Teema: Kõik “teadsid”, aga keegi ei sekkunud

#3485017:

#3485002:

#3484970:

#3484950:

#3484781:

#3484697:

#3484228:

#3483719:

Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?

Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.

Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.

Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.

Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.

Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.

Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.

Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.

See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.

Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.

Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?

Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.

Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.

Areneda pole sa kahjuks suutnud. Mina nimelt ütlesin, et kõiki ohvreid pole võimalik aidata ja see kindlasti ei tähenda seda, et nad peaksid välja surema. Teiseks ei paista sa ka seda teadvat, et psüühikaprobleemid ei tähenda ühestki otsast mõistuse kadumist, et inimesed ei saaks aru, et nad elavad elu, mida nad tegelikult elada ei taha. Katsu kasutafa loogikat, et kui vägivalka ohvril on täielik mõtlemisvõime säilinud, siis pole tal ju mingit problemi vägivaldsest suhtest välja astuda ja selle probleemiga õiguskaitse organite poole pöörduda.

Mina väidan täie vastutustundega, et mida rohkem kõrvalised püüavad neid nn ohvreid “aidata”, seda suuremaks kasvab ühiskonnas õpitud abituse kontentratsioon.

Eestlased on üle elanud sõjad, küüditamised ja okupatsiooni ja pole meie rahvas kuhugi kadunud, vaid vastupidi, enamiku osas ikka tugevamaks saanud. Aga ajaloost midagi järeldada on vist sinu jaoks liiga keeruline.

Kas sa oled vägivalda ise kogenud? Sa ei tea, millest sa räägid. Kas inimese psüühika või üleüldse haigused alluvad loogikale?

Jään oma arvamuse juurde, et ohvri alandamine on lubamatu.

Loomulikult allub psüühika loogikale, mõistus nimelt säilib iga psüühilise haiguse korral, kui tegemist pole alaarengu või vaimuhaigusega.
Kui ohver on ohver vabatahtlikult, siis sorry, aga ta on loll.

#3485022:

#3485017:

#3485002:

#3484970:

#3484950:

#3484781:

#3484697:

#3484228:

#3483719:

Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?

Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.

Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.

Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.

Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.

Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.

Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.

Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.

See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.

Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.

Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?

Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.

Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.

Areneda pole sa kahjuks suutnud. Mina nimelt ütlesin, et kõiki ohvreid pole võimalik aidata ja see kindlasti ei tähenda seda, et nad peaksid välja surema. Teiseks ei paista sa ka seda teadvat, et psüühikaprobleemid ei tähenda ühestki otsast mõistuse kadumist, et inimesed ei saaks aru, et nad elavad elu, mida nad tegelikult elada ei taha. Katsu kasutafa loogikat, et kui vägivalka ohvril on täielik mõtlemisvõime säilinud, siis pole tal ju mingit problemi vägivaldsest suhtest välja astuda ja selle probleemiga õiguskaitse organite poole pöörduda.

Mina väidan täie vastutustundega, et mida rohkem kõrvalised püüavad neid nn ohvreid “aidata”, seda suuremaks kasvab ühiskonnas õpitud abituse kontentratsioon.

Eestlased on üle elanud sõjad, küüditamised ja okupatsiooni ja pole meie rahvas kuhugi kadunud, vaid vastupidi, enamiku osas ikka tugevamaks saanud. Aga ajaloost midagi järeldada on vist sinu jaoks liiga keeruline.

Kas sa oled vägivalda ise kogenud? Sa ei tea, millest sa räägid. Kas inimese psüühika või üleüldse haigused alluvad loogikale?

Jään oma arvamuse juurde, et ohvri alandamine on lubamatu.

Loomulikult allub psüühika loogikale, mõistus nimelt säilib iga psüühilise haiguse korral, kui tegemist pole alaarengu või vaimuhaigusega.

Kui ohver on ohver vabatahtlikult, siis sorry, aga ta on loll.

Kas vaimselt vähevõimekaid ehk vabandust lolle võib peksta, füüsiliselt väärkohelda?

#3485031:

#3485022:

#3485017:

#3485002:

#3484970:

#3484950:

#3484781:

#3484697:

#3484228:

#3483719:

Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?

Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.

Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.

Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.

Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.

Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.

Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.

Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.

See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.

Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.

Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?

Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.

Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.

Areneda pole sa kahjuks suutnud. Mina nimelt ütlesin, et kõiki ohvreid pole võimalik aidata ja see kindlasti ei tähenda seda, et nad peaksid välja surema. Teiseks ei paista sa ka seda teadvat, et psüühikaprobleemid ei tähenda ühestki otsast mõistuse kadumist, et inimesed ei saaks aru, et nad elavad elu, mida nad tegelikult elada ei taha. Katsu kasutafa loogikat, et kui vägivalka ohvril on täielik mõtlemisvõime säilinud, siis pole tal ju mingit problemi vägivaldsest suhtest välja astuda ja selle probleemiga õiguskaitse organite poole pöörduda.

Mina väidan täie vastutustundega, et mida rohkem kõrvalised püüavad neid nn ohvreid “aidata”, seda suuremaks kasvab ühiskonnas õpitud abituse kontentratsioon.

Eestlased on üle elanud sõjad, küüditamised ja okupatsiooni ja pole meie rahvas kuhugi kadunud, vaid vastupidi, enamiku osas ikka tugevamaks saanud. Aga ajaloost midagi järeldada on vist sinu jaoks liiga keeruline.

Kas sa oled vägivalda ise kogenud? Sa ei tea, millest sa räägid. Kas inimese psüühika või üleüldse haigused alluvad loogikale?

Jään oma arvamuse juurde, et ohvri alandamine on lubamatu.

Loomulikult allub psüühika loogikale, mõistus nimelt säilib iga psüühilise haiguse korral, kui tegemist pole alaarengu või vaimuhaigusega.

Kui ohver on ohver vabatahtlikult, siis sorry, aga ta on loll.

Kas vaimselt vähevõimekaid ehk vabandust lolle võib peksta, füüsiliselt väärkohelda?

Kes seda väitis, et sa nii küsid?

#3485034:

#3485028:

#3484976:

#3484970:

Inimene, kes tuleb vägivallaohvritele ütlema, et nad peaksid välja surema ja on mõtlemisvõimetud, on parimal juhul kalestunud, halvimal juhul justnimelt jõhker. Seda sinu, või kellegi teise ka, tekst väljendas. Ära tule nüüd ütlema, et nii ei olnud.

Vägivallast päästmine algab justnimelt seesuguse suhtumise hukkamõistmisest. Kindlasti olen oma tööga aidanud paljusid või vähemalt üritanud aidata olles mitte ükskõikne, elus karastanud, nagu sa siin väidad. Olen ka ennast päästnud, sest mul õnnestus kohata hoolivaid inimesi. Ja see juba näitab, et pääsemine on võimalik ning ohvri alavääristamine näitab ikka inimese enda puudulikku empaatiavõimet.

Sinu kommentaar on päris vägivaldselt kirjutatud. Sa peaks rahunema või viharavi tegema endale.

Päris huvitav, et ohvrite kaitsmine on vägivald. Eks kõik lähtuvad elus oma kogemusest. Minu kogemus oli ränkraske ja sellest tulenevalt püüan teha endast oleneva, et kellegi teisega niiviisi ei juhtuks ning vägivalda kogenud inimene ei pea kuulma, kuidas ta on veel ise süüdi ka. Kõik inimesed peaksid hättasattunuid aitama. See on küps ühiskond ja hoolivus. Samas annan aru, et ükskõiksus, jõhkrus, kalestumus – need on enamike inimeste suhtumise tunnused.

Kui sa kogesid vägivalda lapsena, siis loomulikult pole sa ise süüdi – lapsed on täiskasvanute vastu jõuetud. Kui aga korduvalt täiskasvanuna, siis lihtsalt loll, et seda enda kallal kasutada võimaldasid ja talusid.

Ja kuidas peaks väärkoheldud laps oskama enda eest seista? Kust ta peaks ilma abita selle toe ja jõu leidma? Nii kui 18 kukub on traumad ununenud? Te õnneks ei tea, millest räägite. Olge õnnelikud, et teil on hästi ja ärge alandage ohvreid.

#3485028:

Päris huvitav, et ohvrite kaitsmine on vägivald. Eks kõik lähtuvad elus oma kogemusest. Minu kogemus oli ränkraske ja sellest tulenevalt püüan teha endast oleneva, et kellegi teisega niiviisi ei juhtuks ning vägivalda kogenud inimene ei pea kuulma, kuidas ta on veel ise süüdi ka. Kõik inimesed peaksid hättasattunuid aitama. See on küps ühiskond ja hoolivus. Samas annan aru, et ükskõiksus, jõhkrus, kalestumus – need on enamike inimeste suhtumise tunnused.

Ma ei usu sind, mulle tundub, et sa lihtsalt jaurad ja vassid kokku, no nagu see loomakaitsja meil on kes tulihingeliselt loomi kaitseb, aga tegelikult anti naisepeksuga kohtu alla. Ma arvan, et need inimesed kes tõesti vägivalda on kogenud, ei patra sellest suurele ilmale nagu sina teed.

#3484306:

Üksi võib vägivallatseja mullegi midagi teha, aga meesterahva juuresolekul ehk on taltsam.

Ainult teine mees sobib kaitsjaks, kui kaks naist lähevad, siis saavad lihtsalt mõlemad peksa? Mõnus seksism möllab, “ah, mis mina, nõrk naisterahvas, ikka teha saan”.

#3484950:

#3484781:

#3484697:

#3484228:

#3483719:

Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?

Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.

Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.

Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.

Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.

Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.

Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.

Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.

See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.

Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.

Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?

Minu lapsepõlv muuseas oli ilus, ma pole kordagi peksa saanud, sest mu vanemad armastasid oma lapsi. Ja vägivaldses suhtes pole ka kunagi olnud. Vbl seetõttu mul olidki kõik võimalused igakülgseks harmooniliseks arenguks, mis aitasid mind jõuda lõpuks isikliku õnneni. Sina, kes sa siin teisi lambist sildistad, küll õnnelik ei ole.

#3484950:

#3484781:

#3484697:

#3484228:

#3483719:

Vt minu elu eesmärk on olla õnnelik, mis tegelikult peaks olema iga inimese elu eesmärk. Ja kui see kalkus ja küünilisus on olnud vahendid õnne saavutamiseks, siis kus on probleem?

Ma ei tahaks iial olla sinu nahas, kus kellegi teise küünilisus ja kalkus mind häirivad ja mu tuju rikuvad, nii et ma peaksin selle pärast kurbust tundma. Nagu öeldud, on iga inimene oma õnne sepp ja mina olen oma elus selle õnne ja rahulolu leidnud. Püüa sinagi leida. Ma avaldan saladuse -tarkus, lai silmaring ja hea analüüsivõime on suuresti õnne aluseks.

Mina olen oma elus jõudnud staadiumini, kus mul pole enam vähimatki vajadust teeselda, et ma olen alati hea, hooliv ja empaatiline – mul on vabadus olla see, kes ma olen, oma heade ja halbade külgedega. Täiuslikke, lõpuni häid inimesi pole olemas.

Ma olen inimtüüp, kes tunneb end halvasti, kui minu heasse elusse peavad panustama teised, kuna ma ei saa ise hakkama. Sellised pole paremad kerjustest. Sina oled ilmselt see tüüp, kes taob endale rinnale, et oled teinud suure heateo, kui oled kerjusele ühe euro visanud.

Huvitavad mõtted, räägi täpsemalt, mis viis selleni, et hakkasid elu niimoodi nägema? Mina ei oleks seda veel mõned aastad tagasi mõistnud, aga viimasel ajal olen ka hakanud niimoodi mõtlema.

Sellise arusaamiseni olen jõudnud läbi elukogemuse, teatava lugemuse ja raudse loogikaga. Minu elus on muuhulgas olnud ka üksjagu juhtumeid, kus “heategu pole jäänud karistamata”. Loogika on mind aidanud jõuda järeldusele, et kui demokraatlikus ühiskonnas, kus absoluutselt igal täiskasvanud inimesel on võimalik end korduva vägivalla eest erinevate vahenditega kaitsta, räägitakse nende nn ohvrite tungivast abistamise vajadusest, mainimata sealjuures, et ohvrite näol on tegemist vähearenenud eksemplaridega, kes ei ole võimelised millestki aru saama, on tegemist silmakirjalike inimeste tekitatud pseudoprobleemiga. Eriti kontekstis, kus maailm on täis autoritaarseid riike, kus polegi kedagi võimalik aidata, sh ka jõhkra laushävitamise eest, aga see ei lähe kellelegi korda. Minu elu on liiga lühike selleks, et raisata seda end kellegi teise rahuloluks enda rahulolu hinnaga. Mõned nimetavad seda ka elus karastumiseks.

Mina olen elu jooksul õppinud, et paljud inimesed ongi sellise suhtumisega ehk jõhkrad. Mind kasvatati peksu ja alandamisega, täiskasvanuna sattusin vägivaldsesse suhtesse. Ju ma siis olin juba sündides vähearenenud, et mul polnud võimalustki. Aga näed, ma võitlesin ennast välja, leidsin suurepärase mehe, kes mind toetas ja aitas. Ilma temata poleks suutnud.

Erinevalt sinust tunnen ma vägivalda sattunud inimeste psüühikat ja proovin seetõttu mitte suhelda ülbete ja enesekesksete inimestega.

See, et sa ütled inimese kohta, keda sa tegelikult ei tunne, jõhker, ülbe ja enesekeskne, kinnitab, et sa oled ise samasugune.

Jõhker ja ükskõikne on muuseas kaks täiesti eritähendusega sõna. Mina olen ükskõikne.

Ahjaa, huvi pärast küsiks, mitu inimest sa siis oma elu jooksul vägivallast päästnud oled?

Minu lapsepõlv muuseas oli ilus, ma pole kordagi peksa saanud, sest mu vanemad armastasid oma lapsi. Ja vägivaldses suhtes pole ka kunagi olnud. Vbl seetõttu mul olidki kõik võimalused igakülgseks harmooniliseks arenguks, mis aitasid mind jõuda lõpuks isikliku õnneni. Sina, kes sa siin teisi lambist sildistad, küll õnnelik ei ole.

Mina räägin inimeste jõhkrusest, ülbusest, enesekesksusest üldiselt, mitte konkreetselt sinu isikust (siin on tõenäoliselt mitmeid inimesi, kes arvavad, et täiskasvanud vägivallaohvrid on ise süüdi). Selline alavääristav suhtumine kahjuks ei aita ohvreid, ning tekitab niigi traumeeritud inimestele lisakannatusi. Kui saab päästa ühegi, siis on juba hästi. Rohkem hoolivust ja empaatiavõimet!

#3485022:

Loomulikult allub psüühika loogikale, mõistus nimelt säilib iga psüühilise haiguse korral, kui tegemist pole alaarengu või vaimuhaigusega.
Kui ohver on ohver vabatahtlikult, siis sorry, aga ta on loll.

Loll, siis loll, rumalaid ja lolle ja puudega ja vaimse häirega inimesi on üksjagu meie seas, aga see ei anna mitte mingit õigustust neid väärkohelda. Ka see, et inimene ei hakk vastu, mis tahes põhjustel, ei anna mitte mingit õigustust teda väärkohelda, alandada või vägivallatseda, mis siis, et seda SAAB teha.