Viimasel ajal on meedias nii palju kirjutatud peresisestest või töökohal kujunenud probleemidest, millest kõik kõrvalseisjad otsekui “teadsid”, aga ometi ei sekkunud. Näiteks see kasupere lugu Hiiumaal või muud perevägivalla lood. Ja siis arutletakse, miks naabrid või kolleegid nii ükskõiksed ja hoolimatud on. Kui lihtne on aga tegelikult sekkuda? Kas see üldse on alati võimalik? Teades seda, et ohvrid ise tegelikult väga häbenevad olukorda, millesse nad on sattunud ja püüavad seda igal moel varjata. Kui näiteks naabrite juurest kostab valjuhäälne vaidlus, milles meespool oma kaasat ropu sõimuga kostitab ja kohalik konstaabel soovitab igaks juhuks häirenumbril helistada, siis mis ma neile ütlen: et sõitke igaks juhuks vaatama, mu naaber kasutab ebatsensuurseid sõnu? Kui aga naabrile otse helistada ja küsida, mis teil seal toimub, siis ta ütleb näiteks, et ah, ladusime siin õues naisega puid ja läksime vaidlema, kuhu puuriit peaks tulema. Ma saan ju aru küll, et nende suhted pole head ja seda kuulab pealt nende seitsmeaastane laps, aga kas sellest ikka piisab, et häirekeskusse helistada? Mul pole ju mingeid tõendeid, et seal keegi kedagi peksaks. Kust jookseb piir? Ka töökohal on samamoodi – kui kollektiivis on mõni intrigant, ahistaja või manipulaator, eriti kui ta peaks olema juhtival kohal, siis reaalselt tekib väga sageli tunne, et sa küll tead, et sa ise nii ei käituks, aga sa ei suuda hinnata, kas töökaaslase käitumine on lihtsalt ebaviisakas ja matslik või kvalifitseerub juriidiliselt süüteoks. Kuidas olete ise sellistes olukordades käitunud? Sekkunud või vaikinud?
Teema: Kõik “teadsid”, aga keegi ei sekkunud
Kui lihtne on aga tegelikult sekkuda? Kas see üldse on alati võimalik? Kust jookseb piir? Kui näiteks naabrite juurest kostab valjuhäälne vaidlus, milles meespool oma kaasat ropu sõimuga kostitab ja kohalik konstaabel soovitab igaks juhuks häirenumbril helistada, siis mis ma neile ütlen: et sõitke igaks juhuks vaatama, mu naaber kasutab ebatsensuurseid sõnu? Kui aga naabrile otse helistada ja küsida, mis teil seal toimub, siis ta ütleb näiteks, et ah, ladusime siin õues naisega puid ja läksime vaidlema, kuhu puuriit peaks tulema. Ka töökohal on samamoodi – kui kollektiivis on mõni intrigant, ahistaja või manipulaator, eriti kui ta peaks olema juhtival kohal, siis reaalselt tekib väga sageli tunne, et sa küll tead, et sa ise nii ei käituks, aga sa ei suuda hinnata, kas töökaaslase käitumine on lihtsalt ebaviisakas ja matslik või kvalifitseerub juriidiliselt süüteoks.
Pakun, et inimesed saavad hästi aru, kas probleem tekkis korra, sest kellelgi oli halb tuju või kedagi sõimatakse, mõnitatakse regulaarselt ja kasutatakse vaimset või füüsilist vägivalda. Saadakse ka aru, millal oleks juba vaja midagi ette võtta, kuid mugavam on teha nägu, et ei näe ja ei kuule ja öelda, teiste mured, äkki tuleb sekkumisest veel endale jama kaela. Ükskõiksust ja argust on ühiskonnas palju, naabruskondades, koolides, töökohtades, kus vaadatakse toimuvat pealt, aga mitte midagi ei võeta ette. Kui töökollektiivis on mõni intrigant, ahistaja või manipulaator, kes kuulub juhtkonda või saab firma omanikuga, ülemusega hästi läbi, siis inimesed ei võta enamasti midagi ette juba seetõttu, et nende enda töökoht võib sattuda löögi alla. Isegi, kui on eelnevalt kokku lepitud, et suur osa kollektiivist hakkab vastu, siis ikka leidub althüppajaid, kes vabandusi hakkavad otsima ja probleemide vältimiseks kõrvale hiilivad. Ainult julged ja ebaõiglust vihkavad inimesed suudavad midagi teha, aga neid on vähe.
Hiimuaa näidet ma ei teagi, Estonia teatri näide oli samas mitmeski mõttes jahmatav.
On ikka suur vahe, kui traditsiooni pärast debütantidele jalaga tagumikku antakse lavale minekul või kui sellel pepu katsumisel on seksuaalne alatoon. Iga inimene tunnetab selle ära, ka need kes asja kõrvalt näevad. Hämmastav, et see pole varem välja tulnud! Eriti, kui maailmas oli suur metoo kampaania, mil paljud kultuuritegelased just “paljastati”. Eestlastel vist lihtsalt pikad juhtmed… :), aga parem hilja kui mitte kunagi.
Mina ei sekkunud, kui sain teada, et naabrite pere on perevägivald, kahjuks ei jätkunud julgust ja minna selle naise juurde ja aidata teda. Olime ka noored – 25+. Nüüd kindlasti teeks seda, julgustaks või toetaks. Aga siis olid vaid jutud, vihjed. Nägin seda naist ka sinise silmaga. Lõpus jättis mees ta maha ja see naine tuli midagi laenama/küsima ja kui siis avas oma suu, siis ikka väga kohutav elu oli tal 10 aastat. Kusjuures ta alles siis sai aru, et kõik oli nii vale, samuti oli tal kohutav hirm oma mehe ees. Tema õnn oli see, et mees noorema leidis. Aga jutt oli sama – talle taoti päev päevalt pähe, kui mõttetu naine ta on ja kui õnnelik peaks ta olema, et tal olemas selline mees.
Lapsena sain ise kohutavalt palju rihma. Keegi kahjuks ei sekkunud, kuigi naabrid teadsid. Ka naabrilaps sai oma isalt pidevalt peksa– nägin teda korduvalt sinise silmaga ja samuti, mitte keegi naabritest ei sekkunud.
Noore täiskasvanuna nägin sõbranna peres pealt kohutavat vaimset vägivalda. Ma ei julgenud isegi soovitada, et jätku see mees maha. Õnneks jätkus sõbrannal jõudu seda siiski teha. See juhtum avas ka minu silmad.
Kahjuks ongi nii, et need, kes ise mingil moel vägivalda tunda saanud, peavad seda, no kui mitte normaalseks, siis ikkagi tavaellu kuuluvaks. Mul läks ka ikka aega, enne, kui aru sain, et peks, kius, alandamine ja manipuleerimine ei kuulu normaalsesse pereellu. Õnneks mul on kaaslastega vedanud ka.
Teemaalgataja küsimusele vastates, siis, jah, vägivalda nähes/kahtlustades kindlasti teataksin või võtaksin muul moel midagi ette. Passiivseks kõrvalvaatajaks ma ei jääks.
Mina ei sekku, kui olukord on selline, et kõik osapooled teavad seda. Sel juhul tehku ise oma valikud. Koduvägivalla all kannatavad naised on selles ise süüdi, et nad midagi ette ei võta (jah, tean, et see on ebapopulaarne seisukoht). Täiskasvanud inimene, kes ei ole puudega ja kellel veel eriti on lapsed, peab suutma vastutada nii iseenda kui oma laste elu ja heaolu eest.
Küll aga sekkun kindlasti, kui ma tean midagi, mida üks suhte osapooltest ei tea. Kui mu meeskolleegil on armuke ja tema naine on meie tuttav, siis seda ütlen naisele, ükskõik kuidas ta seejärel minusse suhtuma hakkaks. Sel juhul ei ole minu hilisem enesetunne oluline, vaid oluline on see, et see naine SAAKS TEADA. Siis juba vaatab ise, mida selle teadmisega pihta hakkab, sellest kohast rakendub minu kommentaari esimene osa. Jube on see, kui üks süstemaatiliselt petab, kõik ümberringi teavad ja vaest naist lollitavad kõik tema ümber ja kogu ‘küla’ tõmbab talle koti pähe.
Sõnaga, Sulle, viimane kägu, on kergem taluda seda, et keegi jääb füüsliselt sandiks kui seda, et keegi jääb Sinu silmis lolliks? Kust Sa tead, et see “teadmatuses” naine (või teinekord mees) kinldasti tahab teada? Vaata – teades, et pead valiku tegema, eriti Sinusuguste jaoks – ja mõnikord on hoopis kergem, kui Sind ei panda selle valiku ette.
Seda siis selle petmise teavitamise kohta. Ja samas oled valmis taluma, kui kedagi mõnitatakse, alandatakse, pekstakse – sest ta ju vabatahtlikult talub seda?
ma ei saa sellest loogikast aru. Õnneks ma ei tea, kes Sa oled, aga Sinusugustest hoiaks kaarega eemale. Väkk!
Kas tõesti tänapäeval julgeb keegi sekkuda? Koheselt ju saad mõnelt “staaradvokaadilt” tähitud kirja ,kus teade ,et nüüd laimu eest vaja üle kanda mingi kolm tuhat euri ja tema töö eest ka tuhat!
Ja samas oled valmis taluma, kui kedagi mõnitatakse, alandatakse, pekstakse – sest ta ju vabatahtlikult talub seda?
ma ei saa sellest loogikast aru. Õnneks ma ei tea, kes Sa oled, aga Sinusugustest hoiaks kaarega eemale. Väkk!
Minu loogika on selles, et inimene vastutab oma elu eest ise, selleks aga on tal vaja teadmist olukorrast. Kõik. Väkita palju tahad.
Jah, olen sekkunud ja sekkun ka edaspidi. Ei, ei lähe ise vahele, aga teavitan vastavaid instantse, vajadusel korduvalt.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Kommentaar eemaldatud.
Sa kõrvutad enda kogemusi teiste omadega. Sind ei aidanud keegi ja seetõttu ei taha sa ka teisi aidata. See on meeletult kurb, sest su kogemus on teinud sind kalgiks ja küüniliseks. Pole neid eestlasi ka nii palju, et üksteisest mitte hoolida.
neil, kes siin rinnale taovad, kuidas nemad muudkui sekkuvad ja teevad õigeid asju, pakun, et neil tegelikku sekkumiskogemust ei ole.
mina näiteks ei sekku armukeste teemadesse enam. olen seda teinud varem. petetud naine, kes aru ei saa, et teda on aastaid petetud, on oma olemuselt enamustel juhtudel lihtsalt rumal naine, selline lihtsake, ta jääbki sõnumitoojat süüdistama oma abielu lõhkumises. olen nõus ka käo 12:33 ebapopulaarse arvamusega, et kui peres on ka lapsed ja naine on nõus oma laste juuresolekul mehelt peksa saama, siis no kes veel peaks lapsi kaitsma, kui mitte see täiskasvanud naine? kui mõistust ja iseseisvust ei ole piisavalt, siis ei tohi lapsi veel saada.
küll aga olen sekkunud tänaval, kui üks ema oma kolme nutva väikelapse peale ohjeldamatult röökis. praegu võtan hoogu ja kogun infot, et oma lapse klassikaaslase vanemate peale avaldus teha. jutt, mida laps meil külas olles räägib, ei ole omane normaalsetele peresuhetele ega laste tervislikule kasvatamisele.
Kommentaar eemaldatud.
Sa kõrvutad enda kogemusi teiste omadega. Sind ei aidanud keegi ja seetõttu ei taha sa ka teisi aidata. See on meeletult kurb, sest su kogemus on teinud sind kalgiks ja küüniliseks. Pole neid eestlasi ka nii palju, et üksteisest mitte hoolida.
Aga Hedvig Hansonil pandi sekkumise eest maja põlema.
Kommentaar eemaldatud.
Sa kõrvutad enda kogemusi teiste omadega. Sind ei aidanud keegi ja seetõttu ei taha sa ka teisi aidata. See on meeletult kurb, sest su kogemus on teinud sind kalgiks ja küüniliseks. Pole neid eestlasi ka nii palju, et üksteisest mitte hoolida.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Meie külas elas aastaid tagasi üks paar, kus mees purjus peaga peksis ja piinas oma naist. Naabrid kutsusid korduvalt politsei kohale, kuid kuna naine kunagi süüdistust ei esitanud, siis magas mees kaineris pea selgeks ja tuli koju. Mõned korrad läks naine mehe juurest minema ka, kuid suur lillekimp ja ilusad sõnad tõid ta ikka ja jälle tagasi. Ja möll kestis edasi, kuni mees ükskord naise päriselt maha lõi. Naabrid, kes seda jama pikalt talunud olid ja püüdsid ka politsei abil sekkuda, said siis “tänutäheks” kohtu vahet tunnistusi andmas käia.
Ehk siis alati ei saagi aidata.
Millised võimalused sekkuda on? Kui keegi sõimab näiteks last, mis võimalused on? Sõna sõna vastu. Laps ütleme on väga väike, ei saa tunnistusi anda. Ema/Isa ütleb, et pole öelnud…noo mis võimalused on? Füüsilise vägivallaga on selge, millega tegu on. Aga kui inimene karjub ja lõugab lapse peale ja silmast silma ilmselt klobib ka, mis siis teha kui näeb ainult lõugamist ?Kas mul võõral inimesel on õigust astuda ligi ja teha inimese märkus? Või nõuda, et ta lõpetaks lapse peale karjumise?Mis alusel mul seda õigus teha oleks? Olen täitsa nõus, et peab sekkuma, aga siin peab olema selge, millisel viisil seda teha tohin ja saab. Kõigile inimestele tuleks nii vara kui võimalik oma õigused selgeks teha. Millised on lapse õigused kui vanem on tema suhtes vägivaldne? Laps peab teadma, et vanem ei tohi tema suhtes olla vägivaldne ja et tal on õigus vägivallatule elule. Ja ka täiskasvanud peaks teadma, mis on nende õigused ja et mitte keegi, mitte mingil moel ei tohi olla vägivaldne, ei sõnas ega teos.
Sellised vägivallatsejad on ise arad inimesed. Ütleksin – et mul on selle kohta video ja kui see kordub, siis lasen netti üles või viin politseisse, isegi kui sul seda ei ole – siis võib hakata mõtlema.
vägivalla ohvril tuleb lasta omakäeliselt kohe kirja panna juhtunu, allkiri alla, fikseerida vigastused – kui ta isegi ei taha avaldust esitada – on see politseis tõend. Ka telefonisalvestus on tõend (tohib salvestada enda ja teise isiku juttu, mitte kahe võõra).
Väga hea teema tegelikult. Esimese hooga ütleks ju, et jah! Kindlasti tuleb sekkuda, alati, igal juhul! Eriti, kui hädaohus on laps! Ei mingit halli tsooni! Massimeedias kubiseb juba pikemat aega sellistest üleskutsetest. Ära hetkegi mõtle, vaid teata silmapilkselt, kuhu vaja!
Sõbrannaga juhtus see. Last oli nähtud ühe korra koolis nutmas, õpetaja küsimisele vastas: “Ema riidleb.” Õpetaja ei võtnud mitte kordagi vanematega ühendust, ei informeerinud ei vanemaid ega ka last oma sammudest – vaid teataski silmapilkselt, kuhu vaja. Vanemate suhtes algatati lastekaitse uurimine, kaasati isegi Sotsiaalkindlustusamet. Uuriti-puuriti, ülekuulamised kestsid kuude kaupa, kuni lõpuks hakkas ametnikele selguma, et tõesti mitte midagi ei ole. Laps oli enamiku ajast tubli, aktiivne, rõõmsameelne, viieline, klassis populaarne, eeskujuliku käitumisega. Lõpuks selgus põhjus: selle lapse ema oli lastevanemate koosolekul teinud ühe korra suu lahti ja juhtinud tähelepanu ühele koolipoolsele probleemile. Sellest piisas, vähemalt õpetajale.
Ema edastas 10 kuu möödudes uurimise algamisest vastava info lastekaitsele ja küsis, antagu lõplik vastus, kas nad siis näevad peres mingit probleemi või ei? Ametnik oli vastanud selle peale, et ei näe, kõik ok. Siis olid vanemad öelnud KOV lastekaitsele, et kui kõik ok, siis võiks ju juhtumi ära lõpetada? Ja seepeale oli KOV lastekaitseametnik teatanud: “Ei, kord algatatud lastekaitsejuhtumeid üldse ei lõpetatagi, vaid need jäävad avatuks kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.”
Perekond oli kui puuga pähe saanud, neil polnud aimugi, et kord on niisugune ja ametnik polnud neid sellest ka varem teavitanud. See kõlas nagu tingimisi karistus (kuriteo eest, mida polnudki sooritatud).
Lisaks oli rohkem kui poole aasta pikkune uurimine mõjunud kogu perele väga rängalt, see oli olemuselt sama mis kriminaaluurimise all olemine. Hullemgi tegelikult. Abielu oli korduvate ülekuulamiste tõttu pandud tublisti proovile, suhted perekonnas olid muutunud uurimise ajal pingelisteks ja mis kõige hullem – need uurimised olid teinud lapse täiesti katki. Lastekaitse uurimise ajal lapse hinded langesid, sõbrad kadusid, laps hakkas järjest loobuma oma huviringidest ja trennidest, sattus depressiooni ning hakkas ennast lõikuma. Endisest rõõmsameelsest tublist hakkajast lapsest oli lastekaitse uurimise järel alles vaid hale vari.
Nii et kahjuks võib öelda – ka nendes “instantsides”, kuhu soojalt pöörduda soovitatakse, esineb puudusi, ja palju. Ei ole nii, et ainult “teata!” – ja ongi õnn jõudnud lapse õuele. Mõtlematu ja pigem kättemaksust ajendatud kaebamine võib lõhkuda pere ja teha katki lapse. Ma ei räägi siin üldse ilmselgetest olukordadest, kus laps ilmub kooli sinikaga vms – vaid ma räägin olukordadest, kus ühtegi sinikat ei ole, pole kunagi olnud ja lapsel läheb ju tegelikult hästi.
See on moodne lumehelbekeste teema, algatada ligi aasta kestev skandaal tegelikult mitte millestki. Ajakirjandus kubiseb koledatest äärmuslikest juhtumitest, päriselus aga on see muundunud pigem haigeks olukorraks, kus pere võidakse visata lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele juba siis, kui laps päevad läbi kramplikult ei naerata, vaid oma emotsioone välja näitab.
Öeldakse kogunisti, et ametnike süsteemi hammasrataste vahele jäävadki tihti just nimelt korralikud ja hoolivad pered, kuna nemad on koostööaltis, tulevad ilusti kohale, püüavad selgitada ja on seega lihtne saak. Seevastu tõeliselt probleemseid peresid agressiivsete vanematega kardavad nii õpetajad kui ka ametnikud. Keegi ei taha nendega tegemist teha, hoitakse eemale ja tänatakse õnne, et oma nahk terveks jäi.
Sekkumine ongi üks raske teema: millal, kuidas, kui palju. Millisest sekkumisest oleks tolku?
Aga väga sageli aitaks õigeaegne sekkumine hoida asjade hullemaks minemise eest. Suur osa vägivallatsejaid (vaimsed, füüsilised) pelgavad avalikkust ning teadmine, et nende ebameeldivad teod võivad ümbrusele teada saada, on teinekord juba ise piisavalt distsiplineeriv. Olgu tegemist ahistamisjuhtumite või hullemaga.
Ja teine asi on muidugi oma hukkamõistu selge väljendamine tegude suhtes, mis ei ole kuidagi “normaalsed”, kusjuures hukkamõist ei tähenda hapet näkku, vaid seda, mida võimalused lubavad: ei osale teatud “mängudes”, eirad teatud inimesi, lõpetad suhtlemise või suhtled rangelt ametlikul tasandil, jne, jne. Enamasti on eiramine, eriti kui seda oskuslikult läbi viia, väga tõhus vahend, kuigi nõuab aega ja püsivust.
Miks ei sekkuta? Ebamugav, tülikas, ah, mis nüüd minu ütlemine/ tegemine aitab, või siinsamas: täiskasvanud inimene saagi ise hakkama! Kui seda viimast veidi kaugemale arendada, siis ära kutsu tänaval südamerabandust saanule kiirabi – saagu ta ise hakkama; kui keegi bussis minestab, siis saagu ise hakkama – täiskasvanud inimene ju.
See on täiesti võrreldamatu! Inimene, kelle keha ei kuula ta sõna, ei saa ise end aidata. Kui elu vägivallatsejaga ei meeldi – mine ära. Kui pole ära läinud, ju siis kaalub hea halva üle. Kui vajab abi – ise küsib! Nii saamatu nüüd ka ei saa olla üks täiskasvanud inimene.
või siinsamas: täiskasvanud inimene saagi ise hakkama! Kui seda viimast veidi kaugemale arendada, siis ära kutsu tänaval südamerabandust saanule kiirabi – saagu ta ise hakkama; kui keegi bussis minestab, siis saagu ise hakkama – täiskasvanud inimene ju.
Sa tead ise ka, et see on demagoogia, mida kirjutasid. Vahe on selles, et kroonilise perevägivalla all kannatav täiskasvanu valib teadlikult endale tulevikku uue(d) rünnaku(d), sest ta ei soovi olukorda muuta ja vägivallatseja juurest lahkuda. See on tema enda vaba valik. Tänaval kõndija ei saa südamerabandust ‘tellida’ – palun, südamerabandus, ma soovin, et sa nüüd tuleksid, ma olen ju teinud kõik, et sa tuleks?
Sa tead ise ka, et see on demagoogia, mida kirjutasid. Vahe on selles, et kroonilise perevägivalla all kannatav täiskasvanu valib teadlikult endale tulevikku uue(d) rünnaku(d), sest ta ei soovi olukorda muuta ja vägivallatseja juurest lahkuda. See on tema enda vaba valik. Tänaval kõndija ei saa südamerabandust ‘tellida’ – palun, südamerabandus, ma soovin, et sa nüüd tuleksid, ma olen ju teinud kõik, et sa tuleks?
Psüühika on sulle täiesti võõras mõiste? Katkine psüühika ei ole samamoodi vaba valik. Ja vägivalla ohvrid reeglina on katkise psüühikaga ja seetõttu ei suudagi sealt ära tulla ise. Seepärast vajavadki abi.
Mul endal pole olnud juhust ühtegi vägivallaohvrit aidata, aga olen üsna kindel, et aitaksin. Vähemalt lapsi kindlasti. Täiskasvanuid püüaksin ka aidata, kuigi nad ei pruugi tahta abi vastu võtta.
kroonilise perevägivalla all kannatav täiskasvanu valib teadlikult endale tulevikku uue(d) rünnaku(d), sest ta ei soovi olukorda muuta ja vägivallatseja juurest lahkuda. See on tema enda vaba valik. Tänaval kõndija ei saa südamerabandust ‘tellida’
Südamerabandus võib samamoodi olla eluviisi valik: vale toit, vähe liikumist ja mis kõik veel. Terve hulk terviserikkeid on välditavad – enamik neist on samasuguse vale eluviisi tulemus nagu perevägivalla all kannatamine või töö juures ahistamist talumine.
Sellest, miks perevägivalla ohvrid kodust ei lahku, on ju palju kirjutatud, isegi siinsamas foorumis. Peab ikka kalk süda olema, et sellest mitte aru saada.
Mina olen kutsunud naabritele politsei. See oli nädal peale uude kohta kolimist. Olin beebiga kodus, kui kuulsin mütsatusi, siis karjumist, siis taoti midagi (või kedagi) vastu radiaatorit. Esialgu arvasin, et vähe rajum seks. Järgnes veel karjumist ja mütsatusi. Kui see oli kestnud juba üle 10 minuti ja karjumine muutus kriiskamiseks, kutsusin politsei. Mees viidi politsei poolt minema.
Mees oli varsti kodus tagasi ja neid mütsatusi kostus sealt korterist alatasa, aga karjumist enam mitte kunagi. Ma kahtlustan, et naine kartis karjuda: ilmselt oleks karjumise eest veel kõvemini tappa saanud. Rohkem politseisse ma ei helistanud, eeldasin, et kui asi piisavalt hull oleks, küllap ta siis appi karjuks. Ei saa aidata kedagi, kes ise abi ei soovi. Lapsed, kes ise end aidata ei saa, on muidugi erandiks. Isikud, kes laste väärkohtlemise osas silma kinni pigistavad, on südametud.
või siinsamas: täiskasvanud inimene saagi ise hakkama! Kui seda viimast veidi kaugemale arendada, siis ära kutsu tänaval südamerabandust saanule kiirabi – saagu ta ise hakkama; kui keegi bussis minestab, siis saagu ise hakkama – täiskasvanud inimene ju.
Sa tead ise ka, et see on demagoogia, mida kirjutasid. Vahe on selles, et kroonilise perevägivalla all kannatav täiskasvanu valib teadlikult endale tulevikku uue(d) rünnaku(d), sest ta ei soovi olukorda muuta ja vägivallatseja juurest lahkuda. See on tema enda vaba valik. Tänaval kõndija ei saa südamerabandust ‘tellida’ – palun, südamerabandus, ma soovin, et sa nüüd tuleksid, ma olen ju teinud kõik, et sa tuleks?
Mis mõttes? Loomulikult on südamerabandus teadlikult enda valitud elustiili vili. Loomulikult ei ole mõtet tänaval kokku kukkunud inimesele kiirabi kutsuda. Kui ta ei oleks soovinud südamerabandust, siis oleks ta rohkem liikunud, tervislikult toitunud, korralikult puhanud. Aga ta ei soovinud oma olukorda muuta, seega milleks sekkuda? Mis vahet kas ta oleks kokku kukkunud oma kodus või tänaval? Nii nagu on peresisene vägivald on iga pere siseasi ja kiibitsejatel pole vaja sekkuda, nii pole kiibitsejatel vaja ka oma nina võõra inimese terviseprobleemidesse toppida.
Lisaks oli rohkem kui poole aasta pikkune uurimine mõjunud kogu perele väga rängalt, see oli olemuselt sama mis kriminaaluurimise all olemine. Hullemgi tegelikult. Abielu oli korduvate ülekuulamiste tõttu pandud tublisti proovile, suhted perekonnas olid muutunud uurimise ajal pingelisteks ja mis kõige hullem – need uurimised olid teinud lapse täiesti katki.
Selliste juhtumite jaoks oleks vist samuti vaja nö. staardvokaadi pretsedenti.
Seda kõike peaks saama ju tõestada, kuidas elu pärast seda valekaebust muutus.
Ja summad ei oleks siin mingid 3000€; pigem ikka 10000 ja enam ja kasvõi osamaksetena, täpselt nii kaua kui see keiss seal lastekaitses avatud on.
Ehk siis lapse 18 aastaseks saamiseni.
Kui esimene valetaja saaks litri ära, siis ehk teised hakkaks enne mõtlema, kas see on ikka hea kättemaksu meetod.
Koosolekul sõna võtmise eest.
See terviseprobleem (käesoleval näitel südamerabandus) tekkis inimesel väga suure tõenäosusega esimest korda (mitut tavaliselt üle ei elata). Jah, ei hoolinud enne oma tervisest, tegi vea, sai hoiatuse. Andestatav. Aga kui naine saab iga nädalavahetus peksa, on tal neid hoiatusi olnud piisavalt, et teada, mis teda ka tulevikus ootab. Ja kui ta ikka oma mehe juurest ära ei lähe, siis järgmine peks ei saa tulla ootamatult (nagu rabandus). Oma valik!
Ma ei pane kunagi auto uksi lukku ja jätan alati rahakoti ööseks autosse kõrvalistmele. Krt, iga hommik on see sealt kadunud. See ei ole minu valik, et mu rahakott ära varastatakse, mina seda ei taha. Aga tuppa ma seda ka ööseks ei too ja auto uksi ka ei lukusta, sest ei meeldi nii. Haletsege nüüd mind vaesekest, ma olen selline ohver!!!
Seda kõike peaks saama ju tõestada, kuidas elu pärast seda valekaebust muutus.
Kas sa seda saaksid tõestada, et sa pole kaamel? Kohtukindlalt?
Teataja ei vastuta ju mitte millegagi. Ta ütleb, et teatas heauskselt. Ja lastekaitse väidab, et ta ei saa hakata millegi eest vastutama, muidu ei saa ta oma tööd teha.
Selliseid lugusid on mitmeid. Vt näiteks ka https://www.eva-herrera.com/2016/09/lastekaitsest-koverpeeglis.html
Juba sellest piisaks, et lapsi ei saaks kaitsta keegi, kellel on endal vähem kui 2 last.
Aga see on samast kategooriast nõudmisega, et haridusminister peaks olema koolis õpetanud ja kaitseminister olema vähemalt ajateenistuse läbinud. Demokraatiasse selline diskrimineerimine ju ei sobi.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
