu beebimajandusse äärmiselt kaasatud, lööb kõiges kaasa, on huvitatud ja jube suureks abiks. Palun rääkige sellest lähemalt, samuti sellest, kuidas sellise olukorra saavutanud olete.

Mina sain lapse oma kauaaegse partneriga ja see oli ühine otsus ning laps väga oodatud. Sellest hoolimata tunnen ennast nüüd väga üksikuna kogu beebinduses. Ja mõnes mõttes ma saan aru, millest see on tingitud – mina olen ju kodune ja minu nö uus töö ongi beebi. Seega tegelengi mina pideva googeldamisega – milline peaks olema beebi eakohane päevakava, ärkvelolekuaknad, mida ta peaks lisatoiduna sööma, kui sageli, kas teeme näputoitu või püreed jne jne. Mina olen kümnetes FB beebigruppides, küsin nõu Perekoolist. Mees ei tee mitte midagi sellist.

Jah, ma püüan jagada enda leitud infot mehega, aga ikkagi ei ole tema selles kõiges niimoodi sees nagu mina. Ja tõesti teda ennast ei paista asjad huvitavat niipalju, et ta ise infot otsima läheks.

Nii ongi olukord, kus beebi tänaseks juba 8 kuune, aga ma ei ütleks, et mees väga kaasatud on. Pigem on ta nagu mingi abiline. Tassib asju (nt autosse, kui sõidame kusagile), hoiab last süles ja muidugi ka mängib temaga, aga ta ei tea absoluutselt, mida laps lisatoiduks sööb ja kui tihti, ta ei tea, mis suuruses riideid ta kannab ja millal ning kust oleks vaja uued osta. No absoluutselt kõik selline igapäevane olme on minu teada ja minu teha.

Kas mehed, keda siin nii kiidetakse, siis tõesti googeldavad ise beebi kohta? Lisatoidu kohta? Magamisaegade kohta? Kasvatusmeetodite kohta? Arendava massaaži kohta? On beebigruppides ja uurivad, kuidas näputoitu serveerida? Või te naised ise räägite meestele siis kogu info edasi ja mehed kuulavad rõõmsalt ning on huvitatud?

Ma nagu püüan ka vahel midagi ikka edasi rääkida, aga mees võtab seda kui loengut. Või kui väga konkreetselt ütleksin, et kuule nüüd võimle beebiga, siis nagu kamandaksin ja sekkuksin. Ma tunnen, et olen midagi väga valesti teinud, ise liiga palju muudkui teinud, et minu muidu hea mees ei ole üldse eriti beebiasjadesse kaasatud. Kuidas teha nii, et mees oleks rohkem huvitatud ja kaasatud või polegi mida teha, kui tal endal seda huvi ei ole?

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jäta mees beebiga päevaks-paariks üksinda koju. Loomulikult vajab ta juhendamist ja kättesaadav pead sa samuti olema telefoni teel. Küll aga tekib vajaduspõhine olukord, kus juhiste jagamine pole ei kamandamine ega ka loengu pidamine, vaid elementaarne vajadus lapse reziimi teadmiseks. Muuhulgas saad näiteks talle jagada ka viiteid, et näe, loe sa kah, kuidas beebile massaazi teha, et tal parem oleks olla, kui ta väga jonniseks muutub vms. 🙂

Alati ei oska mehed beebindusse-laste kasvatusse sisse ronida, kui nende eest kõik ette-taha ära tehakse. Samuti ei pruugi nad paljudes asjadeski vajadust näha, enne kui ise päriselt oma nahal tunda saavad, kuidas üks või teine asi sind aitab. Kindlasti mõtlevad paljud, et milleks neid raamatuid lugeda ja netist kõike guugeldada, et eks see kõik tuleb ju loomulikult, kuniks ise hädas on teadmatusega, mida ja kuna teha.

Mul on kohe kõrvale rääkida ka hea näide tuttavate pealt lahtisest trepist ja kiirelt edasi käperdavast beebist, kellelt ei saanud hetkeks ka silmi pöörata, kui ta juba trepi poole tõttas. Mitmekordselt palutud värava ehitamine (tegu ehitusmehega ja ebastandardse trepiavaga) võttis aega täpselt nii kaua, kuniks see härra pidi ükskord ise oma ringisiblivat last seal hoidma. Järgmine päev olid piirded ees…

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen “vanast ajast” ja minu ega minu sõbrannade puhul ei puutunud mehed eriti enne igapäevaelusse, kui lapsel jalad all või lasteaeda läks. Pigem olid nad tööl, toetasid majanduslikult ja olidki just niimoodi abiks, nagu sina kirjeldad. See oli igati normaalne.

Nüüdne võrdsusevärk on minu meelest üldse liiga kaugele arenenud ja minusugust võtab ikka pidevalt imestama, see 50/50 elukorraldus beebide puhul.

Ükskord mul töötaja (meesterahvas) ütles, et tal täna pea valutab ja väga ei saagi tööd teha, tal magatama öö (et tema kord oli last valvata) , siis ei osanud nagu midagi kosta enam… Sain aru, et mingi uus ajastu on selles valdkonnas. Pmt peab mingid  beebipäevad veel lisama isadele või noh, neil ongi vist ka…

 

+5
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Me tegime beebi 6-7kuu vanuses kordamööda ärkamise kokkuleppe. See on toiminud väga hästi lapse ja isa vahelise suhte ehitamiseks. Neil on omad mängud ja toimetused sel ajal ning peab ka hommikusöögi (nüüdseks, kui laps 1 a 9k) valmistama. Ja lisaks muidugi kõik ärakäimised, mis mul on olnud, on tõmmanud teda rohkem teemasse. Siis peab teadma, millal söök, millal magama jne. Riided lapsele on tõesti minu rida, aga olen palju saanud sõpradelt ning see kuidagi koormaks mulle pole,  ja arstivisiidid enamasti ka, sest ta on sel ajal tööl. Kasvatusteemalisi lugusid ka ta vabatahtlikult vist ei guugelda 🙂 see tuleb minu suunitluse ja soovitusega ja pigem arutame omavahel, kui miskit olen lugenud ja tekib mõtteid. Siis küsin, mis ta sellest teab või arvab.

Loodan, et leiate rahumeelse viisi, kuidas vastutust jagada lapse kasvatamisel. Mina pean end vahel tagasi hoidma, et ei õpetaks ja sekkuks liialt, sest,  tõesti, see beebiea alguse korraldus oli rohkem minu rida ja minu õlul.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on see imeline mees, kes on võrdne lapsevanem, aga ilmselt ei guugelda ka tema, kuidas näputoitu serveerida ja uusi riideid ostame vajaduspõhiselt. Sellised praktilised asjad on tegelikult ju kõige lihtsamad ja minu meelest ei pea ennast hulluks guugeldama iga püksipaari ostes. Mulle tundub, et väga palju tegeletaksegi tänapäeva valikute külluses tarbimisega (igasugused kärusõltlaste grupid on hea näide), aga lõpuks loeb ju ikka koos veedetud aeg ja ühised tegevused.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõigepealt tuleb aru saada, et mehed ja naised on erinevad. Lapse sünnitab üks neist ja naise jaoks on lapse heaolu esmatähtis päevast üks.
Mehe jaoks ei muutu miski nii kardinaalselt, jah sündis laps aga sellesse võib igat moodi suhtuda, võib kasvatada, olla kaasatud, võib mitte.

Ma olen elu jooksul heade sõpradega (väga haritud tegelased) rääkinud ja paljud ütlevad, et titekisa tekitab neil ajukrambi või et nad ei oska nendega midagi teha enne kui nad 6 aastat täis on või et nad olid täiesti mustas augus lapse esimesel eluaastal jms. Nii ongi ja selliselt tulebki võtta et mehed on erinevad, laps on aga pikk projekt 18 aastat.

Kui isa ei tegele ema arvates piisavalt, ei pea teda veel maha kandma. Küll tema aeg tuleb, lähevad purjetama koos, ehitavad maja, reisivad.

Minule sattus beebidehuviline mees, temal on muud miinused- päriselt ka temal on miinuseid nagu minul.  Beebidega on ta aga tegelenud päevast 1 ja minu utsitamisel muidugi. On tal ka laps maha kukkunud, on laps tema silma all end vigastanud, on ta ise EMOsse läinud. Ma pole kordagi arvanud, et tegu on halva isaga, vastupidi! Mehed teevad asju lihtsalt teistmoodi, leiutavad kergema viisi, võtavad vabamalt. Minu meelest on see täitsa äge, kui tuled koju ja elutuppa on tehtud onn ja nad seal taskulambiga putukaid taga ajavad või et oled nädalasel koolitusel välismaal ja isa saadab pildi, et  meil on kõik hästi aga sokid on erivärvi ja püksid on lapse tagurpidi jalas. Aga tegelt ongi ju kõik hästi! Lapsed on lapsevanemaga, kes armastab ja hoolib parimat moodi.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu abikaasa on ka väga kaasatud laste esimesest elupäevast saati. Esimese lapsega läks minul kehvasti ja olin ise 2 päeva intensiivis. Kuna lapsega oli kõik õnneks korras, siis mees tegeles temaga kuni toibusin. Pärast õpetas mind mähkmeid vahetama ja naba puhastama 🙂 Teisega otsustas oma koormust vähendada ning mina jätkasin beebi kõrvalt osalise ajaga ühte südamelähedast projekti. Kolmandaga umbes sama. Lastega olime kuni noorim lasteaeda läksid suht 50/50 ajast 4,5 aastat. Samas ei ole meie tööjaotus olnud kunagi nii, et  igat asja teeme 50/50, see oleks suht jabur ja segadust tekitav. Kummalgi on oma ülesanded, mis on kuidagi ajaga kujunenud. Laste riided ja logistika paika panemine on olnud minu teema. Kui tahab midagi osta, ütlen suuruse. Igasugu trennidesse viimine/toomine on valdavalt mehe õlul. Noorim laps vajas beebina füsioteraapiat, seal käis temaga mees. Kui mul on vaja laste nö asju ajada ja to do list on pikk, siis mees nt võtab ja viib lapsed pärastlõunaks kodunt eemale, et saaksin rahus tegeleda. Ah jaa, mähkmeid vahetas ka kõigil kolmel mees, kui kodus oli – kuidagi kujunes nii 🤣 Beebide lisatoidu asju olen mina korraldanud, sest üldistest kodustest asjadest on minu teha toidu varumine, aga seda on ju ainult ca 6-8 kuud kuni peretoidule üle lähevad. Kui lastega on mingi teema, googeldame mõlemad ning jagame infot. Seega mina soovitaks anda mehele mingi konkreetne töölõik, mille eest vastutab. Kuidas meie siiani  jõudsime? Suht lihtsalt, sest olime enne lapsi juba mõnda aega koos ning rääkisime oma ootused/eeldused/nägemused enne laste saamist omavahel läbi.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on tõesti imeline mees, kes on algusest peale väga lähedalt beebiga seotud. Kuna esimestel elukuudel oli mul ülikoolis raske aeg ja eksamiperiood ka saabumas, oli mees beebiga palju kahekesi (pumpasin piima välja), ise õppisin raamatukogus. Minu kogemuse põhjal aitabki see kahekesi olemine kõige paremini mehel mõista, mis see beebindus tähendab ja nõuab. Jah, tema guugeldas pidevalt midagi ja ma ise ka, kuna oleme esmakordsed vanemad.
Praegu on küll näiteks potitamise ja näputoidu teema rohkem minu peal, kuna ma olen päeval ju kodus, mees saabub kell 17 ja siis beebil enam toidukordi pole (peale rpa). Nädalavahetusel mässab mees toitmisega ja saab ka selle ettekujutuse, kui raske ja plögane see protsess alguses on. Koristab ise ära ja peseb lapse ka. Ma olen talle sageli öelnud, et ta on nii tubli ja hea isa, tema vastab selle peale, et no mida, see on minu laps ju, ma ei tegele sinu aitamisega, vaid enda lapse kasvatamise ja hooldamisega.
Meie esimene lapsuke kahjuks ei näinudki maailma, ta suri 5ndal raseduskuul, praegune laps on siis nagu teine laps ja me nii meeletult ootasime teda. Esimese lapse traagika jättis kindlasti meile sügava pitseri ja mulle tundub, et see on ka üks põhjus, miks ta ka uuele beebile nii pühendunud on.

Muidugi on raskeid hetki ka, just öösiti, ta läheb veel hästi vara tööle. Aga me oleme hästi ratsionaalsed ja räägime omavahel palju, kui ühel või teisel mingi väsimus/mure/üle viskamine tekib, siis ainus, kes saab kohe aidata ongi ju su kaasa. Ja seda ikka ei ole, et mõlemad on ühel hetkel kurnatusest kokku kukkumas. Üks ikka jõuab, teine siis puhkab.

Me mõlemad oleme palju näinud seda ka, et kui anda teisele vahepeal puhkust, siis on kõigil tuju palju parem. Nii saan ma käia trennis või teatris, kaubanduskeskuses või sõpradega kohvikus, teen kooliasju, mees käib kalal, trennis, saab sõpradega kokku. Need väikesed omaette olemised aitavad laadida. Muidugi eelistame kõik koos (ka beebi) kuskil käia, aga hädavajalik on vahepeal saada päris oma aega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rinnalapse puhul ei saa eeldada et mees täpselt sama palju samu asju teeb ja teab. Sel ajal kui imetan ma terve aja googeldan ja ise on palju asju lihtsam teha kui teisest toast mees kohale hõigata toitmise vahele. On tekkinud tööjaotus. Mees oskab paremini õhtujonni rahustada ja krooksutada, nädalavahetustel on kõik peale imetamise mehe peal, kui abi vajab siis küsib. Ühe korra nägi üleväsinud beebi ära ja edasi teab isegi mis on ärkvelolekuaken. Aga seda ma ei eelda et ta igat asja googeldab. Küll on ta oma või minu emale helistanud ja küsinud kas üks või teine asi on normaalne.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmselt on mõeldud ikka seda, et mees tegeleb beebiga, mitte kõike kaasnevat.

Mul ka mees tegeleb lastega. Käib suurematega rannas, ratraga sõitmas, mängib nendega jne. Kärutab vabal ajal beebit, valvab tema rahutut vankriund. Hoiab teda niisama, kui beebi ei taha enam üksi olla, aga väsinud ka pole. Vannitab, vajadusel mähib. Raskematel öödel pakub lahendusi, rahustab ka ise, kui mul juba juhe koos jne.

Ometi kogu “organisatoorne pool” on ikka minu õlul. Loomulikult ei tea mees, mis suurust riideid kannab või kus üleüldse tema ülejäänud riided on, mis pole mähkimisaluse juures valmis (hoolimata, et beebil oma väike kummut). Ja ega suurematega teisiti pole.

Kõige rohkem ärrirabki mind riidemajandus just suurematega. No beebiga ostad sama firma järjest suuremaid numbreid. Aga suuremate lastega pole nii lihtne. Vale värv, liiga kitsas, liiga lai, ei vasta numbrile (olen 2 tüdrukute trikood tagasi saatnud juba, sest s 128 on pigem kuni 122 kõlbulik…).

Jalanõude ostmise suurematele olengi mehele jätnud. Ma ei kannata enam seda tsirkust, mis  proovimisega kaasneb, aga proovimata enam ei saa. Ka tütrega hambaarstil käigud ja vereproovid-vaktsineerimised – ma ei jaksa last kinni hoida 😅

Aga samas nt kui ta suuremaid lasteaeda viis, kui mina nt magamistoas veel beebit toitsin, siis pidin ikka korraldusi hõikama, et juuksed tütrel patsi saaks, hambapesu ei unustaks jne.

Viimati pesi mees tütre juukseid, kui beebit magama panin. Pesi minu šampooniga, lihtsalt ei näinud eriti roosat lastešampooni…pärast nägin kammimisega tükk vaeva, sest tütre šampoon on palsamiga, minu oma mitte. Ja siis ma tõesti ütlesin, et sellepärast me emad olemegi närvilised, et lastemajandusega kaasneb nii palju muud lisaks “tegelemisele”, aga kui üritad mehele infot edasi anda, siis “ah, mis sa praegyvseletad, räägi siis, kui olukord käes”. Aga siis ei küsita, vaid tuuakse nt vale suurus mähkmeid poest, sest soodukas oli vmt…

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ah, ega lapsele ei olegi kahte ema vaja. Las olla natuke teistsugune lapsevanem. Peaasi, et kohustused jagatud (ja kui nt on vahepeal lapsega ja selle käigus üle väsitab, tegeleb ise tagajärgedega).

Mu mees võttis nt vabatahtlikult koristamise enda peale, kuni ma lastega õues käin: nüüd lapsed suuremad, käivad ise, aga mees ikka koristab:) Mina olen rahul.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Beebiootel aga ikkagi

Minu beebi alles tuleb. Ka väga oodatud laps. Aga ikkagi tundus ka mulle algul – et mu mees fikseeris, et ahah ootame beebit ja elab edasi nagu ei muud (tal 2 last olemas). Ma ise ka väga ninnu-nännu ja beebikõhu silitaja ei ole, aga mind ka veidi häiris, et mees nagu ei ela üldse kaasa.
Aga siis hakkasin ise talle vaikselt rääkima et näe nüüd see nädal toimuvad beebiga sellised asjad. Kasutan rasedusäppi ja ta on hakanud ise uurima vaikselt, et mis see nädal toimub.
Rääkisime ka sünnitusest ja ta kardab veidi kaasa tulla. Et mis tema seal sünnitustoas ikka teeb. Aga kui jõudsime selleni, et peale sündi kui kõik hästi on vaja beebi kellegi rinnale panna ja äkki mina olen liiga väsinud või vajan arstiabi, et siis ju peab issi olemas olema. Siis ta on hakanud aru saama mehe rollist võib-olla paremini. Et milleks meest on vaja beebile. Ja kuidagi just see pool, et kuidas mees saab luua tegelikult oma suhet ka siis kui veel lapsele jalgrattasõitu õpetada ei ole vaja ja emme tiss on kõige olulisem asi lapsele maailmas.
Äkki saad ka abi, kui mitte ei räägi, et lapsega peab nii ja naa…. vaid seostad mingeid tegevusi sellega, kuidas need tugevdavad isa suhet beebiga… pluss muidugi lapsega vahel koju jätmine.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Rääkisime ka sünnitusest ja ta kardab veidi kaasa tulla. Et mis tema seal sünnitustoas ikka teeb. Aga kui jõudsime selleni, et peale sündi kui kõik hästi on vaja beebi kellegi rinnale panna ja äkki mina olen liiga väsinud või vajan arstiabi, et siis ju peab issi olemas olema.

Me vaatasime abikaasaga koos perekooli videoloengut sünnitusel toeks olemisest ja mees vaatas omapäi veel enne päris sünnitust seda üle ka. Tal küll pisut jäi veel segadust seejuures, kuid tundus, et ta sai sellest abi ja inspiratsiooni.

Kuna mul sünnitus esile kutsuti, siis veetsin sünnitustoas omajagu aega, juhtmed-voolikud küljes ja väga väikese ala peal. Mehe abi joogi-söögi ulatamisel, abivahendite andmisel ja vetsu aitamisel oli hindamatu. Rääkimata sellest, et masseeris ja aitas tuhusid üle hingata. Päris sünnitustegevuse juures hoidis jalga, et mul parem pressida oleks. Muidugi, kui mees verd ja muud jama ei talu, siis pole vist kasutegur nii suur… Minu abikaasa pisut “veider” ja ütles, et tema jaoks oli kogu see protsess põnev – inimkeha suudab ikka meeletult palju.

Sünnituse järgselt anti beebi isa sülle nii minu puhastamise ja õmblemise ning söömise ajaks. Praegu nüüd jälle leebem, aga mai lõpus, kui sünnitasin, siis isa haiglasse jääda ei saanud ning järgmine kord nägi abikaasa meid alles mitme päeva pärast, seega see sünnitustoas oldud aeg oli väga väärtuslik.

 

Praegu beebi 1,5-kuune ja tegevusi jagame omavahel usinalt. Pigem teeb abikaasa isegi rohkem kui mina ning pean ise ennast kokku võtma, et ta ikka ka piisavalt magaks ja tervisele liiga ei teeks.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saan teemaalgatajast täitsa aru. Mul on ka olnud aastaid kodus abiline, kes küll vahel mängib lastega, vahetab mähkmeid jms, aga lõviosa praktilisest elust on ikka minu peal. Ma ei ole kindlasti ülekorraldaja – kui lapsed on mehega, ei kontrolli ma mitte kunagi, mis kell lõunauinak oli või mis riided seljas on. Tehku mis tahab, peaasi et ohutus on tagatud.
Samas näiteks kui palun, et tee lasteaiaavaldus ära, on see tähtajal ikkagi tegemata ja pean ise tegema. Näiteid on küll ja veel. Üksikvanemana võtaks ta ennast kindlasti kokku, aga praeguses olukorras ma enam isegi ei looda.

Need, kes tulevad rääkima, kuidas mees on rahateenija ja võimaldab perele normaalset elu, võivad rahulikult suu tagasi kinni panna. Mina teenin mehest märkimisväärselt rohkem, aga öised ärkamised ja kõik nendega seotud mured on ikkagi 100% minu õlul.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei googeldanud mees midagi, lihtsalt suhtlesime omavahel. Juba enne lapse eostamist ütlesin, et kuna see on sinu laps siis tegleme 50/50. Ja nii oligi, et beebieas oli imetamine ainus asi, mis 100% minu teha oli, kui juba pudelist lisa sai siis seega suurenes mehe võimalus lapsega tegeleda. Eks see tegelemine oleneb muidugi mehe motiveeritusest ka, minu mees ootas oma poega väga. Öösiti gaasivalude ajal jalutas temaga ja rahustas, luges oma autoajakirju beebi süles jne… Kui midagi oli vaja osta siis sai hakkama kuna olime asjadest enne rääkinud. Mees usaldas minu valikuid ja mõtles kaasa.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et see algab tihti juba raseduse ajal kui naine jääb raseduspuhkusele siis lihtsalton rohkem aega googledaga ja end kurssi viia beebiteemadega. Hiljem saab see harjumuseks, et tegeledki nende asjadega rohkem kui mees. Mina tõesti 95% ajast ostan lastele riided ja varun/valmistan beebitoidu. Aga mees panustab kõiges muus võrdelt: toidab, vannitab, riietab, mähib, paneb magama, mängib, käib arsti juures jne. Kui beebiga käisime füsios, siis kodus näitasin talle harjutusi ja mõlemad tegime neid beebiga. Päevakava oleme omavahel arutanud. Kui on vaja kuhugi minna ja mees jääb lastega koju, siis andsin lihtsalt info edasi. Nt “Sõi tund tagasi ja 2h pärast tahab uuesti. Ärkas 2h tagasi, varsti vaja jälle magama panna.” Ülearu pole pabistanud kui mees seda graafikut ei järgi või annab midagi muud süüa või riietab teisiti… Tema on ka lapsevanem ja tahab ju ise otsustada.
Midagi muud pole selleks teinud, et mees osaleks, kui andnud talla võimaluse olla lastega omapead ja koos olles olen teadlikult andnud talle ka ülesandeid. Nt “Ma võtan nõud masinast välja, anna palun lapsele süüa.” või “Ma lähen pesema, aga beebil oleks vaja mähet vahetada.”.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mees on väga hea isa ja toimetab lapsega algusest peale väga palju, aga kõik nö googeldamised on minu teha. Meil on muidugi ka see, et mina olen kodune ja seepärast tundub nagu ka õiglane, et koduste asjade eest rohkem hoolitsen mina. V.a siis lapsega ajaveetmine. Seda teeme palju koos ja ka tema üksi. Ja kui ma olin rasedusiiveldusega siruli, tegi ta üldse kõik asjad kodus ise.  Aga ma tean, millest Sa räägid. Mina tundsin alguses sama nagu Sina, et miks mina üksi pean kõike nö välja googeldama ja huvituma.

Ma ütleks, et paljuski oli probleem minu ootustes. Mees ju tegelikult veetis vabatahtlikult palju aega lapsega. Samuti kui midagi oli vaja uurida, osta vms ta tegi kõik, mis ma ütlesin, aga ootus oli, et ta teeks seda omal initsiatiivil. Ühel hetkel meil tuli ka vastupidine probleem, et mehele tundus, et mina liiga palju ei ela kaasa uue maja ehitamisse, a la soojustus, katusekivid, aknad jms. No tõesti ei viitsinud googeldada neid teemasid, mis ei tähenda, et mind meie uus maja ei huvita 🙂 Ja siis ma sain aru, et kui jabur on mul oma mehelt oodata, et ta googedaks näputoitu vms. Ma kujutan ette et kui ta üksi oleks titega, ta oleks arstilt küsinud toidu kohta, arst oleks öelnud ja nii oleks olnud. Sama nagu ma oleks katuse, akende vms kohta küsinud ehitajalt ja probleem lahendatud. Ja palju hullem ju tegelikult kui ta palju googeldaks ja siis kukus vaidlema, et kuidas minu seisukohad on valed jne. Mulle meeldib see, et ma saan enamasti ise teha nn õiged otsused – palju vähem pingeid. 🙂 Mina olen pealt näinud, kuidas mu sõbranna ja tema mees tülitsesid niiet maa must, sest mees tahtis, et naine jätkaks rinnaga toitmist, aga naine ei tahtnud jms.

Mina arvan, et sul on väga hea mees, kes usaldab Sinu otsuseid ja meetodeid ning püüab teha kõik, et Sa rahul oleks. Selleks, et kõik toimiks, ootab juhiseid ja korraldusi ja siis täidab need. Ma arvan, et see on suur väärtus. Oluliselt halvem oleks kui ta pidevalt kahtleks selles, mis Sa oled välja googeldanud, hakkaks ise vastupidist infot esitama ja vaidlema, kas nii või teisiti. Ikka üks projektijuht korraga 🙂 Ma olen päris kindel, et ta armastan Sind ja pisikest väga.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milleks see googeldamine ja arendusgrupid ja info otsimine. Seda infot ei ole nii palju ka vaja, et mine või lolliks.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

4 lapse ema

Meil on kodus 4 last. Ehk siis tegelikult pole isal võimalik mitte 100% kaasatud olla. See on nii aga olnud esimese lapse sünnist saadik, sest tal ei ole olnud võimalus mitte teada mida, millal ja kuidas teha. Jah, last ta kanda, sünnitada ja imetada ei saa. See aga tähendab, et seda enam peab ta tegelema lapsega väljaspool imetamisaega. Ma õppisin samal ajal ülikoolis ehk andsingi isale lapse ja astusin uksest välja. Käisin kinos, poes, trennis, sõpradega kohvikus jne. Tema käia ka. Aga kunagi ei tundunud, et kummalgi oleks selleks rohkem võimalust või õigust. Ehk kui sa ei tea mida lapsele süüa anda, siis sul on käes näljast karjuv laps. Uju või upu 🙂

Paljud emad teevad minu meelest ühe põhimõttelise vea – võtavad kõik enda kanda, sest ta ju ei tea/tee/oska. Oskab küll, kui antakse võimalus õppida 🙂 Soovis pole küsimus mu meelest, sest vanemana ei ole kummalgi seda valikut.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas mees on tõesti halb isa kui ei tea lapse riidesuurust? Ma saan aru, et keeldub üldse lapsega tegelemast. Kui ema on lapsega kodune, siis ongi ju loogiline, et ema teab lapse päevakavast ja toitumisest rohkem. Kui tarvis oli, siis andsin mehele suunised ja sai ilusti hakkama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mees ei tea ka suurustest nii väga midagi, mõnikord on tal vaja juhiseid, kus mis riidedki asuvad, et üldse laps riide saada 😀

Aga ma ei tee sellest numbrit. Teisipidi mees tegeleb kõigi tehnikaasjadega, nt turvahällid, -toolid, isofix jne, nende paigaldamine jm. Mina olen ka see, kes on guugeldanud infot jne, aga ta on alati huviga kuulanud ja õnneks ka tema arusaamad laste kasvatamisel kattuvad minu arusaamadega. See on minu jaoks suurim toetus mingis mõttes. Ka külas käies teab ta aktiivselt lapse arengust jm rääkida, ma pole kordagi tundnud, et mul on majas kõigest abiline.

Ma arvan, et see tunne, et ‘teil on ideaalmees’, algab tegelikult endast – mis su enda ootused on ja millega sa rahul oled. Minu jaoks on mu mees ideaalne, mõne teise jaoks vb utoopiline.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kolm last ilma Google abita ja beebigruppideta üles kasvatanud, äkki proovid veidi vabamalt võtta. Minu meelest teeb lapse kasvatamise lihtsamaks just kohustuste jagamine, sealhulgas ka teadmine, et mille eest üks vastutab ja teemat tunneb, sellega teine oma aega ei raiska. See sendi poolekssaagimine (loe: iga hinna eest täpse võrdsuse otsimine) on mõttetu.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina arvan ka, et abikaasa on hea isa. Ja see hea isa pole praegusel beebil kordagi veel mähkutki vahetanud. Lihtsalt pole selleks vajadust olnud. Praegune beebi on meil neljas laps ja varasemalt on mees küll ja küll neid mähkusid vahetanud, lapsi vannitanud jne. Meil ongi nii, et ema teeb emade asju ja isa isade asju. Ehk siis mees tegeleb tehnikaga, on suurematele lastele krossikad, ATVd, erinevad rattad ostnud. Kaasab vanemat poissi nende parandamisesse ja juba ka 5-aastane on ninapidi juures. Mina ei tea nendest asjadest midagi ja elus ei oskaks midagi ostagi. Lastele meeldib issiga ka poes riideid ostmas käia, sest issile meeldib kvaliteet ja tema ostab oluliselt kallimaid riideid kui mina. Tema ostab ka rohkem mänguasju. Soomest tassib beebile odavamaid Pamperseid. Teised issid tassivad pigem õllesid.
Beebi puhul mulle piisab sellest, kui ta teda vaatab ja ma saan samal ajal pesus käia või koeraga veidi jalutada. Ma absoluutselt ei eelda, et isa kuskil tegelustekil beebiga mängib. See pole tema moodi. Laste aitamine koolitöödes on jällegi minu rida. Söögitegemine on ka minu rida. Mees käib poes toitu ostmas. Suuremate lastega jagelemine on mehe töö. Mind lihtsalt väsitab pidev vaidlus, mis kellani keegi üleval on ja mis kell nett kinni keeratakse. Issi on karm selles osas, minuga annab kaubelda. Kui mees pesu pesema paneb, siis ikka on seal tumeda pesu hulgas ka valgeid asju. Niisiis pesu panen mina masinasse, sest see on minu probleem. Mehel savi, kas laste valged sokid on pigem hallid pärast pesu või mitte.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kolm last ilma Google abita ja beebigruppideta üles kasvatanud, äkki proovid veidi vabamalt võtta. Minu meelest teeb lapse kasvatamise lihtsamaks just kohustuste jagamine, sealhulgas ka teadmine, et mille eest üks vastutab ja teemat tunneb, sellega teine oma aega ei raiska. See sendi poolekssaagimine (loe: iga hinna eest täpse võrdsuse otsimine) on mõttetu.

Väga tore mõte jah, aga kui mu jutu mõte ongi see, et üks pool lapsega seoses põhimõtteliselt mitte midagi ei tee? Tore on, kui natukene aega pärast tööd hoiab-mängib, aga ei tea mitte midagi sellest, kuidas ja mida talle süüa anda jm tähtsad asjad. Ja täiesti võimalik, et ta ühel hetkel kui laps suuremaks saab hakkab olema väga aktiivne isa, aga praegu on mul sellest lootusest vähe kasu. Ma ei räägi sendi poolekssaagimisest, ma räägin sellest, et midagigi võiks mehe kanda olla. Hetkel ei tegele ta ka tehnika poolega, mida võiks eeldada, ka turvhälli ja tooli olen ise pidanud lõpuks välja valima, sest ta lihtsalt ei tegele, kuigi on juttu olnud.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu abikaasa googeldab ka, sest ta tahab ka  infot saada ja aidata mind, kui beebiga miskit lahti on. Lisaks pidevalt muretseb, et ma hästi sööks ja vähem stressaks, siis jätkub piima jne 🙉 Raseduse ajal samamoodi otsis infot ja tegeles vankri ostuga, sest ma lihtsalt ei suutnud sellesse ise süveneda. Lisaks talle meeldib häid diile otsida ja ta poleks mind usaldanud selle ostuga 😀 😊 Seega vedanud on temaga kindlasti.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Mul on imeline abikaasa, kes igati aitab lapsega, aga ma küll ei tunne vajadust, et ta peaks nüüd ka hullult midagi lapse kohta guugeldama 😅</p>
Mees käib tööl ja aitab väga konkreetsete asjadega, aga muidugi põhikoorumus langeb minu õlule. Samas mees alati valmis mind asendama, lapsega koju jääma ja eks kui mingi küsimus on, siis küsib mu käest.

Eks kui ma nüüd rohkem selle peale mõtlen, siis vb mingi vidina ostuga ta tõesti tegeles rohkem, aga seda seetõttu, et ma olin tol hetkel hõivatud ja seda nö ülesandena püstitasin.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sorri, ma ei viitsinud lugeda rohkem kui teemaalgatust.

Aga juba selle põhjal võiksin öelda, et teemaalgataja on (vähemalt minuga võrreldes) ise liiga agar. Mina küll hullult ei guugeldanud ega küsinud nõus. Lugesin veidi Perekooli ja muid artikleid, lobisesin sõbrannadega, aga põhiliselt kasutasin tervet mõistust. 2 last niimoodi üles kasvatanud, esimene hakkab nüüd teismeikka jõudma ja tunnen, et ootavad uued väljakutsed 🙂

Minu mees sai mõlema lapsega absoluutselt ideaalselt hakkama ja saab seda siiani. Ta guugeldas küll, lihtsalt ei rääkinud sellest alati minule 😉

+1
0
Please wait...

Näitan 27 postitust - vahemik 1 kuni 27 (kokku 27 )


Esileht Beebi ja mitmikud Kõik, kellel on nii imelised mehed…