Iseenesest ei ole probleem, aga arutaks. Ämmal on nõudmine, et kui tema juurest ära tuleme – siis peab temale helistama ja teavitama, et oleme elusalt kodus. Eile just tulime, käisime veel poes, siis hakkasime väsinud lapsi tuppa tooma, kütma, mees läks koera koju tooma (viisime tuttavate juurde, kuna ämmal on allergia), lastel olid ka kõhud tühjad jne – kui tuli solvunud kõne – et miks me ei ole helistanud. Kuna ämm ei tunnista lühikesi jutte ja sõnumeid ei loe- siis oleks tähendanud temale helistamine ca 15 minutist juttu (eks siis ühe käega tegin süüa ja teisega hoidsin telefoni kõrva ääres). Ämm elab meist 110 km kaugusel. Helistati minule. Ütlesin siis mehele, et tema asi helistada, mees muigas – et läheb homme sõitu, kas peab ka siis emale helistama.
Vastukarva on selline nõudmiste esitamine, teiseks – see on ikkagi tema poja teema, helistagu temale.
Teema: Koju jõudmisest teavitamine
Meil on samasugune ämm/ema. Ükskord oleks peaaegu vist päästeteenistuse meie aadressile välja kutsunud, sest me ei võtnud keegi mitu tundi telefoni- no kindlasti on siis kogu pere vingumürgitusse maha kärvand, maja õhku lennand või mõni muu sarnase skaalaga katastroof juhtunud, kui TELEFONI VASTU EI VÕETA!! Ujulas olime kogu perega…
Teine kord helistab mulle nuuksudes, et poja helistas, aga poole süna pealt kõne katkes ja enam ühendust ei saa, kindlasti on midagi jubedat juhtunud nüüd. Ajab mind ka närvi, kui helistatakse hüsteeriliselt nuttes 😛 Poja sõitis maa-alusesse poeparklasse parajasti sisse. Jnejne.
Pojakese asi on oma emmele helistada. Meil ongi nii, et nt lennukist maha astudes on pojakese esimene kõne emmele, et elus on 🙂 kui lennuk hilineb, siis on karauul, aga selleks juhuks on tal lennujaama infotelefon ülesse kirjutatud 😛 No las ta siis olla, niikaua kui mind rahule jäetakse ja kui see ämma südant rahustab. Ega sellise ülemuretsejaga midagi muud teha polegi. Teda ja tema kombeid sa enam nagunii ei muuda.
Tehke nö kirik keset küla. Ämm õppigu sõnumeid vaatama. Teie saadate talle sõnumi. Selle võite saata juba sõidu ajal, 2 km enne kojujõudmist. Autos on selleks veel aega, koju jõudes hakkab tõepoolest suur sahmimine peale, nagu sa kirjeldada. Omast käest tean seda ka väga hästi.
Mida on 15 min rääkida, kui alles tema poolt tulite?
“Poja” (50aastane meesterahvas) ei räägi talle nagunii pooli asju, sest seda hädaldamist ei jõuaks ära kuulata. Minu meelest on ta emale valetanud isegi perereisi sihtkohta lähemaks, et emme niiväga ei muretseks. 🙂 mina ennast nende juttudesse ei sega eriti, teen nii nagu tema ema rahul on ja siis jätab ta meid ka rohkem rahule.
Minul on lausa naljakas: kui keegi telefoni ei võta, siis no küllap aku tühi/ ei saa hetkel jms, kõige lihtsamad ja loogilisemad-tühisemad, samas kõige tihedamini esinevad variandid. Ei muretse. Kui ämma kõnet vastu ei võeta, siis peab see teine vähemalt surnud olema, tema keskendub alati kõige hullemale stsenaariumile. Päris väsitav on nii elada. Aga mis ma temaga teha saan 🙂
Vastukarva on selline nõudmiste esitamine, teiseks – see on ikkagi tema poja teema, helistagu temale.
Sul on õigus.
Aga pane oma ämma ja mehe tel. numbrid ka siia kirja, ma helistan neile ise ja räägin, kuidas asjalood on.
mul vanavanemad samasugused ja teen samuti kõnesid stiilis “oleme õnnelikult kodus ja elus”. olen ka ise selline, kui oma lapse mõne sõbra vanema või lähedase auto peale usaldan. vastukarva selline kiiks mulle ei ole, sest igasugu hulle liigub teedel. tahan lähiajal osta autosse kaamera, lihtsalt sellepärast, et tõestada, mida teised autojuhid teedel korraldavad. mõnel miniajuga mehel istuvad kõrval veel naine ja taga lapsed – tahaks väga mõne sellise ajukääbiku liiklemis-stiili videosse saada, et see siis meediasse suunata. kas tõesti on kabelisse või järgmise foorini niiiiii kiire? mina helistan oma vanematele ja vanavanematele, mees rahuldab oma ema infovajaduse ise.
Mu meelest ei tohiks see küll mingi ületamatult raske asi olla, et emale/ämmale teatada: oleme elusalt kodus.
See pole mingi naeruväärne ja ebareaalne hirm.
minu vanaema nõuab ka selliseid kõnesid kõikidelt lastelt ja lastelastelt. need kõned on küll lühikesed.
vanainimese hinge rahustuseks on 30 sek pikk kõne väga väike pingutus.
See on lihtlabane manipuleerimine.
Mina olen öelnud, et küll politsei imekiirelt helistab, kyi midagi juhtub.
Ja kui lennuk alla kukub, on see üsna kindlalt telekas.
Oma surmahirmuga tuleb aga neil endil tegeleda.
minu vanaema nõuab ka selliseid kõnesid kõikidelt lastelt ja lastelastelt. need kõned on küll lühikesed.
vanainimese hinge rahustuseks on 30 sek pikk kõne väga väike pingutus.
Minu meelest teemaalgataja on väga hästi kirja pannud kirjelduse, mis ralli kodus kohe lahti läheb. Meil on täpselt sama lugu. Ma võiks selle kõne teha veel 1 km enne kodu autost, aga koju jõudes on vaja kotid tuppa viia ja lahti pakkida; koertele söök ette ja patsutada; ahjud kütte; süüa hakata tegema. Kõigi nende toimetuste vahepeale tuleb tegeleda veel lastega. Selle kõne jaoks pole võtta seda minutit ja teiseks jookseb peas kogu aeg pingerida tegemist vajavatest toimetustest. Kõne ei mahu kuidagi sinna pingeritta, on ebaoluline.
Minu meelest sellised vanainimesed ei adu, kui erinev tähendus on ajal tema jaoks ja nooremate inimeste jaoks. Kui vanainimene istub oma diivani veerel ja mõtleb, mida ülejäänud õhtuga peale hakata, siis tema lastel on vastupidi probleem, et kõik tegemist vajav mahutada sellesse ülejäänud õhtusse. Ja kui siis seda kõnet ei suudeta ka hoida täpselt selle info piires, et “kas jõudsite ilusti koju?” “jah, kõik on korras!” “head aega siis!” siis ei saagi ju seda kõnet võtta.
Jah, ka noorematel inimestel on hetki, kui on aega võtta kõne ja kohe mõnuga rääkida. Nt praegu kui ma siin perekoolis istun, võiksin samal ajal oma emale helistada, aga ma alles eile nägin teda. Aga kindlasti ei ole võimalik mõnusasti lobiseda, kui oled just kaks päeva kodunt ära olnud ja siis pühapäeva pärastlõunal tagasi jõuad. See aeg sarnaneb pigem sõjaväe manöövritega, kus iga liigutus tehakse optimaalse täpsusega ja kaalutledes, mis liigutus järgmiseks teha.
Mul ka ämm selline, noh, mis seal ikka, muidugi helistame, ta lepib küll sõnumiga ka. Kas see mind häirib? Veidi küll, kuigi pigem seetõttu, et mulle tundub see silmakirjalik, lisaks on mure ainult mehest, mina ja laps oleme rohkem kõrval used, aga tükki küljest ei võta…
Ma võiks selle kõne teha veel 1 km enne kodu autost
Me (st mees) tavaliselt teemegi, sest no kohe olemegi kodus ja siis läheb tõepoolest mahtra lahti, niiet mingiks pläkutamiseks pole aega.
Mina olen öelnud, et küll politsei imekiirelt helistab, kyi midagi juhtub.
Ja kui lennuk alla kukub, on see üsna kindlalt telekas.
No niimoodi narrida pole ka ilus. Mõjub rahustavalt selline jutt kellelegi, eriti närvilisele muretsevale vanainimesele, no milleks veel õrritada? Sa ise tahaks, et niimoodi sinu mure üle irvitataks? Laps läheb järgmine kord pittu ja viskab, et kui midagi on, küll politsei sulle helistab, nii hea ja kindel tunne tuleb peale, eks?
Mu meelest ei tohiks see küll mingi ületamatult raske asi olla, et emale/ämmale teatada: oleme elusalt kodus.
See pole mingi naeruväärne ja ebareaalne hirm.
Täitsa nõus. Aga koju jõudes läheb ikka maru kiireks küll. Sõnumiga on kõige lihtsam – natuke enne koju jõudmist saada sõnum OK (tähendab siis oleme kodus, kõik korras vms).
“Tere, jõudsime koju. Kahjuks ei saa praegu pikemalt rääkida, peab lastele süüa tegema ja ahju kütma! Kuulmiseni!” niimoodi oleksin mina vastanud.
Ise oled süüdi kui 15 minutit lobisema jääd.
Täiesti arusaadav telefonikõne. Vanainimesed kuulavad liiklusuudiseid ja on mures. Igal aastal saab Eestis teedel surma kümneid inimesi. Mina teen selliseid kõnesid oma vanaemale kui kojku jõuan. Kui on ette näha, et jõuame hilja ja käime kusagilt ka läbi, annan teada.
Ma võiks selle kõne teha veel 1 km enne kodu autost
Me (st mees) tavaliselt teemegi, sest no kohe olemegi kodus ja siis läheb tõepoolest mahtra lahti, niiet mingiks pläkutamiseks pole aega.
Mina olen öelnud, et küll politsei imekiirelt helistab, kyi midagi juhtub.
Ja kui lennuk alla kukub, on see üsna kindlalt telekas.
No niimoodi narrida pole ka ilus. Mõjub rahustavalt selline jutt kellelegi, eriti närvilisele muretsevale vanainimesele, no milleks veel õrritada? Sa ise tahaks, et niimoodi sinu mure üle irvitataks? Laps läheb järgmine kord pittu ja viskab, et kui midagi on, küll politsei sulle helistab, nii hea ja kindel tunne tuleb peale, eks?
Ma olen iga jumala päev liikluses. Hommikul sõidan tööle, käin lõunal, sõidan trenni või poodi, siis uuesti koju. Kas ma peaks iga sõidu järgi poolt suguvõsa teavitama, et jõudsin eluga pärale? Sellel ei ole ju mitte mingit vahet. Kas see vanaema muretseb siis iga sekund, kyidas liikluses läheb? No siis ongi ju vanaemale psühhiaatriline probleem vüi kontrollivajadus.
Mis pittuminev laps siia puutub? Kas ta peaks teavitama, kui pittu jõudis ja iga 10 minuti takka helustama, et on veel elus?
minu ämm on ka selline, muretseja. talle piisab ka sõnumist. kui totter see tundus, kui olime mehega noored.kust seda telefoniautomaatigi leida, et talle helistada. praegu on kerge, saadame sõnumi.
nüüd on mu oma lapsed nii vanad, et käivad omapead, sõidavad ja reisivad. tahan ka et nad teada annaks, et on kohal ja lähen närvi kui nad selle unustavad. kuidas muutuda ükskõiksemaks oma laste suhtes?
See on lihtlabane manipuleerimine.
Mina olen öelnud, et küll politsei imekiirelt helistab, kyi midagi juhtub.
Ja kui lennuk alla kukub, on see üsna kindlalt telekas.
Oma surmahirmuga tuleb aga neil endil tegeleda.
OK, (taevas hoidku), kui su oma lapsega midagi juhtuma peaks, siis arvestame, et lepid politsei teate või uudistest lugemisega ega eelda, et teised kursis olevad lähedased sulle märku oleks andnud.
Teemaalgataja, sa nimelt eirad siinset kõige loogilisemat soovitust, et edasi kiunuda? – Saatke ämmale sms, miks mitte autost enne mahalaadimise algust.
Ämmad on ikka pahad küll… No pole ju raske teha üks telefonikõne, helistab see, kes pole roolis, ca km enne kojujõudmist ja ütleb, et me kohe jõuame maja ette, siis läheb kiireks, aga oleme õnnelikult nüüd kodus, ära muretse.
Kuidas nii mõistmatu saab olla? Ise arvad, et ei saa kunagi vanaks, ei istu diivaniäärel, mõeldes, et kas lapsed jõuavad õnnelikult koju või vedelevad külili kuskil kraavis, pea lõhki? Ja on suur vahe, kas reisid ülepäeva kuhugi või oled lahkunud ämma kodust – sealt minnes tunneb ta kuidagi suuremat vastutust, käisite ju temal külas.
Olen ise näinud eluringi, kõik tuleb kõigi juurde. Vingud ja pahandad, et pead selle kõne tegema, saad ise tulevikus seal diivanil istudes infarkti kui su enda lapsed sulle ei helista. Vingud, et pole aega ja jõudu vanainimesega rääkida, ise väsinud peale tööd ja suhtlemist, istud ise üksinda vanaduses ja ootad, et KEEGIGI sinuga sõnakese vahetaks.
Selle virisemise asemel võiks proovida mõista, miks vanainimene muretseb. Ja meeles pidada, et need, kes EI MURETSE, need tõenäoliselt vanaks ei elagi…
Vanavanemad elavad ca 100 km kaugusel. Meil on kokkulepe, et kui me neilt tagasi oma koju jõuame, teeme lühikese telefonikõne: Jõudsime koju, meiega kõik korras, kodus kõik korras. Nägemist.
Teeme seda alati.
Aega läheb selleks vähem kui pool minutit.
Vaeva ja energiat üldse mitte.
Elementaarne hoolimine on selle nimi.
Minu vanaema ka täpselt samasugune. Eks ma helistan ikka, aga vahel läheb meelest, siis helistab ise. Ämm on mul seevastu teisest äärmusest. Ta ei helista praktiliselt mitte kunagi oma pojale, mulle ammugi mitte. Paar korda suve jooksul viime lapsi tema juurde ja sünnipäeval-emadepäeval käime ka külas, aga muul ajal suhtlus täiesti 0. Alguses see isegi ärritas mind, et kuidas saab inimene nii ükskõikne olla, et kunagi ei küsi, kuidas lastelastel läheb? Kui külas käime, on sõbralik ja vaikne. Ongi lihtsalt selline inimene.
See on lihtlabane manipuleerimine.
Mina olen öelnud, et küll politsei imekiirelt helistab, kyi midagi juhtub.
Ja kui lennuk alla kukub, on see üsna kindlalt telekas.
Oma surmahirmuga tuleb aga neil endil tegeleda.
OK, (taevas hoidku), kui su oma lapsega midagi juhtuma peaks, siis arvestame, et lepid politsei teate või uudistest lugemisega ega eelda, et teised kursis olevad lähedased sulle märku oleks andnud.
Teemaalgataja, sa nimelt eirad siinset kõige loogilisemat soovitust, et edasi kiunuda? – Saatke ämmale sms, miks mitte autost enne mahalaadimise algust.
Millised teised lähedased inimesed? Kui me kõik sõidame sama autoga koju ja satume õnnetusse, on tõenäosus, et kõik on vigastatud või koomas ja telefonid eriti ka ei tööta. Ei helista keegi vigastanud autovrakist emale ega vanaemale. Või et mõni lapse sõber helistab ööklubist keset ööd sõbra emale?
Mis iba te ometi ajate.
Jah, helistabki politsei või keegi haiglast ja lähisugulastele.
Mina olen siis see napakas ämm, kes sama palub. Aga minu kaitseks võin öelda, et sama nõudmine on minu tütrel ja väimehel. Ehk siis kui meie nende juurest ära sõidame, tahavad ka, et helistaksime, et tervelt kodus oleme. Helistame sellele, kelle number esimesena telefonis ette kargab, on see siis tütar või väimees.
Ma poleks iial osanud arvata, et inimlik hoolimine oma kallitest võib olla kellelegi koormav.
Selles pole midagi imelikku, täiesti normaalne soov ja käitumine. Meil on isegi sõpradega nii välja kujunenud, et kui üksteise juurest lahkume, anname külastatavatele teada, kui kodus oleme. See ei tähenda, et me kõiki ülejäänud käike ette kannaks. On kuidagi kujunenud külastuse osaks.
Teine asi on see, et lugedes neid kirjeldusi, kuijubekiire inimestel koju jõudes hakkab, tuleb mul stress peale. Ma ei saa aru, misasja te sahmite ja tassite ja lahti pakite, hakkate kohe rongile jooksma või läheb must pesu pahaks, kui pool tundi ootama peab? Lapsed tuleb kohe tuppa viia, sellest saan aru, koerte teemast ja söögist kah – kuigi no vabandust, kaua te neile koertele seda sööki ette panete? Soovitan investeerida bluetooth’i, saate porgandit koorida ja ämmale öelda, et elusalt kodus, korraga.
Mina olen siis see napakas ämm, kes sama palub. Aga minu kaitseks võin öelda, et sama nõudmine on minu tütrel ja väimehel. Ehk siis kui meie nende juurest ära sõidame, tahavad ka, et helistaksime, et tervelt kodus oleme. Helistame sellele, kelle number esimesena telefonis ette kargab, on see siis tütar või väimees.
Ma poleks iial osanud arvata, et inimlik hoolimine oma kallitest võib olla kellelegi koormav.
Esiteks ei saa sa öelda, et ainult sinumoodi käitumine näitab hoolimist.
Teiseks kasutavad seda argumenti kõik ahistajad, manipuleerijad. Ma ju hoolin. Mis sest, et teine pool seda niimoodi ei näe. Ma saadan talle 100 emaili päevas, sedt ma hoolin, mis sest et teine on lausa lähenemiskeelu võtnud.
Kui te omavahel peate seda normaalseks, ongi kõik ok. Aga olukorras, kys keegi peab seda ahistavaks, rääkimata, et seda pressitakse välja et ma muidu muretsen, ei ole ok. Eriti kuna ratsionaslselt vaadates puudubki sel igasugune alus.
Minu meelest on küll selline helistamine väga armas. Mul on näiteks hoopis äi selline. Ta teab oma poja kohta iga väiksematki eludetaili vist. Teab isegi paremini tema igapäevaseid elujuhtumeid ja reisipäevi kui ma ise. Nad räägivad iga päev, kuigi näevad vast heal juhul paar-kolm korda aastas, sest elame äiast kaugel. Paar korda on ka juhtunud, et äi on paanikas mulle helistanud, sest ei saa meest kätte. Aga reeglina on neil siiki ühendus sujuv.
Ka minu vanemad elavad kaugel, aga helistame ka heal juhul kord kuus. Kindlasti mitte igapäevaselt. Aga meil ka hoopis teistsugused kombed ja harjumused. Mäletan kui keskkooli ajal veel mobiiltelefoni polnud (oi, kui vana ma olen!), siis ema küll alati nõudis, et kui õhtul kelelgi poole ööbima läksin, siis kohale jõudes helistaksin – peaaegu alati läks meelest ära ja jäi helistamata. Täitsa võimatu olin ja olen! Pole mul seda helistamise ja teada andmise soolikat, kuigi nii lihtne oleks ju teise muret lahutada. Teoreetiliselt meeldib mulle väga helistada ja pole midagi teistega rääkimise vastu, aga praktikas läheb lihtsalt meelest ära :).
Mis puutub, et ämm tahab kaua lobiseda, siis annab ju handsfri kasutusele võtta temaga rääkides. Käed saavad samal ajal muud teha :). Ning minu meelest on see pigem kompliment kui ämm helistab sulle, mitte pojale, see näitab ju selgelt, et oled perre soojalt vastu võetud ja su mehe ema jaoks pole vahelt kummale “lapsele” ta helistab. Kas pole mitte armas?!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
