Teema: Kõik pereelus ideaalne, aga midagi ikkagi häirib

#3165090:

Meie pole kordagi kohtunud.

Oot, sa oled kuus aastat elanud selle mehega koos ja pole kordagi kohtunud mehe vanematega? Kui on mingi tähtpäev, siis kutsutakse mees ja tema “eks” ehk siis mees koos abikaasaga.

Oled sa ikka olemas selle mehe suguvõsa silmis üldse?

Kuus aastat elada koos teise naisega abielus oleva mehega, kes käib oma abikaasaga jõuludel ja sünnipäevadel, ja pidada seda meest enda omaks… See mees ongi endiselt ju selle teise naise mees, mitte sinu oma. Vähemalt mehe suguselts arvab küll nii.

Tundub, et see mees lihtsalt armastab ja austab enda abikaasat/ laste ema rohkem ja pole ise lohutuseks valmis. Sinu vastu on ilmselt lihtsalt kirg ja ilmselgelt sa pole tema jaoks “eksiga” võrdne. Miks sa eksi peale viha pead on ju puhas armukadedus. Ta pole ju sulle midagi teinud. Ole parem tänulik, et ta su last nii hästi kohtleb. Tundub, et ongi tore ja hea inimene. Ja ilmselt võtavad sugulased eksi perekonna liikmena. Miks ta ei tohikski enda laste sugulastega suhelda, tema hõimlase ju.

#3164623:

#3164511:

Kuid ära mitte loodagi, et kui teie lahku peaksite minema, siis ta sinu tunnetest samamoodi hoolib või sind materiaalselt toetab või midagi. Isegi kui teil oleksid ühised lapsed, siis esimese abielu laps saab kõik ja ühistele jääksid riismed.

Oleneb ikka, millal mees sureb. Kui ühised lapsed on sel ajal alaealised, siis ei saa esimese abielu laps kõike saada, kõik ühised lapsed saaksid ikka sundosa, kui isadus on määratud.

Te kõik hakkate meest maha tapma. Miks nii verejanulised? Tõenäoliselt elab mees ikka märksa kauem kui lapsed alaealised on. Nii et minu jaoks pole asi absoluutselt pärimises, vaid selles, mida mees oma laste ja nende ema(de) heaks teeb. Esimene võtab kõik, või noh, suurema jao. Vähemalt selle mehe puhul.

Pärimisest tean ma tõenäoliselt oluliselt rohkem kui siinsed tarkkäod.

Mees, kes endale sellise mõrra valis nagu teemaalgataja, väärib täielikult oma saatust. Ma loodan, et tal on hästi kibe elu, mis tal ilmselt ongi. Lastest on muidugi kahju.

#3165166:

Tundub, et see mees lihtsalt armastab ja austab enda abikaasat/ laste ema rohkem ja pole ise lohutuseks valmis.

Vaevalt küll, ta ei elaks ju sellise kibestunud tulehargiga koos, kui ta armastuseks üldse võimeline oleks.
Inimene, kes alustab oma pereelu kirjeldust väitega, et paljud kadestavad teda… eheh.
Pigem on tal muud kaalutlused lahutusega viivitamiseks. Või ongi selline kahe persega mees.

#3166625:

#3164511:

Tegelikult see, et pärast lahkuminekut kohe ei lahutata, ei olegi nii ebatavaline. Mu vanemad elasid mõlemad juba aastaid uute kaasadega ja olid omavahel jätkuvalt abielus. Tegelikult see jooksujalu lahutama minemine on natukene veider/…/ miks siis peaks kohe seda paberit, kui see kunagi soetatud, likvideerima tormama, kui suhe otsas?

Ehk rääkida sulle mõni õpetlik lugu? Kui sa elad mehega, kes on endiselt teise naisega abielus, siis kui mehega peaks midagi juhtuma, pärib tema abikaasa poole abielu jooksul tekkinud varast. Täna ostis mees uuue auto? Pool sellest on eksabikaasa oma.

No ma ei tea…..kui ma elan vastastikkuses armastuses ja kirglikus kooselus ning see mees siis sureb, siis kotib selle mehe varandus mind küll kõige vähem. leinan meest ja kadunud armastust ning ilusaid aegu elupäevade lõpuni. mul on oma vara ja oma elu. pole küll palju seda, aga et hakkaks kooselu vaatama ainult selle pilguga, et mida ma saan, kui mees sureb on ikka päris rõlge. vähemalt minu jaoks.
ja niipalju, kui mina tean, siis on võimalik ka täielik varalahusus isegi abielus olles. võibolla teemaalgataja mehel ongi nii? või on vara juba jagatud ning lihtsalt lahutamata (saab ka nii). vms.

#3166663:

Jah, nii leinasin ka mina oma kadunud abikaasat.

Samas oleks ikka päris jõhker olnud, kui sellele kõigele lisandunuks veel see jama, et suvilat tuleb hakata müüma või maja poolitama. Või tuleks mingi tädiga mehe käekelli, mansetinööpe, aktsiaid, investeeringuks ostetud üürikortereid või mingit mööblit või jura hakata jaotama veel sellel ajal.

Mina pole öelnud, et varandus on kõige olulisem. Aga vast saad isegi aru, et selline vara jaotamine “eks”naisega on küll viimane asi, mida sa leinaperioodil tahad teha. Seetõttu on iga normaalne naine või mees nii normaalne ???? , et lahku minnes võtab, mis talle kuulub ja lahkub. Mitte ei jää “kolmanda suuna” ikka uue perekonna loodavast varast palukest ootama. Äkki sureb eksmees, kellest lahutanud pole, maha ja saab igast nodile kiiresti küüned taha ajada ja siis see l**s, kes mu mehe ära ajas, alles näeb ja vingub.

Eks me siin räägi kõik sellest vaatevinklist, et “kui mina sinu asemel”. Me ju ei teagi, mis selle konkreetse juhtumi taga täpselt on. Kui mina olen kellegi üle löönud ja tean, et mees on endiselt paberite järgi abielus, siis leina ajal ei hakka mingit varandust jagama ja ka pärast seda mitte. mul pole ju õigust selleks. kui aga oleksin ise see, kel mees uttu tõmmanud, a paberite järgi endiselt abielus – eks talitaks mingi hetk seaduse järgi. kui aga oleksin see uus naine ja tahaks mehega kahepeale midagi osta, vaat siis teeksin küll selgeks, mis õigused ja kohustused kellelgi on, kui maine teekond peaks lõppema. ja kui mees mulle peaks korteri ostma ja kinkima siis on ju ka kõik korras – las teised jagavad pärast ta surma kõiki muid ta asju. pabereid saab igatpidi vormistada.
sellega ma olen küll nõus, et kui kasutatakse väljendit “meie kodu”, siis peaks selge olema, kellele see juriidiliselt kuulub ja mis õigused sellele on. kui see “meie kodu” on naise nimel, siis on ju kõik korras. surgu see mees siis kasvõi täna või jäägu üldse igavesti elama.
ja ega ma üldse ei imesta, kui see “meie kodu” on üldse üürikorter.

#3166701:

Kus on naiste eneseuhkus

Seda kas pole olnudki, või kadus hetkel, mil hakkas pereisa üle meelitama.