Teema: Kõik, kellel on nii imelised mehed…

Jäta mees beebiga päevaks-paariks üksinda koju. Loomulikult vajab ta juhendamist ja kättesaadav pead sa samuti olema telefoni teel. Küll aga tekib vajaduspõhine olukord, kus juhiste jagamine pole ei kamandamine ega ka loengu pidamine, vaid elementaarne vajadus lapse reziimi teadmiseks. Muuhulgas saad näiteks talle jagada ka viiteid, et näe, loe sa kah, kuidas beebile massaazi teha, et tal parem oleks olla, kui ta väga jonniseks muutub vms. 🙂

Alati ei oska mehed beebindusse-laste kasvatusse sisse ronida, kui nende eest kõik ette-taha ära tehakse. Samuti ei pruugi nad paljudes asjadeski vajadust näha, enne kui ise päriselt oma nahal tunda saavad, kuidas üks või teine asi sind aitab. Kindlasti mõtlevad paljud, et milleks neid raamatuid lugeda ja netist kõike guugeldada, et eks see kõik tuleb ju loomulikult, kuniks ise hädas on teadmatusega, mida ja kuna teha.

Mul on kohe kõrvale rääkida ka hea näide tuttavate pealt lahtisest trepist ja kiirelt edasi käperdavast beebist, kellelt ei saanud hetkeks ka silmi pöörata, kui ta juba trepi poole tõttas. Mitmekordselt palutud värava ehitamine (tegu ehitusmehega ja ebastandardse trepiavaga) võttis aega täpselt nii kaua, kuniks see härra pidi ükskord ise oma ringisiblivat last seal hoidma. Järgmine päev olid piirded ees…

Me tegime beebi 6-7kuu vanuses kordamööda ärkamise kokkuleppe. See on toiminud väga hästi lapse ja isa vahelise suhte ehitamiseks. Neil on omad mängud ja toimetused sel ajal ning peab ka hommikusöögi (nüüdseks, kui laps 1 a 9k) valmistama. Ja lisaks muidugi kõik ärakäimised, mis mul on olnud, on tõmmanud teda rohkem teemasse. Siis peab teadma, millal söök, millal magama jne. Riided lapsele on tõesti minu rida, aga olen palju saanud sõpradelt ning see kuidagi koormaks mulle pole,  ja arstivisiidid enamasti ka, sest ta on sel ajal tööl. Kasvatusteemalisi lugusid ka ta vabatahtlikult vist ei guugelda 🙂 see tuleb minu suunitluse ja soovitusega ja pigem arutame omavahel, kui miskit olen lugenud ja tekib mõtteid. Siis küsin, mis ta sellest teab või arvab.

Loodan, et leiate rahumeelse viisi, kuidas vastutust jagada lapse kasvatamisel. Mina pean end vahel tagasi hoidma, et ei õpetaks ja sekkuks liialt, sest,  tõesti, see beebiea alguse korraldus oli rohkem minu rida ja minu õlul.

Kõigepealt tuleb aru saada, et mehed ja naised on erinevad. Lapse sünnitab üks neist ja naise jaoks on lapse heaolu esmatähtis päevast üks.
Mehe jaoks ei muutu miski nii kardinaalselt, jah sündis laps aga sellesse võib igat moodi suhtuda, võib kasvatada, olla kaasatud, võib mitte.

Ma olen elu jooksul heade sõpradega (väga haritud tegelased) rääkinud ja paljud ütlevad, et titekisa tekitab neil ajukrambi või et nad ei oska nendega midagi teha enne kui nad 6 aastat täis on või et nad olid täiesti mustas augus lapse esimesel eluaastal jms. Nii ongi ja selliselt tulebki võtta et mehed on erinevad, laps on aga pikk projekt 18 aastat.

Kui isa ei tegele ema arvates piisavalt, ei pea teda veel maha kandma. Küll tema aeg tuleb, lähevad purjetama koos, ehitavad maja, reisivad.

Minule sattus beebidehuviline mees, temal on muud miinused- päriselt ka temal on miinuseid nagu minul.  Beebidega on ta aga tegelenud päevast 1 ja minu utsitamisel muidugi. On tal ka laps maha kukkunud, on laps tema silma all end vigastanud, on ta ise EMOsse läinud. Ma pole kordagi arvanud, et tegu on halva isaga, vastupidi! Mehed teevad asju lihtsalt teistmoodi, leiutavad kergema viisi, võtavad vabamalt. Minu meelest on see täitsa äge, kui tuled koju ja elutuppa on tehtud onn ja nad seal taskulambiga putukaid taga ajavad või et oled nädalasel koolitusel välismaal ja isa saadab pildi, et  meil on kõik hästi aga sokid on erivärvi ja püksid on lapse tagurpidi jalas. Aga tegelt ongi ju kõik hästi! Lapsed on lapsevanemaga, kes armastab ja hoolib parimat moodi.

Minul on tõesti imeline mees, kes on algusest peale väga lähedalt beebiga seotud. Kuna esimestel elukuudel oli mul ülikoolis raske aeg ja eksamiperiood ka saabumas, oli mees beebiga palju kahekesi (pumpasin piima välja), ise õppisin raamatukogus. Minu kogemuse põhjal aitabki see kahekesi olemine kõige paremini mehel mõista, mis see beebindus tähendab ja nõuab. Jah, tema guugeldas pidevalt midagi ja ma ise ka, kuna oleme esmakordsed vanemad.
Praegu on küll näiteks potitamise ja näputoidu teema rohkem minu peal, kuna ma olen päeval ju kodus, mees saabub kell 17 ja siis beebil enam toidukordi pole (peale rpa). Nädalavahetusel mässab mees toitmisega ja saab ka selle ettekujutuse, kui raske ja plögane see protsess alguses on. Koristab ise ära ja peseb lapse ka. Ma olen talle sageli öelnud, et ta on nii tubli ja hea isa, tema vastab selle peale, et no mida, see on minu laps ju, ma ei tegele sinu aitamisega, vaid enda lapse kasvatamise ja hooldamisega.
Meie esimene lapsuke kahjuks ei näinudki maailma, ta suri 5ndal raseduskuul, praegune laps on siis nagu teine laps ja me nii meeletult ootasime teda. Esimese lapse traagika jättis kindlasti meile sügava pitseri ja mulle tundub, et see on ka üks põhjus, miks ta ka uuele beebile nii pühendunud on.

Muidugi on raskeid hetki ka, just öösiti, ta läheb veel hästi vara tööle. Aga me oleme hästi ratsionaalsed ja räägime omavahel palju, kui ühel või teisel mingi väsimus/mure/üle viskamine tekib, siis ainus, kes saab kohe aidata ongi ju su kaasa. Ja seda ikka ei ole, et mõlemad on ühel hetkel kurnatusest kokku kukkumas. Üks ikka jõuab, teine siis puhkab.

Me mõlemad oleme palju näinud seda ka, et kui anda teisele vahepeal puhkust, siis on kõigil tuju palju parem. Nii saan ma käia trennis või teatris, kaubanduskeskuses või sõpradega kohvikus, teen kooliasju, mees käib kalal, trennis, saab sõpradega kokku. Need väikesed omaette olemised aitavad laadida. Muidugi eelistame kõik koos (ka beebi) kuskil käia, aga hädavajalik on vahepeal saada päris oma aega.

Ilmselt on mõeldud ikka seda, et mees tegeleb beebiga, mitte kõike kaasnevat.

Mul ka mees tegeleb lastega. Käib suurematega rannas, ratraga sõitmas, mängib nendega jne. Kärutab vabal ajal beebit, valvab tema rahutut vankriund. Hoiab teda niisama, kui beebi ei taha enam üksi olla, aga väsinud ka pole. Vannitab, vajadusel mähib. Raskematel öödel pakub lahendusi, rahustab ka ise, kui mul juba juhe koos jne.

Ometi kogu “organisatoorne pool” on ikka minu õlul. Loomulikult ei tea mees, mis suurust riideid kannab või kus üleüldse tema ülejäänud riided on, mis pole mähkimisaluse juures valmis (hoolimata, et beebil oma väike kummut). Ja ega suurematega teisiti pole.

Kõige rohkem ärrirabki mind riidemajandus just suurematega. No beebiga ostad sama firma järjest suuremaid numbreid. Aga suuremate lastega pole nii lihtne. Vale värv, liiga kitsas, liiga lai, ei vasta numbrile (olen 2 tüdrukute trikood tagasi saatnud juba, sest s 128 on pigem kuni 122 kõlbulik…).

Jalanõude ostmise suurematele olengi mehele jätnud. Ma ei kannata enam seda tsirkust, mis  proovimisega kaasneb, aga proovimata enam ei saa. Ka tütrega hambaarstil käigud ja vereproovid-vaktsineerimised – ma ei jaksa last kinni hoida ????

Aga samas nt kui ta suuremaid lasteaeda viis, kui mina nt magamistoas veel beebit toitsin, siis pidin ikka korraldusi hõikama, et juuksed tütrel patsi saaks, hambapesu ei unustaks jne.

Viimati pesi mees tütre juukseid, kui beebit magama panin. Pesi minu šampooniga, lihtsalt ei näinud eriti roosat lastešampooni…pärast nägin kammimisega tükk vaeva, sest tütre šampoon on palsamiga, minu oma mitte. Ja siis ma tõesti ütlesin, et sellepärast me emad olemegi närvilised, et lastemajandusega kaasneb nii palju muud lisaks “tegelemisele”, aga kui üritad mehele infot edasi anda, siis “ah, mis sa praegyvseletad, räägi siis, kui olukord käes”. Aga siis ei küsita, vaid tuuakse nt vale suurus mähkmeid poest, sest soodukas oli vmt…

Minu beebi alles tuleb. Ka väga oodatud laps. Aga ikkagi tundus ka mulle algul – et mu mees fikseeris, et ahah ootame beebit ja elab edasi nagu ei muud (tal 2 last olemas). Ma ise ka väga ninnu-nännu ja beebikõhu silitaja ei ole, aga mind ka veidi häiris, et mees nagu ei ela üldse kaasa.
Aga siis hakkasin ise talle vaikselt rääkima et näe nüüd see nädal toimuvad beebiga sellised asjad. Kasutan rasedusäppi ja ta on hakanud ise uurima vaikselt, et mis see nädal toimub.
Rääkisime ka sünnitusest ja ta kardab veidi kaasa tulla. Et mis tema seal sünnitustoas ikka teeb. Aga kui jõudsime selleni, et peale sündi kui kõik hästi on vaja beebi kellegi rinnale panna ja äkki mina olen liiga väsinud või vajan arstiabi, et siis ju peab issi olemas olema. Siis ta on hakanud aru saama mehe rollist võib-olla paremini. Et milleks meest on vaja beebile. Ja kuidagi just see pool, et kuidas mees saab luua tegelikult oma suhet ka siis kui veel lapsele jalgrattasõitu õpetada ei ole vaja ja emme tiss on kõige olulisem asi lapsele maailmas.
Äkki saad ka abi, kui mitte ei räägi, et lapsega peab nii ja naa…. vaid seostad mingeid tegevusi sellega, kuidas need tugevdavad isa suhet beebiga… pluss muidugi lapsega vahel koju jätmine.

Saan teemaalgatajast täitsa aru. Mul on ka olnud aastaid kodus abiline, kes küll vahel mängib lastega, vahetab mähkmeid jms, aga lõviosa praktilisest elust on ikka minu peal. Ma ei ole kindlasti ülekorraldaja – kui lapsed on mehega, ei kontrolli ma mitte kunagi, mis kell lõunauinak oli või mis riided seljas on. Tehku mis tahab, peaasi et ohutus on tagatud.
Samas näiteks kui palun, et tee lasteaiaavaldus ära, on see tähtajal ikkagi tegemata ja pean ise tegema. Näiteid on küll ja veel. Üksikvanemana võtaks ta ennast kindlasti kokku, aga praeguses olukorras ma enam isegi ei looda.

Need, kes tulevad rääkima, kuidas mees on rahateenija ja võimaldab perele normaalset elu, võivad rahulikult suu tagasi kinni panna. Mina teenin mehest märkimisväärselt rohkem, aga öised ärkamised ja kõik nendega seotud mured on ikkagi 100% minu õlul.

Ma arvan, et see algab tihti juba raseduse ajal kui naine jääb raseduspuhkusele siis lihtsalton rohkem aega googledaga ja end kurssi viia beebiteemadega. Hiljem saab see harjumuseks, et tegeledki nende asjadega rohkem kui mees. Mina tõesti 95% ajast ostan lastele riided ja varun/valmistan beebitoidu. Aga mees panustab kõiges muus võrdelt: toidab, vannitab, riietab, mähib, paneb magama, mängib, käib arsti juures jne. Kui beebiga käisime füsios, siis kodus näitasin talle harjutusi ja mõlemad tegime neid beebiga. Päevakava oleme omavahel arutanud. Kui on vaja kuhugi minna ja mees jääb lastega koju, siis andsin lihtsalt info edasi. Nt “Sõi tund tagasi ja 2h pärast tahab uuesti. Ärkas 2h tagasi, varsti vaja jälle magama panna.” Ülearu pole pabistanud kui mees seda graafikut ei järgi või annab midagi muud süüa või riietab teisiti… Tema on ka lapsevanem ja tahab ju ise otsustada.
Midagi muud pole selleks teinud, et mees osaleks, kui andnud talla võimaluse olla lastega omapead ja koos olles olen teadlikult andnud talle ka ülesandeid. Nt “Ma võtan nõud masinast välja, anna palun lapsele süüa.” või “Ma lähen pesema, aga beebil oleks vaja mähet vahetada.”.

Milleks see googeldamine ja arendusgrupid ja info otsimine. Seda infot ei ole nii palju ka vaja, et mine või lolliks.

Kas mees on tõesti halb isa kui ei tea lapse riidesuurust? Ma saan aru, et keeldub üldse lapsega tegelemast. Kui ema on lapsega kodune, siis ongi ju loogiline, et ema teab lapse päevakavast ja toitumisest rohkem. Kui tarvis oli, siis andsin mehele suunised ja sai ilusti hakkama.

Olen kolm last ilma Google abita ja beebigruppideta üles kasvatanud, äkki proovid veidi vabamalt võtta. Minu meelest teeb lapse kasvatamise lihtsamaks just kohustuste jagamine, sealhulgas ka teadmine, et mille eest üks vastutab ja teemat tunneb, sellega teine oma aega ei raiska. See sendi poolekssaagimine (loe: iga hinna eest täpse võrdsuse otsimine) on mõttetu.

#3851553:

Olen kolm last ilma Google abita ja beebigruppideta üles kasvatanud, äkki proovid veidi vabamalt võtta. Minu meelest teeb lapse kasvatamise lihtsamaks just kohustuste jagamine, sealhulgas ka teadmine, et mille eest üks vastutab ja teemat tunneb, sellega teine oma aega ei raiska. See sendi poolekssaagimine (loe: iga hinna eest täpse võrdsuse otsimine) on mõttetu.

Väga tore mõte jah, aga kui mu jutu mõte ongi see, et üks pool lapsega seoses põhimõtteliselt mitte midagi ei tee? Tore on, kui natukene aega pärast tööd hoiab-mängib, aga ei tea mitte midagi sellest, kuidas ja mida talle süüa anda jm tähtsad asjad. Ja täiesti võimalik, et ta ühel hetkel kui laps suuremaks saab hakkab olema väga aktiivne isa, aga praegu on mul sellest lootusest vähe kasu. Ma ei räägi sendi poolekssaagimisest, ma räägin sellest, et midagigi võiks mehe kanda olla. Hetkel ei tegele ta ka tehnika poolega, mida võiks eeldada, ka turvhälli ja tooli olen ise pidanud lõpuks välja valima, sest ta lihtsalt ei tegele, kuigi on juttu olnud.

<p style=”text-align: left;”>Mul on imeline abikaasa, kes igati aitab lapsega, aga ma küll ei tunne vajadust, et ta peaks nüüd ka hullult midagi lapse kohta guugeldama ????</p>
Mees käib tööl ja aitab väga konkreetsete asjadega, aga muidugi põhikoorumus langeb minu õlule. Samas mees alati valmis mind asendama, lapsega koju jääma ja eks kui mingi küsimus on, siis küsib mu käest.

Eks kui ma nüüd rohkem selle peale mõtlen, siis vb mingi vidina ostuga ta tõesti tegeles rohkem, aga seda seetõttu, et ma olin tol hetkel hõivatud ja seda nö ülesandena püstitasin.