Teema: Kokkamisest

Teismelisena ei viitsinud/polnud vajadust üldse süüa teha, eriti ei osanud ka. Ülikooli ajal juba vaikselt tegin, aga kõige tavalisemaid asju ja algusest lõpuni süüa väga palju ise ei teinud. Pärast seda hakkasin katsetama ja olen avastanud, et mulle väga meeldib süüa teha, kuigi ma olen see, kes jälgib hoolikalt retsepti kui on midagi veidi uuemat käsil. Hea värske tooraine ja maitsestamine on olulised. Pigem kasutan vähem komponente, maitsete üleküllus ja segadus taldrikul mitte kokkusobivatest asjadest ei meeldi. Kasutan ka palju võid. Toit peab hästi maitsema ja tekitama hea tunde, isegi kui sööd seda vähe. Vanasti küpsetasin palju kooke, kuid tegelikult olen pigem soolase fänn.
Head tarvikud on olulised, kuid mulle ei meeldi kui köök on vidinaid-masinaid täis, nii et nende arv on minimaalne (ühtegi köögikombaini vmt ei oma, olen hakkama saanud mikseri ja saumikseriga). Kvaliteetsed potid-pannid ja teravad noad on elementaarsed. Olen elanud ka väikse köögiga korteris – suur on parem ja siin teen meelsamini süüa.

#3153299:

Hea värske tooraine ja maitsestamine on olulised. Pigem kasutan vähem komponente, maitsete üleküllus ja segadus taldrikul mitte kokkusobivatest asjadest ei meeldi.

Armastan samuti väga süüa teha ja, mis olulisemgi, armastan head toitu. Seda viimast saab kodus lihtsama vaevaga kui mööda söögikohti ja restorane otsides. Sest oleme ausad – enamus restorane on alla igasugust arvestust. Viimasel ajal näikse arvatavat, et hea toidu saladus peitub kahekümnes komponendis, aga tegelikult on just vastupidi. Olen väsinud neist ülemaitsestatud ja omavahel sobimatutest komponentidest kokku kuhjatud roogadest, mida siis uhke sõnamulina saatel presenteeritakse ja serveeritakse. Seega teen parem ise, ostan hea veini kõrvale ja naudin.

#3153398:

Seega teen parem ise, ostan hea veini kõrvale ja naudin.

Jah, sest kui öelda, et joon toidule veini kõrvale, siis see oleks perekoolis vale.

#3153591:

#3153398:

Seega teen parem ise, ostan hea veini kõrvale ja naudin.

Jah, sest kui öelda, et joon toidule veini kõrvale, siis see oleks perekoolis vale.

Mina justnimelt joon toidu kõrvale veini. Ja hea on see joodav vein minu maitsemeele ja standardite jaoks.

Lapsena polnud mul kööki asja. Vanaema juures oli see puhtalt vanaema territoorium ja kodus toimetasid köögis ema ja isa. Isal olid oma firmaroad, mida ta sageli tegi (näiteks pannkoogid erinevate täidistega, kotletid) ja ema tegi siis ülejäänud toidu. Kodus elades ma vist ei keetnud omale makaronegi. Kodust välja kolides oli vaja hakata end kuidagi toitma ja nii ma süüa tegema õppisin. Rahaga polnud ka priisata. Alguses oli isegi kartuli keetmine paras peamurdmisülesanne. Järjest enam aga tuli kogemust ja oskusi. Ühepajatoidud, erinevad muud pajaroad, supid. Ühesõnaga kõik see, mida korraga sai palju ja odavalt valmis teha.

Ja siis õnnistati mind hüperallergilise lapsega. Nimekiri toiduainetest, mida ta talus, oli üsna lühike, mis pani kombineerima, katsetama, asendama. Pannkoogid ilma nisujahu, muna ja piimata – pole probleemi. Sünnipäevatordile beseekaunistused ilma munavalgeta – saab tehud. Olgugi, et kombineerimist oli omajagu, võõrutas see täiesti igasuguste poolfabrikaatide kasutamisest. Ainult naturaalne, kõik nullist. Praeguseks on see allergiline laps juba täiskasvanu, aga minu suhted köögi ja söögiga on ainult tugevnenud. Majanduslike võimaluste kasvades olen saanud rännata mööda maailma ringi, süüa erinevate kultuuride toite, einestanud kallites ja hinnatud restoranides ning võtnud igalt poolt inspiratsiooniks midagi kaasa. Mida rohkem olen käinud ja näinud eksootilist, seda rohkem olen hakanud hindama siinset kohalikku värsket toorainet ja sellest tehtud lihtsaid toite. Olgugi, et mu pere aegajalt mu katsetuste peale nina kirtsutab ja keegi ikka nendib, et SEDA ta küll ei söö, on taldrikud alati puhtad ja poolsalaja hiivatakse endale taldrikusse veel teinegi ports seda söödamatut toitu. Mu algklassilaps nendib pärast väljas söömist, et toit oli hea küll, aga ema tehtud toit on parem (aga eks oma ema tehtud toit on alati kõige parem kõigile lastele). Sõpru me just tihti ei võõrusta, aga suguvõsa jõululaua katmisel palutakse just minul teha pasteeti või sülti või kasvõi hapukapsaid. Ja ema juures külas käies lükkab temagi just mind köögitoimkonda, sest mul tulevat paremini välja ja tema ei oskavat.

Kui süüa tehes ma retseptides näpuga järge ei aja ja tasakaalustan maitseid enda kogemuse ja eelistuse järgi, siis see retseptivaenulikkus maksab kätte küpsetiste juures. Ma olen väga kehv küpsetaja! Päriselt. Lihtne kodune õunakook võib tulla selline käkk, et laps sööb seda ainult sellepärast, et see on magus. Isegi retseptile andumine ei anna paremat tulemust. Mul ei ole seda va magusasoolikat, ühtegi magusat asja ma ise ei söö, seega ma ei oska neid ka teha. Hädapärast viskan mingid koogid küll valmis (no sünnipäevaks tööle vaja viia jms), aga iga kord hoian hinge kinni, et kas nad ka tegelikult söödavad said.

#3154451:

Miks sa neid käkke siis kolleegidele vead? Vihkad neid? Osta kringel, on kõik rõõmsamad.

Vastupidi, ma hindan oma kolleege väga kõrgelt, nad on mu teine pere. Ja oma sünnipäeva puhul pakun loomulikult neile ka seda, mille puhul ma olen veendunud, et see on hea. Aga ilma koogita jääks sünnipäev poolikuks, seega ponnistan ikka mingi “käki” ka valmis 🙂 Toodud kringlid meie kollektiivis just väga menukad ei ole, paar päeva hiljemgi on kuskil mingi kringlikonts kuivamas. Minu tehtud koogid on senimaani ikka ära söödud. Loodetavasti mitte viisakusest 🙂