Mina sekkun siis kui ma saan seda teha nö kaugelt, kas anonüümselt või niimoodi, et see mulle mingeid kohustusi ei tekita. Nt kiirabi võin kutsuda. Aga pikaajalist kohustust ohvri suhtes ei taha võtta ning kindlasti ei taha ise vägivallatseja huviorbiiti sattuda. Vabandust, aga on ju teada, et meie politsei on hambutu kuni kedagi pole ära tapetud (s.t. siis hambutu igasuguse ahistamise, jälitamise, märkideta/vigastusteta vägivalla suhtes), nii et miks ma peaksin võõra inimese huvide jaoks endale sihtmärgi seljale seadma? Ma olen selles mõttes karmilt loogiline – ohvri elu on juba sitt, mul pole mingit garantiid et minu aktiivsem sekkumine seda parandaks (kuna võibolla ongi parandamatu situatsioon, või ohver on selline kes jääks vägivallatseja poolele, nt ajupestud naine, jne), seega miks teha midagi mis minu ja mu pere elu ka sitaks muudaks? See, et ühe õnnetu inimese asemel oleks mitu teeb maailma kuidagi paremaks või?
Teema: Kõik “teadsid”, aga keegi ei sekkunud
Vägivaldse ülemusega on teised lood, kuid üldiselt on elu näidanud seda, et mõne aja möödudes see inimene süüakse ise oma vastiku iseloomu tõttu välja kollektiivist. Ülemustel on ka ülemused ja ülemuste ülemused ei vaata alluvate otsa vaid vaatavad ülemuse otsa, et miks on pidevalt seletuskirjad, pastakast imetud eksimused, miks kaader voolab. Ma olen seda oma tööelus näinud, kuidas ülemus pani iseendale sule sappa nendel põhjustel.
Väga hea teema tegelikult. Esimese hooga ütleks ju, et jah! Kindlasti tuleb sekkuda, alati, igal juhul! Eriti, kui hädaohus on laps! Ei mingit halli tsooni! Massimeedias kubiseb juba pikemat aega sellistest üleskutsetest. Ära hetkegi mõtle, vaid teata silmapilkselt, kuhu vaja!
Sõbrannaga juhtus see. Last oli nähtud ühe korra koolis nutmas, õpetaja küsimisele vastas: “Ema riidleb.” Õpetaja ei võtnud mitte kordagi vanematega ühendust, ei informeerinud ei vanemaid ega ka last oma sammudest – vaid teataski silmapilkselt, kuhu vaja. Vanemate suhtes algatati lastekaitse uurimine, kaasati isegi Sotsiaalkindlustusamet. Uuriti-puuriti, ülekuulamised kestsid kuude kaupa, kuni lõpuks hakkas ametnikele selguma, et tõesti mitte midagi ei ole. Laps oli enamiku ajast tubli, aktiivne, rõõmsameelne, viieline, klassis populaarne, eeskujuliku käitumisega. Lõpuks selgus põhjus: selle lapse ema oli lastevanemate koosolekul teinud ühe korra suu lahti ja juhtinud tähelepanu ühele koolipoolsele probleemile. Sellest piisas, vähemalt õpetajale.
Ema edastas 10 kuu möödudes uurimise algamisest vastava info lastekaitsele ja küsis, antagu lõplik vastus, kas nad siis näevad peres mingit probleemi või ei? Ametnik oli vastanud selle peale, et ei näe, kõik ok. Siis olid vanemad öelnud KOV lastekaitsele, et kui kõik ok, siis võiks ju juhtumi ära lõpetada? Ja seepeale oli KOV lastekaitseametnik teatanud: “Ei, kord algatatud lastekaitsejuhtumeid üldse ei lõpetatagi, vaid need jäävad avatuks kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.”
Perekond oli kui puuga pähe saanud, neil polnud aimugi, et kord on niisugune ja ametnik polnud neid sellest ka varem teavitanud. See kõlas nagu tingimisi karistus (kuriteo eest, mida polnudki sooritatud).
Lisaks oli rohkem kui poole aasta pikkune uurimine mõjunud kogu perele väga rängalt, see oli olemuselt sama mis kriminaaluurimise all olemine. Hullemgi tegelikult. Abielu oli korduvate ülekuulamiste tõttu pandud tublisti proovile, suhted perekonnas olid muutunud uurimise ajal pingelisteks ja mis kõige hullem – need uurimised olid teinud lapse täiesti katki. Lastekaitse uurimise ajal lapse hinded langesid, sõbrad kadusid, laps hakkas järjest loobuma oma huviringidest ja trennidest, sattus depressiooni ning hakkas ennast lõikuma. Endisest rõõmsameelsest tublist hakkajast lapsest oli lastekaitse uurimise järel alles vaid hale vari.
Nii et kahjuks võib öelda – ka nendes “instantsides”, kuhu soojalt pöörduda soovitatakse, esineb puudusi, ja palju. Ei ole nii, et ainult “teata!” – ja ongi õnn jõudnud lapse õuele. Mõtlematu ja pigem kättemaksust ajendatud kaebamine võib lõhkuda pere ja teha katki lapse. Ma ei räägi siin üldse ilmselgetest olukordadest, kus laps ilmub kooli sinikaga vms – vaid ma räägin olukordadest, kus ühtegi sinikat ei ole, pole kunagi olnud ja lapsel läheb ju tegelikult hästi.
See on moodne lumehelbekeste teema, algatada ligi aasta kestev skandaal tegelikult mitte millestki. Ajakirjandus kubiseb koledatest äärmuslikest juhtumitest, päriselus aga on see muundunud pigem haigeks olukorraks, kus pere võidakse visata lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele juba siis, kui laps päevad läbi kramplikult ei naerata, vaid oma emotsioone välja näitab.
Öeldakse kogunisti, et ametnike süsteemi hammasrataste vahele jäävadki tihti just nimelt korralikud ja hoolivad pered, kuna nemad on koostööaltis, tulevad ilusti kohale, püüavad selgitada ja on seega lihtne saak. Seevastu tõeliselt probleemseid peresid agressiivsete vanematega kardavad nii õpetajad kui ka ametnikud. Keegi ei taha nendega tegemist teha, hoitakse eemale ja tänatakse õnne, et oma nahk terveks jäi.
Väga hea teema tegelikult. Esimese hooga ütleks ju, et jah! Kindlasti tuleb sekkuda, alati, igal juhul! Eriti, kui hädaohus on laps! Ei mingit halli tsooni! Massimeedias kubiseb juba pikemat aega sellistest üleskutsetest. Ära hetkegi mõtle, vaid teata silmapilkselt, kuhu vaja!
Sõbrannaga juhtus see. Last oli nähtud ühe korra koolis nutmas, õpetaja küsimisele vastas: “Ema riidleb.” Õpetaja ei võtnud mitte kordagi vanematega ühendust, ei informeerinud ei vanemaid ega ka last oma sammudest – vaid teataski silmapilkselt, kuhu vaja. Vanemate suhtes algatati lastekaitse uurimine, kaasati isegi Sotsiaalkindlustusamet. Uuriti-puuriti, ülekuulamised kestsid kuude kaupa, kuni lõpuks hakkas ametnikele selguma, et tõesti mitte midagi ei ole. Laps oli enamiku ajast tubli, aktiivne, rõõmsameelne, viieline, klassis populaarne, eeskujuliku käitumisega. Lõpuks selgus põhjus: selle lapse ema oli lastevanemate koosolekul teinud ühe korra suu lahti ja juhtinud tähelepanu ühele koolipoolsele probleemile. Sellest piisas, vähemalt õpetajale.
Ema edastas 10 kuu möödudes uurimise algamisest vastava info lastekaitsele ja küsis, antagu lõplik vastus, kas nad siis näevad peres mingit probleemi või ei? Ametnik oli vastanud selle peale, et ei näe, kõik ok. Siis olid vanemad öelnud KOV lastekaitsele, et kui kõik ok, siis võiks ju juhtumi ära lõpetada? Ja seepeale oli KOV lastekaitseametnik teatanud: “Ei, kord algatatud lastekaitsejuhtumeid üldse ei lõpetatagi, vaid need jäävad avatuks kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.”
Perekond oli kui puuga pähe saanud, neil polnud aimugi, et kord on niisugune ja ametnik polnud neid sellest ka varem teavitanud. See kõlas nagu tingimisi karistus (kuriteo eest, mida polnudki sooritatud).
Lisaks oli rohkem kui poole aasta pikkune uurimine mõjunud kogu perele väga rängalt, see oli olemuselt sama mis kriminaaluurimise all olemine. Hullemgi tegelikult. Abielu oli korduvate ülekuulamiste tõttu pandud tublisti proovile, suhted perekonnas olid muutunud uurimise ajal pingelisteks ja mis kõige hullem – need uurimised olid teinud lapse täiesti katki. Lastekaitse uurimise ajal lapse hinded langesid, sõbrad kadusid, laps hakkas järjest loobuma oma huviringidest ja trennidest, sattus depressiooni ning hakkas ennast lõikuma. Endisest rõõmsameelsest tublist hakkajast lapsest oli lastekaitse uurimise järel alles vaid hale vari.
Nii et kahjuks võib öelda – ka nendes “instantsides”, kuhu soojalt pöörduda soovitatakse, esineb puudusi, ja palju. Ei ole nii, et ainult “teata!” – ja ongi õnn jõudnud lapse õuele. Mõtlematu ja pigem kättemaksust ajendatud kaebamine võib lõhkuda pere ja teha katki lapse. Ma ei räägi siin üldse ilmselgetest olukordadest, kus laps ilmub kooli sinikaga vms – vaid ma räägin olukordadest, kus ühtegi sinikat ei ole, pole kunagi olnud ja lapsel läheb ju tegelikult hästi.
See on moodne lumehelbekeste teema, algatada ligi aasta kestev skandaal tegelikult mitte millestki. Ajakirjandus kubiseb koledatest äärmuslikest juhtumitest, päriselus aga on see muundunud pigem haigeks olukorraks, kus pere võidakse visata lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele juba siis, kui laps päevad läbi kramplikult ei naerata, vaid oma emotsioone välja näitab.
Öeldakse kogunisti, et ametnike süsteemi hammasrataste vahele jäävadki tihti just nimelt korralikud ja hoolivad pered, kuna nemad on koostööaltis, tulevad ilusti kohale, püüavad selgitada ja on seega lihtne saak. Seevastu tõeliselt probleemseid peresid agressiivsete vanematega kardavad nii õpetajad kui ka ametnikud. Keegi ei taha nendega tegemist teha, hoitakse eemale ja tänatakse õnne, et oma nahk terveks jäi.
Viimasel ajal on meedias nii palju kirjutatud peresisestest või töökohal kujunenud probleemidest, millest kõik kõrvalseisjad otsekui “teadsid”, aga ometi ei sekkunud. Näiteks see kasupere lugu Hiiumaal või muud perevägivalla lood. Ja siis arutletakse, miks naabrid või kolleegid nii ükskõiksed ja hoolimatud on. Kui lihtne on aga tegelikult sekkuda? Kas see üldse on alati võimalik? Teades seda, et ohvrid ise tegelikult väga häbenevad olukorda, millesse nad on sattunud ja püüavad seda igal moel varjata. Kui näiteks naabrite juurest kostab valjuhäälne vaidlus, milles meespool oma kaasat ropu sõimuga kostitab ja kohalik konstaabel soovitab igaks juhuks häirenumbril helistada, siis mis ma neile ütlen: et sõitke igaks juhuks vaatama, mu naaber kasutab ebatsensuurseid sõnu? Kui aga naabrile otse helistada ja küsida, mis teil seal toimub, siis ta ütleb näiteks, et ah, ladusime siin õues naisega puid ja läksime vaidlema, kuhu puuriit peaks tulema. Ma saan ju aru küll, et nende suhted pole head ja seda kuulab pealt nende seitsmeaastane laps, aga kas sellest ikka piisab, et häirekeskusse helistada? Mul pole ju mingeid tõendeid, et seal keegi kedagi peksaks. Kust jookseb piir? Ka töökohal on samamoodi – kui kollektiivis on mõni intrigant, ahistaja või manipulaator, eriti kui ta peaks olema juhtival kohal, siis reaalselt tekib väga sageli tunne, et sa küll tead, et sa ise nii ei käituks, aga sa ei suuda hinnata, kas töökaaslase käitumine on lihtsalt ebaviisakas ja matslik või kvalifitseerub juriidiliselt süüteoks. Kuidas olete ise sellistes olukordades käitunud? Sekkunud või vaikinud?
Olen saanud mitmel korral pikki näppe, sest olen sekkunud asjadesse, mis otseselt mind ei puuduta, aga naabritega teeksin ma nii, et koos meesterahvaga läheksin ja räägiksin. Üksi võib vägivallatseja mullegi midagi teha, aga meesterahva juuresolekul ehk on taltsam.
Töökohal ma aga olen oma ülemusele otse öelnud, mida ma temast ja tema asjadest arvan. Minuga tõmbas ta oma igasugused ütlemised ja käitumised tagasi, ühe kolleegi eest seisin ma veel ning tema jättis ka rahule, aga üldjoontes tuleks asjaga tegeleda. Kui asutusel on ametiühing, siis tasub küsida sealt.
Kas sa seda saaksid tõestada, et sa pole kaamel? Kohtukindlalt?
Ma ei tea, ma ei ole jurist.
Ja sel põhjusel kasutasingi sõna staaradvokaat, selle asemel, et kasutada väljendit palkan “kell 22:43 kirjutava perekooli käo”.
Kes ka muidugi ei tea, kuidas seda teha.
Pilv teaks raudselt, aga ilmselt leiab ka odavama ja samasuguse hea mõistusega versiooni.
Lisaks oli rohkem kui poole aasta pikkune uurimine mõjunud kogu perele väga rängalt, see oli olemuselt sama mis kriminaaluurimise all olemine. Hullemgi tegelikult. Abielu oli korduvate ülekuulamiste tõttu pandud tublisti proovile, suhted perekonnas olid muutunud uurimise ajal pingelisteks ja mis kõige hullem – need uurimised olid teinud lapse täiesti katki.
Selliste juhtumite jaoks oleks vist samuti vaja nö. staardvokaadi pretsedenti.
Seda kõike peaks saama ju tõestada, kuidas elu pärast seda valekaebust muutus.
Ja summad ei oleks siin mingid 3000€; pigem ikka 10000 ja enam ja kasvõi osamaksetena, täpselt nii kaua kui see keiss seal lastekaitses avatud on.
Ehk siis lapse 18 aastaseks saamiseni.
Kui esimene valetaja saaks litri ära, siis ehk teised hakkaks enne mõtlema, kas see on ikka hea kättemaksu meetod.
Koosolekul sõna võtmise eest.
Olles kuulnud piisavalt palju sotsiaalametnike imepärasest järelduste tegemise võimest, pakun, et ilmselt öeldakse kirjeldatud olukorra kohta: “No näete, aga sel lapsel ongi ju tegelikult suured probleemid ja seega oli meie uurimine täiesti põhjendatud!” Ja vanemate juttu, et enne uurimist polnud ju lapsel häda midagi ja kõik oli korras, ei arvestata üldse ega panda seda ka toimiku protokolli kirja. St, sujuvalt vahetatakse ametniku poolt ära põhjus ja tagajärg, kuna see aitab tal pääseda vastutusest.
Väga hea teema tegelikult. Esimese hooga ütleks ju, et jah! Kindlasti tuleb sekkuda, alati, igal juhul! Eriti, kui hädaohus on laps! Ei mingit halli tsooni! Massimeedias kubiseb juba pikemat aega sellistest üleskutsetest. Ära hetkegi mõtle, vaid teata silmapilkselt, kuhu vaja!
Sõbrannaga juhtus see. Last oli nähtud ühe korra koolis nutmas, õpetaja küsimisele vastas: “Ema riidleb.” Õpetaja ei võtnud mitte kordagi vanematega ühendust, ei informeerinud ei vanemaid ega ka last oma sammudest – vaid teataski silmapilkselt, kuhu vaja. Vanemate suhtes algatati lastekaitse uurimine, kaasati isegi Sotsiaalkindlustusamet. Uuriti-puuriti, ülekuulamised kestsid kuude kaupa, kuni lõpuks hakkas ametnikele selguma, et tõesti mitte midagi ei ole. Laps oli enamiku ajast tubli, aktiivne, rõõmsameelne, viieline, klassis populaarne, eeskujuliku käitumisega. Lõpuks selgus põhjus: selle lapse ema oli lastevanemate koosolekul teinud ühe korra suu lahti ja juhtinud tähelepanu ühele koolipoolsele probleemile. Sellest piisas, vähemalt õpetajale.
Ema edastas 10 kuu möödudes uurimise algamisest vastava info lastekaitsele ja küsis, antagu lõplik vastus, kas nad siis näevad peres mingit probleemi või ei? Ametnik oli vastanud selle peale, et ei näe, kõik ok. Siis olid vanemad öelnud KOV lastekaitsele, et kui kõik ok, siis võiks ju juhtumi ära lõpetada? Ja seepeale oli KOV lastekaitseametnik teatanud: “Ei, kord algatatud lastekaitsejuhtumeid üldse ei lõpetatagi, vaid need jäävad avatuks kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.”
Perekond oli kui puuga pähe saanud, neil polnud aimugi, et kord on niisugune ja ametnik polnud neid sellest ka varem teavitanud. See kõlas nagu tingimisi karistus (kuriteo eest, mida polnudki sooritatud).
Lisaks oli rohkem kui poole aasta pikkune uurimine mõjunud kogu perele väga rängalt, see oli olemuselt sama mis kriminaaluurimise all olemine. Hullemgi tegelikult. Abielu oli korduvate ülekuulamiste tõttu pandud tublisti proovile, suhted perekonnas olid muutunud uurimise ajal pingelisteks ja mis kõige hullem – need uurimised olid teinud lapse täiesti katki. Lastekaitse uurimise ajal lapse hinded langesid, sõbrad kadusid, laps hakkas järjest loobuma oma huviringidest ja trennidest, sattus depressiooni ning hakkas ennast lõikuma. Endisest rõõmsameelsest tublist hakkajast lapsest oli lastekaitse uurimise järel alles vaid hale vari.
Nii et kahjuks võib öelda – ka nendes “instantsides”, kuhu soojalt pöörduda soovitatakse, esineb puudusi, ja palju. Ei ole nii, et ainult “teata!” – ja ongi õnn jõudnud lapse õuele. Mõtlematu ja pigem kättemaksust ajendatud kaebamine võib lõhkuda pere ja teha katki lapse. Ma ei räägi siin üldse ilmselgetest olukordadest, kus laps ilmub kooli sinikaga vms – vaid ma räägin olukordadest, kus ühtegi sinikat ei ole, pole kunagi olnud ja lapsel läheb ju tegelikult hästi.
See on moodne lumehelbekeste teema, algatada ligi aasta kestev skandaal tegelikult mitte millestki. Ajakirjandus kubiseb koledatest äärmuslikest juhtumitest, päriselus aga on see muundunud pigem haigeks olukorraks, kus pere võidakse visata lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele juba siis, kui laps päevad läbi kramplikult ei naerata, vaid oma emotsioone välja näitab.
Öeldakse kogunisti, et ametnike süsteemi hammasrataste vahele jäävadki tihti just nimelt korralikud ja hoolivad pered, kuna nemad on koostööaltis, tulevad ilusti kohale, püüavad selgitada ja on seega lihtne saak. Seevastu tõeliselt probleemseid peresid agressiivsete vanematega kardavad nii õpetajad kui ka ametnikud. Keegi ei taha nendega tegemist teha, hoitakse eemale ja tänatakse õnne, et oma nahk terveks jäi.
See kirjutis on puhas lollus või siis jäetakse midagi väga olulist rääkimata. Nutmise ja kaebuse “ema riidleb” pärast ei hakata midagi uurima.
Loen seda teemat ja mõtlen, et vaimsest tervisest tuleks ikka rohkem ühiskonnas rääkida. See aitaks nii ohvritel ennast ehk paremini analüüsida ja oma väärtus leida kui ka tervetel paremini mõista, miks keegi ennast ohvrirolli sätib ja sealt ei lahku. Päris karmid teemad siin praegu ja kohutav lugeda tegelikutl kui kalgid on inimesed. Ma arvan, et see, kes vägivalla suhtes silma kinni pigistab on umbes samaväärne kaassõltlasele. Las nad joovad ja märatsevad, peaasi, et mina oma kookonis end hästi tunnen. Aga kahjuks oleme siiski inimestena kõik omavahel seotud. Teise inimese hädad mõjutavad ka meid, kuigi üritame silma kinni pigistada.
Eriti see, kus karjuvale naabrile politsei kutsuti (loe allpool). Ega naine seepärast enam vähem peksa saa, nüüd ta lihtsalt kardab karjuda, sest siis on löögid veel tugevamad. Tegid oma politsei-kutsumisega inimese elu veelgi kohutavamaks. Ehk võtaks vastutuse oma lolli teo eest (politsei kutsumine) ja prooviks seda kuidagi heastada?
Mina olen kutsunud naabritele politsei. See oli nädal peale uude kohta kolimist. Olin beebiga kodus, kui kuulsin mütsatusi, siis karjumist, siis taoti midagi (või kedagi) vastu radiaatorit. Esialgu arvasin, et vähe rajum seks. Järgnes veel karjumist ja mütsatusi. Kui see oli kestnud juba üle 10 minuti ja karjumine muutus kriiskamiseks, kutsusin politsei. Mees viidi politsei poolt minema.
Mees oli varsti kodus tagasi ja neid mütsatusi kostus sealt korterist alatasa, aga karjumist enam mitte kunagi. Ma kahtlustan, et naine kartis karjuda: ilmselt oleks karjumise eest veel kõvemini tappa saanud. Rohkem politseisse ma ei helistanud, eeldasin, et kui asi piisavalt hull oleks, küllap ta siis appi karjuks. Ei saa aidata kedagi, kes ise abi ei soovi. Lapsed, kes ise end aidata ei saa, on muidugi erandiks. Isikud, kes laste väärkohtlemise osas silma kinni pigistavad, on südametud.
See kirjutis on puhas lollus või siis jäetakse midagi väga olulist rääkimata. Nutmise ja kaebuse “ema riidleb” pärast ei hakata midagi uurima.
Just selliste oletuslike veendumuste pärast ei julgegi inimesed oma kogemustest lastekaitsega rääkida. Sest keegi ei usu, et päriselt ka võib asi nii jabur olla ja ülivähesest on võimalik elevant välja võluda. Kahjuks selliseid lugusid on ja “lastekaitse” teenus vajaks kõvasti parandamist, eelkõige suhtumise muutmist.
Vt näiteks ka siin teemas juba ühe käo toodud linki, kus tegemist teise sama absurdse juhtumiga: https://www.eva-herrera.com/2016/09/lastekaitsest-koverpeeglis.html Selliseid juhtumeid on palju, kuid inimesed kardavad neid jagada.
Eriti see, kus karjuvale naabrile politsei kutsuti (loe allpool). Ega naine seepärast enam vähem peksa saa, nüüd ta lihtsalt kardab karjuda, sest siis on löögid veel tugevamad. Tegid oma politsei-kutsumisega inimese elu veelgi kohutavamaks. Ehk võtaks vastutuse oma lolli teo eest (politsei kutsumine) ja prooviks seda kuidagi heastada?
Sellepärast inimesed tunnevadki ebakindlust sellise sekkumise pärast, et see ei muuda mitte midagi või teeb hullemaks. Kunagi oli “moes” selline teema, et see, kes helistas, selle andmed anti politsei poolt veel edasi nendele, kelle kohta kaevati. Ka sellest on siin kunagi teemasid olnud, et inimene kutsus abi, tuldi, aga pärast oli helistaja isik nendele teada, kuidas, sellest riik vaikib.
Mis mõttes? Loomulikult on südamerabandus teadlikult enda valitud elustiili vili. Loomulikult ei ole mõtet tänaval kokku kukkunud inimesele kiirabi kutsuda. Kui ta ei oleks soovinud südamerabandust, siis oleks ta rohkem liikunud, tervislikult toitunud, korralikult puhanud. Aga ta ei soovinud oma olukorda muuta, seega milleks sekkuda?
Ikka väga õudne …
Mis mõttes? …
Aitäh, see on nii ilus vastus! Tõesti, ärgem sekkugem teise inimese karmasse, eks! Ei lase tal tänaval surra, võtad oma karma tema peale. Ei lase naabrit surnuks peksta – võtad tema karma oma peale. Ja lapsed ka – tuli siia ilma karmaga, et teda seksuaalselt ahistataks – ära sekku!
Mina ei sekku, kui olukord on selline, et kõik osapooled teavad seda. Sel juhul tehku ise oma valikud. Koduvägivalla all kannatavad naised on selles ise süüdi, et nad midagi ette ei võta (jah, tean, et see on ebapopulaarne seisukoht). Täiskasvanud inimene, kes ei ole puudega ja kellel veel eriti on lapsed, peab suutma vastutada nii iseenda kui oma laste elu ja heaolu eest.
Küll aga sekkun kindlasti, kui ma tean midagi, mida üks suhte osapooltest ei tea. Kui mu meeskolleegil on armuke ja tema naine on meie tuttav, siis seda ütlen naisele, ükskõik kuidas ta seejärel minusse suhtuma hakkaks. Sel juhul ei ole minu hilisem enesetunne oluline, vaid oluline on see, et see naine SAAKS TEADA. Siis juba vaatab ise, mida selle teadmisega pihta hakkab, sellest kohast rakendub minu kommentaari esimene osa. Jube on see, kui üks süstemaatiliselt petab, kõik ümberringi teavad ja vaest naist lollitavad kõik tema ümber ja kogu ‘küla’ tõmbab talle koti pähe.
Sellise ohvrit alandava “ebapopulaarse” suhtumise pärast midagi ohvri elus ei muutugi. Paljud on juba lapsena kasvanud vägivaldsetes peredes, nende enesehinnang on nii maha surutud, et satuvad ka täiskasvanuna vägivaldsete kaaslaste otsa. Selleks, et sellise inimese elus midagi muutuks on tema kõrvale vaja julgeid ja toetavaid inimesi, et oleks võimalustki sellisest vägivallaringist välja tulla. Siinse kirjutaja kommentaar pigem õhutab kiusamist – miks ta siis on selline ja laseb endale niiviisi teha? Aga paljud, kes ise pole vägivalda kogenud, ei mõistagi seda, mida mahatampimine inimesega teeb. Tõeline tugevus on vägivallale vastuhakkamine ja nõrgemate kaitsmine. Halvad asjad juhtuvad siis, kui head inimesed ei sekku.
See on täiesti võrreldamatu! Inimene, kelle keha ei kuula ta sõna, ei saa ise end aidata. Kui elu vägivallatsejaga ei meeldi – mine ära. Kui pole ära läinud, ju siis kaalub hea halva üle. Kui vajab abi – ise küsib! Nii saamatu nüüd ka ei saa olla üks täiskasvanud inimene.
Kas oled midagi kuulnud inimese psüühikast, mis võib nagu füüsiline tervis jupsima hakata, kui oled pekstud, alandatud. Viimasel juhul ei ole inimene samuti suuteline ennast ise aitama.
Eriti see, kus karjuvale naabrile politsei kutsuti (loe allpool). Ega naine seepärast enam vähem peksa saa, nüüd ta lihtsalt kardab karjuda, sest siis on löögid veel tugevamad. Tegid oma politsei-kutsumisega inimese elu veelgi kohutavamaks. Ehk võtaks vastutuse oma lolli teo eest (politsei kutsumine) ja prooviks seda kuidagi heastada?
Sellepärast inimesed tunnevadki ebakindlust sellise sekkumise pärast, et see ei muuda mitte midagi või teeb hullemaks. Kunagi oli “moes” selline teema, et see, kes helistas, selle andmed anti politsei poolt veel edasi nendele, kelle kohta kaevati. Ka sellest on siin kunagi teemasid olnud, et inimene kutsus abi, tuldi, aga pärast oli helistaja isik nendele teada, kuidas, sellest riik vaikib.
“Kunagi oli “moes””… mingid müüdid siis takistavadki sul inimene olla?
Inimesed tunnevad ebakindlust. Aga kui sita juba kord kokku keerasid, siis tunnevad ka ebakindlust, et seda kuidagi parandada? Ehk suhtleks naabritega. Kindlasti ei peksta seal iga sekund, et mõnikord ei või naabrinaisega paar sõna juttu ajada, tere öelda ja uurida, et kuidas läheb…. Tuleb ainult oma kodus vaikselt silmi pööritada ja oodata kunas inimene uuesti karjuma hakkab. Aga vot ei hakka, sest sel korral löödakse tal hoopis pea vastu radikat puruks, enne kui keegi jõuab politseisse teatadagi.
Eriti see, kus karjuvale naabrile politsei kutsuti (loe allpool). Ega naine seepärast enam vähem peksa saa, nüüd ta lihtsalt kardab karjuda, sest siis on löögid veel tugevamad. Tegid oma politsei-kutsumisega inimese elu veelgi kohutavamaks. Ehk võtaks vastutuse oma lolli teo eest (politsei kutsumine) ja prooviks seda kuidagi heastada?
Sellepärast inimesed tunnevadki ebakindlust sellise sekkumise pärast, et see ei muuda mitte midagi või teeb hullemaks. Kunagi oli “moes” selline teema, et see, kes helistas, selle andmed anti politsei poolt veel edasi nendele, kelle kohta kaevati. Ka sellest on siin kunagi teemasid olnud, et inimene kutsus abi, tuldi, aga pärast oli helistaja isik nendele teada, kuidas, sellest riik vaikib.
“Kunagi oli “moes””… mingid müüdid siis takistavadki sul inimene olla?
Inimesed tunnevad ebakindlust. Aga kui sita juba kord kokku keerasid, siis tunnevad ka ebakindlust, et seda kuidagi parandada? Ehk suhtleks naabritega. Kindlasti ei peksta seal iga sekund, et mõnikord ei või naabrinaisega paar sõna juttu ajada, tere öelda ja uurida, et kuidas läheb…. Tuleb ainult oma kodus vaikselt silmi pööritada ja oodata kunas inimene uuesti karjuma hakkab. Aga vot ei hakka, sest sel korral löödakse tal hoopis pea vastu radikat puruks, enne kui keegi jõuab politseisse teatadagi.
Sa ei saanud minust aru, mida ma sellega “moes” mõtlesin. Aga seda, et moes oli see, et kui abikutsuja ehk helistaja politseseisse teatas, siis politsei ütles kohale minnes, et kes see teataja oli. Reedeti abikutsuja, tährndab. Seda mõtlesin. Ja et sellest oli siin kunagi juttu ka. Aga miks nii tehti, seda pole teada saanud.
Eriti see, kus karjuvale naabrile politsei kutsuti (loe allpool). Ega naine seepärast enam vähem peksa saa, nüüd ta lihtsalt kardab karjuda, sest siis on löögid veel tugevamad. Tegid oma politsei-kutsumisega inimese elu veelgi kohutavamaks. Ehk võtaks vastutuse oma lolli teo eest (politsei kutsumine) ja prooviks seda kuidagi heastada?
Sellepärast inimesed tunnevadki ebakindlust sellise sekkumise pärast, et see ei muuda mitte midagi või teeb hullemaks. Kunagi oli “moes” selline teema, et see, kes helistas, selle andmed anti politsei poolt veel edasi nendele, kelle kohta kaevati. Ka sellest on siin kunagi teemasid olnud, et inimene kutsus abi, tuldi, aga pärast oli helistaja isik nendele teada, kuidas, sellest riik vaikib.
“Kunagi oli “moes””… mingid müüdid siis takistavadki sul inimene olla?
Inimesed tunnevad ebakindlust. Aga kui sita juba kord kokku keerasid, siis tunnevad ka ebakindlust, et seda kuidagi parandada? Ehk suhtleks naabritega. Kindlasti ei peksta seal iga sekund, et mõnikord ei või naabrinaisega paar sõna juttu ajada, tere öelda ja uurida, et kuidas läheb…. Tuleb ainult oma kodus vaikselt silmi pööritada ja oodata kunas inimene uuesti karjuma hakkab. Aga vot ei hakka, sest sel korral löödakse tal hoopis pea vastu radikat puruks, enne kui keegi jõuab politseisse teatadagi.
Sa ei saanud minust aru, mida ma sellega “moes” mõtlesin. Aga seda, et moes oli see, et kui abikutsuja ehk helistaja politseseisse teatas, siis politsei ütles kohale minnes, et kes see teataja oli. Reedeti abikutsuja, tährndab. Seda mõtlesin. Ja et sellest oli siin kunagi juttu ka. Aga miks nii tehti, seda pole teada saanud.
Ikka ju levitad kuulujuttu. Kust sa võtad, et nii tehti? Ja enam ei tehta või tehakse ikka?
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Kust sa võtad, et nii tehti?
Ma ei tea, millest ta räägib, aga kui asi kohtusse läheb ja kaebaja tunnistajaks kutsutakse, siis saab küll kohtualune teada tema isiku ja aadressi. Need on kirjas kohtutoimikutes ja kohtualusel on õigus nendega tutvuda. Sellest oli ka ajalehes juttu.
Eriti see, kus karjuvale naabrile politsei kutsuti (loe allpool). Ega naine seepärast enam vähem peksa saa, nüüd ta lihtsalt kardab karjuda, sest siis on löögid veel tugevamad. Tegid oma politsei-kutsumisega inimese elu veelgi kohutavamaks. Ehk võtaks vastutuse oma lolli teo eest (politsei kutsumine) ja prooviks seda kuidagi heastada?
Sellepärast inimesed tunnevadki ebakindlust sellise sekkumise pärast, et see ei muuda mitte midagi või teeb hullemaks. Kunagi oli “moes” selline teema, et see, kes helistas, selle andmed anti politsei poolt veel edasi nendele, kelle kohta kaevati. Ka sellest on siin kunagi teemasid olnud, et inimene kutsus abi, tuldi, aga pärast oli helistaja isik nendele teada, kuidas, sellest riik vaikib.
“Kunagi oli “moes””… mingid müüdid siis takistavadki sul inimene olla?
Inimesed tunnevad ebakindlust. Aga kui sita juba kord kokku keerasid, siis tunnevad ka ebakindlust, et seda kuidagi parandada? Ehk suhtleks naabritega. Kindlasti ei peksta seal iga sekund, et mõnikord ei või naabrinaisega paar sõna juttu ajada, tere öelda ja uurida, et kuidas läheb…. Tuleb ainult oma kodus vaikselt silmi pööritada ja oodata kunas inimene uuesti karjuma hakkab. Aga vot ei hakka, sest sel korral löödakse tal hoopis pea vastu radikat puruks, enne kui keegi jõuab politseisse teatadagi.
Sa ei saanud minust aru, mida ma sellega “moes” mõtlesin. Aga seda, et moes oli see, et kui abikutsuja ehk helistaja politseseisse teatas, siis politsei ütles kohale minnes, et kes see teataja oli. Reedeti abikutsuja, tährndab. Seda mõtlesin. Ja et sellest oli siin kunagi juttu ka. Aga miks nii tehti, seda pole teada saanud.
Ikka ju levitad kuulujuttu. Kust sa võtad, et nii tehti? Ja enam ei tehta või tehakse ikka?
Mäletan ,et aastaid tagasi oli teles mingis saateski sellest juttu(Pealtnägija?).Põhjendati sellega ,et süüdistatavat peab seadusega informeerima Ei tea kuidas praegu on.Sama nagu see ,et ohver võib riigi kulul kaitsa saada aga süüdlane PEAB selle saama!
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
Sama nagu see ,et ohver võib riigi kulul kaitsa saada aga süüdlane PEAB selle saama!
Mida? Kui on isikuvastane kuritegu, siis on ju olemas prokurör, täiesti riigi palgal töötav isik, tema esindabki ohvrit. Süüalusel on advokaadile õigus jah, muidu võiks juhtuda, et suvalisele tüübile määritakse teiste süüteod ka kaela, et politseil on siis kohe hulk kuritegusid lahendatud nii. Seda võib ka praeguse süsteemi juures vahel juhtuda.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.
Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.
Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?
Minu lapsepõlv muuseas oli ilus, ma pole kordagi peksa saanud, sest mu vanemad armastasid oma lapsi. Ja vägivaldses suhtes pole ka kunagi olnud. Vbl seetõttu mul olidki kõik võimalused igakülgseks harmooniliseks arenguks, mis aitasid mind jõuda lõpuks isikliku õnneni. Sina, kes sa siin teisi lambist sildistad, küll õnnelik ei ole.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
Mina sain ka lapsena palju põhjendamatult rihma, isegi ema tunnistas seda kui olin juba täiskasvanud. Tal oli raske üksi kahte väikest last kasvatada ja isa oli kaugel tööl ja kord kuus tuli külla. Vanemad olid mul karsklased, omavahel neil tülisid küll polnud kunagi.
Aga sinu puhul ma ikka imestan kuidas nii paljud naised satuvad ikka vägivaldsetesse suhetesse või see vägivaldsus ongi moe teema ja sellest tulebki uhkusega rääkida? Milline vägivaldsus sinu suhtes siis oli, ajasid mehe närvi kuni mees raputas? Siin lugedes vist kõik mehed peksavad kodus oma naisi nagu ongi peksuriik? Ei tahaks uskuda. Kui ma vaatan kuidas perekoolis juba naised oma vahel tülitsevad, siis kes tegelikult on vägivaldne? Kui kõik oleks ühes ruumis koos, siis paljud naised lausa kakleks omavahel.
Kuskohast üldse tekib see meestel see naisepeks, koolis ometi poisid tüdrukuid ei peksa, kasvavad suuremaks, ka ei peksa ja siis järsku on kõik naised läbi pekstud? Tundub ikka nii kummaline.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.
Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.
Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?
Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.
Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.
Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.
Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.
Sinu kommentaar on päris vägivaldselt kirjutatud. Sa peaks rahunema või viharavi tegema endale.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.
Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.
Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?
Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.
Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.
Areneda pole sa kahjuks suutnud. Mina nimelt ütlesin, et kõiki ohvreid pole võimalik aidata ja see kindlasti ei tähenda seda, et nad peaksid välja surema. Teiseks ei paista sa ka seda teadvat, et psüühikaprobleemid ei tähenda ühestki otsast mõistuse kadumist, et inimesed ei saaks aru, et nad elavad elu, mida nad tegelikult elada ei taha. Katsu kasutada loogikat, et kui vägivalla ohvril on täielik mõtlemisvõime säilinud, siis pole tal ju mingit probleemi vägivaldsest suhtest välja astuda ja selle probleemiga õiguskaitse organite poole pöörduda.
Mina väidan täie vastutustundega, et mida rohkem kõrvalised püüavad neid nn ohvreid “aidata”, seda suuremaks kasvab ühiskonnas õpitud abituse kontsentratsioon.
Eestlased on üle elanud sõjad, küüditamised ja okupatsiooni ja pole meie rahvas kuhugi kadunud, vaid vastupidi, enamiku osas ikka tugevamaks saanud. Aga ajaloost midagi järeldada on vist sinu jaoks liiga keeruline.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.
Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.
Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?
Minu lapsepõlv muuseas oli ilus, ma pole kordagi peksa saanud, sest mu vanemad armastasid oma lapsi. Ja vägivaldses suhtes pole ka kunagi olnud. Vbl seetõttu mul olidki kõik võimalused igakülgseks harmooniliseks arenguks, mis aitasid mind jõuda lõpuks isikliku õnneni. Sina, kes sa siin teisi lambist sildistad, küll õnnelik ei ole.
Uskumatu, sul oli ilus lapsepõlv ja sa tuled hukka mõistma vägivallaga kasvanud inimesi? Sa ei tea ise absoluutselt, millest sa räägid.
Ole õnnelik, et pole midagi sellist kogenud ja ära põlasta teiste õnnetust. Loomulikult on mul elus olnud suured raskused, aga ma olen nendest välja võidelnud, olen uhke selle üle. Kuidas saab üks harmoonilisest perest tulnu olla nii empaatiavõimetu ohvrite suhtes?
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.
Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.
Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?
Minu lapsepõlv muuseas oli ilus, ma pole kordagi peksa saanud, sest mu vanemad armastasid oma lapsi. Ja vägivaldses suhtes pole ka kunagi olnud. Vbl seetõttu mul olidki kõik võimalused igakülgseks harmooniliseks arenguks, mis aitasid mind jõuda lõpuks isikliku õnneni. Sina, kes sa siin teisi lambist sildistad, küll õnnelik ei ole.
Uskumatu, sul oli ilus lapsepõlv ja sa tuled hukka mõistma vägivallaga kasvanud inimesi? Sa ei tea ise absoluutselt, millest sa räägid.
Ole õnnelik, et pole midagi sellist kogenud ja ära põlasta teiste õnnetust. Loomulikult on mul elus olnud suured raskused, aga ma olen nendest välja võidelnud, olen uhke selle üle. Kuidas saab üks harmoonilisest perest tulnu olla nii empaatiavõimetu ohvrite suhtes?
Oeh, katsu õppida funktsionaalselt lugema. Ma pole mitte kusagil vägivaldses peres kasvanud inimesi hukka mõistnud. Kõik mis ma olen öelnud, on see, et mind nende saatus ei huvita. See on nende probleem ja mind jätab see külmaks. Selle koha pealt soovitan sul ka end harida, et empaatiavõime antakse inimesele sünniga – see kas on või seda pole ning kunstlikult seda tekitada ei saa.
Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?
Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.
Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.
Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.
Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.
Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.
Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.
Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.
See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.
Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.
Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?
Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.
Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.
Areneda pole sa kahjuks suutnud. Mina nimelt ütlesin, et kõiki ohvreid pole võimalik aidata ja see kindlasti ei tähenda seda, et nad peaksid välja surema. Teiseks ei paista sa ka seda teadvat, et psüühikaprobleemid ei tähenda ühestki otsast mõistuse kadumist, et inimesed ei saaks aru, et nad elavad elu, mida nad tegelikult elada ei taha. Katsu kasutafa loogikat, et kui vägivalka ohvril on täielik mõtlemisvõime säilinud, siis pole tal ju mingit problemi vägivaldsest suhtest välja astuda ja selle probleemiga õiguskaitse organite poole pöörduda.
Mina väidan täie vastutustundega, et mida rohkem kõrvalised püüavad neid nn ohvreid “aidata”, seda suuremaks kasvab ühiskonnas õpitud abituse kontentratsioon.
Eestlased on üle elanud sõjad, küüditamised ja okupatsiooni ja pole meie rahvas kuhugi kadunud, vaid vastupidi, enamiku osas ikka tugevamaks saanud. Aga ajaloost midagi järeldada on vist sinu jaoks liiga keeruline.
Kas sa oled vägivalda ise kogenud? Sa ei tea, millest sa räägid. Kas inimese psüühika või üleüldse haigused alluvad loogikale?
Jään oma arvamuse juurde, et ohvri alandamine on lubamatu.
