Teema: Kõik pereelus ideaalne, aga midagi ikkagi häirib

#3164040:

Ja minu mees on sellisega endiselt abielus, sest ütleb, et ei soovi selle teemaga taas eksi ärritada.

Mismõttes?
Kui kõrgelt sa nüüd kesk ilusat suve kukkkusid?

Sul pole ju meest, sellel teisel naisel on. Ja see teine naine ei ole eks vaid sina oled uus armuke, kellega “elatakse” praegu koos.
Sul ikka kõik asjad peas sassis.

Seda vist ei pea lisama, et see, keda te seal kamba peale jagate, ei ole mees, vaid meenutab…tead küll, kui piimasupp pikalt seisab ja jahtub ja mis siis sinna peale tekib…

Ma ei saa jällegi aru, et mis asjad need on, mida sul on tarvis eksile kõnelda. Ja no, miks sa tahad teda ärritada? Hoia lihtsalt normaalselt distantsi ja polegi vaja “seda ja teist” ärritamiseks rääkida.

Ma olen ise eksnaine. Ja no mina tõesti pole mingist suhtlemisest uuega huvitatud. Ma isegi ei teaks, kuidas reageerida, kui ta tahaks mingeid mind ärritavaid asju rääkida. Vist mõtleksin, et “no miks sa seda teed?”.

Aga mulle tundub, et mees tegelikult kahetseb oma normaalse eksi mahajätmise pärast. Nüüd on mingi hullu otsa sattunud, kes tahab määrata, kuidas ta oma raha võib jagada, ja kellele kui palju maksta. Aga kuidagi viisakalt lahti saada ka ei oska.

#3164062:

#3164049:

Mees on oma endise naisega abielus ja elab sinuga koos? Ja sina lõid ta mehe üle? Ma üldse ei imesta, miks sinusse halvasti suhtutakse.

Aga mis mina siis olen valesti teinud? Mees on alati mulle rääkinud, et armastab mind. Juba esimesest kohtumisest peale. Tema hakkas mulle külge lööma, abielust rääkis hiljem. Ka nüüd on jutt, et armastab vaid mind, eksi juba ammu mitte, vaid lapse pärast suhtlevad. Kuidas mina milleski süüdi olen?

Sa polegi süüdi. Oled lihtsalt ullike.

#3164077:

Mis tähtsust sellel enam on, kuidas see alguse sai. Suhe on kestnud juba 6 aastat. Mehega oleme töökaaslased, tema hakkas mulle külge lööma. Mina olin vaba naine. Mina pole küll siin milleski süüdi.

Juba 6 aastat on teil suhe ja juba kõik need 6 aastat on see mees ikka oma naisega abielus? Sain ma õigesti aru? Siis on küll äge lugu, sa ise ei arva?

#3164062:

Aga mis mina siis olen valesti teinud? Mees on alati mulle rääkinud, et armastab mind. Juba esimesest kohtumisest peale. Tema hakkas mulle külge lööma, abielust rääkis hiljem. Ka nüüd on jutt, et armastab vaid mind, eksi juba ammu mitte, vaid lapse pärast suhtlevad. Kuidas mina milleski süüdi olen?

Aga millski ju siiski oled, sest täna SINA tunnistasid, et “midagi ikka häirib”
Või ei tunnistanud?

Ja süüdi oledki selles, et lasid end valetajal nurka mängida. Mees ajas ise ligi? No tore.
– Kas sa oled ka vaba mees või abielus mees?
– Jah ma olen täiesti vaba mees.
– Selge, siis olen nõus sinuga suhtlema.

……..

Hiljem…
– Kle, Peetrike, nüüd tuli välja, et sa oled mulle valetanud!
– Jah olen, teadlikult valetasin, kuna ei jullgenud tõtt öelda.
– Ahnii. No sellisel juhul lähevad meie teed nüüd lahku, sest 1. ma ei salli valetajaid ja 2. ma ei suhtle abielumeestega.

…ja sul poleks praegu tänast probleemi.
Miskipärast otsustasid sa asja teisiti lahendada.
Aga vale teeotsa valinud inimesel poole pealt mingit tarka nõu anda…ma ei tea, kas on võimalik.
Vist mitte.

#3164119:

Saan aru, et siin mõistetakse ka mind hukka. Aga palun siis öelge, mis mina olen valesti teinud? Olin vaba naine, külge hakkas lööma kena töökaaslane, kes oli ka jutu järgi vaba. Suhe arenes edasi, olime koos mitmeid aastaid, alles siis selgus, et tegelikult on see mees veel kirjade järgi abielus. Kuigi elas minuga koos. Milles mina süüdi olen?

Hetkel, kui selgus mehe abielu, oleks tulnud ukse poole pöörduda ja suhtest välja kõndida.

Vabandust, aga ma ei saa su jutust väga midagi aru. Kas eesti keel ei ole sinu emakeel või kuidas see võimalik on, et sa elementaarsete sõnade tähendust ei tea?
Abielus mehe naine ei ole tema eks, sellist naist nimetatakse abikaasaks. Seega sel mehel ei ole mingit eksi. Samuti ei ole ta “sinu mees”, sina oled hoopis abielumehe armuke. Tema on oma abikaasa mees. Ei ole mingit teise ringi meest sul, mees on oma naisega abielus, seega täiesti esimesel ringil.
Abielus inimestel tõepoolest on tavapäraselt ka ühine rahakott. Armuke pole rahul, et mees maksis oma pere reisi eest ja asi on koguni veel PÕHIMÕTTES? See on küll väga kummaline ja harvaesinev põhimõte, et mees ei tohi oma perele raha kulutada. Meie ühiskonnas tavapäraselt kehtib täpselt vastupidine põhimõte, see on koguni seadusandlusega reguleeritud. Saan aru nii, et kui mees peaks ehk kunagi lahutama ja sinuga abielluma, siis ei pärast seda ta põhimõtte pärast teie pere eelarvesse sentigi panustada ei tohi? See tundub küll väga veider, ausalt öeldes.
Ma ei mõista küll, miks üks naine on nõus niiviisi elama ja kirjeldab seda veel kui muidu ideaalset pereelu. Aga eks sa ise tead.

Kui see abielusolemise absurdsus ära unustada, siis ma inimlikult saan küll aru, et nn eksi ideaalne käitumine võib uuele naisele ärritavalt mõjuda, aga mu meelest oleks üsna mõistlik endale sellest aru anda, et säärane kadeduse tundmine on väiklane ja nõme, ja mitte sellepärast “eksi” halvasti suhtuda. Ta tundub sinu jutu järgi ju väga normaalne inimene. Ja see POLEGI sinu asi, kas ja kui palju mees oma lapse ema ja last toetab, kui see teie enda majanduslikku olukorda silmnähtavalt kehvaks ei tee.

Äge, et lapsed läbi saavad ja kui sa ussitamissoovist üle saaks, võiks teil täitsa normaalsed ja lastele kõige valutumalt mõjuvad suhted areneda ju nii, et saate kõik omavahel sõbralikult läbi, hoiate vajadusel kõiki kärglapsi ja pole mingeid hulle intriige või pingeid. Ära siis tekita neid ometi.

Elu ei ole spordivõistlus, kus peetakse edetabeleid ja kes kellest kiirem on. Kui tahad võid ju elu koguaeg võtta, et keegi peab halvem olema kui keegi on parem, aga mõtet sellisel võrdluses pole. Kui sulle tundub, et kui sinu kuuldes kedagi kiidetakse, et see on laitus sinule, siis otsi kiiresti abi, sul on väga suured probleemid. Kas jutud, et oled halvem kui tema on reaalsed või sulle tundub teiste suhtumisest, et nii on? Kui tundub, otsi kiiresti abi. Kui otse öeldakse, siis lõpeta selle perega suhtlemine.

Sul ei ole ju pereelus kõik ideaalne, kui mees on sul teise naisega abielus!

Pead seda ideaalseks või?

Mina saan teemaalgatajast küll aru, aga siin on nagu perekoolis ikka, et kui paar esimest vastajat hakkavad peksma, siis kargab kogu käokari kallale ja nokivad või silmad peast.

Tegelikult see, et pärast lahkuminekut kohe ei lahutata, ei olegi nii ebatavaline. Mu vanemad elasid mõlemad juba aastaid uute kaasadega ja olid omavahel jätkuvalt abielus. Tegelikult see jooksujalu lahutama minemine on natukene veider selle kõrval, et inimesed elavad koos, ei kavatsegi abielluda ja väidavad, et paber ei muuda ju midagi. Kui ei muuda, miks siis peaks kohe seda paberit, kui see kunagi soetatud, likvideerima tormama, kui suhe otsas? Nüüdseks on vanemad lahutatud, aga uutega elavad ikkagi vabaabielus.

Aga teemaalgataja elukaaslasel on kas raskekujuline süütunne oma ametliku abikaasa ja nende ühise lapse ees või siis ta ikka nii väga ei armasta teemaalgatajat, st eelistab taganemisteed lahti hoida. Muidugi võib asi ka selles olla, et mees ei taha oma vara kellelegi teisele kui lapsele jätta. Lapse emaga abielus olemine on selleks hea kindel vahend. Pealegi kui ta lahutaks, siis tahaks sina mõne aja pärast äkki abielluda ja siis tuleks juba uus ühisvara ja laps jääks niimoodi millestki ilma, mis isa vara on. Naise ja mehe vaheline armastus armastuseks, aga vara tahab kõik oma lapsele jätta. Kuid ära mitte loodagi, et kui teie lahku peaksite minema, siis ta sinu tunnetest samamoodi hoolib või sind materiaalselt toetab või midagi. Isegi kui teil oleksid ühised lapsed, siis esimese abielu laps saab kõik ja ühistele jääksid riismed. Miks need asjad selliselt käituvatel meestel nii käivad, mina ei tea.

Aga mehe suguseltsi jaoks oled sina perelõhkuja (väga võimalik, et mõni mõtleb või koguni ütleb, et lits ja perelõhkuja) ja õigeks sugulaseks peetakse esimest abikaasat. Isegi kui nad lahku lähevad ja mees sinuga abiellub.

Sulle, nagu ma aru saan, ei sobi väga hästi olemasolev olukord. Eks sa pead kaaluma, kas riskid mehele ultimaatumi esitada või lepid olemasoleva olukorraga. Kui hakkad ultimaatumeid pilduma, et kui selleks ja selleks kuupäevaks mees ei lahuta, siis jätad ta maha, siis võib juhtuda, et peadki maha jätma või läheb ta ise selle ähvarduse peale minema.

Abielu ei ole mingi näitaja, oluline on see, kellega elatakse ja kellega vaba aega veedetakse.

Kui sellel mehel on lapsi rohkem kui üks, siis päris nii see ikka ei käi, et esimese abielu laps saab kõik. Sel juhul peaks mees teised lapsed saama vallaslastena, st et tema nime ei olekski lapse sünniandmetes. vaid sel juhul võiks olla variant, et esimese abielu laps pärib kõik.

Muidugi on võimalus teha testament. Sellega saaks ka selle esimese abielu lapse pärandist üldse ilma jätta. Kui testamenti ei ole, siis pärivad lapsed siiski võrdses osas, mitte ei vaadata, kas ta on sündinud esimesest või kolmandast abielust. Peaasi, et on oma isa lapsed.

Uuesti abielludes saab teha ka abieluvara lepingu.

Seaduses on aga üks huvitav säte küll. Kui mehe eks, kes on praegu mehega abielus, peaks saama mõne teise mehega lapse, siis see laps läheb automaatselt abikaasale kirja, nii et kui eks soovib oma uue lapse päris isa saada kirja lapse isana, siis läheb suuremaks võimlemiseks ja bürokraatiaks, sest automaatselt läheb laps kirja abikaasa lapsena. (see oli veel paar aastat tagasi, minu teada pole muudetud, parandage, kui ma eksin).

Minu poolest võiksin mina isiklikult elada koos, ilma abieluta. Aga sellist asja ma küll ei taluks, et ma elaksin koos mingi mehega, kes on teise naisega abielus. Rääkigu see mees siis mida iganes. Kui ei kõlba abielu lahutada, siis mingit kooselu ei toimu. Aga noh, eks inimestel on erinev taluvuslävi…